AAA

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2 - 116-121, 51014, Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51003, Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51014, Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, III korrus, ruumid 309-352, 51014, Tartu
  • kultuuriteaduste ja kunstide instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003, Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003, Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090, Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    (+372) 435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004, Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003, Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a, ruum 29, 50103, Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 4-A315, 51009, Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409, Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20, 50409, Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003, Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    (+372) 740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307, Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    (+372) 445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80010, Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411, Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    +(372) 737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411, Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411, Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003, Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 51014, Tartu, Eesti
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    +(372) 737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5-205, 51014, Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46-208, 51014, Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409, Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    (+372) 671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618, Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi tn 1, 50411, Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411, Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409, Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b-134, 51010, Tartu
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411, Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51014, Tartu
Asutused
Tugiüksused
  • elukestva õppe keskus
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 234-243, 50090, Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090, Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51014, Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014, Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17-114, 51014, Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • teadus- ja arendusosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6192
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003, Tartu
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruum 210, 50090, Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6215
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090, Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51014, Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    +372 737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    +372 740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    +372 730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • OÜ Tartu Ülikooli Kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    +372 731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    +372 737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a-106, Tartu

TÜ üksuste kontaktandmed

humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5341
Faculty address: 
Jakobi 2 - 116-121, 51014, Tartu
  • ajaloo ja arheoloogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5651
    Faculty address: 
    Jakobi 2, 51003, Tartu
  • eesti ja üldkeeleteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5221
    Faculty address: 
    Jakobi 2, IV korrus, 51014, Tartu
  • filosoofia ja semiootika instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5314
    Faculty address: 
    Jakobi 2, III korrus, ruumid 309-352, 51014, Tartu
  • kultuuriteaduste ja kunstide instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5223
    Faculty address: 
    Ülikooli 16, 51003, Tartu
  • maailma keelte ja kultuuride kolledž
    Faculty address: 
    Lossi 3, 51003, Tartu
  • usuteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5300
    Faculty address: 
    Ülikooli 18-310, 50090, Tartu
  • Viljandi kultuuriakadeemia
    Faculty phone: 
    (+372) 435 5232
    Faculty address: 
    Posti 1, 71004, Viljandi
sotsiaalteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5957
Faculty address: 
Lossi 36, 51003, Tartu
  • haridusteaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6440
    Faculty address: 
    Salme 1a, ruum 29, 50103, Tartu
  • Johan Skytte poliitikauuringute instituut
  • majandusteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6310
    Faculty address: 
    Narva mnt 4-A315, 51009, Tartu
  • psühholoogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5902
    Faculty address: 
    Näituse 2, 50409, Tartu
  • õigusteaduskond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5390
    Faculty address: 
    Näituse 20, 50409, Tartu
  • ühiskonnateaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5188
    Faculty address: 
    Lossi 36, 51003, Tartu
  • Narva kolledž
    Faculty phone: 
    (+372) 740 1900
    Faculty address: 
    Raekoja plats 2, 20307, Narva
  • Pärnu kolledž
    Faculty phone: 
    (+372) 445 0520
    Faculty address: 
    Ringi 35, 80010, Pärnu
meditsiiniteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5326
Faculty address: 
Ravila 19, 50411, Tartu
  • bio- ja siirdemeditsiini instituut
    Faculty phone: 
    +(372) 737 4210
    Faculty address: 
    Biomeedikum, Ravila 19, 50411, Tartu
  • farmaatsia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5286
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411, Tartu
  • hambaarstiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 731 9856
    Faculty address: 
    Raekoja plats 6, 51003, Tartu
  • kliinilise meditsiini instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5323
    Faculty address: 
    L. Puusepa 8, 51014, Tartu, Eesti
  • peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut
    Faculty phone: 
    +(372) 737 4190
    Faculty address: 
    Ravila 19, 50411 Tartu
  • sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5360
    Faculty address: 
    Jakobi 5-205, 51014, Tartu
loodus- ja täppisteaduste valdkond
Faculty phone: 
(+372) 737 5820
Faculty address: 
Vanemuise 46-208, 51014, Tartu
  • arvutiteaduse instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5445
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409, Tartu
  • Eesti mereinstituut
    Faculty phone: 
    (+372) 671 8902
    Faculty address: 
    Mäealuse 14, 12618, Tallinn
  • füüsika instituut
    Faculty address: 
    W. Ostwaldi tn 1, 50411, Tartu
  • keemia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5261
    Faculty address: 
    Ravila 14a, 50411, Tartu
  • matemaatika ja statistika instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5860
    Faculty address: 
    J. Liivi 2, 50409, Tartu
  • molekulaar- ja rakubioloogia instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5011
    Faculty address: 
    Riia 23, 23b-134, 51010, Tartu
  • tehnoloogiainstituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 4800
    Faculty address: 
    Nooruse 1, 50411, Tartu
  • ökoloogia ja maateaduste instituut
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5835
    Faculty address: 
    Vanemuise 46, 51014, Tartu
Asutused
Tugiüksused
  • elukestva õppe keskus
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5620
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 234-243, 50090, Tartu
  • infotehnoloogia osakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6000, arvutiabi: 737 5500
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • kantselei
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5606
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • kinnisvaraosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5137
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a, 51014, Tartu
  • personaliosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5145
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruumid 302 ja 304, 50090, Tartu
  • rahandusosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5125
    Faculty address: 
    Jakobi 4, 51014, Tartu
  • rektoraadi büroo
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5600
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 51014, Tartu
  • siseauditi büroo
    Faculty address: 
    Ülikooli 17-114, 51014, Tartu
  • Tallinna esindus
    Faculty phone: 
    737 6600
    Faculty address: 
    Teatri väljak 3, 10143 Tallinn
  • teadus- ja arendusosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6192
    Faculty address: 
    Lossi 3, III korrus, 51003, Tartu
  • turundus- ja kommunikatsiooniosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5687
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, ruum 210, 50090, Tartu
  • õppeosakond
    Faculty phone: 
    (+372) 737 6215
    Faculty address: 
    Ülikooli 18, 50090, Tartu
  • üliõpilasesindus
    Faculty phone: 
    (+372) 737 5400
    Faculty address: 
    Ülikooli 18b, 51014, Tartu
Muud üksused
  • MTÜ Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi
    Faculty phone: 
    +372 737 5371
    Faculty address: 
    Ujula 4, 51008 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasküla
    Faculty phone: 
    +372 740 9959
    Faculty address: 
    Narva mnt 25, 51013 Tartu
  • MTÜ Tartu Üliõpilasmaja
    Faculty phone: 
    +372 730 2400
    Faculty address: 
    Kalevi 24, Tartu
  • OÜ Tartu Ülikooli Kirjastus
    Faculty phone: 
    +372 737 5945
    Faculty address: 
    W. Struve 1, 50091 Tartu
  • Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum
    Faculty phone: 
    +372 731 8111
    Faculty address: 
    L. Puusepa 1a, 50406 Tartu
  • Tartu Ülikooli Sihtasutus
    Faculty phone: 
    +372 737 5852
    Faculty address: 
    Ülikooli 18a-106, Tartu

Üliõpilaste kogemused ja soovitused

Siit leiab soovitusi ja kasulikke näpunäiteid vahetusüliõpilasena välismaal õppinud TÜ tudengitelt kandideerimise, asjaajamise, keelelise ettevalmistuse ja muu olulise kohta.

 

AEN-i ülikoolid (1) Melbourne' Ülikool (2)
Berliini Vaba Ülikool (1) Nebraska Wesleyani Ülikool (4)
Emporia Ülikool (1) Peterburi Ülikool (5)
Greifswaldi Ülikool (3) Põhja-Carolina Ülikool Greensboros (2)
Hamburgi Ülikool (1) Tampere Ülikool (5)
Helsingi ülikool (4) Tbilisi Ülikool (2)
Hongkongi Baptisti Ülikool (3) Toronto Ülikool (3)
ISEP-i ülikoolid (3) Tsinghua Ülikool (1)
Jyväskylä Ülikool (3) Vilniuse Ülikool (4)
Kansai Gaidai Ülikool (3) Voroneži Ülikool (6)
Kieli Ülikool (1) Waseda Ülikool (2)
Konstanzi Ülikool (2) West-Virginia Ülikool (5)
Läti Ülikool (4)  

 

MACQUARIE ÜLIKOOL (AEN)

Välisüliõpilaste vastuvõtt

Lennujaama saadeti vastu minibuss ülikoolist kõikidele, kes olid ennast eelnevalt registreerinud ning endast märku andnud. Teenus oli tasuta. Samuti olid organiseeritud orientatsioonipäevad, millest oli palju abi; anti ka edasisi juhtnööre küsimuste puhul, jagati ülikooli kaarte, tehti väikeseid kingitusi jne. Nö tuutorid on juba varem ära jagatud- üks inimene, kes tegeleb teatud piirkonna välisüliõpilastega (nt Euroopale eraldi, USAle eraldi jne).

Õppejõud on väga inimlikud tegelased, teavad üliõpilasi väga ruttu eesnime pidi ning eelistavad ka, kui nende poole pöörduda eesnime pidi. Ei ole tunda tohutut hierarhiat õppejõudude ja üliõpilaste vahel, pigem on see sõbrasuhe. Sellest hoolimata on hindamine range - see tähendab, et sõbralik suhtumine ei alanda kuidagi ülikooli hindamistaset.

Välisõliõpilastele korraldati pidavalt üritusi, nii tasuta kui tasulisi. See on väga oluline just alguses- kui mõnedel veel oma kindlat seltskonda pole välja kujunenud, on need õiged kohad inimestega tutvumiseks. Juba esimesel nädalal korraldati vahetusüliõpilastele tasuta jahikruiis öises Sydneys ning üritused jätkusid läbi terve semestri. Sisseelamisprobleeme minul ei olnud- Austraalia on väga lihtne koht, kuhu sulandudaja kus ennast esimesest hetkest hästi tunda.

Õppetöö
Ei olnud eraldi kursuseid vahetusüliõpilastele, kohalikud ja välistudengid õppisid koos. Kõik ained olid mõeldud kõikidele, mis teeb integreerumisprotsessi lihtsaks- see toimub loomulikult ainult inglisekeelse õppekeskkonna puhul nii hästi. Õppetöö koosnes loengutest ja seminaridest ning praktikumidest (sarnaselt Eestiga), kuid auditoorset tööd oli vähem (10-15h nädalas). Samas eeldati, et üliõpilased tegelevad tunduvalt rohkem iseseisva tööga. Aineid oli vähem, kuid need olid suurema mahuga (Eesti mõistes 5 AP ained).

Õppetase oli hea, -materjalid kaasaegsed. Ligipääs materjalidele oli veidi parem kui Eestis. Oli mitu arvutiklassi ja suur raamatukogu, kuhu oli täiesti piisav ligipääs.

Keel probleemiks ei osutunud- olgugi et tegu ei ole emakeelega ning mõtteid peab sageli tõlkima. Macquarie ülikooli poolt nõutud rahvusvahelise inglise keele testi tegemine on oluline just seetõttu, et nõutud tase näitab, et üliõpilane ei tohiks keeleprobleemide tõttu hätta jääda.

Tingimused ühiselamus
Üldiselt ollakse toas üksi, kaheseid tube on väga vähe. Seltskond on rahvusvaheline ning huvitav, söögitegemis- ja pesupesemisvõimaluste eest on ilusti hoolt kantud. Mina hankisin mingi aeg eramajutuse, mis oli isegi odavam kui üliõpilaskülas ning tasuta internetiühendusega (ülikooli poolt pakutud majutuses pidi eraldi maksma). Üür esialgses kohas oli Eesti rahas ligi 7000 krooni ning teises ligikaudu 5000 krooni.

Stipendium
Stipendiumit ei olnud, tagati tasuta õpe (Utrechti koostöövõrgustiku üliõpilasvahetuse programm).

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ülikooli kompleksis on söögihoone, kuhu on kogunenud u 20 väikest, mõistlike hindadega söögikohta ning keskel on suur söögisaal- istumispiirkond on kõikidel kohtadel ühine.

Transpordiks soovitatakse 10 korra kaarte, mis tuleb u 20% soodsam kui üksikpileteid ostes. Kes väga sageli sõidab, sellel on kasulikum osta nädalakaart, mis lubab ühe nädala vältel piiramatult ühistransporti (busse, ronge, praame) kasutada.

Linn on võrdlemisi turvaline, eriti halbu kogemusi endal ega sõpradel ei kogunenud, ettevaatlikus kindlasti kahjuks ei tule, aga ohustatuna ennast just ka igal sammul tundma ei pea.

Bürokraatiat jagub korralikult, kõik käib väljakujunenud korra järgi, samas on kõik sõbralikud ja vastutulelikud, nii et reegleid pole keeruline järgida.

Marta Lääts (majandusteaduskond)
Macquarie Ülikool (AEN konsortsium), juuli-detsember 2008

Algusesse...

BERLIINI VABA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Programm Berlin-Stipendien, mille kaudu ma õppima läksin, pakkus igasugust sisseelamisabi, aga ka ülikoolis toimusid kaks infopäeva välisüliõpilaste jaoks ja pakuti osalemisvõimalust ka tasulistel orientatsioonikursustel. Hästi tore oli, et ülikoolis oli minu programmi kaudu tulnud välisüliõpilaste eest vastutav inimene, kes aitas kõigi otseselt ülikooliga seotud küsimustega. Tuutorite süsteemi minu teada ülikoolis pole. Õppejõud ei tundu välisüliõpilastest väga huvitatud olevat, aga küsimuste ja probleemide korral on põhimõtteliselt nõus aitama; eks see erineb ka teaduskonniti. Tudengid on toredad, saavad aru keeleprobleemidest ja on nõus aitama; kuid abi tuleb küsida, ise niisama informatsiooni pakkuma ei tulda. Minu kursusel oli vähe välisüliõpilasi, peamiselt olid ikka sakslased või need, kes elavad Saksamaal sünnist alates. Välisüliõpilaste lõbustuste eest hoolitseti väga hästi. Berliin on väga suur linn, kus pidevalt midagi toimub. Sisselelamises raskusi üldse ei olnud.

Õppetöö
Olen osalenud tavalises õppetöös koos korraliste tudengitega, mitte erladi välisüliõpilastele jaoks mõeldud programmis. Valida sai põhimõtteliselt kõike, mis huvitab, tuli vaid jõuda professoritega kokkulepele. Eksamid olid kirjalikud, ilma valikvastusteta. Tundus, et eksamid on raskemad kui Tartu Ülikoolis ja materjali tuleb põhjalikult osata, kusjuures väga tähtis on arusaamine, järelduste tegemise oskus ja selgitamine.

Ligipääs õppetööks vajalikule oli piisav, raamatukogus oli piisavalt raamatuid. Keeleprobleemid ikka olid, mis on seotud ka eriala suhtelise raskusega.

Tingimused ühiselamus
Elasin üksinda toas, ühikas oli ainult rahvusvaheline seltskond, sakslasi peaaegu polnud. Korruse kohta oli kaks kööki, millel oli plusse ja miinuseid. Ühelt poolt sai tutvuda erinevate inimestega, teiselt poolt esines loomulikult mõningaid probleeme. Pesupesemiseks oli pesuruum. Ootamatuks probleemiks osutus Interneti-ühendus. Selles valdkonnas on Eesti kindlasti palju rohkem ees. Üheski kohvikus pole tasuta Internetti, ühikas polnud ka Interneti-ühendust, üliõpilased ise tegid firmadega lepinguid. Üüri pidi maksma ise; üürikulud olid 170 eurot kuus, aga stipendium oli nende katmiseks piisavalt suur.

Stipendium
700 eurot kuus; programmi Berlin Stipendien kaudu. Stipendium oli täiesti piisav nii elamiskulude katmiseks, söögiks, kuid ka vaba aja veetmiseks, mõningate asjade ostmiseks ja jagus isegi natuke reisimiseks.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport on Berliinis hästi organiseeritud, piisab kaardist. Soodsad toidupoed: Lidl, Aldi, Plus. Bürokraatiat on Saksamaal palju. Korda tuleb ajada palju pabereid: registreerida end linnaelanikuks, saada elamisluba, asjaajamine ühikaga, pangakonto avamine; isegi telefoninumbri avamiseks on vaja tõendada elamisloa olemasolu. Parem on, kui kohalikus välisüliõpilastalitluses (Abteilung Internationales) keegi tegeleb üliõpilasega ja selgitab, kuhu ja mis ajal minna ning mis paberid kaasa võtta.

Katrin Ida (arstiteaduskond, proviisoriõpe)
Freie Universität Berlin, 01.10.2007-31.07.2008

Algusesse...

 

EMPORIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ülikool palus kohale jõuda teatud päevadel, mil neil oli organiseeritud lennujaama vastu ülikooli esindaja. Lennujaamast ülikoolilinna sai tellitud bussiga, mille eest pidi tasuma. Elasin ühikas ja kohale jõudes sain kiirelt oma toa võtme.
Esimesel nädalal toimus orientatsioon: täitsime koos vajalikud dokumendid, õppejõud tutvustasid erinevaid teaduskondi, veetsime aega spordikompleksis, saime koos käia poes esmatarbekaupu ostmas ja registreerisime ainetele. Igale tudengile oli määratud nõustaja (advisor), kelle juures sai kursuste valiku läbi arutada ja ainetel registreerida. Esimese nädala oli igal õhtul korraldatud tudengitele koosviibimine, et koos midagi toredat teha ja üksteist tundma õppida.

Õppetöö
Soovitud kursustele registreerimine võis olla keeruline seoses sellega, et kohad olid täis või tudengil ei olnud läbitud vajalikud eeldusaineid. Soovitan kaasa võtta väljavõtte õppetulemustest - ma sain registreerida ühele soovitud ainele selle tõttu, et olin Tartu Ülikoolis võtnud piisavalt psühholoogiakursuseid.
Õppetöö toimus erinevas vormis: loengud, seminarid, rühmatööd. Võimalus oli võtta ka spordi, kunsti või muusikaga seotud kursuseid. Mina käisin näiteks aeroobikas, mille eest sain ainepunkte.
Mõnes aines oli valikvastustega eksam, mõnes moodustasid eksamihinde semestri jooksul tehtud kodutööde punktid (aeroobikas oli ka kehaline eksam).
Kursused lähtusid enamasti vaid ühest õpikust ja õppejõud andsid loengus sinna juurde palju suulist lisainfot, kutsusid külalisesinejaid, näitasid õpetlikke videoid. Õppejõud püüdsid loengutes kõikide tudengite nimesid meelde jätta, mis tegi kursuste õhkkonna palju isiklikumaks.
Õpikud on väga kallid ja õpilased peavad oma raamatud ise ostma. Soovitan kõigepealt esimeses loengus ära käia, et veenduda, kas õpikut on ikka vaja. Võimalusel osta õpik internetist, soodsad pakkumised on näiteks siin http://www.half.ebay.com.
Kõigis minu võetud ainetes oli kohustuslik kohal käia. Puudumiseks pidi olema mõjuv põhjus ning ilma põhjuseta oli võimalik puududa vaid mõned korrad. Kursuste jaoks vajalikud lisamaterjalid olid kättesaadavad Blackboard´i keskkonnas, selle kaudu pidin mõnes aines ka kodutöid esitama.
Igas õppehoones ja ka raamatukogus oli arvutiklass. Raamatukogu oli tööpäeviti avatud 7.30-23.00.

Tingimused ühiselamus
Elasin toas koos kahe välistudengiga (toas oli võimalus elada ka üksi või kahekesi). Tubades ei olnud kööginurka, aga tudengid võisid tuppa muretseda näiteks külmiku ja mikrolaineahju. Minu ühiselamus oli pesuruum koos pesumasinate ja kuivatitega, mõlema kasutamine maksis 1 dollari. Minu ühikatoa juurde kuulus ka du¨iruum ja WC, mõnes ühiselamus oli nii tualett kui pesemisruum koridori peal. Ühiselamus oli võimalik internetti kasutada kaabliga, olemas oli ka traadita internet, kuid minu toas oli ühendus väga nõrk.

Stipendium
Õppisin Emporia State University’s ISEP-i stipendiumiga, sellega tagati mulle tasuta õppimine, toitlustamine ja elamine ühiselamus.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Emporia State University õppehooned on üksteisele väga lähedal, rahulikult saab jalgsi toimetada. Ülikooli lähedal on paar kohta, kust saab toidu- ja esmatarbekaupu. Suuremad ostud soovitan teha Walmartis, mis asub ülikoolist mitme kilomeetri kaugusel. Hea on tutvusi sobitada kohalikega, et kogeda kohapealset elu ning keelt praktiseerida, alati on kohalike tudengite hulgas ka neid, kellel on auto ja koos saab teha väljasõite või kasvõi poes käia. Emporia on üsna rahulik linnake, aga nii ülikool kui kohalik teater korraldavad erinevaid meelelahutusüritusi, mis tudengitele tihtipeale tasuta. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti!

 

Hanna Kruusamägi (sotsiaal- ja haridusteaduskond, põhikooli mitme aine õpetaja)
Emporia State University, jaanuar - mai 2010

Algusesse...

GREIFSWALDI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Juba enne välismaale minekut võttis minuga ühendus mu tuutor, kes oli mulle abiks nii enne minekut kui ka semestri jooksul. Väga hästi oli korraldatud see, et välisülikoolipoolsed tuutorid olid väga hästi kursis sellega, mismoodi näevad välja meie ühiselamud. Näiteks ütles minu tuutor mulle kohe, et ma ei pea kaasa võtma voodipesu. Või näiteks, ma teadsin algusest peale, et Visa pangakaardiga ei saa seal linnas maksta. Sellised väikesed asjad tulid sealse elu planeerimisel väga kasuks.

Greifswaldi saabudes oli tuutor rongijaamas vastas ning aitas mind edaspidi kõikide murede lahendamisel. Ülikooli administratsioon, õppejõud ja tudengid olid samuti alati lahked. Kogu vajalik pabermajandus sai koos täidetud ning nii ei olnud kunagi tunnet, et olen oma probleemidega üksinda.

Esimesel õppenädalal korraldati spetsiaalselt välisüliõpilastele aktus, kus ülikooli töötajad tervitasid meid südamlikult. Lisaks korraldati esimese nädala jooksul hästi palju igasuguseid üritusi: linnaekskursioon, orientatsioonikursus ülikooli hoonetes, raamatukogus ja muudes õppimiseks vajalikes kohtades. Samuti korraldati meie jaoks mitu pidu, kus saime võimaluse kohtuda kohalike tudengitega.

Väga hea oli ka see, et käisime kaks nädalat enne ametlikku semestri algust saksa keele ettevalmistuskursustel.

Õppetöö
Minu meelest, oli pakutavaid kursusi natuke vähe ning oleks tahtnud rohkem valikuvabadust. Kuid samas, kõik läbitud kursused olid väga sisukad ning igaks tunniks pidi midagi ka ette valmistama ning loengust osa võtma. Minu erialal oli õppetöö peamiselt seminaride vormis. Erinevalt Tartu Ülikoolist eelistavadki siinsed noored rohkem iseseisvat tööd ja diskussiooni kui loenguid. Seminarides toimus alati mõni arutelu, vaidlus tudengite seas või mõne tudengi ettekanne. Enamasti lõppesid kursused kirjaliku uurimistööga. Kirjalikke eksameid oli mul ainult üks, mis oli keele pärast kindlasti raske, kuid millega sain ikkagi hakkama. Õnneks oli eksami ajal sõnastiku kasutamine lubatud.

Rääkides õppetöö tasemest, pean ütlema, et kommunikatsiooniteadus ei ole siin kindlasti kõige tugevam eriala, kuid samas ma ei ütleks, et õppetöö tase on madalam kui Eestis- pigem on see teistmoodi korraldatud ning siin vaadeldakse meediat hoopis teisest vaatenurgast.

Tingimused ühiselamus
Võrreldes Tartu ühiselamutega, oli minu ühikas suhteliselt vana ning meenutas natuke Nõukogude liidu aega, kuid elamiseks oli seal kõik olemas. Elasin üksinda toas, kuid ruum oli väga väike (9 m2). Samas, toas oli alati soe, köögis oli kõik söögitegemiseks vajalik olemas- isegi ahi, mida näiteks Tartu ühiselamutes ei ole. Elasin segaboksis: meid oli 4 inimest (2 poissi ja 2 tüdrukut) ning kõik teised olid sakslased, mis oli saksa keele praktika seisukohalt väga hea.

Üüri maksin ise (145 eurot kuus, internet ja kommunaalmaksud olid hinna sees). Erinevate ühiselamute hinnad jäid 145 kuni 200 euro vahemikku- nii et minul oli suhteliselt odav elamine. Internet oli igas toas olemas, ise pidi ainult kaabli tooma.

Stipendium
Stipendiumi maksis Greiswaldi ülikool ning selle suuruseks oli 410 eurot kuus. See ei ole küll suur raha Saksamaal elamiseks, kuid elasin endises Idaplokis, kus hinnatase on veidi madalam kui Lääne-Saksamaal. Nii et 400 euroga oli täiesti võimalik ära elada. Stipendiumi kättesaamiseks tuli avada kohalik pangakonto ning stipendium kanti kord kuus minu arvele.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kindlasti on oluline meeles pidada, et sakslased on suured bürokraadid- nii et pabermajandust on seal palju. Kuid tuutori abiga saab sellega kiiresti hakkama.

Saksamaal on palju odavaid poode: Lidl, Aldi ja Penny (nagu meil Säästumarket).

Transpordikorraldus on halb: seal, kus mina elasin, käis buss linna kaks korda tunnis (jalgsi on umbes 40 min). Bussikorraldusest oli küllaltki raske aru saada- sama numbriga buss võis käia erinevatel suundadel ja õhtul käisid bussid harvemini. Aga, Greifswaldis kasutatakse hästi palju jalgrattaid ning neid oli isegi võimalik ESNi kaudu odavalt osta ja enne kodumaale minekut tagasi ESNile müüa.

Juulia Baer-Bader (sotsiaalteaduskond, kommunikatsioonijuhtimine)
Ernst-Arndt-Moritz Universität Greifswald, 24.09.09-25.02.10

 

Algusesse...

GREIFSWALDI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Tuutorid võtsid paar nädalat enne ärasõitu meilitsi ühendust ja tulid rongijaama vastu. Nende ülesanne oli vastata esimestele tekkinud küsimustele ja aidata asjaajamisel ülikoolis, pangas ja teistes institutsioonides. Üldiselt oli tuutorite tase väga erinev: mõned oli väga abivalmid, teised ei näinud oma tuutorit pärast esimest päeva enam üldse. Väga positiivse mulje jättis välisüliõpilastalitus- alati kannatlikud, sõbralikud ja valmis aitama. Välisüliõpilaste meelelahutuse eest hoolitses kohalik ESN-i haru, LEI-Greifswald, kes korraldades erinevaid teemaõhtuid ja väljasõite.

Õppetöö
Eraldi vahetusüliõpilastele mõeldud kursusi ei olnud. Greifswaldi ülikooli vahetusüliõpilastelt eeldatakse head saksa keele oskust, kuid nii enne õppetöö algust kui ka paralleelselt on võimalik osaleda tasuta saksa keele kursusel. Mina osalesin nii loengutel kui ka seminaridel. Silma jäi, et üldiselt toimus õppetöö siin väiksemates gruppides kui Tartus. Eksamid olid mul kõik kirjalikud. Erinevalt Tartust olid paljud ülikooli võõrkeelekursused tasulised.

Ligipääs arvutitele ja raamatukogule on täiesti piisav, aga ÕIS-i taolist õppesüsteemi Greifswaldi ülikoolis kahjuks ei olnud.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamutoad olid ühesed või kahesed. Korterid olid rahvusvahelised- sakslased elasid koos välistudengitega. Mina elasin üheses toas ja jagasin kööki ja vannituba kahe toaga. Minu üür oli ca 150¤ kuus, mis läks automaatselt iga kuu alguses pangakontolt maha. See sisaldas ka internetikulusid, kuid internetikiirus oli aeglane. Allkorrusel olid hoiuruumid ratastele ja pesuruum.

Stipendium
Stipendium oli 410 ¤ kuus. Sellest piisas enam-vähem äraelamiseks, vaba aja ja reisimise jaoks tuleks aga kindlasti arvestada lisarahaga. Ka peaks arvestama sellega, et stipendiumi makstakse Erasmuse programmist erinevalt vaid kuude eest, mil toimub õppetöö ja mitte kogu välismaal oldud aja eest. See tähendab oktoobrist jaanuarini ning aprillist juulini. Stipendium kantakse üle iga kuu alguses kohalikule pangakontole.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Levinuim liiklemisvahend Greifswaldis oli kindlasti jalgratas (ka talvel), sest ühistransport on Greifswaldis kallis ning kuna linn on väike, jõuab paarikümne minutiga rattaga enam-vähem kõikjale. Ratta leidmisega semestri alguses suuri probleeme ei tohiks tekkida. Odavate kasutatud rataste müügiga tegeleb nii kohalik ESN kui ka mitmed rattapoed.

Söögi ja ostukohti oli Greifswaldis üllatavalt palju, kuid hinnatase on neis enam-vähem sama. Nii peaks igaüks oma maitsele midagi sobivat leidma. Toidukaupade hinnad on väga lähedased Eesti omadele.

Kaidi Lõo (filosoofiateaduskond, eesti ja üldkeeleteadus)
Ernst Moritz Arndt Universität Greifswald, 01.10.2008-01.08.2009

Algusesse...

GREIFSWALDI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Tuutorid võtsid ühendust umbes kuu enne semestri algust ja palusid teatada oma saabumise kuupäev ja kellaaeg, et raudteejaama vastu tulla. Ka hoolitsesid nad esimestel nädalatel selle eest, et kõik vajalikud paberid (alates elamisloast kuni ühikatoa üürilepinguni) erinevates institutsioonides täidetud saaksid. Õppejõud ja kaastudengid on mõistvad ning abivalmid. Välisüliõpilaste lõbustusi korraldab eraldi tuutorite rühm; põhilisteks lõbustusteks olid erineva temaatikaga peod ja väljasõidud teistesse Saksamaa linnadesse. Sisseelamine polnud keeruline, peamised uued ja huvitavad kogemused tulid ülikoolis õppeüritusi külastades.

Õppetöö
Kursuste valimisel tekkis probleeme seoses sellega, et mõned loengud on planeeritud läbi kahe semestri ja mõned loengud vajavad väga head keeleoskust, aga üldiselt olulisi takistusi kursustest osavõtmisel polnud. Kunstierialal on õppetöö kohandatud nii, et omavahel on ühe õppeürituse kestel ühendatud loeng, praktiline tegevus ja seminar ning tõendi ja ainepunktide saamiseks tuleb läbida hindamine, kus pannakse välja kõik praktilise tegevuse käigus valminud tööd.

Öppekorralduses märkasin sellist erinevust, et õppeainete läbimisel saab üliõpilane ise valitud õppetöö mahuga määrata selle, kas ta saab semestri lõpus hinde, ainepunktid või ainult tõendi aine läbimise kohta (reeglid olid muidugi erinevate loengute raames erinevad). Õppetöö taset humanitaarainete valdkonnas ei oska eriti võrrelda, ütleksin, et lihtsalt teised rõhuasetused ja teine lähenemine. Kunstierialal oli märgatav, et kunstiteooriat seotakse praktilise tegevusega sujuvamalt ja tihedamalt ning üliõpilasi suunatakse rohkem analüüsima.

Avalikke arvuti kasutamise võimalusi on piisavalt ning erinevalt paljudest teistest ülikooli alla kuuluvatest asutustest on näiteks raamatukogud ja arvutiklassid piisavalt kaua avatud. Raamatukogude laenutamistingimused on kohati küll piiratud ja keerulised.

Tingimused ühiselamus
Enamikes ühiselamutes on valida, kas ühesed või kahesed toad; kesklinnale lähemal asuvates ühiselamutes on raskem endale ühest tuba saada. Toad on igati elamiskõlblikud, söögitegemiseks ja igasuguseks pesemiseks on korralikud võimalused. Probleeme võib valmistada harjumine näiteks araabia kultuuriruumist pärinevate ühika/köögikaaslastega: põrkumine võib toimuda näiteks tasandil, et eurooplased tunnevad suuremat omanditunnet oma isiklikele tarbeesemetele köögis ja ei soovi võib-olla üle 12 tunni ööpäevas kuulata araabia rahvamuusikat. Teisalt- kui negatiivsemad küljed kõrvale jätta, on põnev teisi kultuure lähemalt tundma õppida.

Interneti-võimalus on enamasti olemas, mitte alati küll väga kvaliteetse kiirusega. Üür tuleb tasuda ise ja kaheses toas on see 140 eurot kuus.

Stipendium
Stipendium on 410 eurot kuus ja selle kättesaamiseks tuli avada kohalik pangaarve ning viia oma kontonumber kohalikku välisüliõpilastalitusse. Arvestades stipendiumist maha sellised kindlad väljaminekud nagu ühiselamu üür ja 50 eurot semestritasu, jääb alles summa, millega enam-vähem ära elab.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kuna Greifswald on väike linnake, leiab üsna kiiresti üles endale meelepärased ja soodsad poed ning söögikohad. Soovitan sellistes küsimustes pöörduda ka julgesti oma ühika/köögikaaslaste poole, kes juba pikemat aega Greifswaldis viibinud. Bürokraatlikul asjaajamisel on kõige olulisem kindlasti õigeaegselt ära maksta semestritasu (Studentengebühr) ja õppetõendist osa ühiselamu üürilepingutega tegelevasse asutusse (Studentenwerk) viia.

Maarja Nurk (filosoofiateaduskond, maalikunst)
Ernst Moritz Arndt Universität Greifswald, 01.10.2007 - 01.08.2008

Algusesse...

HAMBURGI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Hamburgi Ülikooli välisüliõpilastalituses (Abteilung Internationales) on partnerülikoolide koordinaator, kes abistab saabumisel ja õpingute ajal (tema juurde võis alati minna ja talle ka kirjutada ning tema põhimõtteks oli, et kui ta sinust ei kuule, siis ta eeldab, et sinuga on kõik korras). Hamburgi saabudes sõitsin otsekohe tema juurde (olime e-maili teel ka aja kokku leppinud). Koordinaatorilt sain kohe ka kuupileti ja esimesed juhised, mida edasi teha.

Koordinaator võttis minuga kohe ühendust kui oli langetatud otsus, et mulle on määratud stipendium ning saatis kõikvõimalikku vajaminevat ja praktilist infot ning broneeris ühiselamutoa. Kuigi saabusin Hamburgi oktoobris, siis ühiselamu üür tuli juba 20. aug ära maksta. Ettemaks oli ühtlasi ühe kuu üür. Ühiselamusse sisse kolides tuli tasuda 50.- ¤ suurune kautsjon, mis tagastatakse ühiselamust välja kolides, kui üliõpilane pole midagi ära lõhkunud jne.

Koordinaator informeeris mind ka Hamburgi ülikooli õigusteaduskonna juures tegutsevast buddy-süsteemist (kohalikud tudengid on abiks välisüliõpilastele), millega on kõigil välistudengitel võimalus ühineda. Olles algul otsustanud kindlalt sellega liituda, siis hiljem ei näinud ma selleks vajadust. Ilmselt ei tea ma aga, millest ilma jäin.

Enne õppetöö algust (loengud algasid 19. okt.) pakuti tasuta 10-päevaseid saksa keele intensiivkursusi, mis olid mõeldud Hamburgi kõikides ülikoolides õppivatele välistudengitele. Leian, et see kursus andis väga hea võimaluse pärast suvepuhkust oma keeleoskust elavdada ja esimesed tutvused sõlmida.

Minu andmeil toimus sel sügisel esimest korda PIASTA WelcomeWeek (Programm International für alle Studierende und Alumini - http://www.verwaltung.uni-hamburg.de/vp-2/5/piasta/index.html) kõigile uustulnukatele Hamburgi Ülikoolis. PIASTA poolt korraldatavad üritused on väga mitmesugused, alates ülikooli tutvustusest, infotundidest ja väljasõitudest kuni arvutikoolitusteni.

Kuna ma ei kujutanud päris hästi ette, milliseks kujunevad oktoobris minu päevad Hamburgis, siis ei registreerunud ma end PIASTA üritustele ette. Semestri algul aga selgus, et mitmetele üritustele pole enam vabu kohti. Ent läksin neile ikkagi kohale ja sain kõigest osa. Seda soovitan teha ka teistel- kuna infotundide puhul pole tegemist rahalise ettevõtmisega, siis mahutatakse paar lisakuulajat ära.

PIASTAt korraldavad üliõpilased ning ürituste tase ja kvaliteet on väga head. Positiivne oli ka see, et väljasõitude ja erinevate külastuste omaosalustasu oli minimaalne. Need üritused olid ka heaks võimaluseks kontakte luua ja teisi üliõpilasi tundma õppida

Hamburgi Ülikooli üliõpilaskond on väga rahvusvaheline. See ei tähenda seda, et siia saabub mõneks semestriks piiri tagant palju noori vahetusüliõpilaseks, vaid ka seda, et siin on palju välismaalasi, kes on otsustanudki kõrghariduse Hamburgi Ülikoolis omandada. Õppejõudude ja üliõpilaste suhtumine on sõbralik. Iseloomulik on see, et kui on vaja saada infot kellegi konkreetse käest, siis ei piisa alati kõnetunni ajal kohaleminekust. Sageli tuleb enne ka selle raames täpne vastuvõtuaeg kokku leppida. Minu kogemus ütleb, et kuna Hamburgi Ülikool on suur ja siin on säilinud siiski hoolimata üldisest ühtlustamispüüdlustest palju tegutsemisvabadust, siis kõige adekvaatsemat infot saab eelkõige õppejõult, kui pöörduda tema poole tema kõnetunni ajal.

Ma arvan, et sisseelamisel on ehk raskuseks lihtsalt kõige uuega kiiresti harjumine. Välja tooksin oluliselt pikemad vahemaad kui Tartus (ehk vähem võimalusi/aega spontaanseteks ettevõtmisteks). Aga harjuda tuleb ka paljude uute inimestega, siinsete teistsuguste harjumuste ja kommetega.

Õppetöö
Eraldi ainete programmi välisüliõpilaste jaoks ei ole. Keeleoskust saab arendada DaF keelekursustel. Koordinaator saatis mulle ka nimekirja inglise keeles loetavatest kursustest, mille hulgas ma ühtegi loengut ei võtnud. Huvi oleks ehk olnudki, aga need ei mahtunud minu plaani.

Ainete läbimisel oli iseloomulik see, et ainepunkte saab koguda ka ainult aines kohalkäimise ja vaid aine kuulamise eest. Samas kuuluvad reeglina selle juurde ka seminarid, tutooriumid jne, millest üliõpilased oma ainepunktide peamise mahu kokku koguvad.

Oma tunniplaani koostasin ma kevadsemestri loengukava järgi, mis oli internetis kättesaadav. Kuid kindlasti on paljud sügisel loenguplaanis olevad loengud teised. Seega, edaspidi Hamburgi Ülikooli kandideerijatel tasuks oma semestriplaan koostada eelmise aasta sama aja loengukava järgi.

Hamburgi Ülikoolis on kohustus registreeritud ainetel kohal käia (kohustuslik on osaleda 85% kursusest). Vastavalt ainele, tuli arvestuse saamiseks teha kas suulisi lühiettekandeid, kirjutada protokolle, koostada grupitööna referaate või kirjutada väikesi eksamitöid ning kodutööd (nn. Hausarbeit ehk iseseisev uurimistöö, mille maht sõltub ainest. Nimetatud tööde kirjutamise ajaks on sessiperiood). Eksamid olid enamasti kirjalikud.

Kursuste tase on erinev, oli neid, millega jäin väga rahule ning oli neid, mille tase jäi soovida. Laias laastus jäin väga rahule.

Õppetöö Hamburgi Ülikoolis on mitmeti väga sarnane õppimisega Tartu Ülikoolis. Alustades muidugi EL liikmesriikide ülikoolides kehtiva Bologna õppesüsteemiga. Kitsamalt on õppetöö korraldamiseks TÜ-ga sarnased süsteemid (STINE->>ÕIS; AGORA - internetiplatvorm humanitaarainete üliõpilastele, kuhu pannakse üles õppematerjale, mille vahendusel saadetakse õppeinfot).

