Samojeedi keelte päritolu probleemistik

Ago Künnap

Sellest ajast peale, kui 18. sajandi alguseks märgati samojeedi keelte sarnasust soome-ugri keeltega, ja eriti alates 19. sajandi keskpaigast, kui samojeedi keeli õpiti paremini tundma, on samojeedi keeltel olnud oluline kohta uurali keeleteaduses. Ühtlasi on need keeled olnud ka omaette probleemide allikaks uralistikas. Nimelt pandi juba ammu tähele, et vaatamata oma sarnasusele soome-ugri keeltega, on samojeedi keeled soome-ugri keeltest siiski oluliselt erinevad. Seepärast, kui postuleeriti uurali algkeel ja selle edasine jagunemine, arvati, et see algkeel jaguneski kõigepealt soome-ugri algkeeleks ja samojeedi algkeeleks. Just samojeedi keelte kõnelemisala paiknemine põhiliselt Lääne-Siberis ja seega uurali keeleala idaosas on koos samuti Lääne-Siberis paikneva obiugri -- mansi ja handi -- keelte kõnelemisalaga olnud uurali algkodu Lääne-Siberisse või vähemalt osalt sinna ulatuvasse Lõuna-Uuralite ümbruskonda paigutamise inspireerijaks.
     Uurali algkodu sellise asupaiga postuleerimise korral on oletatud, et samojeedid -- nagu ka obiugrid -- on see osa uurali algkeele kõnelejaskonnast, mis jäi maha algkodusse või selle lähikonda, kui ülejäänud uurali keelte kõnelejad rändasid edasi lääne poole, jõudes välja Balti mere äärde. Maha jäänud samojeedi keeled oleksid seega väga arhailised, samal ajal kui lääne poole jõudnud uurali keeled sattusid kontaktiindoeuroopa keeltega ning võtsid viimastelt vastu mitmesuguseid mõjutusi. Mitme teadusala uusimate andmete valgusel on põhjust tõsiselt kahelda kõigis nendes oletustes. Ühtlasi on tänaseks selgunud, et samojeedi keeltega seostuvad veel mitmesugused muud probleemid.
     Need tulenevad eelkõige füüsilise antropoloogia ja populatsioonigeneetika uusimatest uurimistulemustest. Kuna need on kas veel avaldamata või muidu vähem tuntud uurali keelte uurijate seas, pööran järgnevas küllalt palju tähelepanu just nendele. 19. sajandi keskpaiga keeleteadlased ei osanud veel teha vahet keelte nn. suguluse ja nende kõnelajate suguluse vahel, pidades kõiki uurali keelte ja lisaks veel uurali keeltega mõneti sarnaste altai keelte rääkijaid omavahel sugulasteks. (Altai keelte nimetust kasutan ma turgi, mongoli ja tunguusi-mandzhu keelte ühisnimetusena.) Kui hiljem pöörati rohkem tähelepanu kõigi nende keelte rääkijate füüsilistele erinevustele, oletati, et aasiapärane (mongoliidne või mongoliidisegune) algrahvas segunes lääne poole liikudes sealsete euroopapäraste (europiidsete) elanikega, tulemusena tänapäeval uurali keelte kõnelejate seda suurem euroopiidsus, mida enam lääne pool nad elavad. Sellele lisandus hiljem füüsiliste antropoloogide eksitõlgendus, et ka kõige läänepoolsemate uuralikeelsete rahvaste arheoloogilised koljuleiud ja kaasaegsed koljud annavad tunnistust mõningasest mongoliidsusest: lame nägu ja esileulatuvad põsesarnad. Tänapäevaks on selgunud, et kiviaja küttidest-kaluritest-korilastest asukate seas Euroopas oli selline koljutüüp laialt levinud ja sellel pole midagi tegemist mongoliidse inimtüübi mõjuga (vt. lähemalt näiteks Heapost 2001: 101--104; Niskanen 2001: 360--361).
     Populatsioonigeneetikud on kindlaks teinud mitmeid uuralikeelse elanikkonna geenitiiki puudutavaid uusi seiku (lähemalt Villems 2002, mis pole veel ilmunud). Nimelt on kogu soomeugrikeelne elanikkond Euroopas olnud algselt europiidne. Ainult hiline, 1600 aasta eest alanud altaikeelse elanikkonna sisseränne Euraasia stepivööndist on levitanud soomeugrilaste asuala keskosas ulatuslikumalt mongoliidsust. Euroopa soomeugrilased põlvnevad, seda nii mitokondri DNA ehk emaliinide kui ka Y-kromosoomi ehk isaliinide (õigemini meesliinide) osas, ülejäänud eurooplastega ühistest europiidsetest geeniliinidest. Nende emaliinides on mongoliidsus esindatud vaid järgmises ulatuses: eestlased -- 0,2 %, soomlased, mordvalased ja ungarlased 2 %, saamid ja