 |
|---|
Käimasolevad teadusprojektid Enesekirjeldusmehhanismide semiootiline modelleerimine Projekti ülesandeks on autokommunikatsiooni ja enesekirjeldusmehhanismidega seotud nähtuste analüüs ja modelleerimine semiootilistes süsteemides. Neiks on (1) enesemudelite roll süsteemi terviklikkuse tagamisel; (2) enesekirjelduse roll konfliktide allikana. Projekti innovatiivsus seisneb kultuurisemiootika mudelite laiendamises bio- ja ökosemiootiliste aspektide kaasamise kaudu, mis võimaldab mitmeid kultuurikonflikte ja kultuuri tasakaalu mehhanisme sügavamalt mõista ning vastavaid nähtusi paremini seletada. Ülesannet lahendatakse rea konkreetsete uurimisküsimuste kaudu, milleks on (a) autokommunikatsiooni tüpoloogia intersemiootilise tõlkeprotsessi mudeleis; (b) Lotmani ja Uexkülli kommunikatsioonimudelite süntees; (c) autometakirjelduste analüüs luuletekstides; (d) nimetamisega seotud enesekirjelduste tüpoloogia; (d) bio- ja kultuurisemiootika süntees hübriidsete objektide uurimisel looduskirjanduse näitel; (e) võimusuhted ja poliitiline kommunikatsioon biopoliitika näitel. Biosemiootika meetodid Teema juht: Kalevi Kull Projekti ülesandeks on biosemiootika metodoloogia kirjeldamine, analüüs ja piiritlemine, eriti võrdluses loodusteaduslike lähenemistega elussüsteemidele ning suhetes antroposemiootikaga. See seisneb üheltpoolt biosemiootika distsiplinaarse metodoloogilise iseseisvuse määratlemisel, ning teiseltpoolt biosemiootika kui interdistsiplinaarse lähenemise mitmekesiste meetodite interaktsiooni ja kooseksisteerimise kirjeldamises. Nende ülesannete realiseerimiseks on kavandatud seeria teadusartikleid, mis peaksid andma nii ülevaate biosemiootika meetoditest kui välja kujundama põhjendatud seisukohad nende meetodite osast biosemiootilistes uurimisprogrammides. Nimetamise võim ühiskonnas ja kultuuris Teema juht: Ülle Pärli Taotletav projekt on välja kasvanud eelnevatest nimesemiootilistest uurimisteemadest ja on nende edasiarendus. Ühtlasi toetub uus projekt oma eesmärgipüstituses varemtehtule. Põhikoosseisult samaks jääv uurimisrühm on tänu üksikteemade analüüsi ja teoreetilise baasi rikastamisele jõudnud küsimusteni, milledele vastuse leidmiseks tuleb laiendada uurimisvälja ja arendada metoodikat, kuna nimetamine on selline uurimisteema, mis ühendab sotsiosemiootikat, kultuurisemiootikat ning seob semiootilisi uurimismeetodeid muude ühiskonda ja kultuuri uurivate distsipliinidega. Plaanitav projekt püüabki anda oma panuse nii poliitilisse teooriasse kui kultuuri-uuringute uurimismetodoloogiasse, ning ühtlasi arendada nimetamise semiootikat üldteoreetilises plaanis kui võimalikku sotsiokultuurilise praktika ja semiootilise reaalsuse loomise uurimismeetodit. Samas ei pühenduta pelgalt teoretiseerimisele vaid üldistava käsitluseni jõutakse läbi erinevate allteemade uurimise, nagu: *nimetamise kaudu sotsiokultuurilise reaalsuse segmenteerimine *institutsioonilise võimu skeemid ja ahelad, mis näitavad ühiskonna ja kultuuri sisemist korrastatust *võrdlev kultuurianalüüs läbi nimetamisstrateegiate (ennekõike eesti-vene) *nimetamine ja kollektiivne mälu, kultuuristruktuuride säilitamine ja unustamine *subkultuuride ja sotsiaalsete gruppide problemaatika, nimetamine kui enese- ja metakirjeldus *nimetamine kui poliitika teostamise vahend, "tühja tähistaja" problemaatika ideoloogilises diskursuses *nimetamine kui valikute ja markeerituse tähistaja, "oma" ja "võõra" teema laiemalt *kultuuri ruumistamine