Kõigile õppimiseks vajalikele vahenditele on ligipääs Hamburgi Ülikoolis väga hea. Kõige positiivsem oli see, et kõigil uustulnukail on ülikooli arvutikeskuses 500 lk. trükkimiskonto. Kui see kasutatud saab, siis vajadusel on võimalik arvutikeskuses pangakaardiga tasudes oma trükkimiskontole raha üle kanda ja ning taas on võimalus kodutöid, materjale vms. välja printida. Ülikooli ruumides on kõikjal ka WiFi.

Tingimused ühiselamus
Elasin ühes paljudest ülikooli ühiselamutest - Kiwittsmoori ühiselamus. Elasin nn. külaliste korteris (üksi toas) - st. korteris on kolm tuba ja nende elanikud (3 inimest) jagavad kööki (varustatud vajalike nõudega) ning vannituba. Minu korterikaaslasteks olid 2 saksa tüdrukut, kes olid Hamburgis kas oma lõputööd kirjutamas või praktikal. Tuleb olla ka selleks valmis, et korterikaaslased vahetuvad vahetusüliõpilaseks olemise ajal, sest nad on seal ka külalistena ja nende viibimine Hamburgis võib olla pikem või lühem kui semester.

Ühiselamu alumisel korrusel oli pesupesemis-kuivatamisruum. Masinatäie pesu pesemine maksab 1.70 ¤ (pesupulber tuleb ise varuda).

Ühiselamuüür (274 ¤) tuli ise tasuda. Selleks jagus kenasti stipendiumist. Üüri sisse olid arvatud nii toasoojus, elekter kui ka internetiühendus ning voodiriided ja köögivarustus. Nn. külaliste korteris on üür kallim kui tavalise ühikatoa eest. Selle raha eest sai ühiselamu haldaja käest ka voodiriided (need olid küll närused) kui ka voodipesu. Üüri sisse oli arvatud ka see, et nädalas 2 korral käis meil koristaja, kes puhastas WC-potti, viis köögist prügi välja ja tõmbas märja lapiga köögi põranda puhtaks (küll ühtegi asja liigutamata. st. vedas keset köögi põrandat märja triibu).

Hetkel ei olnud ühiselamus WiFit, vaid kohalik ühendus kaabli abil. Ühes kuus oli internetist allalaadimise mahuks 3GB, mille hulka arvatakse iga näpuliigutus internetis. See on suhteliselt väike maht. Kui see enne kuu lõppu ära kasutada, siis internetiühendust ära ei võeta, aga interneti kiirust vähendatakse oluliselt. See piirang ei takista aga oma asju interneti vahendusel korda ajamast. Mul ei olnud mahti uurida, kas seda mahtu oleks olnud võimalik mingeil tingimustel ka suurendada. Aga minul ja minu korterikaaslastel oli see pidevalt lõhki.

Ühiselamusisene infovahetus käis mailing-listi vahendusel.

Stipendium
Minu stipendium oli 715 ¤ kuus, mis kanti üle kohalikule pangakontole (tavaliselt iga kuu 6. kuupäeval). Esimesel kuul oldi nõus see ka sularahas välja maksma, kuna pangaarve avamine võttis aega (pank ei aktsepteerinud minu ID-kaarti ning pidin laskma Eestist oma passi saata) ning mul oli tarvis teatud ajaks tasuda Studienbeitrag- selle tasumisel sai ülejäänud 5 kuuks HVV kuupileti. Muidugi on võimalik ise rohkem sularaha kaasa võtta, aga mina polnud sellisteks väljaminekuteks sularahaliselt valmis ning pangaülekande tegemine eesti pangast on selle kulukuse tõttu mõttetu.

Stipendium 715 ¤ kuus on piisav ja kui käib parajasti õppetöö ning liigud Hamburgi piires ning lubad endale ka teatris/muuseumis/kinos käiku, peaks isegi natukene üle jääma.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
- Kindlasti on oluline alati üle küsida, kui midagi arusaamatuks jääb.
- Kõige soodsam võimalus väljas söömiseks on ülikool söökla.
- HVV transpordikaart annab soodsa võimaluse liikuda kõigi transpordivahenditega Hamburgi piires ja sellest väljapoolegi.
- Kuna ühiselamus (korra nädalas toimusid küll kino- ja baariõhtud ning spordihommikud) puudus mul igapäevaselt kontakt teiste Hamburgi Ülikooli üliõpilastega, siis oli hea, et mul oli Tandemi partner. Temalt sain kasulikku infot just üliõpilaste elu-olu kohta Hamburgi Ülikoolis
- Bürokraatlikuks asjaajamiseks andis juhised koordinaator; nende võimalikult kiire täitmine aitab kiiresti sisse elada, paremini toime tulla ning jätab hiljem rohkem aega õppetööks

Piret Tamm (filosoofiateaduskond, suuline tõlge)
Hamburgi Ülikool (Universität Hamburg), Winter Semester 2009/10 (okt. 2009 - märts 2010)

Algusesse...

 

HELSINGI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabudes oli kõigi vahetusüliõpilaste jaoks korraldatud orienteerumiskursused, mille raames tutvustati põhjalikult kõike, mida peab vahetusüliõpilane tegema, ning jagati infomaterjale. Lisaks jaotati õpilased gruppidesse, kus abistava tuutori juhendamisel viidi üliõpilased tähtsatesse ametiasutustesse ja jagati veel otseselt teaduskonnaga seotud teavet. Tuutor vastas küsimustele ning näitas ka tähtsamaid vaatamisväärsusi ning tutvustas linna. Algselt oleks pidanud olema hambaarstiteaduse vahetusüliõpilastel eraldi tuutor, kuid teda ei ilmunud kohale ja arvatavasti oli tehtud selles osas eksitus. Seega liideti meid arstiteaduse üliõpilastega, keda me tõenäoliselt muidu poleks tundma õppinud. Sellised grupitegevused olid väga hea viis võõra riigi olustikuga ühiselt ja toredas seltskonnas toime tulla.

Keskse välisüliõpilastalituse personal ei olnud just eriti abivalmis ning väga lühikeste vastuvõtuaegade tõttu, oli nendega raske jutule saada. Samas, teaduskonna ja instituudi personal oli rohkem abivalmis, kuid tõenäoliselt oli vahetusüliõpilastega tegelemine siiski nö lisaülesanne ja mitte just kõige tähtsam prioriteet. Teaduskonna üliõpilased olid aga igati abivalmis ja tegid isegi oodatus rohkem.

Meelelahutuse eest hoolitseti piisavalt. Viimasega tegeles põhiliselt kohalik Erasmuse üliõpilaste organisatsioon, kuid info saamiseks peab ennast kindlasti vastavasse listi panema. Lisaks sai osaleda ka teadukonna ja kohalike üliõpilaste üritustel.

Üldiselt läks sisseelamine hästi, kuid oodatust rohkem tuli veeta aega erinevates ametiasutustes, kus töötajate vähesuse tõttu pidi ootama vahel kuni kuus tundi. Lisaks olid selle tõttu alguses ka väga lühikese aja jooksul päris suured kulud.

Õppetöö
Hambaarstiteaduses oli korraldatud igale vahetusüliõpilasele suhteliselt personaalne õppekava arvestades eelnevaid õpinguid ja kliinilisi kogemusi. Piisava praktika puhul koosnes õppetöö põhiliselt kliinilisest tööst, mille juures oli vahetusüliõpilastele eraldi juhendaja, kellega sai rääkida inglise keeles. Kui üliõpilane ei olnud koduülikoolis patsiente vastu võtnud, pandi ta kokku kolmanda kursusega ning ta alustas tööd kliinikus koos soome tudengitega. Kõik vahetusüliõpilased pidid enne kliinilise töö alustamist oma juhendajale praktilisi oskusi näitama ning seega toimus esimesel kuul põhiline osa õppetööst fantoomlaboris. Lisaks korraldati vahetusüliõpilastele mõned inglisekeelsed loengud ja külastused erinevatesse raviasutustesse tutvumaks hambaarstide tööga eri tervishoiusüsteemi osades. Viimaste hulgas ka kirurgiahaigla külastus, kus ühe nädala jooksul saime jälgida sealset tööd ning seejärel pidime selle kohta ka rapordi kirjutama. Tutvustati ka instituudi erinevate teadusgruppide tööd biomedicumis.
Otseselt ühtegi testi ega eksamit välisüliõpilastele ei korraldatud, võtsime osa vaid nendest, mille puhul olime õppejõuga ise eelnevalt läbi rääkinud.

Üldiselt saime inglise keelega väga hästi hakkama, kõik õppejõud rääkisid väga heal tasemel inglise keelt.

Õppetöö korraldus soome üliõpilastele tundus olevat hästi korraldatud, kuigi üliõpilased ise ei olnud sellega just eriti rahul. Samas võrreldes Tartu Ülikooli tingimustega, oli seal nii vahendite, kirjanduse kui ka kliinilise praktika osas suur edumaa ja suurepärased võimalused ka kõiksuguseks iseseisvaks tööks ja harjutamiseks. Instituudi raamatukogu lahtiolekuajad olid võrreldes Tartu Ülikooliga suhteliselt lühikesed, samas oli võimalik pea kõiki raamatuid koju laenutada ja ajakirjadele sai ligi ka interneti kaudu.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamu tingimused olid suurepärased. Kõik Tartu ja Helsingi ülikooli lepingu vahendusel õppivad eestlased elasid samas ühiselamus, mis asus kesklinnas. Vahetusüliõpilastele oli eraldi majaosa, mis suvel tegutseb hostelina ning seega olid seal väga head elamistingimused. Selles majaosas elasid kõik üliõpilased üksinda toas, millel oli kööktoa plaan: toas oli köök, voodi, laud, kapid ning eraldatud vannituba, wc. Söögi tegemiseks olid tingimused olemas, nõud ja vahendid tuli ise osta. Pesula oli kõrvalmajas ja seda sai tasuta kasutada, samas oli ka tagasihoidlik jõusaal ja kaks sauna. Mõlemale saunale oli nädalas kindel kasutusaeg, seega kaks tasuta saunakorda nädalas. Ühes saunas oli isegi väike ujumisbassein, mõlemad saunaruumid olid väga mugavad ja igati korralikud. Internetiühendus oli hea ja kiire, samas esines alguses päris palju probleeme arvuti registreerimisega ja aeg-ajalt tuli IP aadressi uuendada, et uuesti ühendust saada. Üüri maksis ülikool, kuid üürikulud olid mõistlikud arvestades tingimusi ja ühiselamu asukohta ning HOAS süsteemi teiste korterite hindu.

Stipendium
Stipendium oli 340 eurot kuus. Maksti eelneva kuu viimasel päeval, esimene summa maksti sularahas ja sellele tuli minna ülikooli kassasse järele. Järgnevatel kuudel oli nõutav soome pangakonto, kuhu tehti vastav rahaülekanne. Üldiselt oli stipendium piisav (kuna leping sisaldas ka ülikoolipoolset majutust), ilma viimaseta oleks kindlasti rahast puudu jäänud. Lisaks oli ülikooli sööklates väga heal tasemel ja soodsa hinnaga toitlustus, mis oluliselt vähendas kulutusi.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transpordi koha pealt on eelised üliõpilastel, kes õpivad Soomes üle kaheksa kuu, sest sel juhul on transpordikaart poole võrra soodsam. Nimelt on siis vahetusüliõpilasel võimalik saada üliõpilassoodustust.

Parim söögikoht üliõpilaste jaoks on kindlasti Unicafe/ Ravintola ehk ülikooli söökla, kus on väga hea söögivalik ja soodsad hinnad.

Alguses on kasulik käia IKEA-s ning sealt muretseda vajaminevad köögi- ja majapidamistarbed. Sinna pääseb kõige paremini spetsiaalsete IKEA-bussidega.

Kindlasti tuleb jälgida kohalikke tähtpäevi, sest erinevalt Eestist on Soomes pühade ajal poed tõepoolest suletud.

Soome kodulehekülgedel on inglisekeelne ja soomekeelne info väga erinev, seega on sageli kasulik lugeda infot ka teises keeles, kui esimesest variandist piisavalt teavet ei leidnud.

Auliki Jõgi (arstiteaduskond, hambaarstiteadus)
Helsingi Ülikool, 26.08-19.12.08

Algusesse...

HELSINGI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Põhjamaisele heaoluühiskonnale omaselt oli kõik korraldatud äärmiselt turvaliselt ja põhjalikult. Koos vastuvõtukirjaga saabusid Eestisse esimesed infomaterjalid paljude seast- mida arvestada ja meeles pidada Soome kolimisel, kuidas taotleda ühikakohta ja kuidas üldse asjad käivad. Vajadusel sai kohale jõudes kasutada pick-up teenust, selleks tuli täita internetis vastav blankett. Orientatsioonikursus toimus augusti lõpus ja kestis neli päeva, kuid paljud vahetusõpilased saabusid juba varem ja osalesid pakutud soome keele kiirkursusel. Soome keele oskajana mina seda võimalust ei kasutanud, pealegi oleks majutus maksnud keelekursuse ajal oluliselt rohkem kui "õige" õppeperioodi vältel.

Tuutorite süsteem on Helsingis hästi korraldatud ja rühmad moodustatakse juba orientatsioonikursuse ajal. Igal erialal on oma tuutor(id), kes veab oma rühma läbi esimeste suurte paberimajanduslike katsumuste (elanikuks registreerimine, ühistranspordikaardi hankimine), lisaks nõustavad tuutorid hoolealuseid asjaajamises panga, ülikooli tervisesüsteemi, politseiga jne. Kui midagi veel selgusetuks jääb, saab alati pöörduda peahoones tegutseva välistudengite koordinaatori poole. Rahvusvaheliste asjade koordinaator on olemas ka igal teaduskonnal ja erialal, aga minu meelest oskavad nad aidata pigem õppetööga seonduvates küsimustes kui võituses bürokraatiaga.

Ülikooli töötajate ja erinevate asutuste ametnike suhtumine välistudengitesse oli professionaalne, asjalik ja abivalmis. Ülikooli poolt korraldatakse välistudengitele ohtrasti üritusi- peod, ekskursioonid, aruteluõhtud; võimalus kaasa lüüa klubide ja seltside tegevuses. Tundus, et paljud välistudengid olid Helsingisse tulnud just lõbutsema ja teistsugust keskkonda nautima ning arvatavasti ei pidanud nad pettuma.

Õppetöö
Minu erialal (geograafia) oli inglisekeelsete kursuste pakkumine, eriti bakalaureuseastmes, üsna nigel, seepärast valisin kursuseid hoopis soome keele ja kultuuri erialalt ning soomekeelsete erialaainete seast. Palju inglisekeelseid loenguid pakub Renvall-instituut. Kuna aineid tohib valida teaduskondade vahel peaaegu vabalt, peaks igaüks mõne sobiva kursuse leidma. Rõhutaksin seda, et vahel ei otsusta ainele pääsemist mitte kiirus, vaid esimeses tunnis tehtavad katsed (st et kui aine info näeb ette kohustuslikku osalemist esimesel korral, siis see on kohustuslik!); esineb ka aineid, kus tuleb lühidalt põhjendada enda sobivust ja väljendada motiveeritust. Keelekursusi pakutakse palju, aga tahtjaid on samuti massiliselt. Algtaseme rühmad on suured, aga õpetuse efektiivsus suureneb taseme edenedes ning edasijõudnute rühmad on meeldivalt väiksed.

Ühes aines oli minu rühmas ainult 12 õpilast, kelledest jõuludeks oli alles jäänud kaheksa. Nii väikesearvulise seltskonnaga saime loomulikult teha paari-ja rühmatöid, lisaks andis õpetaja kursuse jooksul mitu korda igale osalejale individuaalset tagasisidet ning kõigest sellest oli väga palju kasu. Muidugi oli ka massiloenguid, mis ei erinenud kuigivõrd koduülikooli omadest (ehk vaid õppejõudude vabama suhtumise ning õpilaste osalemisõiguse poolest).

Eksamid ja arvestused on aineti erinevalt korraldatud, esineb nii massieksameid, suulisi arvestusi kui kirjalike kodutööde alusel antavaid hindeid. Esimest korda puutusin kokku arvestusega loengupäeviku vormis. Üldiselt olid kursused hästi korraldatud ning asjalikud, õppejõud tasemel ja kõik muud õppimist soodustavad lisateenused hästi kättesaadavad. Raamatukogusid on piisavalt, semestris saab kooli arvutitest tasuta välja printida mitusada lehekülge ning näiteks skänner on kõigile vabalt kättesaadav.

Tingimused ühiselamus
Sel aastal oli Helsingis enneolematu puudus ühikakohtadest ja mõned vahetusõpilased jäid esialgu korterist ilma, see aga oli erandolukord. Suur osa välistudengitest koondatakse kesklinna serval asuvasse rahvusvahelisse ühikasse, osad peavad majutuma keskusest kaugemale. Mina elasin Kamppi ühiselamukompleksis, umbes 20-minutise jalutuskäigu kaugusel ülikooli peahoonest. Korterid on seal natuke erineva suurusega ja seetõttu ka eri hinnaga (umbes 300-400 EUR). Igal elanikul on oma kööginurk ja du¨iga WC. Pesu sai pesta kõrvalmajas ja tasuta.

Üldiselt oli ühikas vaatamata steriilsusele, naabermaja mitmendat aastat kestvatele ehitustöödele ja sagedastele tuletõrjehäiretele täiesti elatav paik. Nagu igale rikkumisele, oli ka asjatule tuletõrjehäirele ette nähtud rahaline karistus. Ja võtme kaotamise eest kogunisti kuus erinevat hinda olenevalt sellest, mis päeval ja kellaajal ukse avaja tuleb ning kas maksmine toimub kohe sulas või hiljem arvega. Samamoodi on netis üleval hinnakiri iga toas leiduva eseme rikkumise eest. Arvestada tuleb sellega, et ühikakohta saades tuleb maksta tagatisraha, mis minul oli 500 EUR.

Üüri maksis kahepoolse lepingu raames Helsingi ülikool ja sellele ei lisandunud kommunaalkulusid.

Stipendium
Õppisin Helsingis ülikoolidevahelise koostöölepingu raames. Stipendium oli 340 EUR kuus, esimesel korral sai selle kätte sularahas kantseleist, järgmistel kuudel laekus raha soome pangaarvele. Valisin Sampo panga, kuna seal pakuti ilma kuutasuta noortepaketti ning täiesti normaalset pangakaarti, millega sai ka poes maksta ja netipanka kasutada. Stipist piisas elamiseks, sest ka ühikakoht oli tasuta.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Söömine
. Kindlasti tasub kasutada oma tudengistaatust ja käia soodsalt söömas Unicafe sööklates, mida on linnas kokku 18. Kõik menüüd on netis näha aadressil www.unicafe.fi ja valiku võib juba kodus ära teha. Erinevalt Eestist arvestatakse väga taimetoitlastega ja erinevate toiduallergiate all kannatajatega, ka "vähemuste" toidud on maitsvad ja tervislikud. Üks toidukord (sis. salatid+praad+jook+vesi+leivad-saiad) maksis 2.60 EUR, Lyyra-kaardiga makstes 2.50. Mujal väljas süües saab sama raha eest ainult joogi, kui sedagi.

Poodidest on odavaim Lidl, aga kõik ketid teevad sooduspakkumisi. Helsingis on mitu Eesti toidukaupu müüvat poodi, neist saab koduigatsuse korral näiteks hapukoort.

Transport. Helsingi pealinnaregioonis (st Helsingi, Espoo, Vantaa, Kauniainen) kehtib ühtne transpordisüsteem, sama kaart kehtib kõikides transpordivahendites. Tühi kaart maksis vist kaheksa eurot ning sinna saab laadida nii raha, mille eest osta üksikpileteid, kui ka aega ehk nädala-või kuupileteid. Pileti hind sõltub tsoonist ja makstava perioodi pikkusest, aga on eestlase jaoks kallis. Need, kelle vahetus kestab kaks semestrit või enam, saavad ülikoolist antava tõendi alusel hankida kaardile 50% soodustuse.

Ainult kesklinnas liikuja saab hakkama ka ilma kuupiletita, aga kui vähegi soovi linnas ringi vaadata, on ajapilet mõistlik valik.

Asjaajamine. Paberimajanduses aitavad tuutorid ja tark on asjad kohe koos rühmaga korda ajada. Lisaks registreerumisele maistraattis (maksis mõne euro) ja transpordikaardi hankimisele näeb seadus ette enese kirja panemise politseijaoskonnas. Viimases on sügisel aga päevapikkused järjekorrad ning 40-eurone tasu, mistõttu jätavad osad lühiajalised välistudengid politseikäigu üldse ära. Ametlikult seda keegi ei soovita, aga seaduse järgi tekib politseis registreerumise kohustus pärast kolmekuulist pidevat elamist Soomes - eestlased käivad aga vahel kodus ja arvestus hakkab siis justkui otsast peale.

Pangakaardi saab kergesti vormistada igas pangas ja telefoni on mõistlik osta kohalik kõnekaart, mida saab laadida netipangas.

Tudengikaart kannab Lyyra nime, selle hind oli 14,50 EUR ja see tasub ära, kui on plaanis Soomes ringi reisida (saab pikamaasõitudel 50% soodustust), 10 senti saab alla koolilõunalt. Kaardi tegemine oli lihtne, aga kättesaamiseks kulus üle kuu aja- kui on vaja varem kaugtranspordiga sõita, tuleks soetada eraldi sooduskaart, mis maksis vist kuus eurot.

Dokumendifotod on mõttekas ära teha Eestis, sest Soome fotopoes maksab see palju rohkem. Vajadusel võib kasutada fotoautomaate, mis teevad üsna talutava kvaliteediga pilte.

Muud. Soome keele oskajatel soovitan tellida ajalehe Helsingin Sanomat, tudengid saavad selle poole hinnaga. Paks ja kvaliteetne lugemine kõigile Soome elust huvitatuile, lisaks palju sooduspakkumiste ja ürituste reklaame. Tasub liituda ka erinevate meililistidega, mida juba orientatsioonikursusel kõvasti reklaamitakse, et olla kursis ürituste ja ettevõtmistega. Ülikooli arvutisüsteemide kasutajatunnusega pääseb Nelli-teadusportaali ja saab kasutada näiteks erinevaid väga häid netisõnaraamatuid (MOT sanakirjasto), ka eesti-soome-eesti.

Helsingi on põnev linn, kus toimub palju kultuuriüritusi ning tihti on need tasuta. Kindlasti soovitan vaatamas käia neid soome elu aspekte, mis on eestlastele võõrad (üsna kesklinnas paiknevad pisikesed rendiaiamaad, tihti toimuvad kohalikud laadad jms) ja osaleda Soome rahvuspühade tähistamisel. Väljas pidutsemas käies tuleb olla valmis selleks, et uksel küsitakse dokumenti ka täiskasvanu välimusega inimestelt ja üldse on eri kohtades erinevad vanuse alampiirid. Enamasti tuleb lisaks sissepääsule (kui see on tasuline) maksta kaks eurot "riidehoiumaksu", mida mitmed tudengid jopet kotti toppides vältida püüavad.

Kadri Reinsoo (Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, geograafia)
Helsingi ülikool, sügissemester 2008

Algusesse...

HELSINGI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Helsingisse saabudes soetati välisüliõpilastalitusest mahukas infokaust. Orientatsioonikursus kestis kolm-neli päeva ning oli väga põhjalik ning asendamatu. Infoga ei koonerdatud. Tuutorid valvasid ning talutasid meid käekõrval läbi esimeste ning suuremate bürokraatiaharjutuste septembri alguses. Ülikooli administratsioon oli väga sõbralik; suhtumine sõltus peamiselt ametnike iseloomust, mis harva erandiga oli väga abivalmis. Neljapäeviti korraldatakse erasmuslaste prallesid; välisüliõpilaste võrgustik suhtleb meililisti teel. Ülikooli juurde kuuluvad organisatsioonid on arvesse võtnud välisüliõpilaste suurt osakaalu ning teavitavad oma tegemistest ka inglise keeles.

Õppetöö
Üllatas pakutavate ingliskeelsete kursuste vähesus, vähemasti ajaloo osakonnas. Loengus oli kõige enam 20 üliõpilast ning seetõttu oli dialoog õppejõuga võimalik ning isegi oodatav. Sügissemestril võetud kursused olid loengu ja seminari hübriidid, kus oli jooksvalt tarvis teha kodutöid ning neid tunnis esitleda. Kursused kestsid kaks või neli kuud; esimesel juhul toimusid loengud mitu korda nädalas. Aineid arvestati nii esseede põhjal ilma eksamita kui ka essee vormis või suulistel eksamitel. Tulemuste selgumine võtab vähemalt kolm nädalat.

Võrduses kahe ülikooliga jääb TÜ kaotajaks, kuna on pidanud läbi tegema nõnda arvukalt pealesunnitud ja vabatahtlikke muudatusi, mis ei ole jätnud euroopalikku akadeemilist järjepidevust. HY on organisatsioonina terviklikum. Õppemeetod ajaloo osakonnas erines peamiselt selles, et ei rõhutata fakte, vaid teooriat. See võib olla tingitud Soome gümnaasiumide väga kõrgest tasemest. Selline õppemeetod võib aga rumala üliõpilase puhul anda vaid oskuse bluffida.

Internet on internetiarvutite ja Aleksandria arvutikeskuse najal sisuliselt inimõigus. Raamatukogud üllatasid mõningate iseenesestmõistetavuste puudumisega, kuid olid muidu vägagi abivalmid. Küll aga inimtühjad. Keeleprobleeme soome keele kõnelejana ei tekkinud; soome keele baaskursus oli ka kohustuslik. Küll aga tahan siiski rõhutada vähest ingliskeelset õpet.

Tingimused ühiselamus
Elasin kesklinnas ühekohalises Domus Academica välisüliõpilaskongis ehk väikest tüüpi kööktoas. Toasisese seltskonna kohta ei oska siinkohal vastata, küll aga kompenseeris vanglasarnast keskkonda keldris asuv Alhalla-klubiruum, kus impromptu-pidusid peeti. Domusesse tasub lubada elama isikuid, kes oskavad süüa teha ning pole hajameelsed, kuna sealsed tuletõrjeandurid on ülitundlikud ning annavad häire otse tuletõrjesse. Pesula oli teise eluhoone keldris, kus olid ka kaks sauna ning tagasihoidlik jõusaal. Järjekorda seal ei kohanud, käies pesu pesemas inimvaenulikel kellaaegadel. Tuletõrjehäired ning 2007/8. õppeaastal toimuv ehitustöö Domuse ümber võisid olla kõige iseloomustavamad märksõnad DA kohta. Internetiühenduse saamiseks tasub juba kodus, internetikaabel seinas, välja selgitada LAN-kaardi aadress. Seda nõutakse andmebaasi enne, kui tuppa ühendus antakse. Seda on raske välja selgitada, kui kaart pole juhtmega võrku ühendatud. Paradoks.

Üür tasuti ülikooli poolt. Õnnetumad, kes olid määratud elama kesklinnast välja üliõpilaskortereisse, elasid enamjaolt üksinda toas 3-5-kohalises korteris samast soost suvalisest rahvusest inimesega.

Stipendium
Stipendium oli 340 eurot kuus ning laekus otse kohalikule pangaarvele. Kuna üüri samuti ei pidanud maksma, oli sellest stipendiumist rohkem kui piisavalt, kui mitte prassida. Üliõpilassööklas lõunatamine maksis nädalas keskmiselt 11,5 eurot, üks toidukorv 13 eurot.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Üliõpilane, kes Helsingis vähemalt kaks semestrit õpib, saab ühistranspordis 50% soodustust. HY üliõpilassööklad on standardkoht, kus toituda, kuna on palju odavamad üldisest hinnatasemest. Lidl leidub ning neljast suurest toidupoeketist leiab pakkumisi. Helsingi on üks turvalisemaid pealinnu Euroopas; oodata tasub vaid filosoofilisi vestlusi joomaritega, kuid see ei erine kuigivõrd Tartust. Bürokraatia osas tasub kannatlikkust ja kindlameelsust varuda, kuna bürokraatiakultuur on Soomes kõrgelt arenenud. Kohale jõudes tasub ühekorraga kõik asjaajamised ära teha ning sel ajal kaasas tassida kausta kõikvõimalike ja -võimatute paberitega, et mitte asjaajamisprotsessi pikendada.

2007/2008. õppeaasta sügissemester

Algusesse...

HELSINGI ÜLIKOOL

Viibisin Helsingi ülikoolis Tartu ja Helsingi Ülikooli üliõpilasvahetuse programmi raames, seega tasub Helsingi ülikool üürikulud ühiselamus ning saan ka stipendiumi.
Kuna TÜ vahetusüliõpilastalitusel on olnud Helsingi ülikooliga juba üsna pikk koostöö, siis mul arvatavasti mingit olulist uut infot jagada pole.

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Kõik sisseelamist soodustavad võimalused (orientatsioonikursus, tuutorid) olid siin olemas, nii et erilisi sisseelamisraskusi praegu enam ei mäletagi.

Ainult üks detail ehk, millest võiks siia saabujaid hoiatada: ühiselamu võtme saamiseks tuleb kõvasti aega varuda. Nimelt näeb siin sügissemestri esimesel päeval 100meetrist järjekorda HOAS'i (ühiselamuid haldav organisatsioon) kontori ukse taga. Oluline on teada, et tegelikult saab sealtsamast kontorist ka järjekorraautomaadist numbri võtta. Seda tuleks teha kohe kontori avamisel (mõistagi tekib ka selle numbri võtmiseks oma järjekord, nii et tuldagu ikka pisut enne kontori avamist kohale). Kuna rahvast koguneb ukse taha sadu ja sadu, siis see info paljudeni ei jõua ning nii seistakse vahel asjatult 4-5 tundi, et siis see number võtta ning järgmisel päeval jälle sabasse tulla. Orientatsioonikursusel sellest aga juttu ei olnud. Ehk järgmisel aastal seda süsteemi muudetakse, mine tea.

Õppetöö
Ligipääs arvutitele ja raamatukogule on suurepärane. Doktoriseminarid toimuvad inglise keeles ning õppejõudude konsultatsioonidele pääseb hõlpsasti. Üldine õhkkond on siin toetav, sõbralik ja akadeemiline.

Antropoloogia erialal on õppetöös suur osakaal kirjalikel uurimistöödel, referaatidel, esseedel.

Tingimused ühiselamus
Tingimused on ühiselamu kohta suurepärased: asukoht kesklinnas (Kamppi), tuba privaatne ja kord väga karm. Kõikvõimalikud olmelised võimalused on väga head, lisaks saab kasutada ka sauna.Üüri maksab ülikool.

Stipendium
340 eurot, kättesaamine sujus ladusalt ning summa on piisav.

Marko Veisson (sotsiaalteaduskond, sotsioloogia)
Helsingi Ülikool, sept. 2008- mai 2009

Algusesse...

 

HONGKONGI BAPTISTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabudes HK lennujaama on seal vastas HKBU tudengid, kes aitavad välistudengid ühiselamutesse. Vastuvõtt on sõbralik: pakutakse orientatsioonikursust, mis kestab mitu päeva, tutvustatakse kooli, ühiselamu kodukorda, raamatukogu jne. Orientatsiooni osaks on ka HK tutvustav ekskursioon ja kohalikke spetsialiteete tutvustavad lõunad.

Administratsioon, eriti välisüliõpilastalitus, on väga sõbralikud. Kohalikud tudengid on nagu tudengid ikka- suhtumist on igasugust, kes sõbralikum, kes vähem. Võib tekkida probleeme arusaamisega, kuna kohalikud ei pruugi olla inglise keeles piisavalt soravad. Suhted õppejõududega on umbes samalaadsed kui Eestis- kontakt tekib õppeprotsessi jooksul siis, kui ise initsiatiivi üles näidata. Õppejõud ei ole joviaalsed ja nii kontaktialdis kui näiteks USAs.

Välisüliõpilaste meelelahutuse eest hoolitsetakse hästi, eriti esimese kuu jooksul. Toimub igasuguseid üritusi ja väljasõite, millest teavitatakse e-posti teel. Üldiselt minu kogemus aga näitas, et kuna HK on piisavalt suur ja värvikas, siis üsna pea leiavad välistudengid endale meelepärase meelelahutuse väljaspool ülikooli ise. Vähemalt oli see minu puhul nii. Linn on suur ja internatsionaalne, huvitavaid kontakte leiab väga kergesti ka väljaspool ülikooli territooriumi.

Minul raskusi sisseelamises ei tekkinud. Kuna see oli juba kolmas kord välismaal õppida, siis koduigatsust mul ei tekkinud. Olin paar korda varem Aasias ka reisinud, seega ei olnud keskkond mulle võõras. Ilmselt võib aga esialgu võõristust tekitada kasvõi kohalik toit või suurlinna rahvamassid. Samas on aga HK võrreldes ülejäänud Aasiaga väga läänelik. Kui suurlinn meeldib, siis see on üks parimaid kohti Aasias kus elada. Samamoodi on HK ümbritsetud rohelise vööndi ja kaunite randadega. Linnakärast loodusesse on võimalik pääseda poole tunnise metroosõidu järel.

Õppetöö
Ingliskeelseid kursusi oli piisavalt. Õppetöö toimub sarnaselt Tartule: on loengud, kus üliõpilased on suhteliselt passiivsed, interaktsioon toimub seminarides. Seminaride juhendajad on üldjuhul doktorandid, väga palju tehakse grupitöid. Õppetöö maht on vastavalt erialale väga erinev. Võtsin ajaloo ja politoloogia aineid, mis olid väga mahukad, oli palju lugemist, kirjutamist ja tagatipuks lõpueksam. Samas oli märgata, et majandus- ja äritudengid pingutasid vaid vahetult enne vaheeksamit ja lõpueksamit. Taseme poolest tundusid eksamid umbes samasugused kui Tartus. Eks nende tase muidugi oleneb ka erialast ja õppejõust.

Õppimiseks oli ülikoolil üsna suur raamatukogu. Ligipääs arvutiklassidele ja raamatukogule oli hea. Keeleprobleemid õppetööd ei pärssinud, mõnikord oleks lihtsat tahtnud loengutes ja seminarides natuke interaktiivsemat keskkonda, kuid tundub, et asi polnud mitte ülikoolis vaid kohalikus kultuuris, kus üliõpilased ei ole väga altid oma avamust avaldama.

Tingimused ühiselamus
HKBU on campus-ülikool, niisiis asuvad ühiselamud otse kooli kõrval. Elatakse kahekohalistes tubades, kaks tuba jagavad vannituba. Seltskond on rahvusvaheline. Mina jagasin tuba ühe prantslannaga, vannituba jagasime kahe hongkonglasega.

Süüa saab teha köögis, mida on igal korrusel üks. Süüa keegi ise aga eriti ei tee. Ühika alumisel korrusel on odav söökla, mis on avatud iga päev hommikul kella seitsmest õhtul kella üheteistkümneni. Ise viibisin üsna palju campusest väljas, seega tarbisin kohalikke ja aasiapäraseid toite linnapeal. Hongkong on väga rahvusvaheline ning praktiliselt iga rahvusköök on esindatud. Nälga ei peaks seal küll keegi jääma.

Pesu pesemiseks on suur pesuruum umbes kolmekümne pesumasinaga. Üks pesukord maksab umbes 10 krooni. Internetiühendus on igas ühiselamu toas olemas, vaja on vaid kaablit. Ühika alumisel korrusel on ka arvutiklass, mida üldjuhul kasutatakse printimiseks.

Ühiselamu maksab umbes 8000 krooni semester. Ühiselamu ja kogu campus on väga turvaline- 24 h valve all. HK on üldse ääretult turvaline, võrreldav Seouli või Tokyoga.

Stipendium
Stipendiumi HKBU-s välistudengitele ei pakuta. Samas on HK aga Euroopaga võrreldes suhteliselt odav. HK tudengisoodustused kehtivad ka välistudengitele. Transport on näiteks väga odav. Samamoodi on HKs palju sooduspakkumisi toidule ja erinevatele lõbustustele, kusjuures eriti daamidele.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport ja liiklemine on HKs väga lihtne ning selle saab selgeks päevaga. Soodsad ja sobivad söögi- ja ostukohad leiab igaüks ise üsna pea ja kindlasti on seal välistudengeid eelmisest semestrist, kes uusi ringi kakkavad vedama. Isiklikult soovitan palju campusest väljaspool viibida, ning eriti just üksi linna avastada. Tavaliselt käivad välistudengid ringi suure karjana, mis tihtipeale nullib võimaluse kohata inimesi väljaspoolt ülikooli. Kuna HK on lihtsalt nii palju erinevaid keskkondi ja inimesi pakkuv linn, siis täiesti juhuslikult võid sa maailma kõige huvitavamate ja erinevate elualade esindajatega kokku sattuda ükskõik kus. Ma soovitan selles suures linnas julge ja iseseisev olla, kuna see on piisavalt turvaline, et seda teha.

Helena Pall (filosoofiateaduskond, ajalugu)
Hongkongi Baptisti Ülikool, september-detsember 2009

Algusesse...

HONGKONGI BAPTISTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vastuvõtt Hong Kongis on väga meeldiv. Tavaliselt saabuvad rahvusvahelised tudengid Hong Kongi lennujaama ja seal ootavad neid HKBU tudengid. Minul olid vastas kaks tudengit, kellega ma suhtlesin ka kogu ülejäänud semestri. Seejärel viiakse teid kooli minibussiga ühiselamusse. Väga mugav!

Orientatsioonikursus kestab kolm päeva: tutvustatakse kooli, raamatukogu jne. Informatsiooni on väga palju ja hiljem tuleb mõningaid asju täpsustada. Natuke keeruliseks jäi just HKBU e-keskkonna tutvustus.

HKBU õpilased ja õppejõud on väga abivalmis. Mitmel korral sai õppejõududel külas käidud ja alati olid nad väga vastutulelikud. Samuti saab HKBU välisüliõpilastalitusest abi. International Office, kes tegeleb vahetusprogrammidega, korraldab aeg-ajalt väljasõite. Soovitan kindlasti neil osaleda. Külastatakse erinevaid loodusalasid, templeid jne. Samuti toimub igal teisipäeval Global Cafe, kuhu kogunevad rahvusvahelised tudengid ja kus on võimalik kohata ka neid tudengeid, kellega vabal ajal kokku ei puutu.

Sisseelamine Hong Kongis toimub kergelt. Kuigi geograafiliselt on Hong Kong Eestist väga kaugel, ei ole kultuuriline erinevus eriti suur ja sisseelamine peaks üsna valutult minema.

Õppetöö
Ingliskeelseid kursusi on piisavalt. Enamik majanduse-, äri- ja juura-alaseid kursusi on inglise keeles. Õppetöö toimub loengutena: õpilased kuulavad ja interaktsioon on minimaalne. Aga rühmatöid on palju. Õppejõudude tase on kohati küsitav: mõni on suurepärane, aga samas leidus ka väga igavaid õppejõude. Õppekorraldus on sarnane Tartule. Aluguses tuli sooritada vaheeksamid ja seejärel lõpueksamid. Taseme poolest tundusid eksamid vähe kergemad kui Tartus.

Õppimiseks on ülikoolil suurepärane raamatukogu, mis teeb koostööd ka kõigi teiste Hong Kongi ülikoolide raamtukogudega. Seega saab paari päevaga endale praktiliselt kõike, mis inglise keeles avaldatud. Arvutiklassid on igal pool ja printimine on vahetusõpilastele tasuta. Inglise keelega Hong Kongis raskusi ei tule (eeldusel, et endal on hea keeleoskus).

Tingimused ühiselamus
Ühiselamud asuvad otse kooli kõrval. Elatakse kahekohalistes tubades. Toad on väikesed ja kaks tuba jagavad vannituba. Köök on korruse peale. Aga süüa keegi eriti ei tee: ühikal on väga mugav söökla, mida valitsus subsideerib ning 20-30 krooniga saab sealt korraliku söögi ja joogi. Ühiselamu maksab umbes 8000 krooni (kogu sügissemester; kevadsemestri üür on umbes 10 000 krooni). See on Hong Kongi kohta väga soodne ja ühikas ise on väga mugav ja turvaline- sisaldab pesulat, ruume vaba aja veetmiseks, arvutiklassi ja eelnevalt mainitud suurepärast sööklat. Välsitudengid elavad rahvusvahelistel korrustel segamini kohalike tudengitega. Korrused organiseerivad aeg-ajalt ka õhtusööke jmt. Suurim miinus on see, et külalisi ei saa ühiselamusse ööseks kutsuda: kui keegi teile külla sõidab, siis peate talle eraldi öömaja otsima.