sürjakomid  5 %, karjalased ja marid  7 %, permikomid  17 %, udmurdid  31 %. Seevastu Aasia poolel Lääne-Siberis esineb uuralikeelsel elanikkonnal mongoliidseid emaliine järgmises ulatuses: soomeugrikeelsetest sürjakomid  12 %, handid ja mansid 31 % ning samojeedikeelsetest neenetsid 53 %, naganassaanid 82 %, selkupid 36 %. Esitatud arvudest nähtub, et uuralikeelsetest rahvastest on kõige mongoliidsemad samojeedid. Lisaks on selkuppidel neil ülekaalus olevatest europiidsetest emaliinidest teada, et need liinid on vähe hargnenud, mis osutab nende liinide suhteliselt hilisele päritolule selkuppide seas.
     Silmas tuleb pidada lisaks veel seda, et mongoliidsete emaliinide nö. klassikaline komplekt, mis esineb näiteks hiinlastel, mongolitel ja kirgiisidel, koosneb emaliinidest A, B, F ja M. Seevastu saamide, soomlaste, karjalaste ja neenetsite hulgas on neist neljast levinud praktiliselt ainult M ja sedagi ainult üksikute variantide kujul. Seega pole läänemeresoomlaste ja neenetsite korral tegemist Euraasia stepivööndist immigreerunud altaikeelsetelt asukatelt saadud mongoliidsusega, vaid pigem nende M-liinidega, mis võisid domineerida ja sedagi üksikute variantidena hoopis paleosiberikeelsete asukate seas. (Paleosiberi keeled on mul jukagiiri, jenissei, tshuktshi-kamtshatka, eskaleuudi ja teiste Siberi põliskeelte ühisnimetus.) Lisaksin omalt poolt, et ma ei näe läänemeresoomlaste vähese esinemusega mongoliidsete M-liinide korral muud lähteallikat kui praegu pooleldi mongoliidsed neenetsid, kelle elunemisala ulatub tänapäeval läänes Valge mereni, seega läänemeresoome ja saami keelte kõnelemisalani. Pealegi võis läänemeresoome keelte kõnelemisala kunagi varem ulatuda substraatse toponüümia andmeil praegusest tunduvalt ida poole, Euroopa kirdenurka, vähemalt praeguse komikeelse alani (vt. lähemalt Matveev 2001; Saarikivi 2000; 2002).
     Juba mõne aja eest panid mitmed uurali keelte uurijad tähele, et samojeedi keeltel on üllatavalt palju erandlikke ühisjooni just läänemeresoome ja osalt ka saami keeltega, mis ei esine üldse või ei ole sama selgelt jälgitavad ülejäänud soome-ugri keeltes. Seda asjaolu on nad seletanud sellega, et uurali algkeele pärand säilis paremini uurali keeleala lääne- ja idaperifeerias. Läänemeresoome-saami ja neenetsi keeleala praegune kokkupuutumine Valge mere ääres ning läänemeresoome keeleala kunagine ilmne ulatumine Uurali mägede lähedusse teeb minu meelest nende keelerühmade korral lääne- ja idaperifeeriast kõnelemise vähemalt küsitavaks. Pealegi olen ma veendunud, et mingit uurali algkeelt polnud üldse olemas. Vähemalt selles mõttes mitte, et kunagi oleks kuskil ida pool kõneldud mingit keelt, millest põlvnevad kõik uurali keeled. Seepärast ei pea ma võimalikuks kõnelda uurali algkeele pärandi paremast või halvemast säilimisest osas uurali keeltes.
     Uurali keelte moodustumisel võis etendada väga olulist rolli küll osa põhjapoolse Euroopa elanikkonna koondumine viimase jääaja viimase maksimumi valitsedes (23 000 - 19 500 aasta eest) Ukraina refuugiumi põhja pool Musta merd. Ukraina refuugiumis toimus sinna koondunud rohkem või vähem erinevate keelte omavaheline sarnastumine. Kui mannerjääkilbi sulades liikus Ukraina refuugiumi elanikkond põhjapoolse Euroopa jääjätumaale Inglismaast Uuraliteni, levisid sinna ka refuugiumis omavahel sarnastunud keeled, tänapäeva soome-ugri keelte eelkäijad. Kuid selles refuugiumis (ja refuugiumi suunast asustataval inimtühjal jääjätumaal) ei saanud sellal loomulikult olla mingeid mongoliidseid elanikke. On ka vähe tõenäoline, et neid oleks tulnud Ida-Euroopasse Lääne-Siberist, sest seal laiusid tollal nn. Obi meri, mis ulatus Jäämerest Kasahtani steppideni, ja tohutud soomassiivid (vt. eriti Makkay 2001: 331--335).