ja ruumi kultuuristamine, ruumi sakraliseerimine, "kultuuripaikade" loomine nimetamise kaudu *nimetamine kui ruumile ajaloolise dimensiooni lisamine *nimetamise strateegiad kunstitekstis, kunsti pärisnimeline loomus Üheks väljundiks on teadusartiklid, kus Eesti ühiskonnas ja kultuuris toimuvaid protsesse avatakse läbi nimetamise praktikate. Vaatluse all on eelkõige viimaste aastate arengud, mille kõrval on oluline koht ka nõukogude ideoloogia analüüsil, mõistmaks nime võimu totalitaarses ühiskonnas üldisemalt. Kindlasti on plaanis populaarteaduslike artiklite avaldamine, mis selgitaksid laiemale üldsusele nimetamise kui jõulise semiootilise operatsiooni olemust. Teoreetiliseks põhitulemiks saab teoreetiliste artiklite kogumik, mis peab põhjendama nimetamise semiootikat kui meetodit, mis toob esile ühiskonnas toimuvaid varjatud protsesse ja muutuvaid suhtumisi märki. Dünaamiline zoosemiootika ja loomade representatsioonid Teema juht: Timo Maran Grandiprojekt lähtub Thomas A. Sebeoki teaduslikust pärandist, kes formuleeris zoosemiootika uurimissuuna 1960. aastatel sünteesides keelesemiootikat, kommunikatsiooniteooriat, etoloogiat ja J. von Uexkülli omailmaõpetust. Uurimisprojekt arendab välja dünaamilise, interdistsiplinaarse ja analüüsipõhise lähenemise zoosemiootikale. Keskseks uurimisteemaks on loomade ja inimese bioloogiliste ja semiootiliste seoste ja sarnasuste representeerimise kujunemislugu, erinevad vormid ja dünaamika kultuuris. Projektiga rakendatakse teaduslik potentsiaal, mis on TÜ semiootika osakonnal T. A. Sebeoki zoosemiootilise raamatukogu näol. Projekt integreerib humanitaar- ja loodusteadusi seostades kultuuriliste representatsioonide uurimise loomade kommunikatsiooni uuringutega. Uurimise lähtekohaks on arusaam, et inimesed ja teised loomad jagavad nii semiootilist aktiivsust keskkonna ja üksteisega suhestumisel kui ka bioloogilist kehastumust. Kommunikatsiooni käsitledes keskendutakse kontekstuaalsetele aspektidele, analüüsitakse muutuvaid kommunikatsioonisuhteid, sarnasussuhteid kommunikatsioonis, eneseväljendamist ja emotsioonivajadust loomadel. Kultuuriliste representatsioonide uurimises arvestatakse: a. inimese bioloogilist loomust (nt kehalisus, ruumisuhted, eri meeled); b. teiste loomade semiootilist ja kommunikatiivset loomust tähenduste loojate ja kasutajatena. Uurimisprojekti põhieesmärkideks on: 1. klassikalise zoosemiootika teooria reinterpreteerimine ja arendamine, Sebeoki zoosemiootilise raamatukogu läbitöötamine; 2. semiootika vahendite väljatöötamine kultuuri piire ületava suhestumise analüüsiks ja näidete praktiline analüüs; 3. kirjanduses, müütides ja visuaalses kultuuris loomade kujutamiseks kasutatud vormide ja semiootiliste strateegiate uurimine; 4. keskkonna ja konteksti hõlmamine loomade ja inimese vahelise kommunikatsiooni kirjeldamisse, muutuvate kommunikatsiooniliste suhete käsitlemine zoosemiootika uurimisobjektina. Projekti praktiliseks väljunditeks on publikatsioonid zoosemiootika teooriast ja kommunikatsioonist; loomade kujutamisstrateegiatest kirjanduses ja visuaalses kultuuris; Uexkülli omailmateooria rakendamine konkreetsete näidete analüüsil; zoosemiootika lugemiku avaldamine rahvusvahelises kirjastuses; mimikri semiootika uurimuste arendamine ingliskeelseks monograafiaks; rahvusvahelise zoosemiootika konverentsi korraldamine Tartus. Perspektiivseks rakenduseks on zoosemiootika kasutamine loomaaiauuringutes koostöös Tallinna Loomaaiaga.