Stipendium
Stipendiumit kahjuks HKBU-s välistudengitele ei anta. Aga on võimalus õpetada algkooli lastele keeli (saksa, prantuse jne.) ja nii teenida lisaraha elamiseks. Üldiselt ei ole elu tudengitele Hong Kongis väga kallis. Riik toetab õpilasi ja sellest saavad osa ka rahvusvahelised tudengid.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Hong Kongi avalik transport on parim, mida olen siiani kohanud. Metroo, mis asub campusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel, on kõige efektiivsem ja väga mugav: viib 20 minutiga Hong Kongi saarele ja 10 minutiga Tsim Sha Tsui'sse, mis on Kowlooni keskus. Kowloon Tong (kus asub HKBU campus) on väga turvaline ja ilus kant, mis on vähe rahulikum kui tempokas kesklinn.

Süüa saab küll sööklas, kuid vajadusel asuvad tohutud ostukeskused 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel koolist. Kui on soov Hiinasse reisida, siis on mõtekas viisa muretseda Hong Kongist. Protsess on väga kiire ja soodsam kui Eestis.


Mikk Taras (majandusteaduskond)
Hong Kong Baptist University, jaanuar -mai 2008

Algusesse...

HONGKONGI BAPTISTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
HKBU poolt antav info oli parim, mida üks vahetusüliõpilane võiks ette kujutada. Juba enne minemist saadeti koju raamatuke, kus oli täpne teave selle kohta, kuidas saabumine käib- alates sellest, kuidas reageerida, kui näiteks sinu pagas ei jõua kohale. Ehk siis enne Tallinnas lennukile astumist oli info kõik olemas.

Lennujaamas ootas ülikoolipoolne seltskond vastas, kes korjas üles kõik sellel hetkel saabuvad vahetusüliõpilased. Juhatati ilusasti ühikasse, anti juhtnöörid edasiseks. Kõik tuutorid olid äärmiselt abivalmid; meie oma viis meid sööma ning aitas hankida eluks vajalikud asjad nagu rätikud, voodiriided ja muu selline, mis polnud kodust kaasa võetud. Vahetusüliõpilastele toimus ka mitmepäevane orientatsioonikursus, kus näidati ülikooli, seletati reegleid ning anti tunniplaan, kus sind juba oli registreeritud soovitud ainetele. Loomulikult sai algseid registreeringuid ka ise muuta ja seda ilma suurema vaevata. Samuti tehti linnas väike tuur ning kõik oli parem kui oskaks tahta. Välisüliõpilastega tegelesid aktiivselt ka paljud õppejõud ning infot pakuti igalt poolt.

Vahetusüliõpilastele korraldatakse pidevalt erinevaid koosviibimisi ja väljasõite ning võimalus suhelda on alati olemas. On nii pikemaid väljasõite kui ülenädalane kohviõhtu, kus saab suhelda ning kogemusi jagada. Lisaks on tuutorid alati valmis iga asjaga abistama. Nad teevad seda suurima heameelega ning ei teki tunnet, et äkki ma tülitan kedagi.

Neil, kes varemgi välismaal õppinud ning kõik need asjad läbi teinud, oleks Hong Kongis võimalik ka üksi kõigega toime tulla, sest kõik seal on imelihtne ning loogiline. Ehk siis nutikamad jääksid ka ilma orientatsioonita ellu, kasutades vaid inforaamatuid. Aga kui oled tudeng, kes pole enne isegi Eestist jalga välja tõstnud, tehakse sulle seal kõik ära ning ma ei kujuta ette, et võiks olla midagi veel paremat. Mitte kordagi ei takerdunud ma mõnda paberimajanduse probleemi ega tekkinud tunnet, et midagi läheks viltu. Nii et minul raskusi sisseelamisega ei esinenud, aga eks kindlasti mängis oma rolli ka eelnev välismaal õppimise kogemus. Võin aga kindlalt väita, et keegi minu tutvusringkonnast ei puutunud kokku suuremate jamadega.

Õppetöö
Vahetusüliõpilastele sobivaid kursusi oli piisavalt. Ingliskeelseid loenguid oli igast valdkonnast ning palju õppejõudegi olid mittekohalikud. Kindlasti on magistrantidel natuke raskem, sest erialaseid aineid võib olla vähem ning valik kehvapoolne. Aga kui eesmärgiks on üldisem silmamringi laiendamine, siis pakutavaid kursusi on rohkem, kui valida suudaks. Eriti hea on võimalus õppida erinevaid keeli.

Õppetöö toimus enamasti loengute vormis, seminare oli vähem. Rühmatöö on üldiselt väga oluline osa ülikooli elust, aga sõltuvalt erialast puutub sellega kokku rohkem või vähem. Võib siiski arvestada, et tuleb koostööd teha kohalike üliõpilastega, valmistamaks ette mõnd ettekannet või projekti. Meeles tuleb pidada, et enamikes loengutes on kohalkäimine kohustuslik ning kohalolemist kontrollitakse. Kui puudud üle normi, on oht, et eksamile ei lasta. Kuid enamik õppejõude on väga arusaajad ning kui näitad üles usinust, saab nii mõnestki loengust puududa ning suuremaid probleeme ei tohiks tekkida. Aga tähelepanelik peab sellega siiski olema.

Eksamid on enamasti kirjalikud. Vorm sõltub väga suuresti ainest. Mina tegin nii valikvastustega teste kui ka esseesid ning oli ka lühivastuseid nõudvaid eksameid- ehk kõik on kinni aine iseloomus. Eriti tähelepanelik tuleb olla sellega, et semestri keskel on aines alati vaheeksam ja erinevate ainete vaheeksamid kipuvad langema väga lähestikku. Samuti kestab eksamisessioon vaid paar nädalat ning eksamite tihedus võib olla väga ebaühtlane. Kuna iga aine jaoks on vaid üks eksamiaeg, siis ei ole valida midagi ning olukord, et ühel päeval on kaks eksamit, on vägagi tõenäoline.

Õppetöö taseme kohta võib öelda, et ei ole lihtne, aga pole ka midagi ületamatut. Vaeva peab nägema ja niisama ei tule midagi. Kindel on see, et materjal on kergem kui Tartus, aga samas on muid tegemisi nii palju ja keelega tuleb ka harjuda. Eksamisessioonil viimasel kahel nädalal napib alati aega, sest kõik uued ja armsaks saanud sõbrad tahavad hüvastijätmist ja viimased lemmikkohad külastamist. Kui otsid väljakutset ning tahad raskeid aineid, siis HKBU ei ole tõenäoliselt koht sinu jaoks. Aga kui otsid palju häid sõpru, silmaringi laiendamise võimalusi ja sõbralikke õppejõude, siis see kool on just õige.

Mis puudutab õppetööks vajalikku nagu raamatukogu ja arvutid, siis see on väga hästi korraldatud. Raamatukogu on suur ning seal leidub kõike. Ka saab kõiki raamatuid koju laenutada. Lisaks saab raamatuid tellida linna teistest raamatukogudest, samuti saab loenguteks vajalikke raamatuid osta raamatupoest ning need on seal enamasti odavad. Ka arvuteid on igal pool ning ei eeldata, et üliõpilasel on kodus oma arvuti olemas. Eksamisessiooni ajal on arvutiklassid tavalisest kauem lahti ning ei tohiks olla probleem kuskil oma nurk leida. Ka raamatukogus on neid igal korrusel mitmeid ning kes otsib, see leiab. Samuti on igal pool printerid ning semestris umbes 400 lehekülje jagu tasuta printimist. Minul jäi sellest palju ülegi. Paljundamise eest tuleb ise maksta, aga leht hinnaga umbes 25 senti ei ole midagi ületamatut. Paljundamiseks on vaja kaarti Octopus, mille saab osta metroojaamast ning sinna siis raha pidevalt lisada. Seda saab kasutada ka ühistranspordis, joogiautomaatides ja väga paljudes poodides. See on nagu väike pangakaart, mida omades sularaha kaasas kandmine polegi vajalik. Lisaks on transport sellega 10% odavam. See kehtib metroos, bussis, rongis ja trammis.

Keeleprobleemid? Kuna Hong Kongi üheks n-ö riigikeeleks on ka inglise keel, siis pole probleemi mitte kusagil. Ka õppejõud valdavad seda üsnagi hästi. On muidugi õppejõude, kelle hääldusest on raske aru saada, aga kuna alati on olemas loengukonspektid, ei ole see probleemiks ning pika peale harjub ikka ära. Ja õppejõud on alati nõus seletama, kui tekib arusaamatusi. Nii et keeleprobleeme selles koolis ja linnas ette ei tule.

Tingimused ühiselamus
Ühikasüsteem on selline, et ühes toas on kaks inimest ning kahe toa peale on vannituba, kus on kaks kraanikaussi ning du¨¨ ja WC. Seltskond on üsnagi rahvusvaheline. On ka selliseid korruseid, kus elavad ainult välisüliõpilased. Minu korrusel oli aga vaid kuus välisüliõpilast ehk siis valdava enamuse moodustasid kohalikud - aga kuidas muidu saakski õige tunde kohalikest kätte.

Ühikatoa suureks plussiks on väike külmik, mis mahutab hädavajaliku. See on vägagi oluline, sest ilm võib kippuda päris kuumaks. Suurem külmkapp, kus saab hoida suuremaid asju, on olemas korruse ühisruumis. Ühisruumis on ka mikrolaineahi, röster ja televiisor. Igas toas on Interneti-ühendus ning juhendile toetudes saab sellega kohe kontakti, kui ühikasse jõuad. Maci omanikud peavad siiski ise nutikad olema või ootama, kuni tuleb arvutikeskusest keegi, kes neti ära ühendab. Nimelt on neil seal natuke teistsugune süsteem Interneti jaoks. Ometi sain ma Maci omanikuna ka ise sellega hakkama ning pole probleemi. Aga kui ei saa, on abi alati kuskil olemas.

Võimalused söögitegemiseks on üsnagi kehvad, sest umbes 40 inimese peale on koridori peal väikene köök. Aga oli neid, kes seda võimalust kasutasid. Enamik käis söömas ühika all olevas sööklas, mille kvaliteet on suhteline, aga riisi ja liha saab sealt võrdlemisi odavalt kätte. Samuti on väga populaarne väiksema seltskonnaga väljas õhtustamine, sest see on enamasti taskukohane (60 krooni inimese kohta).

Võimalused pesu pesemiseks ja kuivatamiseks on ka olemas ning kuna kohalikud pesevad oma pesu käsitsi ning kuivatavad kas toas või vannitoas, siis on esimesel korrusel olev pesuruum enamasti vahetusüliõpilaste valduses. Alati on olemas mõni vaba masin või kuivati. Pesukord maksab 7 krooni ning kuivatus sõltuvalt tsüklist (7 minutit on 1,4 krooni). Söökla on lahti ajavahemikus 7-23; öösel on avatud ka väikene poeke esimesel korrusel, kust saab esmatarbekaupu. Kui aga snäki või joogi isu, siis automaate leiab ka ühika pealt ning nälga ei jää.

Probleeme üldiselt ei olnud, sest kell 11 öösel hakkas kehtima öörahu ning lärmata ei tohtinud. Seda reeglit küll alati ei järgitud, aga kuna iga korruse peal on ülevaataja, siis loodi kord majja üsna kiiresti. Ühikaelu on üldse väga tore, sest korruse peal toimub üritusi ning vahvat seltskonda on palju.

Üüri pidi maksma ise, aga see kulu ei olnud väga suur. Tegelikult pidin ma kohale jõudes tegema makse, mis sisaldas üürikulusid ja mõningaid muid kulusid nagu viisakulud ja orientatsioon- kokku umbes 11 000 krooni ühe semestri eest. Kui see makstud, ei küsitud minu käest enam mingit lisaraha; lisaks maksti selles 11 000st veel 750 krooni ühika tagatisraha tagasi.

Stipendium
Kõik kulud olid minu enda kanda ning mingit stipendiumit mina ei saanud. Kuigi Hong Kong on suurlinn ning võrreldav nii New Yorgi kui Tokyoga, on seal hinnatase suhteliselt madal. Korteri üürimine oleks kallis, aga ühikas elamine on ülisoodne. Seetõttu olid peamisteks kuludeks vaid toit ja transport. Nagu igal pool maailmas, saab ka seal mitut moodi. Ühistransport on muude suurlinnadega võrreldes tunduvalt odavam ning kuna igapäevaselt seda ei tarbi, ei ole kulud arvestatavad. Lisaks on ülikooli asukoht soodne -linna südamesse on sealt jala umbes tunni tee ja nii mõnigi kord sai seda jalutatud. Samuti on taksosõit väga odav ning kui metroo enam ei liigu, võib julgelt seda kasutada. Lisaks on neid kõikjal ning võimalust, et öösel ühikasse tagasi ei saa, ei ole olemas.

Samuti on toidukaupade hinnad umbes samas tasemes kui Eestis. Tõsi, piimatooted on kallid, aga kõik muu taskukohane. Loomulikult sõltub toidukorra hind sellest, kus süüa. Ise teha on veel odavam. Aruka käitumise korral saab kindlasti hakkama odavamalt kui Eestis. Samuti on toidulaud tunduvalt rikkalikum ning avastada on selles osas palju.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Soovitusi on raske anda, sest minu meelest on Hong Kong maailma vingeim linn ja lihtsamat süsteemi linnas hakkama saamiseks ei ole mina veel näinud. Kuskil ei pea ise jalgratast leiutama ning hätta lihtsalt ei jää. Ülikooli läheduses on olemas kõik eluks vajalik ning inforaamatus on kõik vajalik mustvalgel kirjas. Loomulikult saab kõike ise avastada, aga algus on hea teha inforaamatu abiga. Hiljem näed juba ise, kuidas kõik käib ja avastad ise uusi kohti, mis meeldivad. Ülikool asub selles mõttes huvitavas kohas, et ühele poole jääb metroopeatus Kowloon Tong, mis on kõrgklassi piirkond ning küllaltki kallis. Teisele poole jääb aga metroopeatus Lok Wu, kus on odavamad ostu- ja söögikohad. Lisaks saab parimat infot ikka kohalike käest, kes seda hea meelega jagavad.

Linn ise on turvaline ja puhas. Maailma turvalisima linna tiitel ei ole ilmaasjata antud, sest ka öösel võib tüdruk üksinda vabalt liigelda ning mingit ohtu ei ole. Samuti on kõikjal puhas ning korras. Kohe kindlasti võrreldav Tokyoga. Loomulikult on piirkondi, kus ehk kõik ei sära, aga ometi on see puhas, kui võrrelda näiteks Vietnamiga. Kõik on lubatud ja inimesed on igal pool heatujulised ja abivalmid. Hong Kongis on nii suurlinna möllu kui vaikseid kohakesi, kus mõtiskleda, seda eelkõige erinevate parkide näol. Tükike minu südant jäi sinna maha.

Üks Hong Kongi suuri eeliseid on selle asukoht Aasias. Sealt on kõik riigid suhteliselt odavalt kättesaadavad ning teha nädalalõpureise teistesse maadesse on lihtsamast lihtsam. Vahetusüliõpilased kasutavad seda võimalust ohtralt, sest Aasia on reisimiseks odav ning seda võimalust oleks rumal kasutamata jätta. Nii sain minagi veel osa Hiina, Jaapani, Macau ja Vietnami kultuurist. Mälestusi on kogu eluks ja kindlasti lähen ma sinna tagasi.

Kuid eks Hong Kongilgi on omad miinused ning peamiseks on saastatus. Eestlasel ei ole sellega lihtne harjuda, eriti kui on kuum periood, sest kuumus, niiskus ja saastatus koos on äärmiselt ebameeldiv kombinatsioon. Sellest eemale saamiseks on alati mõnus sõita mõnele saarekesele ja nautida ookeanilt tulevaid värskeid tuuli. Üleüldse on Hong kongis väga palju suurepäraseid võimalusi matkamisteks, sest piirkond on mägine ning matkaradasid ohtralt.

Kuigi inimesed on suures plaanis meeldivad, on ka neil omi miinuseid. Üks on ehk nende liigne lärmakus. Nad oskavad olla valjud ja seda ka valedes kohtades. Tegelikult on linn üldse äärmiselt kärarikas ning vaikust ei saa muidu, kui tuleb pageda. Pidev autode, konditsioneeride ja muu müra võib osutuda väsitavaks. Lisaks kipuvad inimesed hilinema ning on muidki pisiasjau, mis mõnele käivad rohkem ja mõnele vähem närvidele. On kindlasti neid, kes tunnevad ennast seal nagu kodus. Aga mis puudutab korrektsust paberimajanduses, siis see on seal olemas ning ametiasutustes valitseb kord. Mina ei sattunud probleemidesse kordagi ning ei tule isegi ette, et oleks kuskil närvi läinud (ja ma lähen närvi kergesti).

Semester Hong Kongis oli üks parimaid kogemusi, mida võiks ette kujutada. Avastamist on seal igaühele. Aga olge ettevaatlikud sellega, kuidas odavalt kokku ostetud riided ja tehnika koju jõuab. Sest lennujaamas ootab teid taas tõeline bürokraatia ning ülekilode eest maksate armutult ja Tallinna lennujaamas võite olla sunnitud odavalt soetatud elektroonika eest käibemaksu maksma!

Riin Rebane (loodus- ja tehnoloogiateaduskond, keemia)
Hong Kong Baptist University, september- detsember 2007

Algusesse...

 

GRAZI ÜLIKOOL (Austria)

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Õppisin Grazi ülikoolis ISEP üliõpilasvahetuse programmi raames. Enne saabumist oli mulle Grazist saadetud küllaltki hea tutvustus koos erinevate ühistranspordi võimaluste, linnaplaani ning kontrollnimekirjaga asjadest, mis kohe peale saabumist teha tuleb. Lendasin Viini ning sealt sõitsin rongiga Grazi, rongijaamas oli tuutor (siin öeldakse buddy) juba vastas ning viis mind ühikasse. Ta oli enne mu saabumist minu jaoks ühikavõtme juba ära toonud ning aitas kohe ka esimeste asjatoimetustega- kuna ühikas polnud ei tekke, patju ega voodipesu, käisime kõigepealt ¨oppamas. Tuutorid on siin üldiselt abivalmis ja sõbralikud, ent ka ise peab väga aktiivne olema, muidu kipuvad nad "ära kaduma" (eks neil ole ka õppetöö). Ka koordinaatorid on ülimalt lahked ning tähtsamates küsimustes pöördusingi abisaamiseks meelsamini nende poole. Nemad korraldasid mitmes osas infoüritusi (mitmes osas selleks, et üritus ühel päeval liiga pikaks ja koormavaks ei läheks. Lisaks on kordamine tarkuse ema, mis ühel üritusel meelest läheb, korratakse järgmisel korral üle. Sel moel tekkis ka rohkem küsimise võimalusi). Ülipopulaarseks osutus orientatsioonikursus, kus tutvustati uues kultuuris kohanemise protsessi, erinevaid austria kultuuri iseärasusi, mille tundmine meile vajalikuks võiks osutuda, ning lõpuks lasti meil omavahel seniseid kogemusi lahata. Et kursusest mitte ilma jääda, tasub end juba enne ärasõitu maili teel registreerida.

Austrias on levinud ütlus "Titel öffnen Tor und Tür" (tiitlid avavad väravad ja uksed)- see kehtib eriti õppejõududega suhtlemisel, kuigi erinevates osakondades on suhtluskliima erinev. Üldjuhul on ka õppejõud siiski võimaluste piires abivalmid või vähemalt suunavad sinna, kust konkreetse probleemi puhul abi saab. Peab siiski mainima, et üliõpilastelt (ka välis-) eeldatakse suurt iseseisvust ning vastuvõtuaegadest täpset kinnipidamist.

Meelelahutuse eest hoolitses näiteks Austria üliõpilasorganisatsiooni kohalik haru, kes korraldas erinevaid pidusid, matku ja väljasõite. Mulle meeldis eriti viimastest osa võtta, need olid alati väga hästi organiseeritud ning suhteliselt taskukohased. Lisaks hoidsid nad meid oma iganädalase infokirja abil kursis ka erinevate linnas toimuvate üritustega. Erinevaid üritusi korraldas aegajalt ka ühika omavalitsus, lisaks tudengid ise. Meelelahutusest puudust ei tulnud, kui vähegi viitsisid ise kaasa lüüa.

Sisseelamises tuli esialgu ikka muresid ette. Austrias on elukorraldus pisut teistsugune kui Eestis, näiteks suletakse kõiksugu ametiasutused ja poed varem ning pühapäeviti on suurem osa neist üldse suletud (kui türklaste nurgapoed välja arvata). Lisaks tuleb arvestada ka ametiasutuste lõunapausidega.

Raskusi oli ka toiduvalmistamisega, sest siinse toidukaubaga harjumine võttis aega. Näiteks sobiva leiva leidmine võtab küllaltki kaua aega, 2,5 % piima siin aga polegi. Eks esialgu on ikka koduigatsus ning neil, kes intensiivkeelekursusest enne semestri algust osa ei võta ning hiljem saabuvad, võib uute tutvuste loomine raskem olla: siis on juba paljud sõprusringkonnad välja kujunenud ning uusi liikmeid enam ei "otsita".

Õppetöö
Mina leidsin endale sobivaid kursuseid piisavalt, sest mul polnud keeleprobleemi ning ka ingliskeelseid kursuseid oli küllaldaselt. Samas kuulsin, et mõnes teises teaduskonnas võinuks just ingliskeelseid kursuseid rohkem olla, sest kõik ei oska ju piisaval tasemel saksa keelt.

Õppetöös olid kõik meilgi levinud vormid loengutest seminaride ja praktikumideni, eksamitega pole veel kokku puutunud, ent tean, et tulemas on nii kirjalikke kui suulisi.

Õppetöö korraldus on siin pisut keerulisem kui meil ning ilma tuutori abita poleks ma tõenäoliselt osanudki endale sobivat tunniplaani kokku panna (see tuleb siin endal koostada, pole etteantud tunniplaani). Lisaks ei osanud ma esialgu oma koormust arvestada, sest samade ainepunktide eest tehtava töö hulk on väga erinev nii ülikoolisiseselt kui TÜ-ga võrreldes. Kummaline on ka see, et ainetelt maha registreerimise tähtaeg on enamasti nii lühike (2-3 päeva), et sageli ei jõua sa ainega veel tutvudagi. Eksamite aegu ainele registreerides ette ei tea, seega kui sa tunniplaani sügisel kokku paned, ei saa sa kindel olla, et semestri lõpus eksamite ajad ei kattu, nagu minul juhtus. Sel puhul tuleb õppejõuga mingile kokkuleppele jõuda. Ka tunnid kestavad meie mõistes sessi ajal edasi, seega on tavaline, et ühe nädala jooksul tuleb sul käia loengutes ning samal ajal ära teha näiteks 3 eksamit. Mõne aine puhul on teine eksami aeg alles järgmisel semestril- häda neile vahetusüliõpilastele, kes varem koju peavad naasma. Jällegi tuleb enda eest õigel ajal aktiivselt seista ning koostöös õppejõududega võimalikke lahendusi otsida.

Õppetöö tase on üldjuhul kõrge, palju nõutakse iseseisvat tööd, sh kõiksuguseid kirjalikke töid. Mõningatel juhtudel võiks tagasiside olla põhjalikum kui ainult hinne, ent ükski õppejõud ei saada sind minema, kui sa ise viisakalt täpsemaid kommentaare küsima lähed. Seda loomulikult vastuvõtu ajal!!! Kedagi väljaspool vastuvõtuaega tülitades võid saada äärmiselt külma kohtlemise osaliseks.

Ligipääs raamatukogule ja arvutitele oli piisav, soovitus on aga sügisel aset leidvatest lahtiste uste päevadest ja tutvustavatest ekskursioonidest osa võtta. Vastasel juhul ei oska sa hiljem näiteks raamatukogus üksi midagi peale hakata, sest siin tuleb kogu vajalik kirjandus ise välja otsida või interneti teel tellida (oleneb osakonnast ja raamatukogust). Teenindajalt abi küsides juhatavad nad kõige rohkem sind arvutini- iseseisvus!!!

Tingimused ühiselamus
Mina elan ühika 5-toalise korteri ainsas 2-kohalises toas koos austraallasest toanaabriga. Ülejäänud elanikud on kohalikud- see on hea keelepraktika mõttes. Ühikas on avar, 5 korteri peale on meil suur köök ning 2 WC-d ja 2 vannituba. Köögis on olemas kõik elementaarne ja vähem elementaarne (nõudepesumasin), potid-pannid jm toidunõud. Loomulikult on asjad kohati kulunud, ent vähemalt on nad olemas. Pesu saab pesta keldris, kus on 6 pesumasinat (millest paar tükki on pidevalt rikkis) ning 3 kuivatit, millest usaldusväärses töökorras on vaid 1. Pesemiseks peab lunastama ¤ 0.50 maksva pesumündi (pesumasinale ja kuivatile eraldi, seega koos kuivatusega tuleb ühe pesu hinnaks ¤ 1). Sügisel tuli paar korda ette, et pesuköök oli "vandaalitsemise tõttu" teadmata ajaks suletud- see tegi küll pahameelt, sest siis tuli pesu kas käsitsi pesta või kuskil linna pesumajas käia. Õnneks pole viimasel ajal taolisi probleeme ette tulnud.

Internetiühendus on toas olemas, selleks oli vaja ühikavalitsuselt vajalikud paroolid hankida ning arvutipoest vastav kaabel osta. Minul on siiani kõik hästi toiminud, ent probleemide korral tasub esimesel võimalusel ühikavalitsusega ühendust võtta, siis saavad need kiiremini lahendatud.
Üüri maksab minu eest ISEP-programm, seetõttu tean vaid nii palju, et minu ühikas (WIST) ja tuba on üks odavamaid üldse.

Stipendium
Minu igakuine stipendium on ¤ 300 (ISEP programmistipendium)ning selle kätte saamiseks tuli avada kohalik pangakonto. Tulin omadega välja, kuna väljas söömas käisin harva, enamasti kokkasin siiski ise. Samas oli ette teada, et paremaks äraelamiseks peaks ka omal igakuiselt teist sama palju kaasas olema. Olin sellega arvestanud. Väljas söömine (ja joomine) on siin kallis lõbu, enne peole minekut tehakse sageli sõpradega kodus väiksed dringid.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Üldiselt tasuks osa võtta kõikidest pakutavatest infoüritustest, isegi kui esialgu on tunne, et infot on nii palju, et ei suuda enam üldse midagi meelde jätta. See tunne läheb mõne nädala pärast mööda. Uuri alati, kas jagatakse ka mingeid infovoldikuid või tuleks omal kõik üles märkida. Igal juhul kirjuta üles kõik ürituse käigus tekkivad küsimused, sest muidu lähevad nad lihtsalt meelest ära ning hiljem on raskem vastuseid saada. Esialgu on mõttekas teha ka nimekirju kõikidest vajalikest asjaajamistest ning võimalikest aegadest- just seetõttu, et paljude tähtsate ametiasutuste lahtiolekuajad on meie jaoks harjumatult hakitud ja erinevad (ühel päeval nii, teisel naa).

Kui jääd Grazi kauemaks, on mõttekas hankida kasutatud jalgratas, kust ja kuidas, juhendab siinne vastuvõtukomisjon. Ühistransport on kallis. Jalgrattateed on siin aga paremad kui Tartus, ehkki teatud nõudeid tuleb ka järgida- näiteks peab pimedaajal alati nii ees kui taga tuli põlema ning ka joobes juhtimine on karmilt karistatav (trahvid on nii kõrged, et neid on targem vältida, min ca ¤ 70). Jalgrattureid kontrollitakse siin kuidas kunagi, vahel rohkem, vahel vähem.
Olenevalt ühika asukohast ning tunniplaanist on enamasti võimalik ka jalgsi ära elada, sest KF ülikooli hooned asuvad küllaltki kompaktselt kesklinnas koos, vaid mõned teaduskonnad on kusagil kaugemal.

Söögikohtadest on armastatumad ülikooli ümbruses asuvad hubased kohad nagu Propeller, Zeppelin ja Posaune, kuid kui sa suitsuseid ruume ei armasta (siin on avalikes kohtades suitsetamine endiselt lubatud), siis vaata üle ülikooli söökla (Mensa). Eriline pärl sööklate hulgas on Katholische Mensa (ära lase nimel end ehmatada), mis tasub juba söökla erilise korralduse pärast üle vaadata. Lisaks on seal toidud odavamad ja maitsvamad kui tavalises Mensas.

Graz on üldiselt turvaline linn, pimedal ajal tasuks aga üksi käies vältida mõningaid parke (Stadtpark ja Volksgarten), sest neis tegutsevad diilerid või kogunevad kahtlased gängid. Ära ei tasuks ehmuda ka siinseist paljudest immigrantidest, kes sageli tänaval lihtsalt ligi astuvad ja suhteliselt pealetükkivalt tahavad juttu teha. Nendega tuleb õppida omal moel suhtlema, kui nad liiga ebameeldivaks muutuvad.

Kohvrit pakkides võiks eriti naissooesindajad silmas pidada, et Grazis on mitmeid vastupandamatult odavaid rõivakauplusi (nt H&M, C&A, Vögele jt), seega pole mõtet kogu parimat garderoobi kaasa tirida. Tagasi koju sõites tuleb nagunii pooled asjad minema visata. Paljud teenused on siin aga kulukad, eriti juuksur.

Nele Gellert (haridusteaduskond, klassiõpetaja)
Karl-Franzens-Universität Graz, 19.09.2008- 31.01.2009

Algusesse...

NEW MEXICO STATE UNIVERSITY (USA)

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vahetusüliõpilastele oli korraldatud saabumisel transport lennujaamast ülikooli- selleks oli eraldi autojuht. Saabumisel ootas vahetusüliõpilast väike pakk esmaste eluks vajalike vahenditega (voodilinade jms), et esimesed päevad mööda saata ning kuniks kõik vajalik endale ise soetatud saadakse.

Iga vahetusüliõpilane sai endale isikliku tudengi (või tuutori), keda nimetati saadikuteks (ambassadors) ja nad koosnesid siinsetest vabatahtlikest tudengitest, kes soovisid välisõpilasi ja nende kultuuri rohkem tundma õppida. Saadikud olid esimesed, keda vahetusüliõpilased tundma õppisid ja kellega sõbruneti- nad tutvustasid vahetusüliõpilastele ülikoolikorraldust, aitasid ainetele registreerida, tutvustasid kultuurieripärasid, pakkusid autotransporti kohalikesse kauplustesse, tutvustasid linna ja viisid erinevatele üritustele. Saadikud võtsid varakult vahetusüliõpilastega ühendust (juba enne ülikooli saabumist), et aidata vahetusüliõpilasel paremini ette valmistuda ja paremini tuttavaks saada. Saadikule võis mure puhul alati helistada (kui oli vaja näiteks autotransporti mõnda kauplusesse).

Lisaks saadikutele oli ka välisõpilastalitus igasuguste probleemide lahendamisel väga abivalmis. Välisüliõpilastalitus korraldas saabuvatele välistudengitele orientatsioonipäeva, kus tutvustati ülikooli õppekorraldust jms. Lisaks korraldas välisõpilastalitus koos saadikutega tutvumisüritusi soodustamaks erinevate õpilaste läbikäimist. Samuti korraldati erinevaid reise ümbritsevate vaatamisväärsuste juurde, millele omakorda lisandusid saadikute korraldatud reisid väiksematele tudengigruppidele.

Suhtlus õppejõudude ja tudengite vahel (ja üldse inimeste vahel) on väga sõbralik, avatum, abivalmim ja vähem formaalsem (rohkem vabam) kui Eestis (ja Euroopas üldse). Kõik see soodustas väga kerget sisseelamist.

Õppetöö
Kõik kursused olid inglisekeelsed ja vahetusüliõpilastele registreerimiseks avatud. Toimusid tavapärased loengud koos kodutöödega. Kodutöid antakse enamasti rohkem kui Eestis. Mõningatel kursustel oli tarvis esitada projekt, mis on tavaliselt 2-5 inimese rühmatöö. Eksamid on tavaliselt valikvastustega ja ühe lõpueksami asemel on ühel ainel mitu eksamit, minimaalselt üks semestri keskel ja teine semestri lõpus.

Õpikud tuli igal tudengil endale ise osta ja need on kallid. Keskmiselt kulub õpikutele 3000- 5000 kr semestris. Kõige kallim õpik, mille mina pidin ostma, oli 1800 kr. Õnneks saab õpikuid hiljem enam-vähem poole hinnaga tagasi müüa. Soovitan raamatuid osta internetist (Amazon.com, eBay), kus need on tihti tunduvalt odavamad.

Juurdepääs kõigele õppetööks vajalikule oli väga hea: raamatukogu oli avatud kella 12ni öösel, arvuteid oli ülikooli territooriumil piisavalt.

Keeleprobleemid üldiselt õppetööd ei sega, kuna siin (ja Ameerika ülikoolides üleüldiselt) on väga palju erineva keeletasemega välistudengeid ning õppejõud on selles suhtes väga mõistvad. Et keelt kiiremini omandada, on võimalik võtta ka keeleklasse.

Tingimused ühiselamus
Vahetusüliõpilased elasid kahekesi kolmetoalistes korterites. Need korterid asusid ülikooli territooriumil, elamukompleksis, mis koosnes kahekorruselistest majadest. Igal tudengil oli omaette privaatne tuba ja korteris asus lisaks veel vannituba, elutuba koos sisseehitatud köögiga, kus asus pliit, küpsetusahi, külmkapp jms. Lisaks oli korteris konditsioneer, telefon ja internetiühendus. Kõigega saab igati rahule jääda.

Elamukompleksis asus ka väike pood, pesumaja pesu pesemiseks, jõusaal ja arvutiklass, nii et paari sammu kaugusel oli kõik vajalik olemas. Vahetusüliõpilased asusid kõik samas kompleksis ja said korterinaabriks teise vahetusüliõpilase. ISEP tudengite eest maksis üüri ülikool.

Stipendium
Olin selles ülikoolis ISEPi kaudu, mis tähendab, et tagatud oli tasuta majutus, toitlustamine ja vabastus õppemaksust. Lisandusid kulud reisimise, õpikute jm koolitarvete eest (ja elustiilist tulenevad kulutused).

Toitlustus oli hea. Ülikooli sööklas söömine oli ISEPi tudengitele tasuta, mis tähendas, et süüa sai lõputult ja toitlustamisele lisakulusid ei ole. Sellegipoolest võib koolitoit üksluiseks muutuda ja soovi korral võib lõputu koolitoidu asemel end ise toitlustada, mispuhul antakse tudengile $1277.00 semestris, et ise süüa osta.

Siinne koolitoit oli üldiselt kiirsöök mehhiko ja ameerika segust, kus valikus esinesid hamburgerid, pitsad, burritod, omlett, salativalik, riis, herned ja palju muud, millele ma nime ei oska anda. Kuna Las Cruces asub Mehhiko piirile üpris lähedal, siis on ka siinne toit paljuski mehhikopärane. Kuuldavasti on siinse ülikooli toit parem kui paljudes teistes Ameerika ülikoolides.

Kevadvaheajal on koolitoitlustus suletud ja selle tarbeks anti ISEP tudengitele t¨ekk 232 dollariga, et see nädal iseseisvalt toitlustusega hakkama saada.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ameerikas puudub sellisel kujul ühistransport nagu Euroopas, mis tähendab, et kõikidel, sh tudengitel, on isiklikud autod. Siin on küll olemas mingil tasemel bussitransport, kuid see pole väga populaarne. Paljudel vahetusüliõpilastel olid jalgrattad. Siin on suurepärane nn saadikute võrgustik ja seega saab kõik vajalikud toimetamised saadiku (auto) abiga tehtud.

Mehhiko piir asub u 70km kaugusel ja pole üldse välistatud, et pidutsemise käigus Mehhikosse satutakse. Populaarne pidutsemispaik on El Paso (mis asub Texase osariigis ja piirneb Mehhikoga) ja selle kõrval kohe Juarez, mis asub Mehhikos. Sellegipoolest tuleb väga ettevaatlik olla, kuna Mehhikos (eriti Põhja-Mehhikos ja linnas Juarez) käib praegu narkokartellide vahel sõda. Tasub ka teada, et Eesti kodanikel on Mehhikoga viisavabadus ja sinna võib vabalt minna, kuid kaugemale kui 70km kaugusele piirist reisimiseks tuleb "luba" osta.

Lõunapoolsematesse osariikidesse (New Mexico, Arizona, Texas jne) tulles tasub kaasa võtta päikseprillid ja päiksekreem, kuniks keha päikese ja valgusega harjub (hiljem pole enam vaja, kui nahk on päikesega harjunud). Pikematele jalutuskäikudele tasub veepudel kaasa võtta (eriti suvel). Mõistlik oleks kaasa võtta ka kampsun ja kergem jope, kuna talvel läheb kõrbes peale päikeseloojangut üpris jahedaks.

New Mexico State University sobib neile, kellele meeldib soe kliima, mäed, matkamine ja segu ameerika ja mehhiko kultuuridest. Las Cruces asub 1200m kõrgusel ning lähedalolevates mägedes on palju matkaradu. Kuigi Las Cruces asub keset kõrbe, on siinne loodus üllatavalt väga vaheldusrikas. Kõrval voolab Rio Grande jõgi, mis niisutab siinset taimestikku ja üleval mägedes meenutab loodus oma roheluses Alpe. Vahepeale jääb kuum kõrb ning mõnetunnise autosõidu kaugusel kaugemates mägedes asuvad suusakuurordid, mis avatakse hilissügisel.

Siinne kultuur on väga palju mõjutatud mehhiko kultuurist ning seda on näha kõikjal: arhitektuuris, toidus ja inimeste sõbralikkuses. Umbes 50% siinsest elanikkonnast on hispaania päritolu. Üsna tavaline on, et võõrad inimesed tervitavad üksteist või alustavad vestlust juhuslikel teemadel.

New Mexico State University on tugev erinevates inseneriteadustes. Kuna ümbruskonnas asuvad erinevad (sõja- ja kosmosetööstuse) laboratooriumid, käidakse siit ülikoolist endile insenere värbamas (NASA, Lockheed Martin, Boeing, White Sands Missile Range).

Pilte: http://picasaweb.google.com/vasakkohaline

Rainer Villido (matemaatika-informaatikateaduskond, infotehnoloogia)
New Mexico State University, August 2008 - Mai 2009

Algusesse...

OLD DOMINIONI ÜLIKOOL (USA)

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Old Dominion University (ODU) oli igatpidi vahetustudengi unelm. Kaks nädalat enne plaanitud kohalejõudmist algas tihe suhtlus koordinaatoritega ning lennujaamas olid vastas välisüliõpilastalituse esindajad, kes sõidutasid üliõpilase ühikasse, andsid head nõu ja aitasid paberimajandusega.

Tuutori süsteemi asemel on ODUs mentorite süsteem, kus vabatahtlikud, tihti viimase kursuse või siis magistrantuuri tudengid, võtavad oma hõlma alla 2-10 välistudengit, aidates neil kooli sisse sulanduda. Mentorid tutvustasid ülikooli ning käidi ühiselt lõunatamas. Ka hiljem võis alati kõiksugu murede ja ka rõõmudega mentori poole pöörduda ning tema peale loota.

Administratsiooniga on nii ja naa. Kohati tundub nagu tehakse nalja ning tahetakse sinu probleem või mure lükata kellelegi teisele. Samas on ka erandeid, ja seda just välisüliõpilastalituse puhul, kus tõesti elatakse välistudengitele ja nende heaks. Ainetele registreerimine käib läbi interneti, samuti ka nende muutmine ja info saamine. Paljudes õppeainetes kasutatakse ka nn webct süsteemi, kuhu saab oma koolitöö üleslaadida. USA versioon ÕISist on olemas ja see täiesti toimib. Tähtis on meeles pidada, et reeglitest peatakse siin kinni ja iga asja jaoks on alati olemas õige dokument. Kui õige asi on valel dokumendil, siis on tegemist vale dokumendiga.

Rahvusvahelisi, tugeva ja naljaka aktsendiga tudengeid on siin palju ning seega on ka õppejõud sellega harjunud. Õppejõudusid on nii Indiast kui Hiinast kui ka Euroopast ja Aafrikast. ODU puhul võiks isegi tunda, et tegemist on rahvusvahelise riigikooliga, sest ÜRO-laadselt on pea iga riik esindatud. Nii vaatavad õppejõud rahvusvahelistele tudengitele kui toredale lisale nende klassis. Tudengid on nagu tudengid ikka- neid on igasuguseid!!!