     Seda, et tugevasti mongoliidsed samojeedid (ja ka küllalt mongoliidsed obiugrid) kõnelevad soome-ugri tüüpi keeli, võib kõigil eespool nimetatud asjaoludel seletada ainult soome-ugri keelte levikuga Euroopast Lääne-Siberisse. Kas see eeldaks ka europiidse soomeugrikeelse elanikkonna mõningast migratsiooni sinna? Sellise migratsiooni oletust võib toetada isaliini N3 leviku analüüs populatsioonigeneetikute poolt (vt. lähemalt Villems 2002). Ma tsiteerin Richard Villemsit (2002; tema esitus lähtub selles konkreetses artiklis eestlastest):
Juba nelja-viie aasta eest selgus, et eestlaste, nagu ka soomlaste, saamide ja karjalaste isaliinid kattuvad oma põhijaotuses koguni palju ulatuslikumalt kui emaliinid. Ja samad isaliinid -- konkreetselt N3 (vanad nimetused Tat C või haplogrupp 16) on levinenud laialt üle kogu idapoolse Euroopa: me jagame neid maride, mordvalaste, komide, udmurtidega -- igati “sobivate” rahvastega selleks, et rääkida soome-ugri isaliinide ühtsusest. Kuid -- me jagame neid isaliine ka lätlaste, leedulaste, tatarlaste, tshuvashshide, evenkide, jakuutide, burjaatide ja paljude teiste Ida-Euroopa ja Siberi rahvastega, mis taas näitab, seekord läbi isaliinide, et me teeksime suure vea eeldades keelkonna-spetsiifiliste geenivariantide olemasolu. […] … isaliin N3 ulatub kuni tshuktshide ja korjakkideni -- seega Kirde-Aasia ääreni välja, moodustades niimoodi pea ühtse vöö ümber Jäämere Euraasia-poolse külje. Meie praeguse teadmise kohaselt võib eeldada, et see isaliin tekkis / hakkas levima juba enne holotseeni, jääaja järgsel perioodil, eeldatavasti Ida-Euroopast, kus ta on kaugelt divergentsem kui Siberis.
Villems nendib, et seejuures pole kaugeltki selge, kust isaliin N3 sai ikkagi alguse. Omalt poolt arvan ma, et kuigi isaliini N3 kui geneetilise mutatsiooni tekkekoht ja ka tekkepõhjus pole teada, selle liini levikusuund Ida-Euroopast Siberisse on aga geneetikute poolt eeldatav, kõneleb see soomeugrikeelsete meeste samasuunalise liikumise oletuse kasuks. Soomeugrikeelsete naiste osas pole selliseid levikusuunda osutavaid geneetilisi markereid paraku seni teada.
     Esitaksin veel abiks käsitletavasse probleemi süvenemiseks Villemsi järgi (2002) isaliini N3 esinemisprotsendid rea rahvaste meestel (ülejäänutel pole seda liini leitud või puuduvad andmed; esitusviis x--y % tähistab sama rahva korral esinevate erinevate andmeallikate vaheliste või rahva eri rühmade andmete vaheliste kõikumiste piirväärtusi): soomeugrikeelsetest saamid 39--55 %, soomlased 60--77 %, eestlased 30,6 %, karjalased 43 %, udmurdid 30 %, ungarlased 0,9 %, samojeedikeelsetest neenetsid 30--40,7 %, muukeelsetest venelased 1,3--20 %, valgevenelased 2,4 %, ukrainlased 6--14,8 %, poolakad 2,1 %, slovakid 2,8 %, lätlased 32,3--40,7 %, leedukad 47,4 %, islandlased 0--0,6%, rootslased 6,3--8,3 %, norralased 2,7--5,7 %, taanlased 1,8 %, sakslased 3 %, iirlased 0,5 %, tsuvashid 17,7 %, tatarlased 0--13,9%, mongolid 2,7 %, tuvad 17,5--21 %, kirgiisid 2--13,9 %, dunganid 3 %, karakalpakid 2 %, usbekid 1--9,1%, uiguurid 2 %, kasahhid 2--13,6 %, burjaadid 28,4--57,7 %, evengid 0--37,5 %, nanaid 9,4 %, eveenid 21,9 %, orokid 4,3 %, jakuudid 75--85,7 %, eskimod 50--60,6 %, tshuktshid 25--58,3 %, korjakid 22,2--33,3 %, jukagiirid 25 %, tofalaarid 47,4 %, negidalid 60 %, itelmeenid 11,1 %. Isaliini N3 esinemisprotsendid on mul välja nopitud umbes 100 rahva meesliinide mitmesuguseid markereid esitavast tabelist Villemsil. Samojeedidest puuduvad eenetsid ja naganassaanid tabelis hoopis (nagu puuduvad ka handid ja mansid), mida tuleb ilmselt tõlgendada andmete puudumisena. Selkuppide isaliini N3 esinemisprotsendiks on tabelis antud aga 0. Juhul, kui see 0 on usaldusväärne (võrdle seda esinemusega 0,9 % ungarlastel), on ta ju mõneti ootamatu selkuppide kui uuralikeelse rahva korral, kuigi erinevus neenetsite ja selkuppide esinemisprotsentide vahel võib olla  korrelatsioonis teatud keeleliste seikadega, nagu allpool näeme.
