Madis Kolk meenutab ülikooliaega hea sõnaga

Ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja teatrifestivali DRAAMA 2010 kuraator Madis Kolk unistas Tartusse tulemisest juba lapsena ja mõtleks nüüdki tõsiselt ülikooli tagasi tulemise peale, kui seda vaja peaks minema.

Praeguse seisuga on põhitöö kõrvalt Tallinna ülikoolis ja Eesti kunstiakadeemias teatriajalugu õpetaval Kolgil pealinnas palju tegemist. Küll tunnistab ta, et kui koduülikool teeks talle ettepaneku Tartusse õppejõuks tulla, vääriks see ettepanek kindlasti kaalumist. «Hetkel pole selle järele aga tõenäoliselt vajadust, kuna Tartu ülikoolis on teatrivaldkond hästi kaetud ning ega see päris õige poleks, kui kahe linna kõrgkoolide vahet sõidaksid samad õppejõud,» ei näe ta kutse puudumises mingit probleemi. Nii teatri kui ka muusika vastu tundis Kolk huvi juba varajasel kooliajal. Oma osa tihedal kokkupuutel kultuurimaailmaga oli lapsepõlvesõpradel, kelle hulka kuulusid näiteks Jan ja Andrus Uuspõld, aja- ja projektijuhtimiskoolitaja Kristjan Otsmann ning kirjanik Arvi Tapver. 

Tahtis Tartusse tulla
Hilisemat kooli- ja erialavalikut nad aga otseselt ei mõjutanud. Kui Jan tahtis minna teatrikooli, oli Madise soov omandada kõrgharidus just Tartu ülikoolis. Osalt tänu vanemale õele, kes oli TÜ arstina lõpetanud, osalt seostus see juba mingite lapsepõlveunistustega, mida enam täpselt ei mäletagi. Valik teatriteaduse kasuks tuli võrdlemisi hilja ja mõneti juhuslikult, sest põhikooli ajal oli Kolgil kindel plaan hoopis bioloogiat õppida. 

Nimelt töötas tema isa mereinstituudi Saaremaa välibaasis, kus poiss suviti käis ning sai osa ka tollal seal töötanud Aleksei Turovski inspireerivatest vestlustest. «Kuna Eestis on mitmel silmapaistval kultuuritegelasel bioloogidiplom, siis eks ma umbes nii arutlesingi, et üks ei sega ju teist. Keskkooli ajal sain aga aru, et teaduslikul tasemel ma vist ikka loodusega tegelda ei taha,» meenutab Kolk. Kui enne ülikooli astumist huvitasid noormeest võrdselt kunstiajalugu ja klassikaline filoloogia, jäi konkreetne valik nende vahel tegemata ja otsus sai hoopis teine. «Lõpuks arvasingi, et kõikide kunstide sünteesina annab ehk teatriga tegelev teadus just avara humanitaarse pildi, millega soovisin kunstidele läheneda.» Nüüdseks on mees muidugi aru saanud, et pole see teater mingi süntees, vaid väga spetsiifiline oma tee, aga ega ta oma sõnul sellegipoolest tehtud valikut ei kahetse, hoopis vastupidi.

Väike ja mõnus seltskond
Kuna teatriteadus oli tollal üks paljudest Eesti filoloogia spetsialiseerumisvõimalustest, oli kogu kursuse üldpilt võrdlemisi hajus. Igaüks õppis oma programmi järgi, kursusel oli palju väiksemaid seltskondi ja nii ei saanud ka õppejõud suurt gurustaatust. Tähelepanuväärseid õppejõude oli küll kõigil aladel, teatriteaduse valdkonnast aga meenutab Kolk hea sõnaga eelkõige Luule Epnerit, Riina Schuttingut ja Ülo Tontsi. «Ja Enn Siimer õpetas üht kriitiku jaoks väga vajalikku, kuid tänapäeval natuke põlastatud oskust: laval toimuva kirjeldamist. Mitte lihtsalt tehnilist kirjeldamist «astus kaks sammu vasakule», vaid kirjelduse kaudu lavastaja taotluste ja nende realiseerumisastme avamist, kriitiku pilgu suunamist lavale, mitte kriitiku enda kujutluspildis toimuvale,» seletab Kolk ja lisab et harivat oli muidugi palju rohkem, kui need üksikud nimed.

Suure nostalgiaga meenutab mees ülikooliajast ka enda osalemist kursusevenna Andres Keili eestvedamisel Tähe tänaval tegutsenud Otto-teatris. «Et talvel etendusi anda, tassisime sinna Keili kuuri alt veel seljakotiga küttepuid,» muigab ta. 1999. aastal kaitstud bakalaureusetöö kirjutas Kolk teatrimees Jerzy Grotowskist. Tollane huvi teema vastu oli suuresti seotud ka kirjutaja enda vaimsete otsingutega. Paelus teater, mis püüdis avastada pea et religiooni enda toimemehhanisme. «Grotowskiga tegeledes hakkasin ilmselt mõlemat nähtust eraldi paremini mõistma ja neile ka omaenda elus õigemat kohta leidma,» arvab Kolk ja lisab, et eks teater peabki suunama edasistele otsingutele, mitte ise lõppsihiks jääma.