ODUs toimub kogu aeg midagi- kui minna igale poole, kuhu kutsutakse, siis ei jääks aega ka magamiseks. Meelelahutuse reklaamimiseks kasutatakse väga intensiivselt Facebooki ja iganädalasi Student Announcemente.

Raskused sisseelamisel: Eks iga algus on raske sellepärast, et süsteem on teistsugune ning selle avastamine võtab aega. Siiski annab 3-päevane koolieelne ODU kohustuslik orientatsioon vastuse enamikele küsimustele. Ent võrreldes oma esimest semestrit Tartu Ülikoolis ja nüüd esimest semestrit ODUs peab tõdema, et see läks korduvalt valutumalt, kuna assistente ja abistajaid oli rohkem. Kindlasti aitas siin kaasa ka ehk vahetustudengi staatus.

Õppetöö
Õppisin ODUs MBA magistrantuuri programmis ning antud programmi puhul oli tegemist pigem seminarilaadsete arutelurühmadega, kus õppejõud oli pigem suunanäitajaks. Tunnis viibis tavaliselt 15-30 üliõpilast, kes tihtipeale pidid kordamööda ise arutelusid läbi viima või ettekandeid tegema. Eksamid olid kõik kirjalikud- oli nii valikvastustega küsimusi, lühivastuseid kui ka pikki esseesid ja koduseid eksameid. Võrreldes Eesti kooliga, oli ODUs pakutu palju intensiivsem ning praktikalähedasem. Samuti pidi igas tunnis kohal käima ja kolme puudumise korral kustutati õpilane lihtsalt aine nimekirjast. Samuti jaotus lõpphinde saamine kogu semestri peale ära, kus iga nädala töö eest oli võimalik koguda teatud protsent lõpphindest. Ühe lõpueksami asemel oli semestri vältel 2-3 eksamit.

Mulle sobis ODU süsteem rohkem, kuna semestri lõpus jäi ära suur närviline nädalane eksamituupimine. Ning vastates semestri keskel osa materjali ära, eeldas see, et ma selle endale juba semestri alguses selgeks tegin. Nii jäi ära võimalus, et avan raamatu alles enne eksamit ja avastan, et olin oma laiskuses väga huvitava loenguseeria lihtsalt maha maganud (nagu vahel võib Eestis juhtuda).

ODUs, nagu ka Tartu Ülikoolis, on arvutiklasse ja printimisvõimalusi lõputult. Raamatukogu on enamasti avatud keskööni ja kooli campus'es on olemas ka 24/7 avatud õppesaal koos arvutitega.

Kui Eestis on hinne C hea ja enamus tudengeid on sellega rahul, siis ODUs peetakse C-d halvaks hindeks, magistrantuuri tasemel lausa väga halvaks. Õppimist võetakse USAs väga tõsiselt ja selle all mõtlen ma just hinnete tagaajamist- kõik kaalutakse ümber hinnetesse.

Tingimused ühiselamus
Mina tulin Old Dominioni Ülikooli ISEP stipendiumi abiga. Ühikaid on siin väga erinevaid. Uuemad on kortertüüpi, kus igal õpilasel on oma tuba koos kapi, laua ja voodiga. Tualetti-vannituba jagatakse kahepeale. Mina elasin ühes vanimas ühikas (kuna seda nägi ette minu ISEP programmi stipendium), kus elasime neljakesi kolmetoalises korteris. Lisaks avarale köögile ja elutoale oli meie käsutuses veel üks tualett ja vannituba/tualett ning panipaik. Tubades olime kahekesi. Siiski elab nüüd enamus tudengeid pigem uuemates ühikates, kus on igal ühel oma tuba; või elatakse mitmekesi kooli lähedal asuvates eramajades.

Söögitegemiseks oli olemas igati korralik köök, nõud sinna pidi aga ise vaatama. Ainukeseks miinuseks võiks olla kooli asukoht- võrdlemisi kaugel suurematest toidupoodidest. Kuid USAs on igal tudengil oma auto ning siin on see normaalne, et igale poole tuleb sõita 10-20 minutit.

Pesupesemiseks oli ühikas omaette ruum, kus olid nii pesumasinad kui kuivatid. Koolis olid ka mitmed sööklad, mis tegid tudengielu ülimalt mugavaks. Samuti oli olemas ülekooliline wifi.

ODU on eriline just oma rahvusvahelise seltskonna poolest. Vahetusõpilasi ei olegi palju, kuid välismaalt siia õppima tulijaid on tohutult. Igas klassis on vähemalt üks indialane, hiinlane/korealane või mõni muu välismaalane. Aktsent ei ole siin uudis, pigem uuritakse kohe, et kust selline uus ja huvitav aktsent pärit on.

Stipendium
Mina läksin aastaks Old Dominioni ülikooli ISEP programmiga, mis nägi ette nii õppetasu, majutuse kui ka toitlustamise stipendiumit. Toitlustamiseks oli igal semestril ettenähtud vastav arv toidukordi koolisööklas ning vaheaegadel, kui söökla oli kinni, sain nn söögistipendiumi.

Sööklas söömine on igati mugav, kuid iga päev sama toitu süüa ja seda kaks semestrit järjest ei ole kuigi meeldiv. Toit on maitsev ja valikut on, kuid semestriga suutsin ma kõik võimalikud kombinatsioonid pakutavatest toidtudest ära proovida ning teisel semestril oleks tahtnud sööklakaardi asemel pigem rahalist stipendiumi. ISEP on väga mugav programm, kuna kohal olles enam ise suurt midagi organiseerima ei pea.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
USAs käib kõik Facebooki toel. Kindlasti soovitaksin ennast juba enne kohaletulekut sinna kirja panna ja küsida koordinaatorilt sealsete vahetusüliõpilaste kontakte, kes saavad uude kultuuri sulandumise võimalikult lihtsaks teha.

Minu jaoks oli tähtsaim info www.ratemyprofessor.com, kust saab pädeva info kõikide heade ja halbade professorite kohta (et mitte oma semestrit halva õppejõuga ära rikkuda). Soovitan võtta osa kooli poolt pakutavatest väljasõitudest, teha sporti, liituda mõne klubi või grupiga- nii leiab kiiresti palju uusi sõpru. Kindlasti tuleb endale muretseda ka telefoninumber, et uute sõpradega suhelda.

Turvalisus: ODU ja Norfolki all-linna vahel on halb linnaosa, kuhu ei soovitata jalutama minna. Samuti juhtus ka kooli ümbruses paar intsidenti,aga see jääb kõige toreda varju, mis seal veel juhtunud on. Soovitan vaid olla teadlik kohtadest, kuhu mitte oma nina toppida.

Kati Loite (sotsiaalteaduskond, rahvusvahelised suhted)
Old Dominion University, 19.august 2008- 10. Mai 2009

Algusesse...

JYVÄSKYLÄ ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabumine oli väga hästi korraldatud. Tuutor võttis juba mitu nädalat enne ühendust ja kõigile küsimustele sai kohe vastuse. Tuutorite süsteem toimis väga hästi. Osutati abi kohale jõudmisel. Oli olemas ka orientatsioonikursus, mis oli väga informatiivne. Õppejõud ja administratsioon olid väga abivalmid ja paindlikud, ei esinenud mingeid probleeme praktiliste ega ka õppetööd puudutavate küsimuste korraldamisel. Lõbustuste eest oli samuti väga hästi hoolitsetud. Sisseelamisel ei esinenud mingeid raskusi.

Õppetöö
Kursusi oleks võinud olla rohkem. Paljud huvitavad kursused toimusid näiteks kevadsemestril, mil mina juba tagasi olen. Oli nii loenguid, seminare kui ka rühmatöid. Suurem osa kursusi, mida mina võtsin, loeti sooritatuks semestri jooksul tehtud töö põhjal. Leian, et Soomes on õppetöö korraldus palju paindlikum kui koduülikoolis. Õppetöö tase oli samuti palju parem: üliõpilastega tegeleti väiksemates rühmades ja individuaalsemalt. Ligipääs arvutitele, raamatukogule jmt oli täiesti piisav ja hästi korraldatud. Raamatukogu oleks siiski võinud olla paremini varustatud- oli probleeme vajalike raamatute saamisega. Keeleprobleemid ei pärssinud õppetööd üldse.

Tingimused ühiselamus
Elamistingimused olid väga head. Toas elati üksi, kuid oli kolm korterinaabrit- kaks kohalikku ja üks vahetusüliõpilane. Võimalused söögitegemiseks, pesu pesemiseks jmt olid väga head, probleeme ei esinenud. Interneti-ühendus toimis samuti väga hästi. Üüri maksis ülikool.

Stipendium
Stipendium oli 330 eurot kuus. Kätte sain stipendiumi kohe, kui läksin, kõik oli juba enne korraldatud. Toitlustamine ei olnud tasuta, aga ülikoolis on toitlustamine väga hästi korraldatud. See on üliõpilastele väga odav ning toiduvalik on mitmekülgne.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport on Jyväskyläs ja Soomes üldse väga kallis. Kõige parem liiklusvahend on jalgratas. Kasutatud jalgrattad ei ole väga kallid, kuid selle peaks ostma nii ruttu kui võimalik, sest nõudlus neile on välisüliõpilaste seas suur. Süüa tasub ülikooli sööklates, sest see on suhteliselt odav ja väga hästi korraldatud. Turvalisusega ei esinenud mingeid probleeme. Bürokraatiat on küll palju, kuid kõik süsteemid toimivad väga hästi ja vajaduse korral osutatakse kõikide probleemide lahendamisel abi.

Kristel Uiboaed (filosoofiateaduskond)
Jyväskylä Ülikool, 01.09.2007 - 30.12.2007

Algusesse...

JYVÄSKYLÄ ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ei tea päris täpselt, mis abi saabumisel osutati, sest saabusin iseseisvalt ning käisin oma uue elukoha võtmel järel ja seda üles otsimas iseseisvalt koos oma elukaaslasega. Samas oli ka võimalik, et tuutor aitab korteri üles leida ja muretseb soovi korral eelnevalt ka võtme. Tuutor pidi abistama ka pangakonto avamisel ja kõnekaardi muretsemisel. Minu giid selleks küll suurt aktiivsust üles ei näidanud ja sain ise oma asjadega hakkama; kuulsin aga, et paljude teiste tuutorid küll abistasid alguses palju. Kuna välistudengeid on palju, siis igal tuutoril on umbes 4-6 välistudengit.

Esimesel nädalal oli orientatsiooninädal, kus räägiti, kuidas ülikoolis elu toimub, anti soovitusi, pakuti keelekursusi jms. Tehti ka ringkäik ülikoolihoonete kompleksis ja viidi kohale oma n-ö. koduosakonda. Osakonnas võeti välistudengid vastu ja neile anti lühike tutvustus osakonnast. Administratsioon tundub olevat suhteliselt bürokraatlik, ent siiski abivalmis ja asjad töötavad efektiivselt. Õppejõud on küllaltki abivalmid, muidugi peab ise küsima minema. Samas ollakse mõnes asjas ülimalt jäik ja vastu ei tulda, aga see on nii kõigi, mitte ainult välistudengite suhtes. Näiteks kodutööde tähtajad on vankumatud, isegi kui on olemas väga mõjuv põhjus. Samuti ollakse puudumise suhtes väga ranged ja peetakse arvestust (vähemalt minu osakonnas on 80% kohalkäimise nõe, et üldse ainet läbida).

Välisüliõpilastele ikka korraldati üht-teist, esimesel nädalal oli näiteks linnas pubiralli ja soovijatele saunaõhtu. Iga paari nädala tagant korraldatakse Erasmuse-programmi tudengitele Stammtischi pidu, mida vahetustudengid ise korraldavad, erinevate piirkondade kaupa (näiteks Beneluxi maad, Lõuna-Euroopa, Skandinaavia, Balitmaad jne). Ühikates elavatel tudengitel on pidevalt mingid oma peod, nagu igal pool.

Raskusi sisseelamisel ei olnud, kui üldine keelebarjäär ja võõristustunne välja arvata. Soomlased on nagu eestlasedki - välistudengitel pole väga lihtne nendega kokku saada, soomlased hoiavad ikka enamasti omaette, ei tule võõraga juttu ajama. Nii et paljudel välismaalastel, kui just ise aktiivsed pole, ei pruugigi tekkida sellist sulandumise tunnet ja kontakte kohalikega. Muidugi on erinevaid programme, millest võib osa võtta: näiteks on võimalik endale saada soome pere, kellega koos erinevaid asju ette võtta, või siis buddy-programm, kus sarnaste huvidega kohalikud ja välistudengid kokku viiakse. On Cafe Lingua programm, kus saab käia välistudengitega eri keeltes rääkimas, ja Each-one-teach-one programm, mis vastab Eestis Tandem-programmile, kus kaks inimest õpetavad teineteisele oma emakeelt ja selle eest saab ka ainepunkte.

Õppetöö
Ma ütleks, et ingliskeelseid kursusi on täitsa piisav valik- kui mitte just selles osakonnas, kuhu sa õppima läksid, siis teistes osakondades küll, nii et kui huvi ja soovi on, saab igasuguseid kursusi võtta inglise keeles. Pakutakse ka veebipõhiseid kursusi; nende kohta olen kuulnud nurinat, aga see on vist igal pool nii, et veebikursusel peab endal olema väga tugev enesedistsipliin.

Õppetöö toimus peamiselt loenguvormis, nagu Eestiski. Kommunikatsiooniainetes oli nagu Eestiski: sageli tuli teha mingi uurimus või analüüs grupitööna, eksameid oli harvem. Eksameid on rohkem esimeste aastate ainetel. Keeletundides on väiksemad rühmad, suhtlus on isiklikum ja õhkkond pole nii akadeemiline. Peamiselt on ainetest läbisaamise eelduseks kohalkäimine, aktiivne osavõtt ja lõpuks kas eksam või mingi uurimustöö/essee. On ka selline asi nagu teaduskonnasisesed eksamipäevad, kui on võimalik sooritada raamatueksameid. Selleks on vaja teatud hulk kirjandust läbi töötada, seejärel tulevad eri ainete ja osakondade tudengid kõik samal ajal eksamile ja igaüks saab ümbrikus just tema läbitava aine eksamiküsimused.

Õppetöö tase on minu arvates küllaltki hea, võibolla pisut kõrgemgi kui Tartus. Kindlasti on plussiks see, et neil on palju rohkem ingliskeelseid kursusi ja õppekavad on rahvusvahelistumas, samuti on võimalik paljusid magistriprogramme teha inglise keeles. Suured arvutiklassid on igas osakonnas, nii et ligipääs arvutitele on palju parem kui Tartus. Ka mitmed õppemeetodid on moodsamad kui Tartus: näiteks kasutatakse mõne loengu käigus blogi, mida tudengid täidavad, ka kasutatakse õppeinfosüsteemi võimalusi laiemalt.

Ligipääs raamatutele oli minu arvates nõrk, kuna koopiaid oli väga vähe ja neid ei jätkunud suure hulga peale. Eestis on tehtud kompendiume, paljundatud tudengitele õppematerjale; Soomes osakond seda tavaliselt ei tee, sest see tähendaks autoriõiguste rikkumist, nii et sageli tudengid paljundavad endale ise õppematerjale ja see on suhteliselt kulukas. See on Jüväskylä miinus Tartuga võrreldes, vähemalt kommunikatsiooniosakonnas. Teisalt on neil meeletult hulgal tehnikat: näiteks ajakirjandustudengitele ja teistelegi osakonna tudengitele on laenutamiseks väga suurel hulgal foroaparaate, videokaameraid, diktofone jms, samuti on neil suur ja moodne telestuudio, kus tudengid saavad harjutada.

Tingimused ühiselamus
Mina ei elanud ühiselamus, vaid oma elukaaslasega eraldi "noore pere korteris", mille saime organisatsiooni kaudu, mis organiseerib Jyväskyläs tudengite majutust. See korter oli möbleerimata, ent muidu igasuguste mugavustega. Üüri maksime korra kuus ja selle hinna sees sisaldus juba tasu interneti, vee, elektri ja prügiveo eest; korterisse oli ühendatud ka kaabeltelevisioon (kuid alates märtsist 2008 pole sellest kasu, sest siis läheb ka kaabeltelevisioon digi-tv-le üle ja on vaja osta digiboks, kui soovid televiisorit vaadata). Soomes peab maksma telekamaksu, mis on umbes 50 eurot kolme kuu eest.

Meie majas oli kõrvalmaja keldris kõikidele noortele tudengiperedele, kes kolmes kõrvuti asetseva ridaelamu korterites elasid, ühiselt kasutatav pesutuba, kus olid suured korralikud pesumasinad, kuivatustrumlid ja soojapuhuriga pesukuivatustuba. Meie majas oli pesupesemine tasuta, ent tavaühikates käis see minu teada mingi sümboolse summa eest. Meie majas oli samuti saun, mida sai endale eraldi raha eest broneerida (iga nädal korra, tund aega korraga); olid ka ühised saunaajad, kui saunas sai käia tasuta.

Kõikides ühikates on internetiühendus olemas, on vaid vaja oma arvutit. Internet käib ülikooli serverite läbi, nii et pääseb igasugustele ülikooli lehtedele ligi, kuid samas on näiteks info laadimisel piirangud (3 GB ööpäevas). Meie hoones on kõikidel korteritel ka väike keldriboks, kus oma suuremat kola hoida saab (aga ma ei usu, et seda kõikide ühikate juures on). Meie hoones on ka "klubituba"; õuel on jalgrataste hoidla ja ruum, kust saab laenuks võtta labidaid, rehasid, lumelabidaid, kui neid oma tagahoovis vaja läheb. Seda aga vaevalt et tavaühikates on.

Kuna mina olin vahetustudeng bilateraalsete lepingute alusel, siis Jyväskylä ülikool maksis mulle maksimaalselt 200 eurot kuus üüriraha (üür oli siiski pisut kõrgem, panin ise juurde umbes 45 eurot). Tavaühikas on võimalik vist isegi 200 euroga hakkama saada. Hinnad kõiguvad eri ühikate, toa suuruste ja korterinaabrite hulgast sõltuvalt.

Tean tavaühikate kohta veel seda, et seal on inimesed alati üksinda toas, kellegagi tuba jagama ei pea. Tavaliselt 2-4 inimesele mõeldud boksides on korralik köök ja WC/vannituba. Samuti on võimalik tavaliselt igas ühikas käia saunas ja on pesupesemise võimalus (hind vist umbes 1-2 euro ringis). Tavaühikates olid toad möbleeritud- voodi, laud, kapp, tool.

Stipendium
Stipendium oli 330 eurot kuus + maksimaalselt 200 eurot üüriraha (üüri suurust tuli paberitega tõestada). Ülikool tegi pangaarve Soomes ja raha laekus igal kuul sinna; üüri pidin ise maksma. Rahast tuleb napilt-napilt välja. Kui reisimas ei käi, sõidad ratta ja mitte bussiga, söögi ja väljaskäimise peale raha palju ei raiska, tuleb ots-otsaga kokku küll, täiesti piisav summa. Kui tahad Soomes natuke ringi käia-vaadata, väljas süüa, käia kinos, pidudel jne, tuleb see omast rahast maksta. Jah, võin öelda küll, et kui tagasihoidlikult elada, tuleb sellest stipendiumist täitsa välja.

Tasuta toitlustamist ei toimu. Küll aga on kõikides ülikooli sööklates (neid on päris palju, pea iga osakonna hoones) tudengitel soodne süüa. Lõuna maksab 2,35 eurot (kassas tuleb alati näidata üliõpilaspiletit) ja valik on väga hea (tavaliselt kolm eri rooga, üks neist taimetoitlastele). Lisaks soojale söögile on hinna sees ka salatitaldrik ja leib/sai ning üks jook (vesi on tasuta). Kõhu saab VÄGA täis. Soovitan kõigile, soodsaim võimalus linnas süüa ja väga hea kvaliteediga. Oleks vaid Tartus tudengisööklaid...

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Toitlustamise kohta: vaata eespoolt. Liiklemise osa: jalgratas. Peaaegu kõik ühikad on kesklinnast keskmise või pika jalutuskäigu kaugusel, seetõttu on mõistlik kasutada ratast- nii teevad peaaegu kõik tudengid Jyväskyläs. Ratta saab kerge vaevaga, sest lahkuvad välistudengid müüvad neid välistudengite listi kaudu; samuti saab neid kasutatuna kohalikest rattateenindustest. Odavam on muidugi mõne tudengi käest osta. Hinnad varieeruvad ja kvaliteet samuti. Hinnad algavad 20 eurost ja lõpevad 60 euro kandis. Enne kasutamist oleks mõistlik kontrollida pidurid üle ja vajadusel lasta need ära vahetada (maksab ca 20 eurot). Talvel mõned ei julge rattaga sõita, aga minu meelest pole lumi takistuseks- lumel on väga hea sõita. Soovitatav oleks muretseda jalgrattalamp, helkur on kohustuslik, kiiver ka vägagi soovitatav (vist lausa seadusega nõutud). Jalgrattateed on väga head, laiad ja valgustatud, ei pea sõitma autoteedel. Jyväskylä linnas on minu meelest väga turvaline (eks aeg-ajalt mõni ratas varastatakse, aga tuleb ise hoolas olla ja ratas lukustada).

Vahetustudengil on mõistlik osta igasugused taldrikud, potid-pannid, kahvlid, topsid kirpputorilt ehk siis kirbuturult- sealt saab sageli väga odavalt. Ülikool pakub ka nn survival kit'e, kus on sees nuga, lusikas, kahvel, padi, tekk ja muu selline kraam, mida alguses vaja läheb, aga see maksis 60 eurot ja kvaliteet olevat vilets. Nii et soovitan sellist kraami osta kirbuturult. Soodsad ostukohad toidu muretsemiseks on muidugi võimalikult suured supermarketid.

Asjaajamist on alguses ehk pangaga. Kui välistudeng jääb vaid üheks semestriks, saab ta ainult sellise pangakonto ja -kaardi, millega saab sularaha automaadist välja võtta, kuid mitte poes maksta ja internetipanka kasutada. Selleks, et üldse saada õigust omada täielikult funktsioneerivat pangakontot, peab jääma vähemalt aastaks sinna riiki õppima (minu arusaamist pidi). Seejärel tuleb minna politseisse end linna elanikuks registreerima. Selle eest tuleb maksta 40 eurot. Politseist saadava paberiga tuleb minna Maistraatti, et saada Soome ID (= isikukood=sotsiaalkindlustuse number). (Maistraatti on multifuntsionaalne ametkond, kus saab ennast arvele võota ja mis tegeleb igasuguste asjaajamistega.) Maistraattis tuleb täita pabereid ja umbes kolme nädala pärast saadetakse sulle Soome isikukood, millega võib minna panka, et avada endale korralikult funktsioneeriv pangakonto ja internetipanga konto ning saada pangakaart (seda tuleb ka paar nädalat oodata), millega on võimalik poes maksta. Nii et korraliku pangakaardi saamiseks tuleb arvestada suure aja- ja närvikuluga, varuda tuleb umber kuu. Soovitan seetõttu soojalt, et alguses oleks tudengil kaasas piisavalt eurosid, et osta esimesi vajalikke asju (tekid, padjad, potid-pannid jms) ja tasuda söögi eest. Samas selle väga ühekülgse pangakaardi saab vajadusel kohe kätte. Arvestada võib ka sellega, et esimesel paaril nädalal on väljaminekud suuremad, et end sisse seada, muretseda jalgratas, maksta politseis registreerimise eest, osta kõnekaart, eluks esmavajalikud asjad, mida ühikas või kodunt kaasa võetud pole jne.

Helin Mesila (kommunikatsioonijuhtimine)
Jyväskylä Ülikool, september 2007- mai 2008

Algusesse...

JYVÄSKYLÄ ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabuvatele välisüliõpilastele tuldi rongi- ja bussijaama vastu; lennujaama kohta ei oska öelda. Pakuti orientatsioonikursust, mis oli väga asjalik; kõiki välisüliõpilasi tutvustati üksteisele just seal. Tuutorite süsteem toimib; ma usun, et neile maksti ning kompenseeriti ka kulutused mobiilikõnedele ja bussipiletitele. Tuutorite rühmas oli 4-5 üliõpilast. Ülikooli personal oli küll abivalmis, aga ka erandeid leidub. Kord nädalas toimusid igasugused väljasõidud, Stammtisch, ülikooli (samuti linnavalitsuse) hoonete ja nende ajalooga tuvumine, filmiõhtud. Raskusi sisseelamisega ei olnud.

Õppetöö
Minu arvates oli kursusi piisavalt. Õppetöös oli palju rühmatöid; eksamid olid kirjalikud, aga ka suuline osa oli. Minu meelest olid soome keele õppejõud väga professionaalsed ja kaasaegsed- väga palju huvitatvat õppematerjali, erinevad ülesanded loengutes jne.

Raamatukogu kasutasin harva. Minu meelest oli see imelikel aegadel suletud. Aga hea oli see, et sai ise raamatuid laenata ja tagastada. Arvuteid ühiskondlikuks kasutamiseks oli küll, aga kohati olid need kõik hõivatud. Hea oli see, et igal üliõpilasel oli 100 lehekülje jagu printimiseks või paljundamiseks; kui see arv sai ära kasutatud, siis maksid ise juurde.

Keeleprobleemid õppetööd ei pärssinud, ehkki ma alguses kartsin küll, et nii juhtub.

Tingimused ühiselamus
Minu ühikas oli igaühel oma tuba; boksid olid kahele inimesele. Seltskond oli rahvusvaheline. Söögitegemisega oli kõik OK- oli isegi ahi, mida Tartu ühikates ei ole. Sai laenata survival kit'i, milles olid potid-pannid, nõud, voodipesu ja padi/tekk. Pesu sai pesta all, müntide eest ja see on odavam kui Tartus. Saunas sai tasuta käia. Internet oli tasuta kogu ülikoolilinnakus, sh õppehoonetes. Kool maksis üüri. Ühikates saab põhimõtteliselt ise toa kujundada; allkorrusel on laoruum vooditele, laudadele jmt.

Stipendium
330 eurot kanti igal kuul arvele. Minu meelest on see täiesti asjalik summa, kui liiga palju ei kuluta.

Mulle ei meeldinud, et sain sellise pangakaardi, millega sai ainult raha välja võtta ja maksta ei saanud; loomulikult puudus internetipank, mis olnuks väga vajalik. Pank väitis, et kuna mul ei ole sotsiaalkindlustuse numbrit, siis nad ei saa mitte midagi teha. Võib-olla siin esines tõlkeprobleeme või oli see vastava panga eripära.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ühistransport on Jyväskyläs suhteliselt kallis ja selle asemel sõidavad kõik jalgratastega. Kui on endal olemas, siis tasub kaasa võtta, sest see on odavaim viis linnas liikumiseks. Rongiga on parem Jyväskyllä saabuda, sest see sõidab kiiremini kui buss, ka on rongid palju paremad kui Eestis. Linn on turvaline. Ülikoolilinnakus on olemas nn sööklad, mis on soodsad. Soomlased käivad nööri mööda ja suhteliselt raske on mõnedest kohtadest end läbi närida. Aga minu koordinaator oli väga tore ja abivalmis ja oli nõus proovima ka teistpidist lähenemist asjadele.

Triine Teder (filosoofiateadusekond)
Jyväskylä Ülikool, 01.09 - 31.12.2007

Algusesse...

KANSAI GAIDAI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Välisülikooli saabudes juhatati kõik õpilased kohe ajutistesse ühikatesse, kust hiljem peale orientatsiooniperioodi määrati üliõpilased kas püsivalt ühikasse või siis vahetusperesse. Kohe päris alguses anti kõigile põhjalikud kaustad informatsiooniga kõige olulise kohta, mida saabunud üliõpilased orientatsioonil tegema peaksid (ainetele registreerimine, maksud/stipendiumi info, info kohaliku elu kohta jms), aga tuutoreid meil otseselt polnudki. Kansai Gaidai ülikooli vabatahtlikud üliõpilased ja administratsioon olid alati valmis aitama, kui mingeid küsimusi tekkis, ükskõik kui suur või väike mure oli. Üldiselt olid kõik Kansai Gaidais väga abivalmis ja koostööaltis ning valmis kuulama kõikide muresid. Bürokraatiat ja paberite täitmist oli küll natuke rohkem, kui Eestis harjunud olin, aga see eriti ei häirinud.

Sisseelamisega mul isiklikult mingeid probleeme ei tekkinud- olin eelnevalt ise palju uurinud ja lugenud, kuidas Jaapanis elu-olu käib ja mida ootama peaks. Mingit kultuuri¨okki mul ka ei olnud, aga uusi ja varem nägematuid asju ikka leidus, kuid see pigem tegigi kogu välismaal õppimise kogemuse huvitavaks.

Kansai Gaidai ülikooli kaudu said vahetusõpilased osa võtta paljudest erinevatest vabaaja- või kultuuriüritustest (korraldatud peamiselt kohalike õpilaste poolt). Enamus neist olid väikese tasu eest (söögi või transpordi eest), aga valik oli suhteliselt suur ja kogemused on seda kindlasti väärt. Kansai Gaidai Ülikool pakub ka palju ringe ja klubisid, millega vahetusõpilased liituda saavad, mis on veel üheks heaks võimaluseks kohaliku kultuuri ja inimeste paremaks tundmaõppimiseks. Üldiselt on üliõpilastele jäätud piisavalt vabadust, et oma äranägemise järgi vaba aega sisustada.

Õppetöö
Õppetöö keskendus Jaapani ja Aasiaga seonduvatele teemadele ning kursuseid oli küllaltki erinevatest valdkondadest (alates poliitikast ja majandusest kuni folkloori, kunsti ja praktiliste aineteni). Kõikidele oli kohustuslik jaapani keel, mille tunnid toimusid iga päev. Üks jaapani keele tund oli 50 minutit, teised ained 1,5 tundi ja kaks korda nädalas (väljaarvatud tindimaal ja keraamika, mille jaoks olid eraldi tunniplaanid). Jaapani keele tunnid toimusid jaapani keeles. Orientatsiooninädalal tegid kõik vahetusõpilased keeletaseme testi, et selgitada välja, millisesse klassi tuleb minna. Kansai Gaidai pakub jaapani keelt igale tasemele, nii et ka need, kes üldse jaapani keelt ei oska, saavad seda õppima hakata. Lisaks kohustuslikule jaapani keelele on ka jaapani keele kirjutamiskursus, kus õpitakse põhiliselt kanji'sid. Teised ained toimusid inglise keeles ja olid loengute vormis (ebapiisav inglise keele oskus võib siin kindlasti probleeme tekitada, sest kuskil pooled vahetusüliõpilased räägivad inglise keelt emakeelena), kuid vastavalt õppejõududele oli ka rühmatöid ja arutelusid. Üldiselt olid õppejõud alati huvitatud õpilaste osavõtlikkusest.

Eksamid olenesid õppejõududest- kõik peale jaapani keele olid kirjalikud (jaapani keele eksamitel oli nii suuline kui kirjalik osa). Kursuse hinded põhinesid ka paljustki sellel, mida õpilased kogu semestri jooksul teinud olid (kodused tööd, tunnis kohalolemine jms). Võrreldes õppetöökorraldust Eestis ja Kansai Gaidais, suuri erinevusi ei olnudki. Õppejõud teevad õpilastele kõik õppematerjalid kättesaadavaks (TÜ's toimub see põhiliselt ÕIS'i kaudu, Kansai Gaidais ostavad õpilased materjalide kogumiku, mis sisaldab kõiki lugemismaterjale jms, mida vaja läheb). Õppejõud olid väga heal tasemel ning tundsid oma aineid hästi. Kõik õpilased said kasutada ka arvutiklasse, meediaklassi (video- ja helitehnika jms jaoks) ja raamatukogu, ainus negatiivne asjaolu oli see, et internetiühendus oli küllaltki aeglane.

Tingimused ühiselamus
Ühikas elades on tuleb tuba jagada veel ühe inimesega (orientatsiooniperioodil oli ühes toas kolm inimest, kellest üks läks hiljem vahetusperre), aga on võimalik ka taotleda eraldi tuba (mis maksab rohkem). Seltskond on rahvusvaheline, kusjuures ühikates elavad ka mõned kohalikud õpilased, kuid jaapani keele õppimise jaoks oleks parem valik vahetuspere, sest ühikates elavad inimesed suhtlevad põhiliselt ainult inglise keeles. Söögitegemise võimalused olid küllaltki head, olid olemas nii pliidid, külmkapid kui mikrolaineahjud, aga korralikke ahje polnud vist kusagil (teadmiseks neile, kes küpsetada armastavad). Ühikad olid puhtad ja korras, kuigi see olenes suuresti ka sellest, kuidas seal elavad õpilased korrahoidmisse suhtusid. Pesemiseks olid ühikates du¨iruumid ja pesupesemiseks tasulised (200 jeeni) pesumasinad. Vahetusperes oli du¨ile lisaks ka jaapanistiilis vann ja pesupesemisega tegeles pereema. Vahetusperes elades oli endal palju vähem asju teha, minu puhul aitasin aeg-ajalt nõudepesemisega ja hoidsin perelapsel silma peal. Vahetuspere kodukord oleneb aga perest ja milline see on, ei tea ette keegi. Igal juhul peab iga pere vahetusõpilasele toa tagama (mida ei jagata kellegagi) ja Kansai Gaidai kontrollib eelnevalt, kas elamistingimused on ikka piisavalt head. Vahetusperes elamine maksab 290 000 jeeni semester, ühikas maksab 170 000-200 000 jeeni, olenevalt sellest, millises elada (kokku on neli ühiselamut, millest üks on natuke kallim). Loomulikult võib ka elada üürikorteris ning Kansai Gaidai pakub isegi mingit abi, et leida mõnda läheduses asuvat või sobilikku kohta, aga mul isiklikult kogemusi pole selle kohta ja leian, et kõige lihtsam on elada ülikooli poolt pakutavates majutuspaikades.

Stipendium
Stipendium (JASSO) oli 80 000 jeeni kuus, pluss ühekordne toetus 120 000 jeeni (kui ma õigesti mäletan) reisikulude katmiseks. Kätte sai kindlaksmääratud kuupäevadel ja raha kanti Jaapanis avatud pangakontole (kõik õpilased, kellele JASSO stipendium määrati, pidid orientatsiooni jooksul pangakonto avama). Kättesaamise kinnituseks pidi ka Kansai Gaidai jaoks regulaarselt allkirju andma. Stipendiumist katsin ma kõik kulud, aga kui on plaanis mõlemal semestril vahetusperes olla, siis ei pruugi sellest piisata (eriti kui lisanduvad transpordikulud, mida mul õnneks polnud). Kuna TÜ katab vaid õppemaksu, siis tuleb vahetusüliõpilasel ise maksta toidu, transpordi, üüri ja muude igapäevaste kulutuste eest. Töö leidmisega võib välismaalastel siin raskusi tekkida, esmalt bürokraatia tõttu ja teiseks tuleb silmas pidada, et vahetusperes olevatel välisüliõpilastel pole üldsegi lubatud tööd teha, nii et siia tulles lisaraha teenimise võimalused pole just kõige paremad.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kõige kiirem ja mugavam transpordivahend oleks jalgratas, eriti kui elada ühikates. Bussi ja rongidega liiklevaid vahetusõpilasi oli ka palju. Transport on Jaapanis väga hästi korraldatud, aga võib pikapeale kalliks kujuneda. Stipendium on piisav elamiskulude katmiseks, aga kui sellest peab iga päev lisaks transpordile kulutama, võib kalliks minna. Jalgrattaga liigeldes peab väga ettevaatlik olema, sest Hirakata tänavad on kitsad, liiklus tihe ja liiklusõnnetuste arv selles piirkonnas on küllaltki suur. Orientatsioonil selgitatakse ka kõiki võimalikke ohtusid ja ohutusnõudeid, mida vahetusüliõpilased järgima peaksid.

Söögikohti on Jaapanis palju ja Eestiga võrreldes on need tunduvalt soodsamad (loomulikult on ka kalleid söögikohti) ning alla 1000 jeeni on võimalik üldjuhul enamus söögikohtades kõht täis saada. Kansai Gaidai ülikooli söökla on väga taskukohane ja toit on maitsev, ise sõin seal iga päev. Vahetusperes olles ei pea hommiku- ja õhtusöögi pärast muretsema- need on pere poolt. Minu peres oli hommikusöök väga lihtne, aga selle eest oli õhtusöök väga hea. Vahetusperes elades tuleb lõunasöök ise muretseda, aga ainult koolipäevadel. Nädalavahetustel peab pere toidu eest hoolt kandma.

Ühikas elades on kõige mõttekam ise endale süüa teha, aga sealjuures peab silmas pidama kahte asjaolu: esiteks pole Jaapanis saadaval kõiki toiduaineid, mis meil Eestis; ning teiseks on paljud meil tavalised toiduained (isegi mitmeid kordi) kallimad. Õnneks on Jaapanis palju 100 jeeni poode, kus kõik kaubad on 100 jeeni ringis ja kus müüakse kõike alates toidukaupadest kuni igapäeva tarbekaupadeni. Tuleks ka silmas pidada allahindlusi supermarketites, mis tavaliselt leiavad aset pisut enne poodide sulgemist.

Jaapanis olles oleks kasulik hankida mobiiltelefon. Eestist kaasavõetud telefon mul ei töötanud, aga inimestega suhtlemiseks on mobiiltelefon kõige kasulikum. Eriti oluline on see vahetusperes elades. Iga kord kui ettenähtust ajast hiljem koju jõuda (või üldse mitte koju jõuda), oleks hea sellest perele teada anda, et nad teaksid, mis toimub. Üldiselt polnud minu perel midagi selle vastu, kui ma hiljem koju jõudsin, aga kui ma õhtusöögile ei kavatsenud ilmuda, siis sellest pidin neile eelnevalt teada andma.

Erilisi probleeme küll Jaapanis olles ei tekkinud, aga bürokraatiat on siin palju. Peaaegu kõike ja kõigeks tuleb registreeruda. Alates jalgrattast kuni laptopini, aga sellega harjub kiiresti ja kui ettenähtud tähtaegadest ja juhenditest kinni pidada, ei teki mingeid probleeme. Probleemide ja küsimuste tekkides aitab aga kooli administratsioon väga lahkelt.

Maarika Martins (filosoofiateaduskond, inglise keel ja kirjandus)
Kansai Gaidai University, september 2009 - mai 2010

Algusesse...

KANSAI GAIDAI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Põhjalikud juhendid Jaapanis sisseelamiseks ja algusnädalate täpsed päevakavad saadetakse üliõpilastele juba varakult enne kooli algust kodumaale. Kohapeal algava orientatsiooninädala jooksul räägitakse kõigest, mis tudengit puudutab nii koolis kui väljaspool seda. Ülikooli administratsioon ja palju agaraid tudengeid on alati valmis välisüliõpilasi abistama. Igas ühiselamus elab paar jaapanlasest tudengit selleks, et välismaalastele nõu ja jõuga toeks olla. Sarnase koolituse on saanud tudengeid majutavate perede vanemad. Pidevalt korraldatakse Jaapani kultuuri tutvustavaid üritusi ja ekskursioone. Jaapani tudengite huvi välismaalastega suhtlemise vastu on hämmastavalt suur. Ekskursioonide toimumise väljakuulutatud päevadel seistakse lausa järjekordades, et järgmised paar tudengit "rõngasse võtta" ja neile vaatamisväärsusi näidata. Speaking Partneri programmi puhul, mille abil viiakse kokku jaapanlane ja välismaalasest rääkimispartner, on mõnedel andmetel konkurss lausa 3:1 ehk küsimuste korral ei pea abi kaugelt otsima.

Õppetöö
Välisüliõpilastele pakutavaid kursusi oli laias valikus majandusest-ärindusest sotsiaalteaduste ja antropoloogiani. Kunstihuvilised said valida ka jaapani keraamika ja sumi-e kursuse vahel. Loomulikult oli pearõhk jaapani keele õppimisel. Üliõpilaste keeleoskuse järgi rühmadesse määramiseks korraldati kohe tasemeeksam.