     Tulles tagasi keeleliste andmete vaatluse juurde, nendiksin, et traditsiooniliselt on osutatud uurali keelte tunduvale lähedusele altai keeltega. See lähedus on kahtlemata olemas ja tavaks on olnud arutada uurali ja altai algkeele teineteise naabruses paiknemise ning vastastikuse mõju üle. Ma olen ühe võimalusena välja pakkunud, et uurali ja altai keelte sarnasus võib pärineda juba inimese Aafrikast Euraasiasse rändamise aegadest, mitte hilisematest kontaktidest Euroopa ja Aasia vahel (kõnelemata idapoolsest uurali algkodust, millesse ma ei usu; vt. näiteks Künnap 2000b: 23--27). Eelkõige János Pusztay on veenvalt osutanud idapoolsete uurali keelte tunduvale sarnasusele paleosiberi keeltega ja teinud seda 1980-ndatest aastatest peale (vt. eriti Pusztay 1995: 15--57 ja kirjandusviited; vrd. ka Künnap 1997). Nii näiteks on obiugri, samojeedi ja paleosiberi keeled duaalikeeled (erandlikult esineb duaal ka saami keeltes), nendes keeltes osutatakse objektile verbivormide sees (objekti mitmusele ka mordva keeltes) ja konjugeeritakse ka noomeneid (ugri keeltes ainult 3. isikus), mordva, ungari, samojeedi ja paleosiberi keeltes võib otsesihitis seista kohakäändevormis, läänepoolsemad soome-ugri keeled on tempuskeeled ja paleosiberi keeled aspektikeeled, (obi)ugri ja samojeedi keeled esindavad aga mõlema süsteemi sulamit (Pusztay 1995: 123--124).   
     Populatsioonigeneetikute ja füüsiliste antropoloogide uusimad uurimused on niisiis veenvalt osutanud, et  Euroopa kaasaegsed soomeugrikeelsed populatsioonid on olnud algselt europiidsed. Seevastu samojeedikeelne elanikkond oli algselt ja on ka praegu tugevasti mongoliidne. Markku Niskanen oletab seetõttu, et samojeedi keelte kõnelejad kasutasid varem paleosiberi/paleoaasia keelt ning said oma uurali keele edela suunast (Niskanen: 2000b: 46). Seega liitub ta nende uurijatega, kes on aastakümnete jooksul oletanud samojeedide põhimõtteliselt samalaadilist keelevahetust (väljavahetatud keelena alternatiivselt altai keeled, vt. nende oletuste kohta näit. Uesson 1970 : 78; Helimskij 1982 : 64).       
     Populatsioonigeneetika ja füüsilise antropoloogia andmete valgusel ei näe ka mina muud võimalust, kui et samojeedid on oma algse keele vahetanud soome-ugri keele vastu. Omaette küsimus on aga see, millise soome-ugri keele samojeedid omandasid. Eugen Helimski kirjutab, et kes samojeedid oma algupäralt ka polnud, uurali algkeelele ehk protouurali keelele siirdumise hetkest alates moodustasid nad uurali keeleühisuse ühe komponendi (Helimskij 1982 : 64). See oleks tõesti nii, kui nad oleksid omandanud just nimelt protouurali keele. Aga miks pidid nad omandama tingimata protouurali keele? Kõnelemata sellest, et protouurali keele kunagisest eksisteerimisest pole mingeid kindlaid tõendeid.
     Minu arvates on läänemeresoome ja samojeedi keeled nii sõnavara kui ka grammatika poolest nii lähedal üksteisele, et pole mõttekas rääkida uurali keelte lääne- ja idaperifeeria konservatiivsusest tulenevast protouurali joonte paremast säilimisest nendes perifeeriates, nagu näiteks Juha Janhunen seda teeb (1981 : 220). Liiatigi on põhjust kahelda läänemeresoome ja samojeedi keelte klassifitseerimises vastavalt lääne- ja idaperifeeriaks, sest geograafiliselt on läänemeresoome keeled ja põhjasamojeedi neenetsi keel tänapäeval Valge mere kandis üksteise lähinaabrid. Kalevi Wiik ongi oletanud, et samojeedi keeled on sündinud saami-läänemeresoome-ugri lingua franca mõjul (Wiik 2000).
    Esitan kahe uurali etümoloogilise sõnaraamatu soome, saami, mordva, mari, komi, udmurdi, mansi, handi ja ungari nende etümoloogiate, millel on vasted samojeedi keeltes, arvud ning ka kahe allika keskmised arvud (K). Need sõnaraamatud on Björn Collinderi "Fenno-Ugric Vocabulary" (FUV) ja Károly Rédei "Uralisches Etymologisches Wörterbuch" (UEW). (Soome keel esindab osaliselt minu arvutustes läänemeresoome keeli mul kasutada olnud arvandmete laadi tõttu.) Tulemused on esitatud tabelis.