Sotsiosemiootika: teooria ja rakendused Teema juht: Anti Randviir Sotsiosemiootika (Ssem) on valdkond, mida rahvusvahelisel tasandil on iseloomustanud fragmentaarsus. Ssemi paradigmaatilisuse uurimine ja määratlemine on vajalik, et tagada selle suure valdkonna eesmärgipärasus ja jätkusuutlikkus. Semiootikast kõneldakse tema interdistsiplinaarsust rõhutades, sageli just humanitaarteaduslikus perspektiivis. Ssem võimaldab selle interdistsiplinaarsuse siduda laiema sotsiaal-humanitaarteadusliku arusaamaga nii uurimisobjektide hulga hõlmavuses, kui ka integreerida sotsiaalteaduslik metodoloogia (kasvõi nt välitööd) humanitaristika traditsiooniliste meetoditega. Moodustub metodoloogiline tervik, mis suudab pühenduda nii indiviidi- kui ka ühiskonna- ja kultuuritasandile, mis on võimeline ka rakendusuuringuteks kompleksile ‘inimene-kultuur-ühiskond-keskkond’, kasutades mõistet ‘sotsiokultuuriline süsteem’. Tööl on kaks peasuunda, millest üks keskendub Ssemi kui suhteliselt uue teadussuuna aluste määratlemisele ja paradigmaatiliste eristusjoonte väljatoomisele ning teine Ssemi rakenduslike meetodite väljatöötamisele ja sätestamisele. Need kaks aspekti omavahel tihedas seoses ning ühendavad semiootika interdistsiplinaarselt mitmete sotsiaal- ja humanitaarteadustega. a) Ssemi määratlemine semiootika, sotsiaal- ja humanitaarteaduste kontekstis teadussuunana. Ssemi vaatenurk, mis ühendaks nn klassikalise semiootika ja tänapäevased sotsiaalteaduslikud distsipliinid, võimaldaks vaadelda nähtusi alates indiviidi sotsiokultuurilisest arengust ja ühiskondlik-kultuurilisest käitumisest igapäevaelus kuni identiteetide dünaamikani kultuuridevahelises suhtluses. Ssemialuste määratlemisel kavatseme väga olulist tähelepanu pöörata mitme eri distsipliini esindajateks peetavate autorite töödele, väärtustades eriti 20. sajandi alguse ja järgnevate kümnendite klassikuid. b) Ssemi rakendusliku poole kaks peamist aspekti: konkreetsete sotsiokultuuriliste koosluste põhimõttelise modelleerimise küsimused, ning teisalt sotsiokultuuriliste kommunikatsiooniprotsesside retrospektiivse modelleerimise küsimust. Kõnes ei ole mitte ajaloo sündmuspõhine kirjeldamine põhjus-tagajärg skaalal, vaid kultuuris toimuvate informatsiooniliste protsesside kirjeldamine nii tehnoloogiliste, ideoloogiliste kui ka majanduslike protsesside vastasmõjuna. Pikemaajaliselt näeb projekt ette nn Ssemilise tööriistakasti rakendamist ennekõike Eesti 20. ja 21. sajandi kultuuris toimunud paradigmaatiliste muutuste kirjeldamisel.
Võimusuhete ja politilise kommunikatsiooni emiootilise analüüsi perspektiivid Teema juht: Andreas Ventsel Projekt püüab anda panust nii poliitilisse teooriasse kui kultuuriuuringute uurimismetodoloogiasse ning arendada sotsiaal ning humanitaarteaduste vahelist dialoogi. Püütakse integreerida diskursuseanalüüsi ja semiootilist lähenemist laiemasse sotsiaalteaduslikku paradigmasse. Samas ollakse teadlikud neist etteheidetest, mis on tehtud poststruktualistlikele sotsiaalteooriatele empiirilis-kvantitatiivse sotsioloogia poolt ja seatakse eesmärgis ennekõike dialoogi astumise, mis hõlmaks mõlema suuna positiivseid momente. Essexi koolkond on püüdnud oma diskursuseteooriast tulenevalt sõnastada demokraatia tähendust ja selle eristumist autoritaarsest või populistlikust poliitilisest loogikast. Eeldades Tartu-Moskva koolkonna vaimus, et tähendus on kommunikatiivse iseloomuga, saaksime kaasaegset hegemooniateoreooriat kultuurisemiootika ideedega ühendades töötada välja teoreetilise raamistiku demokraatia kommunikatiivsete tingimuste analüüsiks. Seega ei piirdu projekt üksnes teoreetilise baasi uuendamisega, vaid üritaks anda konkreetseid juhiseid identiteediloomise protsesside analüüsi tervikuna. Uurimuse materjaliks on ennekõike interverbaalsed meediatekstid Eestis ja mujal ajakirjanduses. Uurimise objektina aga küsitakse, kuidas Eesti meedias tekste konstrueeritakse. Lähtekohaks on arusaam, et Eesti ajakirjanduses valitseb hetkel analüütilise ja argumenteeriva keelekasutuse tugev puudus. See omakorda toob kaasa kodanikuühiskonda ja riiklike struktuure ühendavas avalikkuses toimiva kommunikatsiooni läbipaistmatuse ning kodanike kaugenemise ühisest otsustamiseprotsessist. Eesti ajalugu võimaldab suurepärast võrdlevat materjali ja annab eelduse arendada poliitilise kommunikatsiooni tüpoloogiat. Projekti eesmärgiks on 1) diskursuseteooriate mõistete kriitiline revideerimine ning täiendamine sotsiaal- ja poliitikateaduste kategooriatega. Sillaks humanitaar- ja sotsiaalteaduste vahel võiks olla semiootiliste uurimusmetodoloogiate integreerimine diskursuseteooriatega. 2) Loodud teaduslike analüüsimeetodite rakendamine interdistsiplinaarses kultuurianalüüsis. Erilist tähelepanu tuleks pöörata uutele kommunikatsiooni vormidele, nt netikommentaarid, intersemiootilised tekstiloomisprotsessid meedias, kirjanduses jne. Uurimismetoodika on interdistsiplinaarne: sotsio- ja kultuurisemiootilised, lingvistilised ja diskursusekriitilised, fenomenoloogilised, ideoloogia ja poliitilise retoorika ning massimeedia uurimismeetodid ja visuaaluuringud. Varasemad projektid |
|---|