Ülikoolis loetavate ainete kirjeldused olid pidevalt saadaval ülikooli kodulehel ja andsid hea ettekujutuse, mida Jaapanis täpselt õppida taheti. Soovitav on eelnevalt teha pingerida meelepärastest ainetest. Nimelt käib ainetele registreerimise järjekorranumbri väljaselgitamine loosi teel. Mul õnnestus mõlemal semestril saada 400ndana registreerima (põhimõtteliselt viimasena), mis tähendas, et populaarsemad ained olid juba täis. Siiski leidsin endale meelepärased ained mõlemal korral.

Õppetöö vorm ja korraldus sõltus suuresti õppejõust. Valdavalt oli õppetöö orienteeritud ameerikapärasele klassisisesele aktiivsele kommunikatsioonile. TÜ üliõpilasele võib alguses harjumatu tunduda igapäevase nõutavate kodutööde hulk ja seda mitte ainult keeletundides, kus see ongi tõenäoliselt parim õpitu kinnistamise viis. Professorid olid koostanud mahukad lugemispaketid aktuaalsetest artiklitest, millest mingi hulk tuli igaks tunniks ette valmistada klassisisese diskussiooni loomiseks. Tihti tuli eelneva uurimustöö põhjal teha auditooriumi ees ettekandeid nii üksi kui mitmekesi. Sõltuvalt õppejõust võisid eksamitööd koosneda mitmest osast, olla valikvastustega või nõudsid pikemat arutlust mõne probleemi üle. Mõnikord olid esseevormis eksamitöid ette nähtud kirjutamiseks kodus pikema aja jooksul. Õppetööks vajalikest vahenditest sai eelpool nimetatud artiklite pakette osta ülikooli raamatupoest või küsida inimestelt, kes olid sama aine läbinud eelmisel semestril. Koolil on palju arvutiklasse ja raamatukogu, mis on avatud hilise ajani.

Tingimused ühiselamus ja teised majutusvariandid
Ühiselamu üüri saab katta JASSO stipendiumiga. Ühiselamud on elamiseks suhteliselt mugavad. Elatakse kahekesi jaapanipärastes tubades. Sõltuvalt ühiselamust on WC-d, du¨iruumid ja köögid kolme-nelja toa kuni terve korruse peale. Oma nõud annab ühiselamu ja nende jaoks on personaalne lukustatav kapp. Igal toal on köögis ka enamasti oma külmkapp. Võimalused söögitegemiseks on mitmekülgsed: võimsad pliidid, grill- ja mikrolaineahjud jne. Ühiselamu keldrites saab pesta pesu (u 300 jeeni kord koos kuivatamisega). On ka triikimisvõimalus. Saab kasutada ühiselamu arvutiklassi ning tubades on internetiühendus oma sülearvuti jaoks. Ühiselamute elanikkond on rahvusvaheline ja huvitav. Kultuurilistest erinevustest innustatuna korraldatakse ühiseid teema- ja kultuuriõhtuid. Koos minnakse tihti ka ühiselamust välja ööelu nautima.

Mina elasin esimesel semestril perekonnas ja teisel semestril kooli lähedale üüritud korteris. Peres elamine on küll kallim kui ühiselamus, kuid vaieldamatuks plussiks on võimalus vahetult kogeda jaapani (pere)elu ja olla pidevalt eksponeeritud jaapani keelele. Üliõpilasele võimaldatakse alati ka omaette tuba. Eelistatavad perekonna "parameetrid" saab eelnevalt määrata juba enne Jaapanisse minekut vastavas ankeedis, nii, et ebameeldivaid üllatusi perre kolides olla ei tohiks. Julgematele jaapani keele huvilistele soovitan taotleda elamist perekonnas, kus keegi liikmetest inglise keelt (peaaegu) ei valda.

Stipendium
Õnnestus saada JASSO stipendium, mis koosnes ühekordsest 150 000 jeeni suurusest kompensatsioonist lennukuludele/sisseelamisele ja igakuisest 80000 jeeni suurusest toetusest. Stipendium kanti Jaapanis avatud pangaarvele umbes kuu aega pärast kooli algust, senikaua sai koolist võtta intressivaba laenu. Korraga sai kätte kahe kuu raha. Ise sai valida, millise stipendiumi osaga eelnevat võlga või ühiselamus/peres elamise summat tagasi maksta soovid. Peres elamise eest tuli semestris maksta 290000 jeeni, mis kattis ka hommiku- ja õhtusöögi. Stipendiumi sai semestris 400000 jeeni, seega jäi raha üle ka koolis lõunasöögi ostmiseks.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Soovitav on endale muretseda (kasutatud) jalgratas. Liiklemine Hirakata kitsastel tänavatel võib küll vahepeal tunduda lausa eluohtlik, kuid on siiski kiire ja odav. Mina elasin esimesel semestril perekonnas, mille maja asus koolist 45 min rattasõidu kaugusel. Edasi-tagasi kulus siis poolteist tundi. Ühiselamust kooli jõuab rattaga umbes kümne minutiga. Kaugemal elavate perede juures elades on ilmselt rongisõit vältimatu. Sel juhul müüakse soodsaid kuupileteid näiteks eelnevalt valitud kahe jaama vahelise maa läbimiseks. Ülikool annab spetsiaalsed kviitungid, millega rongi ja bussi sooduspileteid taotleda saab. Rong ongi Kansai piirkonnas kiireim ja mugavaim transpordivahend. Hirakatast saab rongiga alla tunni vaatama Osaka metropoli või Kyoto vanu templeid.

Jaapan on võrreldes Eestiga turvaline maa. Selle mõttega tuleks püüda siiski mitte liiga ära harjuda.

Süüa võib Jaapanis üllatavalt odavalt. Eriti odavad on erinevad nuudliroad, mida müüakse ka ülikooli sööklas. 45 krooni eest saab näiteks terve suure kausitäie riisi paneeritud kanatükkidega. Igasuguste asjaajamiste peale läheb nii kooli administratsioonis kui Jaapanis üldse suhteliselt palju aega ning erandeid naljalt kellelegi ei tehta.

Väga soovitav on suhelda kohalike tudengitega, et võimalikult palju keelt praktiseerida ja saada nii õppimise käigus palju sõpru juurde. Nii muutuvad ka keeletunnid oluliselt lihtsamateks.

Kaarel Linder (Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, geograafia)
Kansai Gaidai Ülikool (Jaapan), 2. sept 2008- 23. mai 2009

Algusesse...

KANSAI GAIDAI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Enne Eestist lahkumist sain põhjaliku infopaketi, mis kirjeldas, kuidas pärast Jaapanisse jõudmist ülikooli esindajatega, kes lõplikku sihtkohta juhataksid, kokku saada või kuidas vajaduse korral ise kohale jõuda. Kohale jõudes jagati kätte uus infopakett selgitustega, mis ja kuidas toimuma hakkab ning millised on tähtajad. Näidati ära esmavajalikud asjad: lähimad toidupoed, ühikate juurest ülikooli viiv tee, tutvustati ülikooli territooriumi ennast. Välisüliõpilaste eest hoolitsev administratsiooniüksus oli väga abivalmis ning saadaval ka suhteliselt hilja õhtul- veel ka kella 8 paiku olid kontoris inimesed olemas. Õppejõud selgitasid oma aine kava põhjalikult ning jagasid kohe alguses semestri õppeplaani kätte. Välisüliõpilaste jaoks toimus kogu semestri vältel mitmeid kultuuriprogramme väga erinevate tegevustega: tutvumine erinevate templite ja vaatamisväärsustega, Jaapani toitude valmistamine, kohalike koolide külastamine jne. Paljud programmid olid organiseeritud Jaapani üliõpilaste endi poolt.

Õppetöö
Vahetusüliõpilastele pakutavaid kursusi oli palju ning laias valikus: maalimisest ja voolimisest ajaloo ning rahvusvaheliste suheteni, esindamata olid vahest vaid tehnika erialad. Õppetöö vorm sõltus õppejõust, aga paljudes ainetes tuli teha rühmatöid ning loengutes aktiivselt vestluses kaasa lüüa. Ka eksami vorm sõltus õppejõust: oli kirjalikke esseesid ning ka valikvastustega teste. Õppetöö ning eksamite korraldus on kursusi tutvustavas raamatukeses põhjalikult selgitatud. Tähtaegadest kinnipidamine on rangelt vajalik, kuid eriolukordades, kui tõesti on vaja mingi töö edasi lükata, tullakse vastu. Olemas oli suur arvutiklass, samuti oli ülikooli raamatukogu kaua avatud. Probleeme võib tekkida internetiühenduse kiirusega, samuti puudub koolil endal wifi võimalus. Samas on wifi olemas ja vabalt kasutatav kampuse kohvikus. Kohustuslik kõigile on suulise jaapani keele kursus; neile, kes soovivad ka teiseks semestriks jääda, on soovituslik ka kirjaliku jaapani keele kursus. Hea inglise keele oskus on samuti soovitatav, kuna õppetöö, v.a. jaapani keele kursused, käib inglise keeles.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamu toad on mõeldud kahele inimesele. Seltskond on suhteliselt kirju, esindatud on väga palju rahvusi. Umbes pooled välisüliõpilastest on ameeriklased, enamik ülejäänutest on pärit ingliskeelsetest riikidest: Inglismaalt, Austraaliast jne. Aga on ka eksootiliste maade esindajaid. Jaapani üliõpilasi ühiselamutes üldiselt ei kohta, nemad elavad tavaliselt üürikorterites või oma perede juures.

Söögitegemiseks on igal korrusel olemas köök koos padade-pannidega, mikroahi on ka olemas. Külmik on iga toa kohta eraldi kahe peale jagamiseks, ka on köögis olemas igale inimesele oma kapp. Pesuautomaadid on samuti ühikates olemas. Internet on igas toas olemas, kuid läbi ülikooli proxy ning kipub aeglane olema. Semestri üürikulu on vastavalt ühikale kas 170 000 või 200 000 jeeni pluss 15 000 jeeni kindlustuse jaoks, mille hiljem tagasi saab. Samuti on võimalus osaleda kodupere programmis ehk elada mitte ühikas, vaid mõne jaapani perekonna kodus. See on küll veidi kallim, 290 000 jeeni, samuti võivad elamistingimused varieeruda.

Stipendium
Sain JASSO stipendiumi, igal kuul 80 000 jeeni pluss ühekordne 150 000 jeeni alguses sisseelamise abirahaks, ehk siis 400 000 jeeni semestri kohta. Raha hakkab jaokaupa kätte saama alles pärast kohaliku pangakonto avamist, mis ei juhtu enne semestri esimese kuu viimast nädalat- asjaajamised pankadega võtavad Jaapanis aega. Küll on aga võimalik vajalike tasude (ühikaüür jms) maksmiseks võtta intressivaba laenu, mida saab stipendiumi abil automaatselt tagasi maksta. Stipendium peaks vabalt katma hädavajaliku, jääb veidi ülegi väljas käimiste jaoks.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Liiklemiseks on kõige mugavam kasutada jalgratast, küll tasub aga ettevaatlik olla, sest Hirakata tänavad on kitsad ning liiklus harjumatu: vasakpoolne süsteem. Ühistransport on tihe ning täpne, rongidega on võimalik jõuda 30 minutiga nii Osakasse kui Kyotosse. Ühikate lähedal, ca 10 minutit jalgsi on supermarket toidukraami jaoks; ümbruskonnast võib leida palju baare ning restorane. Kohe ülikooli lähedal on ka eriti odav rameni söögikoht, kus 180 jeeni eest saab suhtelist suure kausi suppi. Kuritegevus on Jaapanis suhteliselt väike, kuid siiski tasub ettevaatlik olla. Enne semestri algust orientatsioonikursuse käigus räägitakse ka sellest. Infopaketid tasub hoolega läbi lugeda, reeglistik asjaajamiste jaoks on põhjalikult ära toodud ning sellest tuleb kinni pidada. Näiteks on vaja jalgratta jaoks saada administratsiooni käest kleebis rattale paigaldamiseks- muidu pole jalgratast lubatud parklasse jätta. Reeglitest ümber hiilida on raske, kui mitte võimatu ning tähtajad ei muutu mitte kellegi jaoks, erandeid saada on väga raske.

Holger Biene (matemaatika-informaatikateaduskond, infotehnoloogia)
Kansai Gaidai, 01.09.2007- 14.12.2007

Algusesse...

KIELI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Valisüliõpilastega tegelev "International Center" võimaldas enne saabumist broneerida ühiselamukoha ja osaluse keelekursusel (klassikalise keeleõppe efektiivsuse seisukohalt kallis, aga sisseelamiseks, suhtlusvõime arendamiseks ja elukorraldusega kohanemiseks suurepärane). Soovi korral organiseeriti ka tandempartner (isiklik tuutor).

Lisaks toimus semestri alguses põhjalik infonädal - selgitati sissekirjutusi, õppekorraldust ja muud vajalikku. Tuutorprogrammiga kaasnesid sotsialiseerumisüritused ja kogu semestri vältel toimuvad endiselt regulaarsed konsultatsioonitunnid neile, kel küsimusi, ja tuutorite poolt korraldatavad teisipäevaõhtused peod/koosviibimised.

Leian et hoolsamat tuutorprogrammi olla ei saa. Oma osakonna koordinaatoriga olen samuti väga rahul. Õppejõud on siiani väga mõistvad ning materjalide ja selgituste osas vastutulelikud. Ainsaks tõsiseks üllatuseks oli avaliku wifi puudumine, sest minu ühiselamus kaabelinterneti võimalust kahjuks polnud. Kergeid probleeme on tekkinud õppekavapõhiselt, sest minu õppekavas on erinevad ained praktiliselt lahutamatult integreeritud.

Õppetöö
Osalesin standardõppekavapõhistel kursustel, täismahus. Erinevates ainetes erinevad kohustused - rühmatööd, vahearvestused, kontrolltööd, seminarid, loengud, praktikumid, suulised vastamised, ettekanded, kirjalikud referaadid.

Tartus on farmatseutilise tehnoloogia laboreid kahjuks vähem arendatud (majanduslikud põhjused ehk) ja õppesuund suuresti erinev (Saksamaal suundub suur protsent minu õppekava lõpetajatest ka tööstusse ja see on ettevalmistuse jaoks suur erinevus). Eeldatakse palju palju rohkem iseseisvat tööd teoreetilise materjaliga (mida ei anta juhendajate poolt ette!). Laborid on külluslikult varustatud. Arvutiklasside ja ülikooli wifi-võrgule on juurdepääs mõnevõrra keeruline aga võimalik.

Keeleprobleemid ei olnud otseselt probleemiks, kuid suulised ettekanded ja vastamised kulgesid natuke vaevaliselt/aeglaselt, aga inimesed on tavaliselt mõistvad.

Tingimused ühiselamus
Elan üksiktoas, mis jagab kogu korrusega ainult kööki. Põhiliselt on tegu välisüliõpilastega (keelepraktika seisukohalt natuke kahju - suhtluskeeleks inglise k.) Kaabelinternetti minu ühiselamus pole. On individuaalsed wifi-võrgud, millega liitumine pole keeruline, aga kvaliteet jätab aeg-ajalt tõsiselt soovida (uute ühikatega seda probleemi pole). Söögitegemiseks on kõik võimalused olemas, kuid kõik nõud peavad omal olema. Erandkorras laenavad tegelikult ka naabrid lahkelt. Üüri maksin stipendiumist (175 eurot kuus - kõigist siinsetest ühiselamutest odavaim).

Pesu pesemiseks on igas ühikakompleksis vastavad ruumid (pesumasina kasutamine 1.50 ja kuivati 1.00 Eurot). Kvaliteet jätab nõudlikuma kasutaja valgetele ja/või kvaliteetmaterjalidele alternatiiviks keemilise puhastuse. (2.50 pluus, 3.50 püksid)

Stipendium
590 Eurot kuus. Kättesaamiseks ülekannetega tuli avada kohalik pangakonto (esimese kuu raha sai t¨ekiga).

Arvestades, et Saksamaal on toit odavam või sama kallis kui Eestis ja tasuta ühistranspordi kasutamise õigus kaasneb semestri sotsiaalmaksu tasumisega, siis summa on igati piisav. (Mõistliku eelarvega majandades oli võimalik isegi reisimiseks natuke säästa)

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Paljud mu rahvusvahelistest tuttavatest ja kohalikest eelistavad jalgratast, kuid leian, et kui ühistranspordi eest on niikuinii makstud, siis polegi eriti oluline, kuidas liigelda.

Söökla söögid on maitsvad ja soodsad, Eesti sööklatega lihtsalt ei saa võrreldagi! (tudengeid ei üritata röövida halva kvaliteedi arvelt). Kes aga päriselt säästa tahab, teeb ise süüa.

Minu konkreetses ühiselamus olevat olnud probleeme sissemurdmisega, naabrid soovitasid laptopi ja muu tehnoloogia alati kaasa võtta - mina probleemidega kokku ei puutunud.

Ühistranspordi graafikut ei tasu usaldada - bussid väljuvad varem.

Paberimajandus on tohutult aaeglane ja mahud on suured - varuda tuleb kannatust, sest ükski büroo pole avatud kauem kui paar tundi päevas (kõige tõenäolisemalt just ebasobival ajal). Kõiki andmeid tahetakse paberkandjal - e-mail ei ole alternatiiv!
Iga asjaajamisega on parem alustada võimalikult vara (esimesel pärimisel saadetakse kindlasti edasi valesse kabinetti ja vajalikud inimesed on tavaliselt just puhkusele, komandeeringusse, varakult lõunale läinud!).

Tiina Kask (arstiteaduskond, proviisorõpe)
Kieli Ülikool, 21.10.08 - 31.07.09

Algusesse...

KONSTANZI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Koos ametlike paberitega saadeti Eestisse leht, millega oli võimalik omale isiklik abistav kohalik üliõpilane saada. See pidi raudteejaama vastu tulema ning kõik asjad kätte näitama. Mina seda võimalust ei kasutanud, aga need, kes seda tegid, jäid rahule.

Konstanzis oli võimalik n-ö orientatsioonikursuste vahel valida. Esimene oli septembris ja kestis terve kuu, teine oktoobris ning kestis mäletamist mööda kaks nädalat. Teise kohta ei oska ma lähemalt midagi öelda, aga septembrikursus, millest ka osa võtsin, oli tasemel. See koosnes intensiivsest keelekursusest (iga päev ca 3-4 tundi), ekskursioonidest ja muudest üritustest. Selle programmi raames sai käia Schwarzwaldis, Unterhuldingenis, linnaekskursioonidel ja mujal. Reeglina maksab see 200 eurot, aga Altana stipendiaatidele oli see tasuta. Raha läheks küll asja ette.

Tuutorite süsteem on olemas, aga sellega ma end kurssi ei viinud. Esiteks sellepärast, et mul oli võimalik pöörduda iga asjaga oma programmi koordinaatori poole. Teiseks seetõttu, et suurema osa asjadest pidin nagunii ametlikes instantsides korda ajama. Kolmadaks: vanade tudengitega rääkides sai kõik vajalikud asjad teada.

Administratsioon on üsna huvitav. Saksa traditsioonidele truuks jäädes on ka Konstanzis süsteem, et kõik vajalikud instantsid, kuhu on septembris-oktoobris meeletu tunglemine, on lahti vaid 2-3 tundi päevas. Eriti närvesööv oli majutusosakonna ukse taga ootamine. Septembris tuli kohale paarsada välistudengit, kellel oli vaja teha üürileping, et Internetti sisse saada. Majutusosakonnas töötas siis aga ainult üks inimene, kaks korda nädalas ja tund aega päevas. Üürilepingute sõlmimine venis mõnel inimesel nädalatepikkuseks tegevuseks. Kui aga korra juba uksest sisse said, siis olid inimesed väga viisakad ja abivalmid ning üritasid su elu võimalikult lihtsaks teha.

Tudengite suhtumine oli üsna hea. Ühest küljest on siin Saksamaal kõik kuidagi viisakad. Teisalt ei ole siin sellist suhtumist, et ise tullakse juurde rääkima. Välistudeng peab ise aktiivne olema ning vestlema minema, siis sulavad sakslased reeglina väga ruttu.

Õppejõudude suhtumine on samuti hea. Nad üritavad vastu tulla ning saavad aru, et keeleprobleemidega välisüliõpilastelt ei saa palju nõuda. Kuna Konstanz on aga ülikool, kus on tegelikult väga palju välistudengeid, ka selliseid, kes algusest peale siin õpivad, siis on noorematel õppejõududel mõnikord raske aru saada, et kõik üliõpilased pole algusest peale sama teed läbi käinud ning see, mis neile on essee, ei pruugi mõnele välismaalasele seda teps mitte olla. Koduste tööde, referaatide ja muude kirjalike ülesannete puhul eeldavad õppejõud, et tudengid juba teavad, mida neilt oodatakse. Sel juhul tuleb jälle isiklikult üle küsima minna ning mõnikord on väga raske seletada, et selgitus "10 lk koos viidetega" ei ole piisavalt ammendav vastus. Aga kui siis edasi tüüdata, saab vastuse kätte. Õppejõud on reeglina abivalmid, kui neil aega on.

Välisüliõpilastele korraldati pidevalt pidusid ja väljasõite. Igal kuul oli ekskursioon kas Šveitsi või Lõuna-Saksamaa linnadesse. Suur välisüliõpilaste kontingent sai ka ise oma lõbustuste eest hoolitsemisega hakkama.

Ainus raskus, mis sisseelamisel ilmnes, oli probleem Internetiga: see jukerdas üle igasuguse mõistuse. Eestlasele harjumatu asi. Ela nagu külas. Muus osas sai kõigega hakkama.

Õppetöö
Kursusi oli piisavalt. Mina võtan saksakeelseid kursusi, nii et muret polnud, et igav oleks hakanud. Kui midagi on jama, siis on seda poliitika, mis ei lase mul Saksamaal tehtud ainepunkte Tartus üle kanda. Nagu mulle Eestist lahkudes öeldi: õppida võin siin kõike, aga ülekandmisega tuleb suuri jamasid.

Õppetöö vormid on mitmekesised: loengud, seminarid, olenevalt erialast ka rühmatööd. Eksamid olenesid jällegi erialast. Ajaloo ainetes peab eksameid võrdlemisi vähe sooritama: tuleb kohal käia, ettekanne ja kirjalik(ud) töö(d) esitada ning selle põhjal pannakse hinne. Mul tuli teha kaks eksamit: 15. sajandi ajaloos, kus olid lühiküsimused, millele tuli kas lühemalt või pikemalt vastata; ladina keel oli, nagu keeleeksamid ikka, kirjalik, kuna asi puudutas grammatikat.

Õppekorraldus on veidi harjumatu. On küll meie mõistes ÕIS, aga süsteem on harjumatu. Bürokraatlikum. Ainult ajaloo osakond kandis õppetulemused Internetti, teistel erialadel kehtis Scheinide süsteem.

Õppetöö tase on muidugi kõrge, sest õpetavad reeglina need, kes ise palju uurivad. Kui käib jutt araabiamaailma linnadest, siis on õppejõud just ise Kairo arhiividest tulnud. Muidugi võib kõik jällegi erialast, ainest ja õppejõust oleneda. Väga palju on seminare, kus tavaliselt on väiksed grupid (maksimaalselt 20 inimest) ja kõik saavad sõna võtta, kui tahavad.

Õppetöö tehniline külg on Konstanzis hea. Raamatukogu on uskumatult hea: kui tuleb mõnda tööd teha, pole muret, et raamatut/artiklit kätte ei saa, sest raamatukogul on sisse ostetud artiklite andmebaasid, mida kõik üliõpilased tasuta kasutada võivad. Kui juhtub, et teost tõesti ei ole, siis saab selle mujalt tellida. Kauglaenutuse hinnad on võrdlemisi mõistlikud, kokkuvõttes odavam kui Eestis, Saksamaa piires tasuta (kuskilt lugesin, et 1,5 eurot, aga kuna ei kasutanud, siis ei või kindel olla).

Mingi info kohaselt on raamatukogus tuhatkond arvutit üles seatud ning võimatu see pole. Igas ni¨is on väike laud arvutitega. Peale selle saab oma laptopiga Internetti, kui teatud bürokraatlikud instantsid läbi käia. Ainus probleem oli siis, kui Internet ei töötanud, aga seda tuli õnneks vaid paar korda ette.

Keeleprobleemid segasid õppetööd minimaalsel, aga väga närvesööval moel: kui esitatud essee tagasi anti ja kästi kõigepealt kirjavead ära parandada ja siis uuesti esitada. See on muidugi lisatöö ning mitte just kõige meeldivamate killast. Muus osas - loengutes ja seminarides - oli kõik nagu Eestiski.

Tingimused ühiselamus
Enamikes Konstanzi ühiselamutes on igal üliõpilasel oma tuba. Mina elasin ühikas, mis ehitati 1970ndatel aastatel ning oli Konstanzi uduses kliimas rõõmsalt hallitama läinud. Mõnes toas on asi hullem, mõnes parem; mina pidin igal kuul hallitustõrjet tegema. Aga sest pole uutel tulijatel lugu, sest sel aastal pidavat maja lammutamisele minema.

Korrusel elab 16 inimest. Seltskond on igati rahvusvaheline, sest korrusel elab vaid üks sakslane, sedagi nägi harvemini kui kuuvarjutust. Meil on: poolakas, bulgaarlane, rumeenlane, sloveenlane, ukrainlased, kaks noort Kamerunist, venelane, ameeriklane, t¨ehh. Teistel korrustel oli asi sama kirju. Mõnel päeval näeb seal rohkem hiinlasi kui eurooplasi. Jutt käib reeglina saksa keeles, ainult ameeriklastega peab inglise keeles asju ajama, sest neil olid/on küll keelekursused, aga tõenäoliselt on neil inglise keelega piisavalt mugav hakkama saada. Seltskond on päris lõbus ja kui parasjagu ei õppinud, võis alati nalja saada.

Köök on korruse peale üks. Seal on olemas nii söögitegemiseks vajalikud masinad kui ka toidunõud. Mitte just kõige esimeses nooruses, aga see ei häiri, kui kõht tühi. Lisaks sellele kaks tualetti ja du¨inurka, üks meestele ja teine naistele. Esimene on paraku kehva ventilatsiooniga, nii et mehed ei suutnud seal asjatamas käia ja kokkuvõttes oli meil ikkagi üks tualett (väike liialdus). Pesu sai pesta maja keldris. Selleks sai majahoidja käest pesukaardid. Iga pesukorra peale kulus umbes 2 eurot.

Murelaps on Internet. Konstanz on Interneti mõttes nagu küla. Majas esines päevi, mil Internetti polnud kellelgi, päevi, mil kõrvaltoas oli Internet, aga sinul mitte, ja päevi, mil Internet oli ainult loetud tundide jooksul. See käis närvidele. Meie korrusel elas aga poolakas, kes töötas Interneti-firmas ja pakkus ka meile teenust. Mõnikord võeti ta tüdrukutega ringhaardesse ning ta oli sunnitud süsteemi parandama minema. Samas polevat siin majas eelmisel aastal üldse Internetti olnud, nii et sellele mõeldes olen ma küll rõõmus, et asi niigi läks.

Kuu üür oli sügissemestril 171 eurot (mis oli kõige odavam üürihind, mida sa Konstanzist leida võisid); kevadsemestriks tõsteti seda 191 eurole, väidetavalt tõusnud prügiveokulude tõttu. Aga ikkagi oli see kõige odavam ühikaüür linnas. Seda tuli igaühel oma rahast maksta.

Stipendium
Stipendiumiga mul vedas - 650 eurot kuus oli hea summa. Sellega tuleb täiesti vabalt toime. Kui kokkuhoidlikumalt elada, siis saab ka kõrvale panna ning reisimas käia.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kõige parem on muretseda Semesterticket, sest see on uskumatult odav lõbu, sõita saab ka laevaga. Nagu nimi ütleb, kehtib see terve semestri (6 kuud) ja maksab 36 eurot. Söögikohti on terve linn täis. Kõige parem on otsida omale mõni sakslane või sõber pluss kaart ning kõik väikesed tänavad läbi kõndida. Stammkohad kujunevad kiiresti välja. Ostuvõimalused on head, odavamad toidupoed on kas Plus või Kaufland. Odavad majapidamistarbed saab Woolworthist. Aga odavaid asju leiab igalt poolt, kui otsida.

Konstanz on üldiselt võrdlemisi turvaline. Nii räägivad sakslased, eriti need, kes mujalt suurlinnadest tulnud. Minul mingisuguseid intsidente polnud; läksin mõnikord öösel üksinda jala kesklinnast ühikasse (ca 3 km) ning mitte midagi ei juhtunud. Samas ründasid türklased kesklinnas ühe kiirsöögikoha ees paari naistudengit. Nädalavahetustel ei soovita öösiti raudteejaama lähedal jõlkuda. Seal on massiliselt igasugust purjus rahvast, osa ootab taksot, osa norib tüli. Ise peab mõistlik olema ja jamasid mitte otsima.

Bürokraatia on võimas. Kes Saksamaale tuleb, peab tegema esiteks sissekirjutuse Konstanzi linna (Bürgerbüro), teiseks pangakonto (kui ei ole just SEB klient), kolmandaks ülikoolis ühiselamulepingu, kui see ülikooli poolt antakse. See on üks tõeline ristikäik. Vajalik kontor on üksnes teatud päevadel ja ainult tund aega lahti. Kellaajad tuleb võimalikult varakult selgeks teha ning kuidagi esimesena ukse taha saada. Neljandaks tuleb maksta pangas ära Sozialbeitrag (tuleb kindlasti ülekandega teha, ülikoolile sularahas maksta ei saa) ja, viiendaks, tõenäoliselt tuleb sõlmida leping mõne saksa mobiilifirmaga. O2 on üks soodsamaid.

Liina Laks (filosoofiateaduskond, ajalugu)
Universität Konstanz, september 2007- juuli 2008

Algusesse...

KONSTANZI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Kuna siinses ülikoolis õppis minu siia tulles juba tuttavaid kaasüliõpilasi Tartust, siis sisseelamisega mingeid probleeme ei tekkinud. Samuti oli ülikooli poolt organiseeritud orientatsioonikursus, kusjuures valida oli lihtsalt orientatsioonikursuse vahel oktoobris ning orientatsiooni ja intensiivkeeleõppe vahel septembris. Intensiivset keeleõppekursust julgen soovitada kõigile siiatulijaile - see mitte ainult ei arenda keelelisi oskusi, vaid pakub ka palju
tutvusi, mis säilivad kogu eesootava õppeaja jooksul. Mõlema kursuse jooksul korraldati ka ühepäevaseid väljasõite ning abistati igakülgselt erinevate dokumentide täitmisel. Tuutorite süsteem on olemas ning toimib hästi.

Õppetöö
Õigusteaduskonnas eraldi väisüliõpilastele pakutavaid kursusi ei ole, valida saab kõigi kursuste vahel, mida ka sakslased kuulavad. Seega peaksid siia õppima tulijad arvestama sellega, et (õigusteaduskonnas) õppimiseks on vajalik vähemalt mingisugunegi saksa keele oskus. Õppetöö toimub sarnaselt Eestile - rohkearvulise kuulajaskonnaga loengud ning väiksema osavõtjate arvuga seminarid. Sakslastele on ette nähtud ka kirjalikud kodutööd, kuid välistudengitelt neid ei nõuta. Eksameid on enamasti võimalik sooritada suuliselt, soovi korral võib aga ka kirjalikult.

Õppetöö tase on väga hea. Ka arvutitele juurdepääsuga probleeme ei olnud, kuigi soovides
kasutada üldkasutatavaid arvuteid, tuleb teinekord varuda veidi kannatust järjekorras ootamiseks.

Raamatukogu on enamikel päevadel avatud 24 h ning väljalaenutussüsteem on väga mugav ja tõhus - laenutatud eksemplarid pikendatakse automaatselt, kui keegi ennast järjekorda pannud ei ole. Viivised on jällegi piisavalt kõrged, motiveerimaks inimesi raamatuid õigeaegselt tagastama.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamuid on Konstanzis mitmeid ning elamistingimused nendes varieeruvad küllalt palju. Toas elatakse üksi, kuid enamikes ühikates tuleb jagada kööki ja vannituba, sõltuvalt ühikast kas 10 või 3 inimesega. Siiski on võimalik elada ka üksikappartemendis, kus ühtegi ühiskasutatavat ruumi ei ole. Seltskond on vägagi rahvusvaheline. Pesu pesemine on mugav, ühikate juures asub pesumaja; söögitegemise võimalused sõltuvad ilmselt ühikast ja on individuaalköögis ehk mugavamad kui ühisköögis. Samas kolides üksikappartementi tuleb alguses arvestada märkimisväärsete kulutustega söögiriistade jm vajaliku hankimise näol, sest toa sisustuses potte-panne-taldrikuid ei ole. Interneti-ühendus on ühikas olemas. Üür tuli maksta ise, see varieerus sõltuvalt toa tüübist 3200 kroonist 4000 kroonini.

Stipendium
Herbert Quanti stipendiumi suurus bakalaureuse astme üliõpilastele on 600, magistrantidele 650 ja doktorantidele 700 eurot kuus. See summa on Konstanzis äraelamiseks piisav. Stipendium maksti välja iga kuu alguses sularahas ülikooli kassast.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transpordi osas tasub endale kindlasti muretseda jalgratas; neid on Konstanzis võimalik 40-50 euro eest või paremal juhul isegi tasuta saada. Samuti on mõistlik ost 30-eurone ja terve
semestri kehtiv bussipilet. Sisseostude tegemiseks on võimalik valida soodsama Aldi ja mitte olulisemalt kallima Kauflandi vahel. Toidukaupade hinnad Eesti omadest märkimisväärselt ei erine - nt piimatoodete puhul pole hinnavahet üldse, lihatooted on siiski kallimad. Ülikooli sööklas saab lõunat süüa 2,35 euro eest (nn päevapraad). Üldiselt tundub Konstanz olevat üsnagi turvaline linnake. Bürokraatiaga tegelemine kuulub vist igasuguste välisõpingute juurde ja Konstanz pole selles suhtes erand. Midagi võimatut siin siiski ees ei oota.

Ragne Piir (õigusteaduskond)
Universität Konstanz, 2007/2008. õppeaasta

Algusesse...

LÄTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Põhilised faktid eluolu jms saadeti Läti Ülikooli välisüliõpilasosakonna poolt e-maili kujul postkasti. Tuutoreid pole, kuid on välja kujunenud "sõbra" süsteem. Igal välisüliõpilasel on oma Sõber, kes peaks tal aitama sisse elada. Läti Ülikoolis on väga hea välisüliõpilaste peakoordinaator. Kõikidele küsimustele ja probleemidele aidati alati välisüliõpilastalitluses lahendus leida.

Tudengid suhtusid välisüliõpilastesse sõbralikult ja abivalmilt. Välisüliõpilaste meelelahutuse eest hoolitseti väga hästi. ESN Riga korraldas pidavalt kohtumisi, mis olid kas kultuurilised, sportlikud vms. Oli väga vaheldusrikas meelelahutusprogramm.

Minul isiklikult sisseelamisraskusi ei esinenud. Oskasin teatud määral juba enne Lätti minekut läti keelt, seega lahenesid keelebarjääristki tuleneda võivad probleemid üsna valutult.

Õppetöö
Vahetusüliõpilastele pakutavaid kursuseid oli piisavalt (kuigi minu eriala (arheoloogia) kursuseid inglise keeles ei pakutud). Siiski rahuldusin kultuuri ja keele kursustega, mida oli palju ja erinevaid.
Õppetöö toimus loengute ja seminaride vormis, eksamid olid kirjalikud. Harilikult sai valida, kas suuline või kirjalik eksam. Kirjalik eksam tähendas tavaliselt väikese uurimuse läbi viimist ja referaatide kirjutamist.

Õppetöö tase võrreldes Tartu Ülikooliga oli hea, süsteem on sama. Õppejõud teadsid, mida nad rääkisid ja suutsid õpilasi kaasa haarata ning mõtlema panna. Kuigi alati on erandeid. Oli ka neid õppejõude, keda valdas süsteemitus. Õppetöös tuli suurt rõhku panna oma võimele iseseisvalt töötada.

Kõikidele üliõpilastele oli tagatud ligipääs arvutile, internetile ja raamatukogule. Keeleprobleemid õppetööd ei pärssinud. Valdan piisavalt keeli, et leida mulle sobivaid õppematerjale ja suhelda õppejõudude ja kaasõpilastega. On soojalt soovitatav osata Lätti õppima minnes ka mõnd teist võõrkeelt peale inglise keele.

Tingimused ühiselamus
Vahetusüliõpilased elavad enamasti kas üksi või kahekesi toas. Seltskond ühiselamus on väga rahvusvaheline. See on nagu suur internatsionaalne küla. Söögitegemise, pesupesemise jms võimalustega jäin rahule - oli olemas kõik, et elada puhtalt ja kolm korda päevas süüa.

Probleeme esines ühiselamust sisse ja välja käimisega, kuna uksed lukustatakse kell 23. St, et kell 4 hommikul linnast tulles võis tükk aega oodata enne, kui sulle ühiselamu peauks avati.

Internetiühendus oli tagatud kõigile välisüliõpilastele alates esimesest päevast. Mingeid probleeme virtuaalse maailmaga ühenduses olemiseks ei esinenud.

Stipendium
Ülikool maksis ühiselamu üüri ning lisaks oli stipendium 160 LVL kanti iga kuu 25nda kuupäeva paiku Läti pangakontole. Minule see piisav ei olnud, aga ma kujutan ette, et see võiks olla piisav - oleneb, kuidas elada. Minu eesmärk ei olnud istuda kõik päevad ühikas oma toas ja süüa nuudleid. Ma tahtsin Lätis ringi reisida, külasta muuseumeid, ooperit, teatrit, süüa aeg-ajalt restoranis ja käia oma sõpradega väljas lõbutsemas.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Reznas iela 10c (ühiselamu) ja ülikooli vahel kasuta alati trolli nr 15 või bussi nr 18. Kasulik on osta transpordi kuukaart. Soodne söök Riias kui pealinnas on suhteliselt haruldane nähtus. Poest tooraine ja ise panni peal valmis - see on kõige soodsam.

Turvalisus: hoiduda kõva häälega inglise keeles rääkimisest pimedas gängide läheduses või halva kuulsusega kohtades. Kui saadakse aru, et oled välismaalane, siis oled lihtsalt kerge saak. Veel hullem on olla samal ajal joobes. Seetõttu pole ka soovitatav kanda kogu oma sularaha ja pangakaarte õhtul välja minnes kaasas. Öösel koju tulles ei pruugi neid sul enam lihtsalt olla.
Kodakonsus- ja migratsiooniametisse (sinna kus saab elamisloa) ei ole mõtet minna lootusega, et seal osatakse inglise keelt. Ole valmis rääkima vene, läti või viipekeelt!

Taksoga sõites küsi alati vähemalt viielt taksojuhilt, kui palju nad oma teenuse eest küsivad. Alles, siis tee valik, kõige soodsama kasuks. Eriti hea on, kui oled seda võimeline tegema läti või vene keeles. Kohalikud sõidavad soodsamalt, kui võõramaalased. Vanalinnast ühikasse on normaalne maksta 4-5 latti, mitte iial 8-10 latti. Ennast petta ei tohi lasta!

Liis Livin (filosoofiateaduskond, ajaloo õppekava)
Läti Ülikool, 2008/2009 sügissemester

Algusesse...

LÄTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Semestri alguses korraldati üks olulisemaid teemasid haarav infotund. Samuti toimis tuutorite süsteem, kuid see olenes täiel määral iga tuutori enda soovist ja aktiivsusest- olid mõned, kes osalesid välistudengite üritustel ja said kiiresti sõpradeks, aga ka neid, kes peaaegu üldse näole ei andnud. Suhtumine välisüliõpilastesse oli igati sõbralik ja abivalmis, eriti võib kiita välisüliõpilaste koordinaatorit. Kohalikud tudengid aga ise eriti suhtlema ei kippunud, eelkõige tegid seda need läti tudengid, kes olid ise välismaal õppinud.

Kohalik Erasmus Student Network hoolitses üsna mitmekesise meelelahutuse ja kultuuriprogrammi eest, kuid iseseisvamad vahetustudengid korraldasid enamiku retkedest jm meelelahutusest endale ise.

Erilisi sisseelamisraskusi ei esinenud - need olid nagu ikka võõras linnas: transport, vajalike asutuste leidmine jmt. Läks ka veidi aega, kuni saadi aru, et inglise keelt paljudes kohtades eriti ei räägita.