Keelepaar                                     FUV                       UEW                        K
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Läänemeresoome-samojeedi         246                         238                         242
Saami-samojeedi                           244                         250                         247
Mordva-samojeedi                        157                         146                         152
Mari-samojeedi                             161                         132                         147
Komi-samojeedi                            183                         210                         197
Udmurdi-samojeedi                       139                         152                         146
Mansi-samojeedi                            201                         227                        214
Handi-samojeedi                            235                         250                        242
Ungari-samojeedi                          150                         180                         165
__________________________________________________________________

Nagu tabelist võib näha, on läänemeresoome-samojeedi ja saami-samojeedi etümoloogiapaare UEW ja keskmiste arvude järgi rohkem kui muid paare, isegi rohkem kui samojeedi ühisetümoloogiaid obiugri (mansi ja handi) naaberkeeltega.
     Huvipakkuv on ka vaadelda, kui mitmel läänemeresoome sõnal on UEW järgi vaste ainult samojeedi keeltes (järgmise tabeli rida 1). Kuna läänemeresoome keeled on lingvistiliselt lähedased saami keeltele, siis huvitavad samast vaatevinklist ka läänemeresoome-saami sõnad (read 4, 5 ja 6), kuigi siin tulevadki veel kaasa mordva (rida 4) või (obi)ugri (rida 5) või nii mordva kui ka (obi)ugri (rida 6) etümoloogilised vasted. Mordva paikneb lingvistiliselt kõige läänepoolsemate ja kõige idapoolsemate uurali keelte vahemail (vt. eriti Pusztay 1995 : 83-95; János  Pusztay kaalub muide võimalust, kas mordvalased ei liikunud koos ungarlastega idast läände -- vt. Pusztay 2000). Seepärast pakuvad huvi ka need sõnad, millel on vasted läänemeresoome, mordva, (obi)ugri ja samojeedi keeltes (rida 2) või läänemeresoome, (obi)ugri ja samojeedi keeltes (rida 7). Kõige selle tõttu on tabelis arvestatud kõigi nende UEW-s kindlalt  protouuralist (PU) põlvnevaiks peetud sõnadega, millele seal on esitatud läänemeresoome vasted. 
     UEW järgi on kindlaid PU etümoloogiaid ühtekokku umbes 550. Juha Janhunen, kes lähtub väga rangetest häälikuseaduslikest kriteeriumitest, piirdub kõigest 140 suhteliselt kindla PU etümoloogiaga (Janhunen 1981). Seepärast on huvitav vaadelda ka seda, milliseid läänemeresoome vastetega PU etümoloogiaid UEW-s on Janhunen omalt poolt samuti pidanud PU etümoloogiateks. Pusztay on PU etümoloogiaid UEW-s täiendanud omalt poolt kahel viisil. Esiteks on ta 41 juhul esitanud UEW-s ainult soome-ugri algkeede või koguni viimase hilisematesse vahealgkeeltesse rekonstrueeritud etümoloogiatele ka samojeedi vasteid (Pusztay 1995 : 39--44). Teiseks ühendab ta 13 juhul UEW-s eri (vahe)algkeeltesse rekonstrueeritud etümoloogiad semantilisel alusel suuremateks sõnaperedeks, täiendades sageli neidki semantiliselt sobivate samojeedi algkeele vastetega (lk. 43-44). Pusztay poolt selle tulemusena väljapakutud PU etümoloogiate hulgast olen välja korjanud jällegi need, millel on vasted läänemeresoome ja samojeedi keeltes, aga puuduvad mari ja permi keeltes.







UEW-s kindlateks peetavad
PU etümoloogiad, millel on
vasted läänemeresoome ja
samojeedi keeltes, aga
puuduvad mari ja permi keeltes
Vastavad PU etümoloogiad ka töös Janhunen 1981 Pusztay 1995

