Park hõlmab suurema osa aia pinnast ja on jagatud taimegeograafilisteks osakondadeks: Euroopa, Ida-Aasia ja Põhja-Ameerika. Euroopa osakonna üheks vaatamisväärsuseks on Eesti jämedaim harilik vaher. Ida-Aasia kõige väärtuslikumad taimed on vanad pähklipuud, korgipuud ja mitmesugused vahtraliigid. Aprillis sinetab maapind hariliku silla õitest, mais järgnevad lõokannused ja kanakoolmed. Pargi arengusuund ongi ühendada puud ja rohttaimed ühtseks geograafiliseks istutuseks. Sama põhimõtte järgi on Põhja-Ameerika osakonnas rajamisel Minnesota salu.

Püsikute kasvualad pargis. Pärast linnamüüri restaureerimist kujundati arheoloogiliste kaevetööde tulemusel tekkinud org suures osas kõrgekasvuliste püsikutega, lõunapäikesele avatud nõlval katsetatakse soojalembelisemate taimedega. Siin on juba 5–6 aastat edukalt kasvanud ka Eestis haruldased harilik tulbipuu (Liriodendron tulipifera) ja hõlmikpuu (Ginkgo biloba).
Linnamüüri taga asub 60 sordiga iiriste kollektsioon. Pargialune istutus jätkub Põhja-Ameerika rohttaimedega nõlval ja aiaäärsel peenral.
2004. a  rajati tiigi taha murusse 250 sordiga pojengide aed. Pojengide õitseaeg on juuni keskpaigast juuli lõpuni, kuid õitsemine selles aiaosas algab varakevadel krookustega, jätkub tulbisortidega ning sügisel kestab aed-leeklillede õitseaeg lume tulekuni.