Õppetöö
Õppetöö toimus enamasti loenguvormis, kuid mõnedel kursustel oli ka hulk seminare ja presentatsioone. Oli mitmeid üldisi Lätit tutvustavaid kursusi ja nende hulgas ka ajaloo-alaseid, kuid minu kui ajalooüliõpilase jaoks jäi seda veidi väheks. Mõni kursus tundus ka pigem kohatäiteks ja ainepunktide saamiseks olevat. Näiteks polnud juura alal piisavalt inglisekeelseid kursusi, kuid kuna Läti Ülikoolil on leping Riia õiguse erakõrgkooliga, siis sai see probleem õigustudengite jaoks lahendatud. Eksamid olid enamasti mingi kirjaliku kursusetöö vormis, mis oli TÜst tulnud üliõpilasele tihti harjumatult mahukas- mõnikord tuli pingutada, et mahtu täis saada, kuigi mõte tundus olevat juba öeldud. Keelekursuste eksamid olid muidugi teistsugused. Hindamissüsteem on kümnepalline, 4 on madalaim positiivne hinne. Ainepunktid on samas väärtuses, mis TÜs.
Leidsin ka oma teadustööle kohaliku juhendaja.

Õppetöö tase ei olnud ülearu kõrge, pigem suhteliselt lihtne, kuigi oli ka neid, kes igaks nädalaks mingi töö pidid kirjutama. Välistudengitele mõeldud kursused reeglina õppeinfosüsteemis ei kajastunud, kuigi see konto tehti kõigile.

Ligipääs arvutiklassidele oli soovi korral olemas, kuigi ka ühiselamus töötas traadita võrk. Ka raamatukogule oli ligipääs hea ning seal tehti vastav konto, kuid Läti Ülikooli raamatukogu ei kannata TÜ omaga mingit võrdlust. Mõni teaduskonna raamatukogu on siiski üsna mugav.

Kuna õppejõud rääkisid enamasti üsna head inglise keelt, siis keeleprobleemid õppetööd ei seganud. Vaid läti keele õpetaja oleks võinud inglise keelt paremini osata, kuid teise keele õppimine läbi kolmanda on alati keerulisem.

Tingimused ühiselamus
Välistudengitele on kaks ühiselamut - neist kallimas on hind 150-200 LVL kuus, odavamas 50-60 LVL. Minul maksis üüri võõrustav ülikool. Odavamat peetakse üldiselt mugavamaks ja meeldivamaks. Seal on ka hulk kohalikke tudengeid, koridorid pikad ja seltskonnaelu rohkem. Enamasti elatakse kahekesi toas. Olmetingimused on normaalsed, WiFi olemas, voodipesu vahetus piisavalt tihe, pesupesemine odav, köögis vajalikud nõud olemas, kuid esineb kohatist toidu kadumist köögi külmikutest. Vanemas ja odavamas ühiselamus esineb keeleprobleeme uksehoidjate-komandantidega. Nad mõistavad vaid läti ja vene keelt ning seetõttu oli sisse kolimine raskendatud, edaspidised jutud sai juba üldjuhul räägitud.

Stipendium
Stipendium oli 160 LVL, kanti isiklikule Läti pangaarvele jooksva kuu 20. kuupäevaks. Kuna üüri ei pidanud maksma, siis oli see raha üldiselt piisav.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Tasub teada, et inglise keel on asutustes vähem populaarne kui vene keel. Isegi kodakondsusametis ei räägita eriti inglise keelt. Asjad võtavad pikalt aega- näiteks pole mõtet oma õppelepingut enne saabumist postiga kohale saata, kuna keegi sellega varem nagunii ei tegele.

Distants ühiselamute ja keskuse vahel on umbes 3 km, transport käib ühe trollibussiliiniga, mis toimib väga hästi. Tasub osta ühe liini kuupilet, kontroll ühistranspordis on võrdlemisi tihe. Öösiti saab väga ligidale öötrammiga, mis väljub keskusest mõni minut pärast igat täistundi.

Kesklinna parkides on murul käimine keelatud, selle eest võib trahvi saada. Oma asjadel võiks alati silma peal hoida, eriti ettevaatlik ja umbusklik tuleb olla baarides ja muudes lõbustusasutustes- kontrollida hinda enne ostmist, mitte kanda suuri summasid kaasas jne. Purjus välismaalasi ollakse valmis silma pilgutamata ära kasutama, näiteks on tark tänavalt taksot võttes suhelda juhiga läti või vene keeles ning alati küsida enne sõitu hinda. Veelgi targem on tellida takso telefonitsi. Ühiselamute piirkonnas, aga ka mujal, on pimedal ajal parem vältida üksinda liikumist, kuigi tõsiseid juhtumeid tuleb tegelikult väga harva ette.

Odavamad söögikohad: pelmeenirestoran, pitsarestoranid, ülikoolihoonete kohvikud jne. Vanalinn on üldiselt kallis koht raha kulutamiseks.

Meelis Burget (Filosoofiateaduskond, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja)
Läti Ülikool, september 2008- juuni 2009

Algusesse...

LÄTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Tean, et enne semestri algust toimus intensiivne keelekursus, aga sellest ma osa ei võtnud. Semestri jooksul sain aru, et oleksin siiski pidanud seda tegema (soovitus kõigile, kes kuskile mujale õppima lähevad: osalege keelekursusel isegi siis, kui te seda keelt juba oskate, sest just seal saab teiste vahetustudengitega juba enne semestri algust tuttavaks ning algus on selle võrra lihtsam). Semestri alguses toimus infotund, kus seletati lahti ainetele registreerimise ning õppetööga seonduv, praktilised küsimused, vaba aja veetmise võimalused jne- küllaltki üldine jutt, aga samas piisav ning vajadusel sai küsimusi esitada.

Igale välistudengile määratakse ka tuutor ehk buddy, see süsteem toimib päris hästi. Tuutoritega puutub kokku kogu semestri jooksul, sest nad on ESN (Erasmus Student Network) rühmast ja korraldavad kõiki välistudengitele määratud üritusi. Suurem osa neist on väga motiveeritud ja vajadusel tõesti abiks (kuigi samas, minu toakaaslase tuutoriks sattus venekeelne tütarlaps, kes ei korraldanud suurt midagi, kelle juuresolekul läks lätikeelne seltskond tavaliselt vene keelele üle ning kes ei osanud näiteks väljaspool Riiat asuvate vaatamisväärsuste kohta midagi öelda. Siiski oli ta tuutorite seas erand ning ka minu toakaaslane hakkas varsti teiste ESNi liikmetega rohkem suhtlema kui temaga). Ka vahetustudengitega tegelevad ülikooli töötajad ning õppejõud olid väga sõbralikud ja abivalmid.

Välistudengitele suunatud üritusi toimus küllaltki tihti. Olid näiteks mõned ekskursioonid (Riia, Kurzeme, Peterburi), semestri algus- ja lõpupidu linnast väljas, hulk väiksemaid pidusid jm. Palju käidi ka väiksemate seltskondadega eri üritustel ja mööda Lätit reisimas, palju sõltus omaenda ettevõtlikkusest ja ka tuutori aktiivsusest. Lisaks korraldasid ka aktiivsemad tudengid tihti midagi või mindi lihtsalt õhtuti vanalinna baaridesse ja klubidesse. Miinusena võiksin mainida seda, et kohalikega ei puutunud eriti palju kokku, aga see olevat enam-vähem igal pool nii. Samuti jäi veidi häirima see, et suurem osa pidusid seisnesid lihtsalt joomises, aga see oli muidugi tudengite endi valik, kuidas need peod välja nägid. Õnneks leidus pidudel alati ka kainemaid inimesi ning üldiselt leian, et üritusi oli piisavalt ja meie aja sisustamise nimel nähti vaeva. Sisseelamisraskusi polnud, kuna kultuur ja olme olid meie omale väga sarnased, lisaks oli mul varemgi Lätiga palju kokkupuuteid olnud. Mõned kultuurierinevused hakkasid semestri jooksul välja paistma, aga mingit kultuuri¨okki Läti ei paku.

Õppetöö
Paljud vahetustudengitele pakutavad kursused käsitlesid Läti ja üldisemalt Baltimaade kultuuri, majandust ja poliitikat. Nende kohta ei oska ma isiklikust kogemusest suurt midagi öelda. Küllaltki huvitavaid kursusi oli aga ka Balti mere regiooni õpingute magistriprogrammis, need kursused olid inglise keeles, väga erinevatel teemadel ning heade õppejõududega. Läti ja vene keele kursusi oli erinevatele tasemetele ning praktiliselt kõik vahetustudengid õppisid üht, teist või mõlemat. Mulle paistis, et teistes valdkondades polnud eriti (või isegi üldse) inglisekeelseid kursuseid, samas jõudsid nii mõnedki minu tuttavad, kes õppisid näiteks pedagoogikat, õppejõududega kohapeal kokkuleppele, et loengutes käimise asemel loevad nad inglisekeelset erialakirjandust ja teevad siis lõpuks inglise keeles selle peale eksami.

Õppetöö korralduse osas ei oskaks ma Tartuga võrreldes suuri erinevusi välja tuua. Semester on samal ajal kui meil ning õppetöö vorm oli sarnane: vähemalt nendes ainetes, mida mina võtsin, olid põhiliselt loengud, aga ka veidi seminare ja iseseisvat tööd. Ühe Latgale-teemalise kursuse juurde kuulus ka kahepäevane õppeekskursioon. Mitmes aines sai arvestuse seminaritöö või mõne muu iseseisva ülesande eest, mõnes aines oli ka väike kirjalik eksam. Keelekursustel pidi samamoodi nagu Tartuski 75% tundidest kohal käima ning hindes mängisid oma osa ka semestri jooksul tehtud tööd. Teaduskondadel olid oma raamatukogud, kus oli ka arvuti kasutamise võimalus.

Ainetele registreerimine on veidi keerulisem kui Tartus. Ka Läti Ülikoolis on olemas meie ÕISiga analoogne süsteem LUIS (www.luis.lv), aga meie omast on see tublisti ebaloogilisem ja ma ei õppinudki seda korralikult kasutama. Ma suutsin sealt leida küll ainete nimekirjad semestrite kaupa, aga ma ei osanud neile registreeruda. Samas, ma sain ka ilma hakkama, sest vajadusel võis minna lihtsalt vastava teaduskonna asjaajaja (lietvede) juurde ja ennast kirja panna. Ainult välistudengitele suunatud ainete puhul võis ennast ka lihtsalt loengus kirja panna ja ülejäänuga tegeles õppejõud. Seega oli targem iga aine puhul järele uurida, kuidas täpselt registreerumine toimub.

Kõige häirivam oli aga see, et Tartus sooviti juba sügissemestri jooksul saada õppelepingut, kus oleks kirjas, mida ma Riias soovin õppida, aga ma pidin selle koostama LUISist leitud eelmiste aastate kevadsemestri ainete nimekirja põhjal, sest kevadsemestril õpetatavad ained panid nad üles alles jaanuaris. Ka Läti Ülikooli välisüliõpilastalitus ei osanud mind aidata, kuna ainete nimekirju polnud neilgi. Seega pidin ma oma õppelepingut semestri jooksul päris arvestatavalt muutma. Ja veel üks väike aspekt, mille suhtes tuleks silmad lahti hoida, eriti juhul, kui läti keelt ei oska: LUISil on peale lätikeelse versiooni ka inglisekeelne ning ka seal on peaaegu kõigi ainete kirjeldused üleval, kui nad muidugi üldse LUISi üles pandud on- ka lätikeelsete ainete kirjeldused. Erinevalt ÕISist, kus on aine kirjelduse juures alati öeldud, mis keeles loengud toimuvad, ei ole seda võimalik LUISis ära arvata. Ühele Vilniusest tulnud vahetustudengile näiteks kinnitati tema ülikoolist, et kõik need tema erialased ained, mis talle leiti, on inglisekeelsed. Seda, et tegelikult on kõik läti keeles, sai ta teada esimeses loengus. Õnneks polnud tal küll tänu leedu keele oskusele ja vastutulelikele õppejõududele keeleprobleemi.

Õpingute tasemega olen ma üldiselt rahul. Õppejõud olid sümpaatsed ja suurem osa neist tundis oma ainet hästi. Üldmulje, mis mulle jäi, ei olnud Tartust eriti erinev (või kui, siis võib-olla on õppejõud üldiselt veidike vanemad). Eraldi soovitaksin leida mõni kursus õppejõult nimega Valdis Muktupāvels- ta annab põhiliselt muusikaga seotud aineid, aga ka muud, ka inglise keeles. Ta on väga sõbralik ja laia silmaringiga, tema loengud on huvitavad ja värvikad ning ta on oma alal üks suuremaid eksperte Lätis. Ta on ka Eestiga seotud teemadel väga kompetentne.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamuga olin ma üldiselt rahul. Välistudengitele pakutakse kaht ühiselamut, Rēznas ja Prima. Rēznas on odavam ning Tartust ülikoolidevahelise lepinguga tulijale tagatakse seal ülikooli poolt tasuta koht. Seal elasin ka mina, nii et edasine jutt käib just nimelt selle maja kohta. Suurem osa välistudengeid oli Riias aga Erasmuse kaudu ja et nendele majutust otseselt kinni ei makstud, kolisid paljud varsti uhketesse vanadesse kesklinna korteritesse, mis jäid nende väitel mitme peale üürides umbes samasse hinnaklassi kui ühikas. Nõuanne: kui keegi läheb Riiga Erasmusega ning saab valiku kahe eelmainitud ühiselamu vahel, võtku Rēznas. Asukoht on neil praktiliselt sama (teine teisel pool hoovi), tingimused sarnased- Prima ühikas on küll köök ja vannituba ühe boksi, mitte koridori peale, aga see erinevus pole hinnavahet väärt. Seda ka paljude Prima elanike arvates.

Mõlema ühika probleemiks on asukoht. Tegu on väidetavalt Riia kõige vaesema ja kriminaalsema piirkonnaga ning seda isegi mitte välistudengite, vaid Riia enda elanike arvates. Kui neile öelda, kuhu välistudengid elama saadetakse (kõnekeeles on selle kandi nimi Maskačka, mis on tuletatud seda läbiva Moskva tänava nimest), on nad üldjuhul väga üllatunud. Selle linnaosa maine on umbes samasugune nagu näiteks Koplil või Hiinalinnal. Palju on kinnilöödud akendega puumaju. Läti keelt kuuleb seal küllaltki harva, venelaste ja mustlaste osakaal on suur. Ühikast ühele poole jääb kinnimüüritud ustega telliskividest majake, mille äärde kuhjub prügi ja kus elab kümneid hulkuvaid kasse, keda ümbruskonna tädid toitmas käivad. Teisele poole jääb raudtee, mõned plekist garaažid ning üks maja, mille ühel poolel pole ees aknaid ega osaliselt ka seinu, aga teises pooles elavad inimesed sees.

Sotsiaalteaduskond asub ühiselamule küllaltki lähedal, muud õppehooned asuvad kesklinnas või mujal. Päeval on ühistranspordiühendus kesklinnaga küllaltki hea, trolliga jõuab ülikooli peahoone juurde 15-20 minutiga. Linna saab ka bussi, trammi ja marsruuttaksoga. Jalgsi võtab teekond aega umbes kolmveerand tundi, pimedas ei soovitaks aga seda (eriti üksi) ette võtta. Öösel ei liigu mingit ühistransporti. Baarid ja klubid asuvad põhiliselt vanalinnas, sinna mindi tavaliselt mõne viimase trolliga kesköö paiku ning tagasi tuldi mitmekesi taksoga või alles hommikul. Veidike enne kella ühte öösel tulevad kesklinnast viimased trammid, mis lähevad kolmandasse depoosse, nendega pääseb ka koju.

Ühiselamu enda tingimused olid head. See oli viiekorruseline, esimesel korrusel elasid ainult vahetustudengid, teisel ka kohalikud ning kolmandast viiendani ainult kohalikud. Kokkupuuteid polnud küll palju, kohalike korrustele minekuks oli isegi teine trepikoda. Seega, igapäevaselt ümbritsev seltskond oli väga rahvusvaheline. Toas elati kahekesi, minu toakaaslane oli T¨ehhist. Esimesel korrusel oli koridori peale üks köök ja pesuruum (kraanikausid, du¨id, tualetid), teisel korrusel oli seda kõike kaks. Mul on väga hea meel, et köögid olid ühised, sest see oli suurepärane võimalus ühikakaaslastega suhelda. Köögis oli kaks külmkappi, kaks gaasipliiti ja kraanikaussi ning veidi nõusid. Tavaliselt polnud järjekordi, kuigi külmkappidesse oli mõnikord raske oma asju ära mahutada ja aeg-ajalt kadus sealt veidi toitu, samuti oli tavaline, et vajalik toidunõu oli kellegi toas või siis vedeles mustana kraanikausis. Samuti oli ühest prügiämbrist köögi jaoks liiga vähe ning koristajad eeldasid, et kõik peavad oma toidujäätmed muu oma prügiga koos ise välja viima. Seda eriti ei tehtud ning köögi prügiämber ajas pidevalt üle. Üldiselt aga eriti nurisemiseks põhjust polnud.

Toad, köögid ja pesuruumid olid heas korras ja remonditud (kuigi mõnikord olid torutöödega seoses veekatkestused). Ausalt öeldes ootasin hullemat. Muide, sellessamas ühikas elavad lätlased pidid tublisti kitsamates tingimustes läbi ajama- minu viiendal korrusel elavad kohalikud tuttavad olid kolmekesi toas, neil olid köögis ainult kraanikausid ja pliidid ning du¨i all pidid nad keldrikorrusel käima. Seega, välistudengite elu oli tehtud tublisti mugavamaks kui kohalikel. Öösiti oli tavaliselt rahulik, aga väga tihti pidi hommikul selle peale ärkama, et koristaja karjus kellegi peale (tavaliselt põhjuseks köögis üleajav prügikast või midagi sarnast. Kui see välja arvata, oli minu arvates meie ühikas päris puhas, aga tema vist nii ei arvanud). Minu vastu oli ta küll väga sõbralik.

Valvelauas töötavad tädid rääkisid ainult vene keelt. Üks vist oskas veidi ka inglise keelt, teised ei osanud seda praktiliselt sõnagi. Nende läti keele oskus oli umbes samal tasemel. Samas, ühika komandant oskas ka inglise keelt. Erinevalt Tartu ühikatest tuli külalistel oma dokumendid valvelauda jätta ning kella üheteistkümneks õhtul pidid nad läinud olema. Mingi raha eest oli võimalik ka lasta külalistel ühikas ööbida. Seega, kui kellelegi näiteks kodust külalised tulid, ei saanud neid tasuta enda poole võtta.

Pesumasinad asusid keldris ja nende kasutamine oli tasuline, 1 latt masinatäie eest. Esimesel korrusel olid mõned internetiühendusega arvutid, aga need olid tihti kas kasutuses või katki. Tubades on internetijuhtme pesad ning Wifi, aga nii ülikooli kui ka ühika arvuteid või Wifit sai kasutada alles siis, kui kohaliku õppeinfosüsteemi parool käes oli. Selle sai küll välisüliõpilastalitusest ruttu. Paar korda semestri jooksul kadus internet ära, aga seda juhtus harva. Üldiselt oli majutus väga hea.

Stipendium
Õppisin Riias ülikoolidevahelise lepinguga ning mulle kanti igal kuul üle 180 latti. Selle kättesaamiseks tuli avada Läti pangaarve, aga see käis kiiresti ja lihtsalt. Et õpingute ja majutuse eest ei pidanud maksma, jäi see raha kätte ja sellest piisas mulle täiesti. Võrdluseks: ühel minu kohalikul sõbral oli palk sama suur, aga tema pidi sellest maha arvestama ka eluasemekulud. Võiks öelda, et kriisiaegses Lätis olin ma selle stipendiumiga lausa rikas.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Midagi väga harjumatut ja ¨okeerivat Lätis pole. Toit on näiteks praktiliselt sama mis Eestis ning ka poed, kust seda saab, on põhiliselt samad: Maxima, Rimi, Super Netto (täpselt sama asi mis meil Säästumarket). Suurtest poodidest on kõige kauem lahti raudteejaamas asuva Origo kaubanduskeskuse Rimi- kuni keskööni. Eesti asjade hankimisega pole Riias mingeid raskusi- uskuge või ei, aga Stockmannis ja Prismas müüakse isegi Eesti kamajahu. On vaid paar üksikut asja, mida ma seal pole leidnud, näiteks Merevaigu juust (lätlaste Dzintars on sellest palju vedelam), Eest pudingud või kamatahvel. Kui veidike rohkem aega on, võib keskturul ka käia, sealne kaubavalik on aeg-ajalt veidike harjumatum kui supermarketites. Näiteks saab sealt hapendatud õunu või mandariine siirupis, kevadel aga kindlasti kasemahla.

Samas, on ka asju, mida Lätis müüakse peaaegu igas poes, aga meil on neid raske või lausa võimatu leida. Sellele vaatamata on neil tavaliselt pakendil ka eestikeelsed kirjad. Mõned näited: pipra ja maitserohelisega soolased Kārumsi kohukesed (muide, Kārumsi nime all müüakse seal ka igasuguseid muid piimatooteid), erinevate maitsete ja lisanditega lehmakommid (rosinatega, päevalilleseemnetega, kookosega, jõhvikatega, piparmündiga, sukaadiga jne.), hummus (Lähis-Ida hernevõie, mida toodetakse ka Lätis), hallid herned (Läti rahvustoit. Tegelikult on need pruunid ja väga toitvad) jm.

Riia ühistranspordis on alates sellest kevadest elektrooniline piletisüsteem, seega tuleb kuukaardi ostmiseks selle elektroonilise kaardi jaoks avaldus teha ja mõnda aega oodata. Seni on mõistlik osta näiteks 10 või 20 sõidu pileteid (kui vähem sõita, on võib-olla üldse 20 sõidu piletid mõistlikumad kui kuukaardid). Kuukaardi hind sõltub sellest, kas osta see ainult ühele liinile (nt. trollile number 15, mis käib ühika ja kesklinna vahet), ühele transpordiliigile, kahele transpordiliigile (nt. bussile ja trammile) või kõigile kolmele transpordiliigile. Seega tasub mõelda, kui palju on plaanis mööda linna ringi liikuda. Ingliskeelne piletiinfo on http://www.rigassatiksme.lv/?sadala=802. Ja parem on mitte hoida seda elektroonilist kaarti rahakotis, sest iga kord trolli peale minnes tuleb see kaart vastu lugejat vajutada (ka siis, kui on kuupilet) ning mitte just alati pole trollis vaid inimesed, kes peaks teadma, kus keegi oma rahakotti hoiab. Linnatranspordi sõiduplaanid on aadressil http://saraksti.rigassatiksme.lv .

Riias oli liiklus minu arvates üllatavalt viisakas, tipptunnil lasti kõrvalteedelt autosid pidevalt vahele. Samas polnud ülekäiguraja ületamine nii lihtne nagu meil, aga sai hakkama. Jalakäijad ületavad seal teed aga igal pool ja igal ajal. Liiklus maanteedel on tihti küllaltki hullumeelne. Mitmel pool on teeservad valge joone taga päris laiad, sel juhul tõmbavad aeglasemad sõidukid teeserva ja lasevad kiiremad läbi (ettevaatust hääletamisel tee peal seismisega, autod võivad tulla ka suure kiirusega väga teeserva lähedalt!). Eesti poole saab hääletada mitmest kohast: võib sõita näiteks bussiga number 1 vabaõhumuuseumini (Brīvdabas muzejs), sealt minnakse nii Tallinna kui ka Tartu poole (silt EST ei pruugi väga mõttekas olla, sest Tallinna ja Tartu tee lahknevad kohe peale linna piiri, parem on kirjutada paberile konkreetse linna nimi). Tartusse on sealt veidi parem minna, sest suurem osa sealt mööduvaid kohalikke läheb Tallinna poole pööravast teeotsast otse mööda, tartlastega on neil aga kuni Sēnīte restoranini (seal pöörab Valmiera tee suurelt teelt maha) sama tee. Tallinna poole minekuks võib aga sõita number 16 bussiga peatuseni Apvedceļ¨, sealt saab Riia ringteele, kust möödub kogu Leedust ja kaugemalt Eestisse suunduv liiklus. Kes tahab bussiga koju minna, siis Riiast käib Eestisse kaks firmat, www.eurolines.ee ja www.ecolines.ee . Ecolines on odavam. Riiast saab otse Tallinnasse, Pärnusse, Valka, Tartusse, Jõhvi, Sillamäele ja Narva.

Turvalisust puudutavaid nõuandeid võiks Riias võtta küllaltki tõsiselt, sest igasugust kahtlast rahvast on palju rohkem liikvel kui Tartus või Tallinnas. Üks minu sõber jäi näiteks ükskord öösel keskturu lähedal kõigist oma asjadest ilma ning politseis öeldi, et see on tavaline, kõige targem oleks oma toimetused valgel ajal ära teha ja pimedas üldse mitte välja minna. Võib-olla pole asi päris nii hull, aga keskturu ning ühika ümbruses (ning nende vahelisel teel) võiks öösel ikkagi taksoga sõita või siis hommikuni kesklinna jääda. Taksosõit kesklinnast ühikasse maksab 3 (kui veab) kuni 6 latti (sellest üle pole mingil juhul mõtet küsida), mis seltskonna peale ära jagades on mõistlik hind. Tavaliselt leppisime hinna enne sõitu juhiga kokku (ja läksime vanalinnast veidi eemale taksosid otsima, sealt olevat lihtsam odavaid leida), kuigi tellitud taksodel jäi hind ka taksomeetri järgi sõites samasse hinnaklassi.

Põhiline baar, kus vahetustudengid ja muud välismaalased käivad, on French Bar, mille nimi on tegelikult Belle Epoque. Meenutab Zavoodi, aga pole nii hubane. Maitse asi. Samas näiteks Space Dog on palju toredama muusikaga koht ning Leningrad on selline huvitav nostalgiakoht, kus on ka kohalikke ning veidi mitmekesisemas vanuses inimesi. Kõik need kohad on vanalinnas ja sinna jõuab varem või hiljem nagunii. Keda huvitab läti muusika, otsiga kohta nimega Četri balti krekli (kolmapäeviti tudengitele tasuta. Teised kohad, mida ma mainisin, ongi üldiselt tasuta). Süüa saab öösel Hesburgeris ja pelmeenirestoranis. Üks suveniiripood, mida ma kindlasti soovitaksin, on Nice Place (www.niceplace.lv), seal on omanäolisemad asjad kui suuremates poodides ja näiteks ka liivlaste või Latgalega seotud suveniire.

Läti keel pole nii keeruline kui kõrvalt vaadates ehk tundub. Soovitan kindlasti vähemalt proovida seda õppida. Mis puudutab hääldamist, siis see on eestlastele eriti lihtne, kõiki sõnu tuleb lugeda praktiliselt nagu eesti keeles, rõhk esimesel silbil. Kriips täishääliku peal tähendab pikka häälikut, koma kaashääliku all (g-tähe puhul tavaliselt peal) tähendab peenendust ning c-tähte hääldatakse alati [ts], č-tähte [t¨]. Võõrnimed kirjutatakse alati häälduse järgi ja lisatakse käänamise jaoks läti nimetava käände lõpp - mehenimedele s, naisenimedele a. Ärge imestage, kui näiteks elamisloa peal oma nime äragi ei tunne :)

Elamisluba ei viitsi paljud Euroopa Liidust tulnud üldse taodelda, sest seda ei saa keegi nagunii kontrollida. Samas, seal pole mitte midagi keerulist (võtke kaasa foto, Euroopa haigekassakaart ning lätikeelne paber Läti Ülikoolist, et te õpite seal), nii et parem oleks igaks juhuks ära teha. Läti kodakondsus- ja migratsiooniameti aadress on Čiekurkalna 1. līnija 1 (trammiga number 11 peatusesse 2. Meža kapi). Peale elamisloa saamist tuleb käia ka linnaosa valitsuses elukohta registreerimas, aga see on veel lihtsam.

Tauno Nõulik (Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, geograafia)
Läti Ülikool, kevadsemester 2008/09

Algusesse...

LÄTI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vastuvõtt oli äärmiselt sõbralik. Tuutorite süsteem on neil seal hästi paigas; mina suhtlesin oma tuutoriga kuni Lätist lahkumiseni, ehkki teised välisüliõpilased nii ei teinud. Aidati kohale, juhatati ühiselamusse, abistati toa saamisel jne jne; suheldi inglise keeles, ühiselamus vene keeles. Kohalike tudengitega väga palju ei lävinud, samas ei täheldanud kordagi mingeid ebameeldivusi. Õppejõud olid väga huvitavad; enamasti oli kõik meeldiv, kohati aga võis täheldada juhtumeid, kus inimest ei võetud tõsiselt, sest ta oli välisüliõpilane- justkui neil ei oleks vaja sama tõsiselt oma töösse suhtuda. Kui abi küsida, aidatakse alati ja probleemid lahendatakse kiiresti.

Aktiivselt töötas ka Erasmus Student Network (ESN), mis korraldas mitmesuguseid pidusid ja reise ning tutvustas riiki. Esimene nädal oligi n-ö orientatsiooninädal: tutvustati õppehooneid, koolisüsteemi, aineid. Ei räägitud aga õppeinfosüsteemist, mis oli puhtalt lätikeelne; probleeme siiski ei tekkinud, sest seda ei olnud tegelikult vaja palju kasutada.

Raskusi sisseelamises otseselt ei olnud, elu-olu on suhteliselt sarnane Eesti omaga. Lätis tuleb harjuda sellega, et vene keelt räägitakse meelsamini kui inglise keelt (ligi pool Riia elanikest on venelased); siiski sai Riias kui pealinnas ka inglise keeles suhelda.

Õppetöö
Oli võimalik võtta kursusi nii ülikooli statsionaarsetest õppekavadest kui ka osaleda erikursustel, mis olid ette nähtud välistudengitele ning mis tutvustasid riiki, kultuuri, ajalugu, poliitikat, majandust jms. Osasid aineid loeti ainult inglise keeles, seda nii bakalaureuse- kui magistritasemel (eriti just majanduse erialal, mistõttu enamik välistudengeid oligi sinna kogunenud). Minu erialal (ajalugu) olid kõik ained läti keeles, aga et mu keeleoskus ei ole piisavalt hea, siis eksamiteni ma ei jõudnud. Kursuste valik oli üsna lai, nii et oli võimalik sobivaid valida. Õppetöö toimus enamasti loengute ja seminaride vormis; vahel tuli seminariks ette valmistada, vahel saime teema kohapeal ja arutasime. Keeleeksamitel oli nii suuline kui kirjalik osa; muudes ainetes tuli kirjutada referaate/esseesid ja teha valikvastustega teste, mis olid päris keerulised.

Väga positiivne oli see, et keelekursustel (minu puhul vene ja läti keeles) oli palju rääkimist, praktilist osa - keeleõpe Tartus pakub seda vähem. Õppekorraldus on aga seal väheke keerulisem kui Tartus, bürokraatiat on rohkem ja Interneti kasutamist vähem. Arvutiklass oli olemas ühiselamus ja ka osades õppehoonetes. Ülikooli wifi on olemas pea igal pool, vaid juurdepääs pistikule oli keeruline. Raamatukogu erineb küll täiesti Tartu omast: on vaid üks väike lugemissaal ning väga vähe asju saab koju laenutada - suur osa teavikuid (kui neid on üldse mitu) on vaid kohapeal kasutamiseks.

Kuna ma oma keeleoskuse tõttu lätikeelseid kursusi võtta ei saanud, siis sellevõrra oli õppetöö muidugi pärsitud - ei saanud erialaseid aineid. Samas tutvusin ühe õppejõuga ja sain temaga ka inglise keeles rääkida, nii et kõik probleemid on ületatavad. Inglise keelega probleemi ei olnud, ka kõik õppejõud oskasid seda võrdlemisi hästi.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamuid oli kaks. Erasmuse programmi tudengid said valida, kas soovivad kallimat või odavamat, ent muude programmide kaudu tulijad, kelle eest Läti Ülikool ise üüri maksis, paigutati odavamasse. Seal elatakse kahekesi toas. Esimene korrus oli tervenisti ja teine korrus poolenisti välistudengite käes. Kööke oli koridori kohta kaks, du¨¨e kaks kummaski koridori otsas, tualetid samuti mõlemas koridori otsas. Koridori peal võis olla umbes 25 tuba. Kallim ühikas on korraldatud teisiti: seal on sellised "korterid", kus toas on vist kaks inimest ning nelja toa peale on ühine köök ja dush-WC. Samas ei olnud odavama ühika tase elamiseks oluliselt halvem. Lisaks koristati odavamas ühiselamus koridore, kööke ja tualette iga päev, v.a nädalavahetusel.

Wifi ja arvutiklass on ühikas olemas. Köögid olid suhteliselt normaalsed. Mina elasin teisel korrusel, kus oli ka läti tudengeid, kelle suhtumine köögi osas oli: "küll koristaja koristab!". See tähendab, et mõned nõudepesemisega ennast küll ei vaevanud, aga samas ei olnud see valdav nähtus. Aeg-ajalt kadus külmkapist toitu. Pesumasinad olid olemas ning neid sai kasutada täiesti mõistliku raha eest - 30 santiimi üks masinatäis. Samas oli ka pesukuivatusruum. Laenata sai ka tolmuimejat ja pesuvahendeid koristamiseks.

Häiriv võib olla, et selles vanemas ühikas on suhteliselt külm; akende väljavahetamist küll alustati, aga viiendalt korruselt, nii et meie aknad lasid veel külma läbi, hoolimata kardinast ja teipidest. Kuna mu toakaaslane oli lõunamaalane, siis ostsime puhuri, mis oli meeldiv investeering. Samas - saab juurde küsida ka teise teki. Voodipesu antakse ühikast ning seda saab vahetada kaks korda kuus selleks ette nähtud päevadel.

Minu üüri maksis ülikool, ent muidu maksaks mu tuba (teisel korrusel) 40 latti (ühele, teine üürnik peaks sama palju maksma). Esimesel korrusel, kus olid valdavalt erasmuslase, maksis koht 50 latti.

Stipendium
Stipendium oli 120 latti kuus, kurssi arvestades (1Ls = 22,4 EEK) on see ligikaudu 2700 krooni. Selle kättesaamiseks oli tarvis avada arve kohalikus pangas, sest välisriigi arvele raha kanda olevat kallis (ei tea kommenteerida). Arve avamine võttis vähe aega. Seal on mõistagi olemas ka Eestis tegutsevad pangad, nt Hansabanka, Unibanka (SEB Ühispank), Nordea jne. Stipendium kanti arvele iga kuu 25. päeva paiku. Kui see langes nädalavahetusele, siis kanti varem, mitte hiljem; jõulude ajal tuli stipendium koguni nädal aega varem. Tuleb ka arvestada, et alati ülikool tervet summat üle ei kanna - näiteks septembris, kui hiljem saabuda, või jaanuaris, kui enne kuu lõppu ära minna.

Stipendium kattis elamiskulud ära. Muidugi sõltub sellest, kui kokkuhoidlikult elada. Kuna üüri ei pidanud maksma, olid peamised kulutused toidule, meelelahutusele, telefoni kõnekaardile, transpordile. Kui tahta Lätis ringi reisida, mitmekesiselt süüa, palju väljas käia, siis jääb sellest rahast napiks. Inflatsioon on Lätis teadupärast olnud viimasel aastal tohutu ja ka jätkub, seega on ka kohalikel raskusi.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ühiselamud asusid suhteliselt probleemses Riia linnaosas, kus on palju venelasi; meid hoiatati pidevalt varguste eest ja ringlesid kuulujutud kallaletungidest. Mina midagi sellist ei kogenud, aga tean kolme juhtu, kus ühistranspordis varastati mobiiltelefon. Üks tudeng kaotas rahakoti, aga sai selle hiljem ilma rahata, kuid koos dokumentidega tagasi. Ühistranspordisüsteem on seal väga hea; bussipeatus on ühiselamule väga lähedal, piletihind suhteliselt odav (kuigi kuupilet on mõttekam ost kohe kindlasti).

Odavatest ostukohtadest rääkides - Riias on pelmeenitoidukett, mis on tõesti odav, samas kui näiteks ülikooli õppehoonetes olevad kohvikud just odavad ei ole ja restoranid/pubid on ikka pealinnale kohase üsna krõbeda hinnaga. Välistudengid leiavad kindlasti ka endale oma baari, kus väljas käia, ning üks kindel kokkusaamispunkt määratakse ka. Poed on Riias sarnased meie omadega; palju on Maximaid ja Rimisid, lisaks ka Säästumarketi Läti vaste - Super Netto. Jällegi - igaüks leiab omale vastava koha, kust toitu osta.

Öeldakse, et kõik, kes elavad Lätis kauem kui neli kuud, peavad taotlema elamisloa. See ei ole küll keerukas protseduur, ent samas ma tean paljusid tudengeid, kes seda ei teinud ning midagi ei juhtunud - vastavatel instantsidel ei ole aega seda kontrollida. Aga protseduur on järgmine: tuleb minna Immigratsioonibüroosse, järjekorras oodata (milleks tuleb kindlasti mitmeid tunde varuda), täita ankeet (soovitavalt juba varem täidetud või siis täita ootamise ajal), lisada pilt, vastav tõend Läti Ülikoolist sissetuleku ja seal õppimise kohta, ning paari nädala pärast on elamisluba valmis. Järgi minnes tuleb kaasa võtta pass. Siis tuleb minna oma elukohta kinnitama. See büroo ei asu kesklinnas; aadress antakse kaasa. Seal tuleb omakorda täita A4 ankeet (mille võib n-ö kliendilauas lasta ära täita), anda see vastavasse kabinetti, kus nimi siis kaustikusse ning arvutisse kantakse ning ongi protseduur lõppenud.

Maili Vilson (filosoofiateaduskond, ajalugu)
Läti Ülikool, september 2007- jaanuar 2008

Algusesse...

 

MELBOURNE' ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ülikooli suhtumist oma välistudengitesse näitas hästi see, et juba lennujaama oli võimalik endale saateauto järele tellida. Mugavused ning hoolitsus sellega ei lõppenud – uutele tulijatele oli valmis mõeldud põhjalik programm, s.h orientatsiooninädal, Melbourne’i ülikoolis väheesindatud (under-represented) riikide erilõuna, välistudengite erilõuna ning metsikul hulgal igasugu buklette ning voldikuid, mis vahel kaldusid naljakavõitu ülehoolitsusse (pimedal ajal võimalik campus’e territooriumil tellida endale saatja, kui ei julge ise õppehoonest trammipeatusse minna), kuid sisaldasid ka asjalikku informatsiooni (nt erinevate linnaosade kirjeldused ning hinnatasemed, kasutatud mööbli kaupluste aadressid).
Orientatsioonikursus kestis terve nädala, kuid oli pigem mõeldud neile, kes päris esimest korda üle ülikooliläve astuvad – toredad tädid selgitasid, milline ei ole akadeemiline kirjutamisstiil ning õpetasid hoiduma plagieerimisest. Kes vähemalt paar aastat on ülikoolis käinud, neile ei ole seal kindlasti midagi uut. Tutvumisüritusi ning meelelahutust oli sel perioodil ohtralt, kuid kui kõva muusika ning rasvane grillvorst ei tundu päris ahvatlevad, siis julgen oma kogemuse põhjal väita, et stimuleerivamad kontaktid leiavad aset veidi teistel kokkusaamistel.
Eraldi tuutorite süsteemi polnud, kuid oli olemas Student Centre, kus olid küll tihtipeale metsikult pikad järjekorrad, kuid ka asjalikud töötajad, kes suutsid enamiku probleemidest kiiresti lahendada. Õppekorraldusega seotud küsimuste puhul tuleks kindlasti just sinna kohale minna, kuna mure-meile saavad sealsed spetsialistid igal päeval nii tohutul hulgal, et päris tihti jääb midagi kahe silma vahele. Üldiselt olid kõik ülikooliga seotud inimesed äärmiselt meeldivad ning abivalmid. Selline soe suhtumine tundus isegi veidi imelik - kogu Melbourne’i ülikoolis viibitud perioodil ei olnud mul ametnikega ühtegi konflikti, õppejõud tegid ise ettepanekuid kohtuda ning raamatukogus olid tööl inimesed, kes naeratasid.
Sisseelamisega seoses oli esialgu kõige suuremaks probleemiks sobiva elukoha leidmine. Ülikooliga seoses tekitas algul hämmastust teistsugune õppekorraldus. Mõlemad probleemid lahenesid üsna kiiresti. Üldiselt raskusi ei tohiks väga tekkida, kuna alati on võimalik leida keegi, kes aitab.