Lms Saami Md (Obi)-ugri Sam Kokku Kokku Kokku
1.
+



+
2
1
2
2.
+

+
+
+
3
1

3.
+

+

+
6
1
2
4.
+
+
+

+
1

3
5.
+
+

+
+
6
2
3
6.
+
+
+
+
+
6
1
1
7.
+


+
+
9
4
1




Kokku: 
33 10 12

     Loomulikult on ülemal esitatud sõnavaraliste andmete kohta alati käepärast seletus, et osast uurali keeltest on PU sõnad võinud lihtsalt kaduda ning põhimõtteliselt ei saa seda seletust eitada. Aga samahästi (ja minu meelest palju usutavamalt) võime me oletada, et neid "kadunud" sõnu pole vastavates keeltes kunagi esinenudki. Viimase oletuse korral on samojeedi keeled saanud osa oma uurali (õieti soome-ugri) sõnavarast läänemeresoome keeltest või neile lähedasest keelest. Seejuures tuleb tähele panna veel üht asjaolu, mida on hiljuti eriti selgesti esile toonud Sven-Erik Soosaar, kes kirjutab nii: "If we assume, that pre-P[roto-]S[amoyed] was actually a lingua franca in the form of a pidgin spoken by various pre-historic tribes, who later abandoned their original language in favour of PS in process of creolization, we should find a number of strange words (not F[inno-]U[gric]) and phonological and morphological simplification as substrate features. Indeed, PS is phonetically only a little simpler than PU, it has somewhat less consonant clusters than PFU has (PS *puEj ~ PFU *polwe 'knee')." (Soosaar 2000 : 163).
     Enne kui ma siirdun läänemeresoome(-lapi)(-mordva-)(obiugri-)samojeedi grammatiliste ühisjoonte vaatluse juurde, konstateerin, et mul on enda arvates õnnestunud tõestada, et mõnede kesksete sufiksite esinemine uurali keeltes piirdub ainult uurali keelte kõige idapoolsema rühmaga ehk obiugri-samojeedi keeltega (olen seda probleemistikku viimati käsitlenud Künnap 2000a; 2000b : 28--31, 33--45). Esitan järgnevalt asjaomaste sufiksite evidentsi uurali keeltes lühidalt tabeli kujul:


                    Sufiks                         Lms  Lp  Md   Mr   Permi  Ung Obiugri Sam
__________________________________________________________________

1. Kaksuse *k                                   -       -      -      -         -         -        +       +
2. Preesensi *k                                 -       -      -      -         -         -        +       +
3. Preteeriti *s'                                  -       -      -      -         -         -        +       +
4. Verbi ains. 2. p. lõpp *n               -       -      -      -         -         -        +       +
__________________________________________________________________

     Tabelis loetletud sufikseid ei saa seega minu arvates võtta arvesse mingite3 uurali keelte ühisjoontena ja seepärast ma jätkan läänemeresoome-samojeedi erandlike ühisjoonte vaatlust ilma neid arvestamata. Osa vaatlusele tulevaid ühisjooni olen ma esitanud juba varem, kuid eri publikatsioonides jaokaupa, sedamööda kuidas ma olen neid kogunud (Künnap 2000a; 2000b : 48--51; 2001). Senikogutud ühisjooned püüan ma järgnevas esitada lühidalt -- ja seetõttu tugevasti lihtsustatult -- ning varasemast paremas järjestuses tabeli kujul. Nagu sõnavara korralgi tulevad läänemeresoome-samojeedi ühisustes sageli kaasa ka lapi, mordva ja/või obiugri vasted. Seega puuduvad nad jälle mari ja permi keeltes, samuti ungari keeles. (Tabeli real 19 esitatud andmed pärinevad tööst Lehtisalo 1936 ning vajavad veel tänapäeva andmete valgusel ülekontrollimist.)


                            Ühisjoon                                       Lms Saami Md  Obi-   Sam
                                                                                                          ugri
__________________________________________________________________

 1. Sõnalõpuliste vokaalide säilimine                                +     +     -        -        +
 2. Konsonantide astmevaheldus                                     +     +     -        -        +
 3. Konsonantide redutseerumine laryngaalklusiiliks          +     -      -        -        +
 4. Mitmusetunnus *i                                                       +     +     +       +       +
 5. Noomenite mitmuse topeltunnus *i + *t                       +     -      -        -        +
 6. Possessiivsufiksite koafiks *n                                      +     +      -        -        +
 7. Järjekindel järjestus käändelõpp + omandusliide          +     +     +        -        +
 8. Postpositsioonide peasõna järjekindlalt *n-genitiivis      +     +      -       -         +
 9. *n-genitiivi kasutamine objekti käändena ("akusatiiv")   +     +     +       -         +
10. Imperatiivi 2. pöörde objekt nominatiivis                      +     -      -        -         +
11. Imperatiivi 3. pöörde objekt genitiivis ("akusatiiv")        +     +     -        -         +
12. Imperatiivitunnus *k                                                     +     +     +       -         +
13. Imperatiivi 3. pöörde topelttunnus *k + *m                  +     +     -        -         +
14. Refleksiivse konjugatsiooni 3. pöörde lõpp
      ains. *-sen, mitm. *-set                                                +      -     -        -         +
15. Infinitiivi (supiini) tunnus  *m + käändelõpp                   +      -     -        -         + 
16. Partitsiibi topelttunnus *p + *j                                      +      -     -        -         +
17. Pronoomenite derivatsioonisufiks *k                            +      +    +        -         +
18. Translatiivisufikis *-kse                                                +      +    +        -         +
19. (?) Üldine derivatsioonisufiks *ß, denominaalsete
      verbide der.-suf. *n, deverb. substantiivide ja
      refleksiivsete translatiivide der.-suf. *t, deverb.
      refleksiivide der.-suf. *tt                                               ±      ±     -        -        +
__________________________________________________________________