Magister pani mõtlema
Tänavu kaitstud magistritöö valmimiseks kulus aga sootuks rohkem aega. «11 aastat tagasi alustades oli suurem rõhk interkultuurilisel teatril, püüdsin selles justkui midagi uut avastada, aga pikkamisi hakkasin üha rohkem aru saama, et see ei inspireeri mind eriti,» tunnistab mees, kes lõpuks jõudis post-postmodernismi teatrini. «Ühtpidi ei tohiks ühtki koolitööd nii isiklikult võtta, et seda paari aastaga lõpule ei suuda viia, teisalt olen õnnelik, et omal ajal ülepeakaela ei kiirustanud. Ongi vist õige öelda, et asjad küpsesid valmis, nii aeg kui ka töö ise,» on Kolk nüüd tulemuse ja lõpliku teemaga rahul.

Mitmed praegused teatriteaduse tudengid on Madis Kolki ühe oma eeskujuna nimetanud. Mehele endale teeb see au, samas tunnistab ta, et see lisab tema töösse ka tubli annuse lisavastutust. Tema sõnul oleneb kriitika kirjutamine ja selle läbimõtlemine ikkagi suuresti inimesest endast, nii et mingeid käitumisjooniseid ta kindlasti kellelegi ette anda ei saa. «Minu enda jaoks on oluline, et ma suudaksin etendust nautida ikkagi n-ö tavavaatajana, elamust taotledes, kriitikuhoiak peaks aktiveeruma ikkagi alles siis, kui pärast etendust oma kogetut analüüsid.» Selle üle, kas kriitika peaks olema kirjeldav, teoreetiline, esseistlik, näitlejamängule keskenduv või muusugune, Kolk üldse vaielda ei tahagi. Tema arvates saab head ja vajalikku kriitikat kirjutada igas žanris ja formaadis ning mida rohkem erinevaid teid on, seda parem. Oluline on lihtsalt, et kriitik lähtuks sellest, mida ta lavalt näeb. Praegu teatriteadust õppivatest noortest, kellega ta kokku on puutunud, on Kolgil jäänud väga positiivne mulje. «Loodan väga, et lisaks teadlastele tuleb nende seast täiendust ka meie kriitikutele!»

Teater ära ei tüüta
Nüüd on mees 2003. aastast alates Eesti suurima kultuuriajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja. Kui arvestada ka seda, et sellele lisaks tuleb tegemist teha veel näiteks festivalidega, teatriloengutega mitmes koolis ja teatrikriitika kirjutamisega ka päevalehtedele, võib tekkida küsimus, kas kõike seda kultuuri ühel hetkel lihtsalt liiga palju ei saa. Kolk ütleb selle peale, et kõik oleneb sellest, mis lainepikkusel keegi kultuuriga suhestub. Ummistumise oht tekib siis, kui inimene püüab oma kultuurikogemust ära mahutada näiteks intellekti lahtrisse või mingisse esteetilise snobismi sahtlikesse ja eeldab, et kultuur peaks justkui iseendast toituma.

Kui aga leida üles tasakaalupunkt, kus kultuur aitab avada uksi, mis panevad teadlikumalt mõtlema oma järgmistele sammudele teatriseinte vahelt väljaspool, siis on lootust, et ka paljud muud väärtushinnangud on tasakaalus. «Me võime Eesti teatrile ja tema publikule paljugi ette heita, kuid kas või juba statistika kinnitab meie suurt teatriarmastust ning näitab kõigi kohtumispunkti olemasolu,» ütleb Kolk veel teatri kohta. Kui me heidame oma teatrile mingeid asju ette, näiteks rahvusliku identiteedi kinnitamissoovist tulenevat liigset alalhoidlikkust, siis tuleks vaadata nende joonte ajaloolisi tekkepõhjusi. Ja seda mitte selleks, et kitsaskohti õilistada, vaid selleks, et neid paremini mõista. «Oma teatrit saame edendada ikkagi ainult siis, kui vaatame ausalt silma sellele, millest ta moodustub, mitte ei nuta pimesi taga asju, mille jaoks meil võib-olla eeldusigi pole. See kõik on teatri, publiku ja teadlaste ühine ülesanne ja selle lahendamiseks tuleb enda alla haarata küll palju eri suundi, kuid ikkagi eesmärgiga leida kohtumispunkt,» räägib Kolk Eesti teatripraktikute ja -huviliste ühisosast. Ja vaadates eestlaste teatrihuvi, saab tema sõnul selles küsimuses olla vaid optimist.

Auto: Merilyn Merisalu/UT