Õppetöö
Enamikel kursustel osavõtupiiranguid pole, tuleb ise oma teadmisi ning sobivust hinnata. Alati saab ka õppejõuga rääkides üsna selgesti aru, kas antud aine on sobilik.
Ühes semestris sai maksimaalselt neli ainekursust võtta (kokku 30 EAP), kuid see ei tähenda, nagu oleks tegemist millegi erakordselt kergestiläbitavaga. Reeglina koosneb iga aine loengust ning seminarist, viimastest osavõtt on kohustuslik. Need kaks üksust üksteist ei dubleeri, vaid pigem aitab seminar loenguteemasid kontekstualiseerida ning kriitiliselt analüüsida. Seminarides tuleb teha nii individuaal- kui ka rühmatööd, arutlused gruppides ning ettekanded on väga tavalised. Peale selle peab terve semestri vältel tegema väiksemaid arutlevaid esseid või vaheeksameid. Olukord, kus terve poolaasta möödub nii, et ei pea midagi kirjutama, on Melbourne’i ülikoolis välistatud, peale selle puudub võimalus jätta kõik ülesanded ainekursuse lõppu, kuna tavaliselt on tehtud tööd lõpuessee kirjutamise või eksamile pääsemise tingimuseks. Selline süsteem on väga hea, kuna koormus jaotub semestri peale ühtlaselt, peale selle motiveerib see pidevalt ainega tegelema – kui on teada, et pead oma teadmisi juba kiiresti tõestama, siis tunduvad isegi keskpärased artiklid väga huvitavad.
Õppetöö korraldus on seega vähemalt minu jaoks väga hea ning efektiivne, tegelikult eelistaksin sellist süsteemi Tartu ülikooli omale, kuna Melbourne’s omandatud teadmised on kinnistunud erakordselt sügavalt. Vähe aineid võimaldab ka suuremat keskendumist just neile ning annab süsteemse teadmise fragmentaarse asemel.
Hindeid kergekäeliselt ei jagata, kõige kõrgemat hinnet H1 on väga keeruline saada, kui end just esimese kursuse ainetesse ei registreeri. Samas see, et nõudmised on suured, tekitab soovi pingutada. Inglisekeelne õpe ei tohiks kellelgi probleeme tekitada, tuleb rääkimishirmust (kui seda üldse on) üle saada ning arvamust avaldada. Esseede ning muude kirjalike ülesannete juures on kindlasti abiks Melbourne'i ülikooli kodulehekülje õpiabikeskus Airport: airport.unimelb.edu.au ning raamatukogust laenutatavad Academic Skills ning Academic Writing märksõnade abil leitu. Peale selle tuleb täpselt üle lugeda kirjatükile esitatavad nõuded ning neist kinni pidada.
Raamatukogud on avatud kaua, tavaliselt 22:00ni, eksamiperioodil veel kauem. Spetsiaalsesse õppehoonesse, mis ongi tehtud vaid õppimiseks, pääseb iga päev vähemalt 02:00ni. Arvutite kasutamiseks on võimalusi palju, kuid soovitaks otsida mõni kõrvalisem õppehoone, kuna pearaamatukogus on tihti üsna raske vaba arvutit leida. Seal saab ka arvutit broneerida, alati leidub inimesi, kes istuvad arvuti taga ilma broneeringuta.

Tingimused ühiselamus
Elukoha leidmine oli algul minu jaoks suurimaks probleemiks, kuna ühiselamuid, mida tavaliselt iseloomustab ülikooli lähedus ning suhteliselt soodne hind, seal ei eksisteeri. Küll on olemas college’id, milles saab kolm korda päevas süüa, kuid mis peletab oma tõeliselt astronoomilise hinna ning ahistavate lepingutingimustega (min 6 kuud). Soovitan kõigil Melbourne’i minejatel hoopis vaadata Gumtree lehekülje kuulutusi, leidsin sealt väga meeldiva elukoha nädala ajaga. Üürikuludeks võiks arvestada 150 dollarit nädalas, alla selle on üsna raske midagi rahuldavat leida, kuid väga palju rohkem pole ka mõtet lihtsalt elukoha eest maksta (basseiniga maja on kindlasti tore, aga ehk veearve nii meeldivalt ei üllata). Tuleb ka arvestada, et talveperioodil on enamik maju suhteliselt külmad, kuna elamute soojustamisele seal kliima tõttu väga palju tähelepanu ei pöörata (vaid juulist septembrini on jahe).

Stipendium
Sain stipendiumi SA Archimedes poolt vahendatavast ESF DoRa programmist (DoRa 7 – magistrantide semester välismaal). Stipendium oli 12500 krooni kuus, kätte sai kogu summa enne välislähetust. Melbourne on suhteliselt kallis linn isegi kokkuhoidlik olles, seega kulub raha märkamatult igapäevaelu käigus ära ja erilise säästmisega seal tegeleda ei õnnestu. Peamiseks väljaminekuallikaks on üür, minimaalselt pool kuuks ettenähtud summast kulub selle peale. Seega tuleb elukohavalikul üsna hoolikas olla.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Elukoha valikul tuleb arvesse võtta ka seda, kui kaugel see on ülikoolist ning arvestada lisakulusid (nt transport). Melbourne’ on väga jalgrattasõbralik linn, ise liiklesin seal enamasti just selle sõiduvahendiga. Kõige soodsam võimalus on leida ratas ebay.com.au-st. Kui on soov ühistransporti kasutada, siis soovitan kindlasti teha endale concession card ning osta pikema kehtivusperioodiga kaarte. Ühepäevapilet on kallis, 10x kaart tuleb ühe päeva kohta juba soodsam ning kuuajane on kõige odavam. Kasulik on teada ka seda, et pärast 18.00 kehtib 2h pilet kella 03:00ni öösel ning pühapäeval saab Sunday Saver’iga sõita kõikides tsoonides väga odavalt.
Värsket puu-ja juurvilja saab kõige parema hinnaga osta turult, eriti umbes 1h enne sulgemist. Siis hakkab kehtima 1 dollar – 1 bag/1kg pakkumine. Peale selle soovitan külastada taimetoidurestorani Lentils As Anything, kus peale tõeliselt hea toidu saab maksta vastavalt südametunnistusele, st nii palju annad, kui heaks arvad. Liiga vähe ei saa niikuinii maksta, kuna muidu hakkab süda valutama :). Swanston st 123 on olemas ka hare krishna söögikoht Crossways, kus 5 dollari eest saab väga head taimetoitu ning imelise maitsega magustoitu halava't.
Aasia poodidest saab odavalt maitseaineid ning riisi/nuudleid. Supermarketites tasub eelistada sama poe oma sarju, tihti on need palju odavamad kui täiesti sarnased teiste tootjate kaubad.
Ja muidugi proovida kesklinna sushi-rulle mis maksavad 1.50 kuni 2 dollarit ja on täiesti võrratud. Kõige parem neist asub Swanston St ja Lonsdale St ristumispunktis, veidi Lonsdale tänavat mööda alla Elizabeth St poodi ja paremat kätt ta ongi (2 dollarit rull). Külastage kindlasti, proovisin palju kohti, kuid see jäi lõplikuks lemmikuks. Swanston St sushi-putkad on kallimad ja mitte nii head.

Kadri Veermäe (Filosoofiateaduskond, etnoloogia)
University of Melbourne, veebr-juuni 2010

Algusesse...

MELBOURNE' ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabumisel osutatud abi oli fantastiline- esmased tutvumisloengud orientatsiooninädalal tutvustasid Austraalia elu-olu ja praktilisi fakte; edasi liiguti kooliga seonduvatesse teemadesse ning käsitleti teemasid, mis konkreetse teaduskonna tudengile tarvilikud on. Vahetusüliõpilastele pakuti lisaks eraldi loenguid õppimise kõrval töötamise, kindlustuse ja viisa ning muu tarviliku kohta. Loenguid oli palju ning kõik ühtviisi huvitavad ja kasulikud, spetsiaalsetest bro¨üüridest sai välja selekteerida endale sobivad. Eraldi tooksin välja ka tuuri teadusega seotud kohtadesse, mis tudengile kasulikud võivad olla (kuna olin the Faculty of Science liige, käisime biotehnoloogiainstituudis, kohalikus biomeedikumis, anatoomia- ja füüsikamuuseumis). Pakuti ka ajutise majutuse teenust, lisaks sellele ka vastuvõttu lennujaamas.

Ülikoolis on olemas tuutorite süsteem- eraldi on tuutorite väljaõppe workshop'id, mis on tasuta, kuid piiratud kohaarvuga (õnneks toimuvad üpris tihti). Tuutorlus on tudengitele suuresti kui sissetulekuallikas, ülikooli tööpakkumiste andmebaasist võib üsna tihti tuutoreid otsivaid ja ka tuutorlust pakkuvaid kuultusi.

Melbourne' ülikoolis on võimukaugus kaunis tilluke, mis on väga-väga mõnus ja värskendav- õppejõud otsivad kontakti tudengitega läbi uurimustööde, projektide ja lihtsalt mentorlusega, mitte kunagi ei öelda ära abipalvetele ning suhtlemisel ei takerduta akadeemilise glamuuri võresse, nagu see nt Eestis sellistel puhkudel vahel tavaks on.

Meelelahutusest: Ülikoolis oli olemas newsletter, mis teavitas üritustest, mis on suunatud just vahetusüliõpilastele, lisaks sellele toimus administratsiooni poolt otsepostitus meili kaudu. Ülikoolis oli vahetusüliõpilaste klubi jpm.

Sisseelamisega eriti probleeme ei esinenud- kui keel on selge ja meel avatud, ei ole pisiprobleemid takistuseks ning bürokraatiat esineb mõningal määral ju igal pool.

Õppetöö
Mina sain näiteks võtta ka kursusi, mis ei olnudki mõeldud spetsiaalselt vahetusüliõpilastele. Süsteem on selline, et nn õppeainekäsiraamatust (täies mahus internetis saadaval) selekteerisin välja ained, mida tahaksin võtta, mind abistas ammendav informatsioon sealsamas leheküljel selle kohta, palju peaksin aineid võtma, mis aineid mul on võimalus võtta jne. Lihtsustavaks asjaoluks on ka fakt, et õppetöö toimub inglise keeles, mis on Austraalia riigikeel.

Toimus nii loenguid (loeng kestab 1h), praktikume, seminare (grupitööde jaoks). Vahel toimusid mentoritega kokkusaamised ka väljaspool akadeemilist keskkonda, mil arutati vajalikke teemasid mõnusalt kohvitassi taga. Eksamid olid kirjalikud, nii valikvastustena kui ka avatud küsimustena.

Võrreldes õppekorraldust Tartuga, ütleksin, et kodus peab rohkem lugema, sest loengus võetakse teema läbi arvestusega, et tudeng juba päris hästi aimab, millega tegu- siin on rohkem integreeriv kui õpetav õppekorraldus. Või mine tea, ehk on see hoopis meetod õpetamiseks, kuidas olla võimalikult isemajandav ja -mõtlev.

Ligipääs arvutitele, laboritele, raamatukogule jm õppetööks vajalikult oli piisav.

Majutus
Mina ei elanud ühiselamus, kuid kuulsin sõpradelt, et seal on kõik vajalik olemas, küll aga suhteliselt kallis.

Majutusega tasuks hakata tegelema hakata varakult. Tuleb hästi läbi mõelda, missugust elu soovid elada (olles tudeng võõras riigis, kus on omad tavad ja kombed). Kui leiad, et suudad elada koos omanikuga ühe katuse all, on sul võimalik keskmiselt odavamalt läbi ajada. Üldiselt mina aga seda ei soovitaks, sest mingis mõttes on see ikkagi psühholoogiline kammitsus, mida saab vältida vaid omaette koha üürimisel, kas siis üksi või koos teiste tudengitega- kuid siin tasub arvestada ka kõrgemate hindadega.

Stipendium
Kooli poolt stipendiumi ei olnud. Olin vabastatud õppemaksust, kuid kõik muud kulud tuli endal kanda. Lisaks taotlesin stipendiumi, mis on kureeritud TÜ Sihtasutuse poolt ning rahastatud Estraveli poolt (15 000). Selle eest sai tasutud sinna- ja tagasilend.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kuna Melbourne on plaanipärasene nagu ruuduline lehekülg, on siin lihtne liigelda. Ühistransport on mugav, odav ja lihtne kasutada. Infot saab piletimüügipunktidest ning kontrolöride käest.

Melbourne' ülikooli tudengina paisatakse sinu ette mitmeid soodustusi. Vahetusüliõpilasena on sul võimalus saada ~50% soodustus ühistranspordi pealt, lisaks kehtivad mitmesugused soodustused erinevates teenuspunktides ning kauplustes, lisaks jagatakse orientatsiooninädalal ka palju soodustusi pakkuvaid talonge ning infomaterjale, kuidas oma vaba aega sisustada, õppeaega paremini planeerida jms.

Turvalisuse kohta- suurlinn on nagu suurlinn ikka; omad ohud on olemas. Samas on mitmetes uuringutes leitud, et see on oma multikultuurse elanikkonna tõttu üks turvalisemaid linnu maailmas- ollakse tolerantsemad teiste suhtes ning erinevusi austatakse rohkem. Isiklikult ei tundnud ma kunagi linnas liigeldes mingit ohtu, küll aga olin teadlik näiteks sellest, et kui jään raamatukokku kauemaks õppima, võin campuselt lahkumiseks välja kutsuda turvamehe, kes transpordib mind ohutult lähima takso- või ühistranspordipeatuseni- kõik korras!

Bürokraatiat on samuti siingi nagu igal pool mujal maailmas, küll aga ei ole seda nii palju kui suurriigilt oodata võiks. Küllap on suureks teguriks see, et ülikool on isemajandav asutus ning moodustab töökultuuris ise oma reeglid. Kuna tudengeid on palju ja kõigil on oma mured, ei saa asutus endale aeglust ja tagurlikkust eriti lubada- tänu sellele on töö mitte ainult kiire, aga ka võimalikult täpne. Kõige ebameeldivam bürokraatiline seik on tervishoiuteenusega (OSHC Worldcare- välistudengi tervisekindlustusamet), kes majandab keskmiselt aeglasemalt kui muud asutused, millega kokku puutusin. Aga see on vaid tilk tõrva meepotti.

Kõik fotomaterjalid on üleval blogis.

René Randver (arstiteaduskond, biomeditsiin)
Melbourne' ülikool, kevad 2008/2009

Algusesse...

 

NEBRASKA WESLEYANI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Nebraksa Wesleyan Ülikoolil tervitab oma uusi vahetusüliõpilasi suure naeratuse ja sõbraliku suhtumisega. Juba enne seda, kui Ameerikasse saabusin, oli mul kirjavahetus ühe Wesleyani üliõpilasega. Igale vahetusüliõpilasele määratakse üks kohalik üliõpilane, kes alguses aitab ja toetab ning loodetavasti aja jooksul heaks sõbraks saab. Seega, kui ma lõpuks Nebraskasse jõudsin ootas mu I-Pal mind lennujaamas. Alguses tehti meile orientatsioonikursuseid, räägiti, kus miski asub jne. Iga üliõpilane saab ka oma akadeemilise nõuandja, kes aitab tunde valida. Rääkisin oma professorile, mida ja millal ning kui palju ma õppida tahan ning selle põhjal valisime ained.

Meelelahutuse eest hoolitsevad erinevad Wesleyanis olevad huvigrupid. Oleme käinud bowlingut mängimas, oli filmiõhtu, bingo õhtu, erinevaid esinejaid kuulamas. Kui oled huvitatud spordist, siis koolis toimub palju erinevad mänge. On oma jalgpallistaadion, korvpall, ujula jne. Erinevaid üritusi üliõpilastele on palju. Siin ka oma teatrisaal ja iga paari kuu tagant tuleb välja uus üliõpilasteatri etendus, mis on üliõpilastele tasuta. Üritusi on niipalju, et pigem on probleemiks, et lihtsalt ei jõua kõikidele- iga päev juhtub midagi uut ning ümberringi on toredad inimesed.

Õppetöö
Erinevaid kursuseid on palju ning vahetusüliõpilased saavad aineid valida erinevatest valdkondadest. Kuid kindlasti peaks enne ülikooli valimist kooli õppekavu uurima, et olla kindel, et on võimalik õppida huvipakkuvaid aineid. Õppetöö on enamasti loengute vormis, aga väga palju tehakse ka grupitöid. Enamasti igaks tunniks antakse ka kodutöid ning semestri keskel on vaja teha üsna palju erinevaid esseesid ja kontrolltöid. Lõpueksamid on erinevad, olenevalt õppejõust. Näiteks pidime reklaamiaines tegema oma reklaamikampaania ja esitlema seda inimestele, kes reaalselt hetkel reklaamiga tegelevad. Väga huvitav kogemus oli.

Wesleyani õppekorraldus meeldib mulle rohkem kui Eestis. Semestri keskel tuleb teha erinevaid huvitavaid projekte ning võimalusi head hinnet saada on palju. Eestis on enamasti aga ainult üks eksam sessi ajal ja enne seda lihtsalt loengud.

Tingimused ühiselamus
Kõik üliõpilased elavad ühes ühikas koos esimese aasta tudengitega. Saab valida ühese või kahese toa vahel. Mina elan koos toanaabriga Jaapanist, mis on väga tore kogemus. Esimesel korrusel on väike köök, kus saab süüa teha. Enamasti käivad aga kõik sööklas söömas. Pesu pesemine maksab, aga hind on odav. Igas toas on wifi ja palju on ka ühiskasutamiseks mõeldud arvuteid.

Stipendium
Olen siin ISEP programmi kaudu ning programmi poolt on kaetud minu elamine ja söök ning õppemaks.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ameerikasse tulles peab arvestama, et kõik bürokraatlikud asjaajamised võtavad kaua aega. Näiteks võttis social security numbri taotlemine umbes kuu aega. Ühistransport on Linconis üsna halb. Bussiga saab sõita ja see on päris OK, aga bussid käivad harva ning marsruute on vähe. Enam-vähem kõigil tudengitel on auto ning ilma autota on siin kohati väga ebamugav.

Tasub käia Wal-Mart'is, Target'is, Walgreens'is, mis on üsna odavad poed ning kust leiab kõike vajalikku.

Ingrid Koitla (semiootika ja kultuuriteadus)
Nebraska Wesleyani ülikool, august 2009-mai 2010

Algusesse...

NEBRASKA WESLEYANI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabumisel oli mul lennujaamas vastas I-pal, kes viis mind ühiselamusse ja näitas pisut ülikooli campust (ta oli õppinud eelmisel aastal TÜ-s). Kuna jõudsin Lincolni päev pärast orientatsioonikursust, jäin sellest ilma. Sellest polnud aga probleemi, sest ülikoolilinnak oli väike ja sain selle selgeks mõne päevaga. Juhendajaks oli mul minu eriala professor, kes aitas ainetele registreeruda. Administratsiooniga sujus kõik kiiresti ja sõbralikult. Valitud õppeainetest on võimalik teatud aja vältel loobuda ja/või need asendada mõne teise ainega.

Õppejõudude ja tudengite suhtlemises oli distants väiksem kui Eestis, suhtlemine oli ka vähem ametlik (võibolla on see väikese ülikooli eripära). Seetõttu oli võimalik kergesti õppejõudude poole pöörduda, kui midagi arusaamatuks jäi.

Ülikoolis oli rahvusvaheliste üliõpilaste organisatsioon, mis organiseeris üritusi, selle esimeheks oli välisüliõpilane, kes oli Wesleyan'is kraadiõppes. Käisime loomaaias, indiaanlaste rituaalset tantsu vaatamas, laevaga sõitmas ja matkamas. Nii et üsna paljud nädalavahetused olid sisustatud nende poolt. Osavõtt oli muidugi vabatahtlik.

Esimesel kuul olid Nebraskas ilmad väga kuumad - see üllatas ja häiris. Arvan, et raskused, mis esinesid sisseelamisel, olid rohkem individuaalset laadi. Keskkonna poolt ilmseid takistusi polnud.

Õppetöö
Võimalik oli registreeruda kõigile ainetele, mida ülikoolis pakuti, välja arvatud nendele, mille jaoks oli vajalik eeldusaine. Õppetöö toimus nii loengu- kui ka seminarivormis (seminarid olid siiski ülekaalus). Enamus eksamitest olid esseed või uurimustööd nagu TÜ-ski, kuid oli ka üks suuline eksam ja mõned valikvastustega testid. Õppekorraldus oli erinev selles mõttes, et üks õppeaine toimus mitu korda nädalas, vastavalt kaks või kolm korda, kestuseks 50 min või 1h ja 25 min. See käis nii loengute kui ka seminaride kohta. Seetõttu võib öelda, et ühe õppeaine maht oli ajaliselt ühes nädalas suurem ja seepärast ka ühes semestris valitud ainete arv väiksem (TÜ-ga võrreldes umbes poole võrra).

Õppetöö tase oli minu arvates täiesti võrreldav TÜ-ga, eelist ei tahaks anda kummalegi. TÜ seminarides keskendutakse rohkem tekstuaalsele analüüsile, Wesleyan'is kulutati palju aega ka oma arvamuse avaldamisele ja loetud autorile vastuvaidlemisele. Diskussioon arenes omasoodu ja ilma rangete piiranguteta, välja arvatud seminari ajaline kestvus. Eeldasin ehk, et seal suhtutakse tähtaegadesse rangemalt, kuid ka selles osas oldi väga vastutulelikud. Nägin seda rohkem kõrvalt, sest sain töödega tähtajaks valmis. Küll aga tuleks seda silmas pidada, et eksamiperioodiks on vaid viimane koolinädal. Seetõttu võib jääda pikemate töödega pisut ajahätta, kui nendega varem ei alusta.

Ligipääs õppetööks vajalikule oli piisav, ühiselamu alumisel korrusel oli arvutilabor, kus olid nii Mac'id kui ka Windows'id. Raamatukogust laenutamine polnud raske ja kuupäevi sai pikendada. Keeleoskus pärssis kohati vaid seminarides, kus tekkisid vahel raskused õige sõna leidmisel. Kirjalikud tööd sarnanesid TÜ-s kirjutatud inglisekeelsetele töödele ning seda nii oma raskusastmelt kui ka pikkuselt.

Tingimused ühiselamus
Vahetusüliõpilased said valida ühese või kahese toa vahel. Mina elasin üheses toas, kuid enamus vahetusüliõpilasi elas koos toanaabriga. Elasime kõik ühes ühiselamus, kuid erinevatel korrustel. Esimesel korrusel oli piljardilaud, kõikidel korrustel olid televiisorid.

Söömine toimus ülikooli sööklas ja seda kolm korda (nädalavahetusel kaks korda) päevas, nii et vajadus söögitegemiseks puudus. Köök oli ühiselamus küll olemas ja mõned üliõpilased vahel ka erinevatel põhjustel seda kasutasid. Pesupesemine toimus ühiselamu keldris, pesumasin ja kuivati töötasid müntidega.

Kuna Ameerikas on teistsugused pistikud, on vaja osta spetsiaalne liides, et kasutada Eestist kaasa võetud elektriseadmeid.

Stipendium
Eraldi rahalist stipendiumi ei saanud, kuid ülikooli poolt oli kinni makstud õpingud, toitlustus, majutus ja lennukipiletid. Endal tuli osta vaid õpikud (mis on kohustuslik).

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ülikooli lähedal on üks kaubanduskeskus ja kohvik, lisaks veel erinevaid poode. Hinnaklass on taskukohane.
Ülikooli spordihoonest on võimalik on laenutada jalgrattaid (seda sügisel ja kevadel). Sportimiseks on seal üldse tingimused väga head- sportimisvõimalusi on palju ja enamus neist on tasuta.
Liigelda on võimalik ka ühistranspordiga, mis pole nii halb kui võiks järeldada ameeriklaste enda juttudest. Kuid kuna seda kasutab vähe inimesi, pole busside graafikud just tihedad. Jalutades kulub kesklinna jõudmiseks kuskil tund (vahemaad on suuremad kui Tartus). Ülikoolilinnak asub suhteliselt linna ääres vaikses elamurajoonis ning keskkond tundus seal turvaline.
Välisüliõpilased võivad iga päev pärast kella seitset õhtul tasuta taksoga kesklinnast ülikooli campusesse sõita, sõidu maksab kinni ülikool.

Martin Aidnik (filosoofia)
Nebraska Wesleyani ülikool, sügissemester 2009/10

Algusesse...

NEBRASKA WESLEYANI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Yoko välisüliõpilastalitusest ootas meid lennujaamas ja viis meid (4 TÜ tudengit) autoga Omahast Lincolnisse, kus asub Wesleyan, see on umbes 40 minuti sõit. Pakuti orientatsioonikursust.

Tuutorite süsteem: igal välistudengil on oma tuutor, kes võtab välisüliõpilasega ühendust enne, kui ta Ameerikasse läheb. Enamust neist on väga kohusetundlikud ja abivalmis, nii et on hea, et alguses on võõras kohas keegi, keda juba natuke tunned ja kelle poole küsimustega pöörduda võid. Wesleyanis on kõik väga lahked, õppejõud oli tõesti üllatavalt abivalmis: isegi need, kes ei olnud meie professorid/õpetajad, pakkusid alati abi ja aitasid sisse elada.

Meelelahutused olid mitmekesised: käisime lõbustuspargis, piknikul ja ekskursioonidel, olime Jaapanlaste õhtul Nebraska ülikoolis, sügisvaheajal käisime Kansases ja St. Louises. Võisime tasuta teatris käia. Sisseelamisel oli ainus raskus see, et, kui tahad poodi minna, mida on alguses väga vaja, pead leidma kellegi, kes on autoga. Aga kui sul või sinu tuttaval oli hea tuutor, siis ei olnud ka see problemaatiline.

Õppetöö
Et Wesleyanis toimub õppetöö inglise keeles, on kursuste valik suur. Oli nii loengud kui ka seminare ja rühmatöid. Minu TÜ tunniplaaniga võrreldes oli rohkem seminare ja praktilisi tõid. Võrreldes koduülikooliga olid lõpueksamid lihtsamad ning seda sellepärast, et Wesleyanis oli ühe eksami asemel kaks: midterm exam, mis hõlmab umbes poolt esimese semestri õppetööst ja final exam, mis hõlmab teist poolt ja natuke, natuke esimest poolt. Nii on ühe raskema asemel kaks lihtsamat. Mul olid nii kirjalikud kui ka suulised ja praktika eksamid; rohkesti kontrolltööd ja teste. Ligipääs arvutitele, laboritele, raamatukogule jm õppetööks vajalikule oli piisav.

Keeleprobleemid õppetööd eriti ei pärssinud, alguses on raskem, aga siis, kui iga tunni jaoks vajalik sõnavara on ära õpitud, läheb hästi. Loengutel võib sõnaraamatut kasutada ja õppejõud suhtuvad mõistvalt!

Tingimused ühiselamus
Toas võis elada kas kahekesi või üksinda. Raatuse ühiselamus, kus Tartus elan, on siiski mugavam. Suurem osa naabritest olid ameeriklased. Ühiselamus olid puhkeruumid teleriga, pesupesemisvõimalus, arvutituba ja üks köök. Kuna sõime sööklas, oli üks köök piisav, kuigi alguses tundus see vähe. Üüri maksis ülikool.

Stipendium
Ülikoolipoolt oli tagatud toitlustamine. See toimus tööpäeviti 3 korda päevas ning laupäeval ja pühapäeval 2 korda. Valikuvõimalus oli suur. Samuti oli ülikooli territooriumil kohvik.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ühistranspordi kasutamise võimalus Lincolnis unustage! Seal on ainult kaks bussiliini, mis ei tööta korralikult. Kui autot ei ole, aga poodi on vaja, siis 7-10 min campusest on 48th tänaval kõik hädavajalik: toidupood, apteek, majapidamistarbed; ka mõned kohvikud, riidepoed ja postkontor.

Marta Heinrihsone (Filosoofiateaduskond, Eesti ja Soome-Ugri keeleteadus)
Nebraska Wesleyan University, 2008/2009 sügissemester

Algusesse...

NEBRASKA WESLEYANI ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Nebraska Wesleyani välisüliõpilastalitlus oli nii abivalmis!! Selles ülikoolis on loodud selline süsteem, et igale rahvusvahelisele tudengile on mõeldud üks I-pal ehk siis nö ameeriklasest sõber, kes siis sind igale poole viib, kui vaja ja sinule noh.. sõbraks on. Tegelikult on lõppkokkuvõttes kõik kõigi sõbrad. Need, kes end I-palideks pakuvad, on tihtipeale ise välisüliõpilased olnud või siis äärmiselt abivalmid ja avatud uue kultuuri tundmaõppimisele. Minu I-pal sai minu väga heaks sõbraks, kelleta oleks see aeg ikka täitsa poolik olnud. Tema on nüüd hetkel Iirimaal vahetusõpilane ja kokku pandi meid arvatavasti sellepärast, et oleme mõlemad ajaloo tudengid. Niimoodi sarnaste huvide alusel püütaksegi nö paari panna, kuid see ei ole alati määrav. Minul vedas!

Saabumisel tulevadki üldjuhul järgi I-palid ja kui nad ei saa tulla (minu oma ei saanud), siis organiseeritakse transport kuidagi moodi ikka ära. Minule ja kolmele ülejäänud eestlasele tuli vastu Yoko, kes on maailma kõige toredam inimene ja Wesleyani välisüliõpilastalitluse üks peamisi asjamehi. Lisaks on seal veel Inger ja tema on ka nii abivalmis ja vahva inimene. Üldse on kõik Wesleyanis töötavad inimesed äärmiselt vastutulelikud ja avatud ning alati valmis sind aitama, kui mure on. Kuna mina õppisin sügissemestril, siis oli meil kõigil enne semestri ametlikku algust lisaks rahvusvaheliste orientatsioonikursusele võimalus osaleda ka esmakursuslaste orientatsioonikursusel, mis oli väga kihvt ja nii saime me automaatselt endale hulga ameeriklastest tuttavaid.

Kõik rahvusvahelised tudengid on automaatselt ka IRO liikmed ehk siis International Relations Organization, kuhu kuuluvad lisaks neile nende I-palid, paar õppejõudu ja hulk tudengeid, kes on lihtsalt huvitatud sellisest rahvusvahelisest üritusest. IRO korraldab igasuguseid väljasõite ja üritusi- nt sügisvaheajal organiseeriti reis Kansas Citysse ja St Louis'isse. Lisaks käisime me naaberülikoolis Jaapani õhtul, lustisime jõulupeol, tantsisime POWWOW'il ehk siis indiaanlaste messil ja palju muud. Wesleyanis hoitakse rahvusvahelisi tudengeid väga ja neist ollakse alati vaimustatud.

Õppetöö
Kuna kogu töö on inglise keeles, siis on valikuvabadus täielik. Pole aineid, mida vahetusüliõpilane ei saaks võtta, v.a. juhul kui ainele teatud kriteeriume ei ole seatud, nt eeldusained jne. Minu meelest oli seal kursusi, mida võtta, MEELETULT! Ja milline valik! Kuna ma ei plaaninud nii või naa ühtegi seal võetavat ainet hiljem Tartu ülikoolis oma õppekavas asendada, siis võtsin ma aineid, mida ma Eestis ei saaks. Ja see ongi selle kõige juures üks suurpärasemaid aspekte! + seal on väga suur valik ka spordikursusi- nt ujumine, tennis, bowling, sukeldumine jne! Lisaks on seal suurepärased õppejõud. Oh! Ma igatsen neid juba praegu! Vahetusüliõpilastega arvestatakse- õppejõud on ALATI valmis aitama ja nad mõistavad ning arvestavad sellega, et välisüliõpilastel võib olla raskusi keelega. Sellel maal kehtib lause: "There are no stupid questions" - ja tõsi see on.

Loengud on interaktiivsed- on nii seda osa, kus õppejõud räägib, kui ka seda, kus ta klassilt küsimusi küsib. Lisaks on seminare, rollimänge, rühmatöösid ja muud. Wesleyani õppejõud räägivad väga põnevalt ja mitmed neist istuvad vabalt nt laua peal. Need õppejõud armastavad õpetada ja nad innustavad oma õpilasi just tänu sellele. Suurepärane on ka see, et klassides on üldjuhul maksimaalselt 25 üliõpilast ja loengud, mida on siis ühe aine puhul kaks kuni kolm korda nädalas, on maksimaalselt tund aega pikad. Nii ei jõua vahepeal ära väsida ja koolipäev on lühike.

Wesleyani suureks plussiks on see, et vähese üliõpilaste hulga tõttu on kõik nii intensiivne, et on võimatu sealt lahkuda ilma massiivse infopagasita. KUID siit tuleb ka suur erinevus Tartu Ülikooliga. Nimelt jäetakse meeletult kodutöid. Mina kui ajaloo tudeng pidin lugema IGA päev järgmise päeva loenguks, sest üldjuhul tehakse nö üllatuskontrolltöid, et jälgida, kas tudengid on lugenud. Kuid mulle see järjepidevus meeldis, sest nii oli hiljem mid-term eksamiteks ja lõpueksamiteks kergem õppida- polnud lisatööd lugemata jäänud materjali näol. Mõned õppejõud annavad nädal enne eksamit nn. study-guide, milles olevatest küsimustest eksam kokku komponeeritakse; mõned õppejõud laevad veebikeskkonda üles eelmiste aastate eksamid; mõned annavad suuliselt juhtnööre, kuidas õppida. Eksamite puhul sõltub kõik ainest ja õppejõust.

Minu eksamid olid kõik kirjalikud ja koosnesid erinevatest ülesannetest- alguses oli natuke raske, sest aega oli nende sooritamiseks vähe, kuid eks kõigega harjub. Üks suur erinevus on see, et Wesleyanis on kõikidel loengutel kohustuslikud raamatud, mida peab lugema, ENT neid ei ole olemas raamatukogus- need tuleb kas osta või siis heal juhul saab kelleltki laenata. Raamatuid saab osta campuses asuvast raamatupoest, kuid seal on need üldjuhul kallimad kui nt Amazonist tellides (seda võimalust kasutavad Wesleyani õpilased kõige rohkem) ja üldse üpris kopsaka hinnaga. Alla 2000 krooni 4 aine raamatute eest on suhteliselt võimatu saavutada. Hiljem saab need raamatud tagasi müüa, kuid üldiselt saab tagasi väga vähe. Aaa.. ja raamatupoest saab osta kasutatuid raamatuid ka, mis on siis odavamad kui uhiuued.

Tingimused ühiselamus
Välisüliõpilastele on antud võimaus valida- kas Centennial ehk siis ühiselamu, kus elavad peamiselt esmakursuslased ja mõlemast soost tudengid või Johnson Hall, kus elavad ainult tüdrukud. Soovitatakse siiski Centenniali, sest seal elab enamus rahvusvahelistest ja üldiselt on nad kõik pandud 4-ndale korrusele. Välisüliõpilased võivad ise valida, kas soovivad üksiktuba või kahe-inimese tuba, kus toanaabriks teine rahvusvaheline tudeng. Mina valisin üksiktoa, kuid kuna seinad on üpris õhukesed, siis on ikkagi tunne, et elad kellegagi koos.

Toad on üpris väikesed- igas ühes on laudkapp, millel 4 riiulit ja 8 sahtlit ning peegliga kapike. Lisaks suuremat sorti riidekapp ning voodi. Igas toas on olemas internetiühendus ning telefon, mida meie kasutasime peamiselt omavahel ühikas helistamiseks + vahetusüliõpilased jätavad igal aastal hulga asju endast maha ja need jaotatakse uute vahel. Mina sain nt külmkapi oma tuppa.

Ühiselamud on turvalised. Sisse saab vaid fobiga ehk siis selline magnetnupp, millele laeti ka toidukordade punktid ja millele sai ise raha laadida- seda sai kasutada ka campuses asuvas Starbucksi kohvikus. Ja öösiti rändavad selles väikeses campuses turvamehed. Igas ühikas on pesuruum, nüüd osteti sinna ka uued pesumasinad, kuid sel ajal kui mina seal olin, siis oli jube kahtlane, kas pesumasin oli mõeldud pesemiseks või selleks, et asjad lihtsalt hästi lõhnama panna. Mitu korda juhtus nii, et võtsime pesu välja ja see oli ikka must, kuigi lõhnas hästi. Ehk on nüüd olukord teisiti.

Centennialis, kus ma siis elasin, oli ka pisike köök, kuid vahetusüliõpilastest ei kasutanud seda keegi- nimelt said enamus meist campuses asuvas sööklas 3 korda päevas tasuta süüa ja suurt vajadust ise süüa teha ei tekkinudki. Mainin ka, et sportimisvõimalused on Wesleyanis IDEAALSED! Seal on sportimisvõimalused iga ala jaoks! Ühiselamu üüri maksis ülikool ja ma ei teagi, kui suur see oli.

Seltskond kellega mina läbi käisin oli mitmekesine- nii rahvusvahelised kui ka ameeriklased. Palju andis juurde see, et olid olemas i-palid, sest nemad võtsid meid kaasa igasugustele pidudele ja üritustele, kus siis erinevaid uusi tuttavaid sai. Mulle väga meeldis selline ameeriklastele nii omane avatus ja sõbralikkus. Ja rahvusvahelised- noh.. me olime nagu üks suur pere- alati üksteisele olemas. Lihtsam on ikka mõista üksteist, kui ollakse sarnases situatsioonis- kaugel kodust ja kodustest.

Stipendium
Stipendiumi suurusest tean ma vaid seda, et meie lennupiletid katnud stipendium oli 12500 krooni üliõpilase kohta (kokku oli meid 4). See kanti meie kontodele augustis ja kattis ilusti lennukulud ning natuke jäi ülegi. Õppemaksu me maksma ei pidanud ning elamis- ja söögikulud olid ka ülikooli poolt kaetud.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
USA- s tuleb arvestada sellega, et sealne kultuur on autokultuur ja eriti Lincolnis (linn, kus Wesleyan asus), kus ühistransport peaaegu et puudus. Samas on vahemaad suhteliselt pikad nt campusest kesklinna saamiseks nii pikalt kõndida oli päris tüütu. Seega tuleb arvestada sellega, et sõltuvus autodega isikutest on suhteliselt suur. Me tegime vahepeal ameeriklaste silmis "hulle tükke" kõndides poole tunni kaugusel asuvasse ostukeskusesse. Kuigi, hea pluss oli nt see, et peale 19:00 algas Wesleyan Wheelsi aeg- kui tellisid peale 19:00 takso (ükskõik kuskohas sa Lincolins olid) ning ütlesid, et kasutad Wesleyan Wheelsi võimalust, siis ei pidanud oma taksoarvet maksma- selle maksis ülikool. Aga sõita sai niimoodi ainult campusesse, mitte linna siseselt ühest kohast teise. Seda taksovõimalust kasutatakse eriti palju all-linnas käies. Samas tuleb arvestada sellega, et kuna kõik baarid sulgevad Lincolnis uksed kell 01:00, siis on sel kellaajal aeg-ajalt täitsa keeruline Wesleyan Wheelsi saada. Tihtipeale peab umbes tund aega ootama.

Hinnad on kõvasti madalamad kui Eestis- riided, tehnika, raamatud, toit- you name it. Soovitan tulla ühe kohvriga ja lahkuda kahega. Nii plaanisin mina ja pidin tegelikult veel kaks pakki ka Eesti poole saatma, et kogu poole aastaga kogutud tavaar täielikult Eestisse saaks toimetatud.

Telefonidega on veidi teine lugu. Krediidiga telefonid sõna otseses mõttes neelavad raha. Selles osas küsige julgelt nõu poemüüjatelt. Wesleyani lähedal on elektroonikapood Best Buy, kus on maailma lahedaimad müügipoisid! Tohutult kannatlikud ja abivalmid! Eesti telefoni kasutasin selleks, et oma vanematele ja sõpradele vastamata kõne teha, mis siis oleks märguandeks, et olen end skype sisse loginud.

Soovitan Ameerikasse minekuks valida aja, kus ollakse kohe 21 saamas või siis juba 21, sest USA-s on vanusepiiriks 21. Nö alaealiste jaoks ongi siis põhilisteks väljaskäimisteks majapeod, mis suuresti ongi just sellised nagu filmides näha võib- kah omaette elamus, kuid ohuks on pidevalt see, et politsei peo kinni paneb. Aga baaridesse alla 21 aastased kohe üldse ei pääse. Kuigi, Lincolnis on üks jube kihvt klubi, Sur Tango, kus vanusepiiriks on 19 ning seal mängitakse väga head tantsumuusikat! Kes otsib, see leiab!