     Käsitletava problemaatika seisukohast on väga huvipakkuv ka see, mida kirjutab Soosaar: "Of course one would have still to find out the regularities pertaining to the development of pidgins and creoles in order to prove the hypothesis that Proto-Samoyed or PU was a creole-language. In the following I will compare some features, known to be widely shared by creole languages ... with the data of Samoyed languages. Most creole languages share the following grammatical features: a) lack of forms of the word 'to be' of the use of the so-called 'zero-copula'. This is also the case at least in Northern Samoyed, where e.g. in the Nenets predicative flexion of nouns the 3sg is the same as nom. sg form: xasawa 'man' or 'is man'. […] c) preverbal negation, which is also in Samoyed (as well as in FU). d) the simple form of the verb referes to whatever time in focus, which is not the case in present Samoyed languages but could be in PS. e) each creole tends to have three verbal markers: 1) anterior tense marker, 2) irrealis mood marker, 3) non-punctual aspect marker. For PS two tense markers are reconstructed: an aorist *-ng(a)- and preteritum (anterior) *-sa- … and 3 moods: indicative with zero suffix, imperative-adhortative with several suffixes (-k, -j, -mt) and conjunctive with *-ni. If variants of imperative are left aside, there are not too many verbal markers for a creole language." (Soosaar 2000 : 162-163).
    Kõige eespool toodu põhjal on minu arvates piisavalt näitu oletuseks, et samojeedid on saanud oma kaasaegse keele mingitelt kunagistelt läänemeresoome või viimasega samalaadse keele kõnelejatelt. Samojeedide keelevahetuse aeg ja koht jääb paraku esialgu veel lahtiseks. Kuid see võis toimuda tuhandete aastate eest ja kuskil Kirde-Euroopas või selle lähikonnas, kus praegugi elavad neenetsid.    
     Seega pidid samojeedid läbi tegema keelevahetuse ja siirduma soome-ugri tüüpi keelele. Või vähemalt vastu võtma soome-ugri tüüpi tugevaid keelelisi mõjustusi. Samojeedi keelte erandlikud ühisjooned eelkõige läänemeresoome keeltega, mis puuduvad peamiselt mari ja permi keeltes, kõnelevad selle oletuse kasuks, et samojeedide uueks keeleks või peamiseks mõjuallikaks oli läänemeresoome tüüpi keel. Viimase oletuse kasuks räägib ka samojeedi ja läänemeresoome keeleala juba nimetatud varasem ja ka nüüdne ulatumine teineteise naabrusse Kirde-Euroopas. Tähendusrikas on see seik, et põhjasamojeedi keeled (neenetsi, eenetsi ja nganassaani), mille kõnelemisala on lähemal läänemeresoome keelte varasemale kõnelemisalale Kirde-Euroopas,  ilmutavad tunduvalt suuremat sarnasust läänemeresoome-saami keeltega kui lõunasamojeedi keeled (selkupi, väljasurnud kamassi ja matori). Nii näiteks esinevad läänemeresoome-samojeedi erandlike ühisjoonte eespool toodud tabeli punktides 2, 3, 9 ja 14 nimetatud nähtused samojeedi keelte korral ainult põhjasamojeedi keeltes (vt. lähemalt Künnap 2000a; 2000b: 48--51; 2001). Samas on lõunasamojeedi keeled ilmselt tunduvalt altaipärasemad kui põhjasamojeedi keeled, kusjuures on mõeldav altai naaberkeelte suhteliselt hiline mõju lõunasamojeedi keeltele. Nii on lõunasamojeedi keeltes rohkesti altai, eriti turgi laensõnu (vt Joki 1952), verbivormide korral kasutatakse turgipäraseid isafeetkonstruktsioone (mida tunnevad ka Volga kandi soome-ugri keeled sealsete turgi keelte mõjul)  ja  gerundiumitunnust  -lV, näiteks kamassi nē kunōlamnE ‘naine magab’ < *kunō-la amnE ‘magades (gerundium) viibib’, jne. Siinkohal ei tohi tähelepanuta jätta seda eespool juba esitatud fakti, et olemasolevail geneetikaandmeil on neenetsi meeste seas suure esinemusega võimalike läänemeresoome keelemõjutuste levitajate isaliin N3 (30--40,7 %), mis aga puudub selkuppidel praegustel andmetel täiesti. 


Kasutatud kirjandus:

  -- COLLINDER (Björn), Fenno-Ugric Vocabulary. An Etymological Dictionary of the Uralic Langauges, Almqvist & Wiksell, Stockholm, 1955.
  -- HEAPOST (Leiu), “On the Anthropology and Genetics of Estonians”, in KÜNNAP (Ago) (ed.), The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia II and III. Szombathely 30.9--2.10.1998 and Loona 29.6.--1.7.1999, University of Tartu. Division of Uralic Languages / Societas Historiae Fenno-Ugricae, Tartu, 2001 (Fenno-Ugristica 23 / Historica Fenno-Ugrica), p. 93-114.
  -- HELIMSKIJ (E. A.), Drevnejshie vengersko-samodijskie paralleli. Lingvisticheskaja i étnogeneticheskaja interpretacija, Nauka, Moskva, 1982.
  -- JANHUNEN (Juha), “Uralilaisen kantakielen sanastosta” in Journal de la Société Finno-Ougrienne 77, Suomalais-Ugrilainen Seura, Helsinki, 1981, p. 219-274.
  -- JOKI (Aulis J.), Die Lehnwörter des Sajansamojedischen (Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 103), Société Finno-Ougrienne, Helsinki, 1962.
  -- KÜNNAP (Ago), “Über einige sich ähnelnde uralische, eskimoische und tschuktschische Suffixe” in Linguistica Uralica XXXIII (1997), p. 97-101.
  -- KÜNNAP (Ago), “Ergänzungen zu den ostseefinnisch-lappisch--samojedischen  Gemeinsamkeiten” in Linguistica Uralica XXXVI (2000a), p. 161-166.
  -- KÜNNAP (Ago), Contact-induced Perpectives in Uralic Linguistics (LINCOM Studies in Asian Linguistics 39), LINCOM EUROPA, 2000b.
  -- KÜNNAP (Ago), “Keneltä samojedit ovat oppineet kielensä?” in KASIK (Reet) (ed.), Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks 12. märtsil 2001 (Publications of the Department of Estonian of the University of Tartu 17), Tartu, 2001, p. 177-185.
  -- LEHTISALO (Toivo), Über die primären ururalische ableitungssuffixe (Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 72), Suomalais-Ugrilainen Seura, Helsinki, 1936.
  -- MAKKAY (János), “The earliest Proto-Indo-European--Proto-Uralic contacts” in  CARPELAN (Christian), PARPOLA (Asko), KOSKIKALLIO (Petteri) (eds.), Early Contacts between Uralic and Indo-European: Linguistic and Archaeological Considerations. Papers presented at an international symposium held at the Tvärminne Research Station of the University of Helsinki 8--10 January 1999 (Mémoires de la Société Finno-Ougrienne 242), Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, Helsinki, 2001, p. 319-343.
  -- MATVEEV (A. K.), Substratnaja toponimija Russkogo Severa I, Izdatel’stvo Ural’skogo universiteta, Ekaterinburg, 2001.
  -- NISKANEN (Markku) “Somatological Variation and the Population History of Northern Eurasia” in KÜNNAP (Ago) (ed.), The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia II and III, Szombathely 30.9--2.10.1998 and Loona 29.6.--1.7.1999 (Fenno-Ugristica 23 / Historica Fenno-Ugrica), University of Tartu. Division of Uralic Laguages / Societas Historiae Fenno-Ugricae, Tartu, 2000a, p. 349-371.
  -- NISKANEN (Markku), “The Origin of Europeans: Population movements, genetic relationships and liguistic distribution” in KÜNNAP (Ago) (ed.), The Roots of the Peoples and Languages of Northern Eurasia II and III. Szombathely 30.9.--2.10.1998 and Loona 29.6.--1.7.1999 (Fenno-Ugristica 23 / Historica Fenno-Ugrica), University of Tartu. Division of Uralic Languages / Societas Historiae Fenno-Ugricae, Tartu 2000b, p. 33-59.
   -- PUSZTAY (János), Diskussionsbeiträge zur Grundsprachenforschung. (Beispiel: das Protouralische) (Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 43), Harrassowitz Verlag, Wiesbaden, 1995.
  -- PUSZTAY (János), “A megzakított egyensúly” elmélete és az uráli alapnyelv kialakulása” in Folkloristika 2000-ben. Folklór -- irodalom -- szemiotika. Tanulmányok Voigt Vilmos 60. születésnapjára II, Akadémiai Kiádó, Budapest, p. 550-556.
  -- RÉDEI (Károly), Uralisches Etymologisches Wörterbuch I-III, Akadémiai Kiádó, Budapest, 1986-1991.
  -- SAARIKIVI (Janne) “Kontaktilähtöinen kielenmuutos, substraatti ja substraattinimistö” in Virittäjä 2000, p. 393-415.
  -- SAARIKIVI (Janne) “ Saamskaja substratnaja toponimija Russkogo Severa s tochki zrenija sravnitel’noj finno-ugristiki”. (Forthcoming in 2002.)
  -- SOOSAAR (Sven-Erik), “The Relation of Samoyed Languages to the Neighbouring Languages” in Études Finno-Ougriennes 31, p. 157-166.
  -- UESSON (Ants-Michael), On Linguistic Affinity: The Indo--Uralic Problem, Förlags AB Eesti Post, Malmö, 1960.
  -- VILLEMS (Richard), “Uurali keelkonna rahvaste keeletiigist”. (Forthcoming in 2002.)