Kes omavad mingeidki eelarvamusi USA-st, siis võite valmis olla nende koheseks ümberlükkamiseks. Nii oli igatahes Nebraskas.

Kristin Lekko (Filosoofia teaduskond, ajalugu)
Nebraska Wesleyan University, 18.08.2008-22.12.2008

Algusesse...

PETERBURI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Eelnevalt sain e-meili, kus oli detailselt kirjutatud, kuidas leida ühiselamu ja ülikool, mis päevadel ja mis kell võib saabuda. Oli olemas ka kogu vajalik info transpordi kohta (bussiliinide numbrid, metroo ümberistumispeatused ning isegi hinnad).

Esimesel päeval pakuti ülikooli poolt orientatsioonikohtumist, kus peamiselt räägiti dokumentide vormistamisest. Räägiti ka internetiühenduse võimalustest. Õppetööst oli vaja rääkida juba oma teaduskonnas. Mina olin oma teaduskonnas ainus vahetusüliõpilane, seega minuga räägiti individuaalselt ning pakuti abi tunniplaani koostamisel.

Tuutorite süsteemi seal ei olnud, aga üliõpilasvahetuse koordinaatorid olid ise abivalmid ning mind aitas ka üks tudeng, kes oli ühe päeva minu giidiks teaduskonnas.

Peterburis elades oli probleemiks see, et ühiselamu asus linnas, kuid teaduskond Peterhofis ning tee ülikooli võttis 2 tundi (buss+metroo+elektrirong). Kuna esimestel päevadel tegelesin tunniplaani koostamisega ja külastasin rohkem loenguid kui vaja oli, siis tulin ülikoolist tagasi väga hilja. Esimestel päevadel oli vaja teha ka palju organisatoorseid asju (vormistada dokumente) ning kõigeks selleks oli raske aega leida.

Õppetöö
Võisin valida ükskõik milliseid kursuseid oma teaduskonnast ning ükskõik millises mahus. Soovitati valida 20 akadeemilist tundi auditoorset tööd nädalas, millest 8 pidi olema vene keel (samas keegi ei sundinud vene keelt võtma ning need 8 tundi sain asendada erialaainetega).

Tartu Ülikoolis on peaaegu kõik eksamid (minu teaduskonnas) kirjalikud, Peterburis olid aga suulised. Viimastel loengutel antakse küsimused eksamiks ettevalmistamiseks ning eksamil saab õpilane 1-2 küsimust nende hulgast. Ettevalmistamiseks antakse aega, aga vastata tuleb suuliselt.

Ütleksin, et TÜs on õppetöö natuke paremini organiseeritud- õppejõud puuduvad harvem ning puudumise korral leiavad endale kas asendaja või annavad materjali iseseisvaks õppimiseks. Peterburis oli õppejõudude puudumist rohkem ning tihtipeale toimusid siis loengud teisel ajal, aga samas mitte alati. Arvestama peaks ka sellega, et õppeaasata alguses läheb vähemalt paar nädalat kuni kõik tunniplaanid korda saavad.

Erinev on ka see, et TÜs on rohkem vabadust nii ainete valikuvõimaluse (võib vabalt valida aineid teistest erialadest ja teaduskondadest) kui ka kohalolemise suhtes. Üldjuhul jälgiti Peterburis, kui palju üliõpilane loengutel ja praktikumidel kohal käib. See aga puudutab rohkem alalisi õpilasi, vahetusõpilastel on rohkem võimalusi individuaalseks lähenemiseks.

Märkasin ka, et Peterburis on tugev matemaatikakool ning seal on rohkem just matemaatikaga seotud kohustuslikke aineid.

Minu teaduskonnas oli kogu õppetöö vene keeles ning hea vene keele oskuseta on seal raske hakkama saada. Seal ei hakkaks keegi ka ühe inimese pärast loengut inglise keeles pidama (nagu on TÜs).

Arvutitega oli olukord halvem kui Tartu Ülikoolis. Arvutiklassides ei ole arvutid internetiga ühendatud ning internetti sai kasutada raamatukogus, aga ka ainult kolmel arvutil (ning soovijaid oli muidugi rohkem). Teaduskonnahoones aga oli WiFi võrk, kus pääses internetti oma sülearvutiga.

Teaduskonna raamatukogu oli avatud ainult 11st 16ni, lisaks oli veel pooletunnine lõunapaus. Seal polnud ka võimalust iseseisvalt raamatuid otsida ja valida, vaid pidi täpselt ütlema, mis raamatut vaja on. Antud süsteem oli ebamugav.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamu oli Vassiljevskij saarel, Kapitanskaja tänaval, ning see meeldis mulle väga. Plokis oli 2 tuba, mõlemas 2 inimest. Tingimused söögitegemiseks olid seal head - köök on 4 inimese peale ning kööginõud olid olemas. Samuti oli olemas voodipesu ning seda vahetati piisavalt tihti. Tuba oli vaja iseseisvalt korras hoida, ülejäänud ruumides koristas töötaja.

Ülikooli poolt pakutav võimalus ühiselamus interneti saada on liiga kallis ning koordinaatorid soovitasid seda mitte kasutada. Mõned tudengid leidsid ise internetiühendusvõimalusi (nt. Yota). Ülikooli peahoones oli aga avatud WiFi võrk. Ning kui on vaja öösel interneti kasutada, siis on alati olemas McDonalds Nevski prospektil.

Üüri ma ise maksma ei pidanud (selle maksis ülikool). Täpseid kulusid küll ei tea, kuid tundus, et mul oli vist kõige kallim ja parem ühiselamu (välismaalastele pakutakse küll parimat).

Stipendium
Sain 5 kuu eest 6000 rubla ning stipendium kanti üle kohalikule pangakaardile. Stipendiumirahast jätkus ainult sõidukulude katmiseks (metroo+linnaliinibussid- magnetkaart; elektrirongi eest pidi iga kord maksma). Raha oli vaja ka mõnede dokumentide vormistamiseks (multiviisa, HIV-test) ning ka toiduks ja meelelahutuseks.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport: üliõpilaspiletiga saab elektrirongides poole hinnaga sõita. On võimalik teha endale magnetkaart (250 rub) ning laadida sinna 555 rubla eest 70 reisi metroos ning piiramatult sõita linnaliinibusside, trollide ja trammidega. Aga ainult 1 kuu. Kui kuu lõpeb, siis jälle tuleb maksta 555 rubla. Selle kaardiga saab tasuta sõita ka Peterhofi.

Toitu tasuks osta supermarketitest. Mulle meeldisid Ашан (nagu meie Maxima) ja Пятёрочка(nagu näiteks Konsum).
Kui on vaja teha dokumentide jaoks fotosid, siis 150 rubla eest 6 fotot aadressil Ploshadj Vosstanija 1.
Filme võib vaadata "Художественный" kinoteatris, mis on Nevski prospektil. Hommikul ja tööpäevadel oli kõige odavam pilet70 rubla.
Kõik üliõpilased võivad tasuta käia Ermitaažis.

Peterburi Riiklik Ülikool (Faculty of Applied Mathematics and Control Processes),
01.09.2009-31.01.2010

Algusesse...

PETERBURI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Välisüliõpilastalitusest tuldi mulle Peterburi saabudes bussijaama vastu ning viidi taksoga ühikasse, kus sain toa kohe kätte. Sellele järgnes ühikas enda ametlik sisse vormistamine ning järgmisel päeval peahoones asuvas välisüliõpilastalituses mitmesuguste dokumentide täitmine. Sügissemestril pidavat igasugused järjekorrad olema kordades aeganõudvamad kui kevadsemestril, tänu millele läksid võib-olla sellepärast esimese paari päeva bürokraatlikud asjaajamised suhteliselt kiirelt. Samas sain ma hiljem nii mõnelgi korral (nt viisa pikendamise kohta) teistelt vahetusüliõpilastelt oluliselt asjalikumat infot kui seda andis välisüliõpilastalitus. Minu teaduskonnas välisüliõpilastega tegelev koordinaator oli see-eest väga abivalmis ning kõik küsimused leidsid peaaegu koheselt lahenduse. Sõbralik oli ka kaastudengite ja teiste õppejõudude suhtumine. Tuutorite süsteemi ega orientatsioonikursust Peterburis ei olnud ning ülikooli poolt välistudengitele mingeid üritusi spetsiaalselt ei korraldatud, kuid teiste tudengite (nii välistudengite kui ka kohalike) seas polnud raske tutvusi leida ja sama kehtib Peterburis ka meelelahutuse kohta- linn on suur ning võimalusi palju.

Õppetöö
Aineid võisin ise vabalt valida kõige teaduskonnas pakutava hulgast, mille seas oli nii loenguid kui ka praktikume. Samuti loeti peamiselt vahetusüliõpilastele umbes viite ainet inglise keeles ja pakuti vene keele tunde. Sellest valikust koostasin endale ise huvipärase tunniplaani.

Teaduskonna raamatukogus olid korraliku internetiühendusega arvutid, kuid aeg-ajalt tuli nende kasutamiseks oodata järjekorras. Muidu oli teaduskonna hoones igalpool olemas ka wifi. Raamatukogu välisüliõpilastele raamatuid välja ei laenutanud.

Tingimused ühiselamus
Ülikoolil on mitu erinevat ühikat, mina elasin Vassili saare lõpus Korablestroitelei tänaval, kus kahe toa peale (üks kahe- ja teine kolmekohaline) oli oma köök ning dušš ja WC, kõik oli normaalses seisukorras. Korablestroitelei seltskond on valdavalt venelased, vahetusüliõpilasi oli küll ka, kuid mitte nii palju kui nt Ševt¨enko tänava ühikas. Ühe teaduskonna inimesed elasid tavaliselt järjestikustel korrustel kõik koos. Pesu sai pesta all pesumajas (pesu+kuivatus 120 rbl). Lisatasu eest sai tuppa ka internetiühenduse. Üüri maksis ülikool. Voodipesu eest tuli algul maksta 500 rbl, kuid kui kviitung alles hoida, siis semestri lõpus saab pesu tagastamisel raha ka tagasi. Teekond ühikast peahoonesse/kesklinna võttis bussiga aega umbes 30-40 min.

Stipendium
Rahalist stipendiumi ei olnud. Üldine hinnatase oli muidu enam-vähem samas suurusjärgus mis Eestiski, nii et vajaminev raha sõltub suuresti elustiilist.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Soovitan aktiivselt ära kasutada vene üliõpilaspileti eelist soodsamatele piletihindadele, kuna paljudes tasulistes sissepääsudes on muidu välismaalastele kehtestatud mitu korda kallimad hinnad. Näiteks teatris on võimalik umbes tund aega enne etenduse algust kassa läheduses olevast administraatori aknast üliõpilaspileti ettenäitamisel saada soodsama hinnaga müümata jäänud pileteid või üldsegi tasuta pääsme tingimusel, et vabade istekohtade puudumisel tuleb seista (süsteem on teatriti erinev). Hea infoallikas praktiliselt kõige linnas toimuva kohta (kontsertid, klubiüritused, kino, teater, muuseumid, sport jne) on kaks korda kuus ilmuv ajakiri Afi¨a.

Kristiina Müür (sotsiaalteaduskond)
Peterburi Riiklik Ülikool, veebruar- juuni 2009

Algusesse...

PETERBURI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Orientatsioonikursust ega tuutorite süsteemi ei ole ning mingit abi ei saanud ka administratsiooni poolelt- eri probleemide ja küsimustega tuli erinevate administratiivüksuste vahet joosta. Õppejõud ning tudengid on aga väga sõbralikud ja abivalmid ning tunnevad huvi nii sinu enda kui ka sinu õpingute vastu.

Õppetöö
Et aineid võis valida kõikide õpetatavate ainete seast, tundus valik ülihea. Ainuke probleem oli see, et kõik õppeplaanid on kirjutatud seintel olevatele suurtele paberilehtedele käsitsi, nii et mõnikord oli raske nendest aru saada. Ainete valik ja tunniplaani koostamine tuli teha iseseisvalt.
Esialgse tunniplaani kinnitamisel sain aga teada, et tegelikult tohivad välisüliõpilased ainult loenguid kuulata, seminaridest aga osa võtta ei saa ning ühes nädalas võib olla ainult 20 akadeemilist õppetundi, s.t. 10 loengut- kõike seda aga alguses ei öeldud.

Arvestuste saamiseks tuli teha nii kirjalikke kui ka koduseid töid; eksamid olid suulised.
Õppetöö on väga heal tasemel. Tartus on loengud tunduvalt süstemaatilisemad, Peterburis aga hästi kaasahaaravad ja mitmekülgsed. E-maili kaudu õppematerjalide ja kasulike linkide saatmist kasutas üksainus õppejõud.

Filoloogiateaduskonna peahoone teise korruse koridoris on olemas avatud wifi võrk; vahel aga tõmbab administraator tundmatul põhjustel wifi ruuteri elektripistikust välja. Filoloogiateaduskonna ja idateaduskonna (samas majas) raamatukogudes on võimalik kasutada internetiga arvuteid. Raamatukogudes on enamasti kõik vajalik kirjandus kohalkasutuses, aga on lubatud teha koopiaid.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamu asus Peterhofis; tee sealt teaduskonda võtab kokku u. poolteist tundi (40 min. marsruuttaksoga (50 rub.) või elektrirongiga (28 rub.), pärast seda 30 min. metrooga ja siis 15 min. jalgsi).

Ühiselamus on boksisüsteem: boksis on üks kahe- ja üks kolmekohaline tuba ning eraldi wc ja du¨¨. Ise elasin kahekohalises toas koos teise välisüliõpilasega- neiuga Saksamaalt; kõrvaltoas elas kolm noormeest ja kassipoeg. Köök on koridoris, aga külmkappi ei ole, nii et toidu säilitamiseks kasutasime pesukaussi, mis oli riputatud aknast välja. Talvel oli köögis külm ja kuna elektripliit töötab aeglaselt, siis kööki me peaaegu ei kasutanud.

Kuna sügissemestril toimus meie ühiselamus remont, puudus sel ajal ka interneti kasutamise võimalus; kõrvalmajas on aga olemas tasuline arvutikeskus. Ühiselamulinnakus on tasuline selvepesula, kolm kohvikut ja suhteliselt odav ööpäevaringne toidupood.
Üüri maksis ülikool, aga magnetkaardi ja võtmete valmistamise eest tuli maksta ise.

Stipendium
Stipendium peaks olema sama suur kui Peterburi ülikooli tudengitel (u.1200 rub.), aga ülikooli rahaliste probleemide tõttu keegi välistudengitest seda ei saanud. See aga poleks piisav isegi sõidukulude katmiseks (500 rub. kuus- ühistranspordi sõidukaart + u. 1000 rub. kuus, kui alati sõita ühiselamusse ja tagasi soodsa elektrirongiga). Tegelikult oli aga ühistranspordi kaarti võimalik osta alates novembrist, kuna enne seda polnud välisüliõpilased vastavasse nimekirja kantud- nii et kaks kuud tuli iga sõidu eest eraldi maksta ning iga päev pole võimalik ka elektrirongiga sõita, kuna see käib harvemini ja õhtuti on seal ohtlik.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Internetiga arvuteid saab kasutada raamatukogus ning ka idateaduskonna raamatukogus (peab olema üleülikooline lugejapilet).
Teaduskonna kohvikutes on söök taskukohane ja täiesti söögikõlblik; linnas on soovitav vaadata erinevates kohvikuvõrkudes (nt. Sbarro, T¨ainaja ložka, Carl's Jr.) pakutavaid päevapakkumisi.

Anna Agafonova (matemaatika-informaatika teaduskond, informaatika)
Peterburi Ülikool, sügissemester 08/09

Algusesse...

PETERBURI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Tuutorite süsteemi Peterburi ülikoolil ei ole, aga koordinaator Peterhoffis on väga hea ja abivalmis. Õppejõudude ja tudengite suhtumine on vägagi soe; üldiselt on koostöö noorte ja õpetajate vahel seal tihedam kui meil Eestis. Õppejõud abistab nii palju, kui vähegi võimalik ja vastab kõikidele su küsimustele. Toa sain kiiresti; peamised raskused tekkisid järgmistel päevadel paljude dokumentide vormistamisel ja eriti pikkades järjekordades ootamisega.

Õppetöö
Pakutavaid kursusi oli piisavalt palju ja taseme poolest väga head. Minu valitud kursused (tahkisefüüsika valdkonnast) toimusid loengute vormis. Kõik eksamid olid mul suulised. Minu arvates on õppetöö tase seal kõrgem kui TÜ-s, sest õppejõududel on väga suur õpetamiskogemus ja palju teadmisi erinevatest valdkondadest; lisaks on need inimesed, kes tegelevad teadustööga, ühtlasi ka õpetajad (mis on oluline lõputöö tegemisel).

Ligipääs arvutitele on halvem kui Tartus, aga meili sai lugeda ja ka väiksemaid tööülesandeid teha. Laboris olin ainult juhendajaga koos, nii et seal probleeme ei tekkinud. Raamatukogu lugemissaal töötab viieni õhtul; raamatuid saab koju laenutada kella neljani.

Tingimused ühiselamus
Toad on kahe või kolme inimese jaoks. Rohkem kui kolm kursust läbinud üliõpilastel on eeliseid- nemad paigutatakse elama kahetoalistesse ruumidesse. Söögitegemine ja pesupesemine ei ole probleemiks. Ühikad ei ole uued, neid remonditakse ja et see on pikk protsess, siis võib aeg-ajalt elektri ja veega probleeme tekkida. Interneti ühendamise võimalus on olemas. Üüri maksis ülikool, kuid see ei ole ka üldse suur- umbes 3000 rubla (1500 krooni) SEMESTRI jooksul.

Stipendium
Stipendiumi suuruseks on 900 rubla kuus. See ei ole äraelamiseks päris piisav. Hinnad Peterburis on enam vähem samad mis Eestis.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Üldiselt tuleb olla aktiivne, et ellu jääda; teisalt - jämedus ei ole lahenduseks. Sõltub situatsioonist. Oma isiklikel asjadel tuleb silm peal hoida (kotid, mobiiltelefon, võtmed jmt); elektrirongid on õhtuti ja öösiti ohtlikud.

Anna Šugai (loodus- ja tehnoloogiateaduskond, materjaliteadus)
Peterburi Riiklik Ülikool, 01.09.2007- 31.01.2008

Algusesse...

PETERBURI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabusin hommikul ja sõitsin kohe ühikasse (aadressi sain teada telefonitsi, enne Peterburi minekut helistasin sealsesse välisüliõpilaskülla). Aga ühikas keegi sellest midagi ei teadnud. Mul tuli oodata mitu tundi, enne kui kõik lahenes. Tuutorite kohta pole mul midagi teada. Välisülikooli administratsiooni ma ei saa kuidagi iseloomustada- oli üks inimene, kes minuga tegeles- suunas mind, rääkis, mida on vaja teha, kuhu minna; võisin talle küll igal hetkel helistada, aga ikkagi oli vaja kõike ise teha ja see oli üsna väsitav! Valitses täielik bürokraatia- nii palju pabereid tuli täita ja siis veel oodata mitu tundi järjekordades; enne seda, kui kõik on OK ja sa võid rahulikult ülikoolis käia, on vaja paljudest kohtadest ära käia. ja kõike tehakse seal aeglaselt. Kaks esimest nädalat olid kohutavad! Lõbustuste kohta ütlen seda, et korraldasin neid endale ise- Peterburi on väga suur linn ja seal on palju kohti, mida vaadata ja kuhu minna. Sain tuttavaks paljude inimestega, nii venelaste kui ka teistest riikidest pärit inimestega; nendega oli lõbus koos aega veeta- käisime kinos, muuseumides, teatris, pubis jne. Õppejõud ja tudengid olid vahvad ja alati abivalmis; üldse on sealsed inimesed väga avatud ja soojad.

Õppetöö
Vene keel on minu emakeel, nii et sellega probleeme polnud. Arvuti oli mul ka endal olemas ja Interneti-ühendus ka. Ligipääs raamatukogule oli piisav. Õppetöö vormist rääkides: valisin ise mulle vajalikud kursused, nende sees olid nii loengud kui ka praksid. Ekasameid ma ei sooritanud, sest jäin seal haigeks ja veetsin paar nädalat haiglas; arvestusi oli aga küll.

Tingimused ühiselamus
Mina elasin koos ühe tüdrukuga Koreast, kõrvaltoas elasid kolm hiinlast. Nende seltskond mulle väga meeldis, nad olid väga lahked, sõbralikud ja alati aitasid mind. Võimalused söögitegemiseks olid rahuldavad, pesu pesesin pesumajas, mis oli esimesel korrusel; Interneti-ühendus oli ka võimalik ja toas oli ja TV. Teisel korrusel oli söökla; olemas olid ka ruumid, kus mängida tennist ja piljardit ning vaadata telerit, samuti saal, kus laupäeviti üritati diskot. Üüri maksis ülikool.

Stipendium
Stipendiumi suuruseks oli 900 rubla. Stipendiumi saab kätte välisüliõpilasküla kõrval asuvast hoonest. Muidugi see ei ole see summa piisav, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Sertifikaati, mis kinnitab, et teil ei ole HIVi, ei ole mõtet Eestis hankida, sest Venemaal tuleb end nagunii testida (see maksab umbes 500 rubla). Kui olete õppinud vene koolis, siis võtke kaasa mingi tõestav dokument, muidu tuleb sooritada eksam (mis ka maksab).

Rima Bagautdinova (arstiteaduskond, hambaravi)
Peterburi Riiklik Ülikool, 2007/2008. õppeaasta sügissemester

Algusesse...

PÕHJA-CAROLINA ÜLIKOOL GREENSBOROS

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Greensboro ülikool oli oma välistudengite suhtes igati abivalmis- juba alguses organiseeriti sealse kooli üliõpilased lennujaama vastu, kes aitasid välistudengeid hotellidesse majutada, hiljem toimus hotellidest inimeste kokkukorjamine ja ülikooli territooriumile toomine. Kogu orientatsiooninädal oli tehtud võimalikult selgeks, arusaadavaks ja samal ajal lõbusaks. Orientatsioonikursust kui sellist ei eksisteerinud, küll aga oli kohustuslik orientatsiooninädal, kus jagati kõigile materjale koolielu kohta ja tudengid ning IPC (International Programs Center- osakond, mis tegelebki välisüliõpilaste vastuvõtuga) töötajad andsid piisavalt palju selgitavat informatsiooni ning pakkusid abi näiteks ka ostukeskuste külastamisel, kuna sinna pääseb üldjuhul vaid autoga.

IPC töötajad olid väga suureks abiks, samas olid olemas ka nn tuutorid ehk PAL'id. Igale välisüliõpilasele oli määratud üks tudeng, kes pidi teda abistama. Mõned said oma PALiga parimateks sõpradeks ja pidasid koos pidusid, mõni kasutas oma PALi vaid siis, kui oli vaja lahendada mõningaid probleeme või saada vajalikku infot. Paraku juhtus ka seda, et mõni nägi oma PALi vaid esimesel päeval ja ajanappuse tõttu polnud rohkem võimalik temaga ühendust saada, kuid samas võis alati pöörduda teiste tudengite PALi poole. Ma leian, et sellest süsteemist oli palju abi, kuna üldjuhul olid PALid väga head suhtlejad ja huvitatud vahetusüliõpilaste aitamisest.

Administratiivse küljega läks mul ka hästi- üldiselt on kõik kannatlikud ja abivalmis selgitama kõike niipalju kui vaja. Kaastudengid suhtuvad välistudengitesse üldiselt abivalmilt ja väga kerge on endale sõpru leida, kui vaid ise avatud inimene oled. Mulle näiteks pakkusid loengukaaslased eksamiteks koosõppimise võimalust ja jagasid huvitavat informatsiooni õppejõudude ja koolisüsteemi kohta või kutsusid enda poole õhtusöögile. Õppejõud olid samuti väga abivalmid ja nõus selgitama materjali uuesti, kui kellelgi tekkis raskusi arusaamisega. Õppejõududel on vähemalt Greensboro ülikooli puhul üldse kombeks võimalikult palju tudengitega suhelda ja neid tundma õppida ning nad on e-maili teel või oma kontorist väga hästi kättesaadavad ja alati valmis aitama. Mina käisin näiteks rahvusvaheliste suhete õppejõuga kohvikus enne eksamit testis küsitavatel teemadel vestlemas.

Välisüliõpilaste meelelahutus on samuti garanteeritud- esimestel nädalatel korraldab IPC erinevaid programme: peod, ühine jalgpallivaatamine jne. Kogu sügissemestri vältel on kokku kolm vaheaega (mõni vaid mõnepäevane) ning vaheaegadel organiseeriti reisid kas New Yorki, Washingtoni või mujale. IPC palub esimestel nädalatel erinevatel organisatsioonidel end tutvustada ja nii saad end meelelahutusega kiiresti kurssi viia. Mina leidsin tänu sellele võimaluse tegeleda kaljuronimisega, ühineda võrkpallitiimi ja aikido klubiga. Meelelahutuse eest hoolitseb veel ka IPC poolt organiseeritud I Fellow grupp- mõned tudengid, kes informeerivad välistudengeid põnevatest sündmustest ülikoolilinnakus ja mujal ning organiseerivad ka ise pidusid, matku, ekskursioone.

Minu jaoks sisseelamisel mingeid raskusi ei esinenud, aga ma olen harjunud pikalt kodusteemal elamisega ja uue elukorraldusega harjumisega. Mõned tudengid leidsid, et kohaneda pole nii lihtne ja tundsid koduigatsust, kuid siiski leian, et IPC teeb omalt poolt kõik võimaliku, et tudengite kooliellu sulandumine toimuks võimalikult kergelt.

Õppetöö
Kuna õppisin Ühendriikides, kus kogu õppetöö toimub inglise keeles, siis oli mul võimalus võtta praktiliselt kõiki kursuseid, mis üldse pakuti. Lisaks võisin vabalt võtta kursuseid väljaspool oma eriala, nii sain ma võtta ka aineid oma kõrvaleriala valdkonnastning õppida veel prantsuse ja saksa keelt.

Õppetöö toimus loengute ja seminaride vormis- ühe aine loengud saavad olla kas 50 minutit või 75 minutit ja on siis vatsavalt kolm või kaks korda nädalas (veidi nagu keskkooli süsteem). Kui rääkida Greensboro loengutest, siis õppejõud teevad omalt poolt kõik, et tudengid loengutes kaasa räägiksid- nii algasid näiteks rahvusvaheliste suhete loengud alatiaktuaalsete maailmas toimunud sündmuste arutamisega, tudengitel tuli ise leida valdkonnad ja uudised. Ajaloos jällegi pidi igaks loenguks ette valmistama küsimusi, mida tuli loengus kohustuslikus korras esitada. Ajaloo loeng oligi pigem seminari vormis, lisaks esitas õppejõud loengu teemadel ka videomaterjale. Saksa keele õppejõud aga julgustas kõiki klassivälistest saksa keelega seotud üritustest osavõtmisega, pakkudes selle eest ka nn. extra credit võimalust.

Ainete hindamine põhineb punktide arvestussüsteemil, kus näiteks eksamid annavad 50%, loengutest osavõtt 10%, esseed 30% ja quiz tüüpi testid 10%. Loengutest osavõttu ja quiz tüüpi teste oli võimalik asendada erinevate extra credit punktidega. Eksameid oli igat tüüpi- niisuulisi, kirjalikke kui ka erinevate vastusevariantidega eksameid. Tavaliselt ei olnud tegemist ühe eksamiga, vaid pigem kahe kuni nelja eksamiga, pluss minu ajaloo õppejõud näiteks nõudis kogu semestri vältel nelja esseed ja rahvusvaheliste suhete õppejõud soovis lisaks kolmele eksamile ka uurimustööd ja 6 valikvastustega testi sooritamist. Võib tunduda, et tööd oli kohe liiga palju, aga tegelikult polnud asi sugugi nii hull- kõigega saab hakkama.

Ajaloovaldkonnas ja keelte alal hindaksin õppetöö taset võrdseks Tartu Ülikooli omaga. Tegelikult kui järele mõelda, siis vist kõik on suhteliselt samaväärne, kuigi mulle tundus, et Ühendriikide süsteem on lihtsam, aga samas saan lõppkokkuvõttes ikkagi sarnaseid teadmisi ja hinnata tasuks ka seminare ja õppejõudude võimet tudengeid kaasa rääkima ja rohkem enda peaga mõtlema panna.

Ligipääs arvutitele ja raamatukogule oli väga hea. Greensboro ülikool on varustatud võimsa arvutilaboriga, mis tagab piisava ligipääsu arvutitele, lisaks on veel iga teaduskonna hoones oma arvutite ruum, raamatukogus on piisavalt materjale ja mis väga tore- raamatukogu on avatud keskööni ning seal asuv arvutilabor on lahti kella neljani hommikul.

Tingimused ühiselamus
Elasin ühikas, mis oligi mõeldud rohkem välistudengitele, mis andis muidugi suurepärase võimaluse olla kogu aeg koos välistudengitega, kuid ühikas oli ka piisavalt kohalikke tudengeid. Elatakse kahekaupa tubades ja üldiselt jälgiti, et kaks samast rahvusest tudengit ei satuks koos elama. Ühikates on ka nn resident adviser- iga korruse kohta üks kohalik tudeng, kes riputab stendidele vajalikku infot, peab korda ja aitab lahendada probleeme, mis seoses ühikaga tekkida võivad.

Võimalusi söögitegemiseks oli piisavalt- igal korrusel oli köök külmkapi, pliidi ja mikrolaineahjuga. Lisaks oli esimesel korrusel veel üks üldkasutatav suurem köök sama varustusega. Pesu pesemine on lihtne ja mitte väga kulukas, mina näiteks ei pidanud kunagi ootama järjekorras, et pesu pesta. Pesemisvõimalused olid samuti piisavad- igal korrusel on tüdrukute ja poiste dushiruum ja sooja vett saab igal ajal. Tubades on olemas internetiühendus ning selle eest eraldi maksma ei pea. Samuti on ühine puhketuba internetiga varustatud- võrgukaabel tuleb vaid endal leida.

Mingeid probleeme ühikaga ei esinenud ja minu stipendium kattis õnneks ka elamiskulud (mis oleksid umbes 3000 krooni kuus).

Stipendium
Stipendium kattis minu õppimis-, elamis- ning söögikulud, mis minu jaoks oli igati piisav. Süüa sain ülikooli kohvikus, kus toimus rootsi laua tüüpi toitlustamine vähemalt kolm korda päevas- igati suurepärane võimalus. Söögid olid ka väga head.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ole avatud, suhtle teiste välistudengita, võta osa IPC üritustest, suhtle kõigiga, küsi julgelt informatsiooni kellelt tahes!

Greensboros on ülikoolilinnaku juures tänav nimega Tate street ( küsi tudengitelt, kõik teavad seda ja oskavad juhatada, see ei ole kaugel- max 500 meetrit kustiganes sa ülikooli territooriumil peaksid asuma). Sellel tänaval leiad erinevaid söögikohti- New York pizza restaurant on näiteks kuni 3ni hommikul avatud. Igal esmaspäeval ja teisipäeval maksab College Hill pubis õlu 1dollar (PS! joomine kahjustab tervist).

Osta oma raamatud/õpikud Tate streetil asuvast raamatupoest ja mitte ülikooli raamatupoest või telli hoopis Amazonist ja semestri lõpus müü nad tagasi ülikooli raamatupoele.

Võta kodust kaasa adapter ja voolukonverter- ameeriklased kasutavad 120 volti meie 220 asemel. Tõenäoliselt su telefoni akulaadijas või näiteks föönis ei ole sisseehitatud konverterit ja siis need vidinad ei pruugi tööle hakata.

Tee ostud Wal Martis- see on kõige odavam. Külasta veel Friendly Centerit , sinna saad raamatukogu eest Heat bussiga (vist oli nr. 72, aga infot selle kohta leiad Heat bus kodulehelt või raamtukogust). Shopata saab veel Four Seasons ostukeskuses, sinna saad Tate ja Spring Gardeni nurgal asuvast bussipeatusest GTA bussiga nr. 2.

Bussisõidu eest sa tudengina maksma ei pea, aga bussisõidugraafik ei ole kõige tihedam ja üldse pole ühistransport kõige paremini välja arenenud, st otsi endale autoga sõber. Autoga sõitmiseks peab sul endal olema NC juhiluba, mille tegemine võtab mõne kuu (seal tuleb end ka bürokraatiamasinast läbi närida, et siis kannatust).

Greensboro on üldiselt turvaline koht, aga liigu ikkagi kellegagi koos, kuiöösel pubist koju tuled.

Greyhound buss on kõige soodsam liikumiseks linnade vahel, ka Amtrack rongiga saab erinevatesse paikadesse suhteliselt kergesti. Chinatown bussid on ka soodsad ning kui ma ei eksi siis Charlottes ja Raleighs on mõlemas Chinatown bussid olemas.

Bürokraatia pole nii hull kui Belgias, aga ole valmis erinevaid, suhteliselt mõttetutena tunduvaid pabereid täitma ja erinevaid ametiasutusi mööda käima, kui tahad seal näiteks tööluba taotleda.

Ülikoolisisene asjaajamine toimub kiirelt ja liigse bürokraatiata- kui sa just mõnd ühikas kehtivat seadust ei riku.

Siit leiad minu blogi, mida pidasin oma äraoleku ajal ning kust näeb pilte ja saab lugeda elu-olu kohta Greensboros: http://helika-northcarolinasemester.blogspot.com/

Helika Jürgenson (Filosoofiateaduskond, ajalugu)
University of North Carolina at Greensboro, 16.08.2009-17.12.2009

Algusesse...

 

PÕHJA-CAROLINA ÜLIKOOL GREENSBOROS

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Õpilaste saabumisel (selleks on tavaliselt määratud kindel kuupäev- nädal enne loengute algust võib sisse kolida) on koostatud nädalane orientatsioonikava. Eestlasele võib isegi kummaline tunduda, et tähtsaks peetakse loenguid ka teemal "kohtingud" või "Probleemilahendus toakaaslaste vahel". Samuti viiakse õpilased kohalikku Wal-Marti (supermarket), et nad kõik vajalikud asjad sealt endale soetada saaksid. Programm koosneb ka erinevatest meelelahutuslikest tegevustest nagu bowling või restorani minek.

Inimesed siin on üldiselt ülimalt sõbralikud ja abivalmid ning harva kohtab kedagi, kes sinuga tõre või ebaviisakas oleks. Ikka leidub keegi, kelle poole pöörduda, kui on probleeme. Siin on mitmeid inimesi, kes on spetsiaalselt selleks, et vahetusõpilastele abiks olla. Üks põhiline organisatsioon on IPC (International Programs Center), mis organiseerib vahetusõpilastele väljasõite ja üritusi, ning seal on paar inimest, kes aitavad ka kursustele registreerimise ja muude probleemidega. Neli inimest on valitud nö i-fellow'iteks, kes elavad samas ühikas, kus enamik vahetusüliõpilasi ja kes on alati lähedal, kui on vaja midagi küsida. Iga õpilane saab ka eraldi oma pali ehk ühe vabatahtliku üliõpilase koolist, kes on siis põhimõtteliselt "sinu esimene sõber". Siin on võimalus ka endale tuutor otsida, kes on palgaline vanema kursuse üliõpilane ning kes teab ja tunneb eriala või ainet, milles õpilane abi vajab.

Õppetöö
Ammerikas nõutakse õpilastelt õppetöös suurt distsiplineeritust. Õppetöö toimub väga korrapäraselt - nii kui on kursusele registreeritud, prindib iga õpilane endale välja syllabuse ehk dokumendi juhtnööride ja nõudmistega õppejõu poolt. Iga kuupäev on täpselt ette planeeritud- mis kuupäeval mingit teemat võetakse, millal on eksamid ning millal on vaja mingi teatud dokument ära saata. Tähtaegadega ollakse Ameerikas ülimalt karmid. Ülimalt harvadel juhtudel võtab õppejõud hilinenud töö vastu või laseb õpilasel mõne eksami või väiksema testi järele teha.

Eksameid on igas aines tavaliselt semestri jooksul mitu ning nad on protsentuaalselt samal tasemel ja sama mahuga kui lõpueksam. Samuti saab eksameid teha ainult korra, järeleksameid teha ei lasta. Lõpuhinne liidetakse kokku paljudest erinevatest faktoritest nagu loengus kohal käimine, klassitöös osalemine, jooksvatest ülesannetest, koduste tööde hinnetest, quizidest (väiksemamahulised testid) ning eksamitest. Loengus peab kohal käima ning hilineda ei tohi, kuna see loeb õpilase "loengus kaasa tegemise" suhtes. Tavajuhul on lubatud maksimum 2-3 loengust puudumist. Õppetöö toimub pigem keskkoolile omase korralduse järgi.

UNCG ülikoolis kasutatakse interneti teel käsitletavat süsteemi Blackboard, kus õpilane saab vaadata oma jooksvaid hindeid, oma klassikaaslaste nimesid, pidada diskussiooni erinevate teemade üle jne.

Kursustele registreerimisega esines mul kohati probleeme. Siin on igas klassis kindlaks määratud number õpilasi ning siin toimib "kes ees see mees" printsiip. Kursuste otsimise ja registreerimise kohta võib küsida abi Drurylt või Denise'lt, kes on spetsiaalselt sinu aitamiseks palgatud tegelased. Alati on võimalus oma ihaldatud ainet andvale professorile kirjutada ning küsida kas ta saab oma loengusse võtta lisaüliõpilasi ning esimese koolinädala jooksul on nö add-drop periood, kus üliõpilased oma kursusi kas lisavad või likvideerivad ning sel perioodil vabaneb tihti nii mõneski loengus kohti. Sellega on küll väga palju organiseerimist, aga kursuseid leidub ning neid on võimalik ülikooli koduleheküljelt ka eelnevalt välja otsida.

Loenguid toimub absoluutselt igas vormis, oleneb, mis eriala õpitakse. Õppejõud ootab õpilastelt loengus aktiivset osavõttu, st küsimustele vastamist ning diskussiooni- vaikselt istumine eriti kasuks ei tule.

Ligipääs arvutitele, laboritele, printeritele, koopiamasinatele ja muule vajalikule on üsnagi lihtne. Kõik on campuses olemas ehk siis kõik on käe-jala ulatuses, paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Igal õpilasel on oma First Card, millega saab campuses osta nii toitu kui ka muud vajalikku. Raamatute ja filmide laenutus on õpilastele tasuta. Samuti on tasuta bussisõit Greensboro ümbruskonnas.

Tingimused ühiselamus
Mina elasin ühikas nimega Phillip-Hawkins, mis on teise nime all tuntud kui "The i-house" ehk siin elavad enamik vahetusüliõpilastest. Kohataotluse peab saatma varakult, kuna kohad saavad kiiresti täis! Toas elatakse kahekesi, ehk igal õpilasel on üks toakaaslane- ta on kas teine rahvusvaheline üliõpilane või ameeriklane.

Vahetusüliõpilased elavad kolmel korrusel: kolmas, neljas ja viies korrus Hawkins poolel (Phillip poolel on freshmanid ehk rebased). Iga korrus on jagatud kaheks koridoriks, poiste ja tüdrukute pool ja iga koridor jagab ühist vannituba. Du¨iruume on ühe vannitoa peale kokku 4 ning samuti on 4 WC-d. Köök on igal korrusel nii poistel kui tüdrukutel ühine, seal on suur külmkapp, kraanikauss ja mikrolaineahi. Võimalik on endale ka ise odavalt väike külmkapp tuppa soetada. Puudub küll ahi ja pliit, aga kui on suur vajadus, saab leida kellegi, kellel mõlemad asjad olemas on.

Pesupesemisvõimalused on kolmandal korrusel, kus on laundry room pesumasinate ning kuivatitega. Nende kasutamiseks on vaja maksta väike summa raha, aga see raha tuleb tavaliselt First cardi pealt (see on nagu oma isiklik pangakaart, kuhu saab raha laadida ja mida saab kasutada campuses erinevates asutustes). Internet on igal toal juba olemas, selle eest eraldi raha ei küsita, mõlemal toakaaslasel on selleks oma kaabel.

Söömiseks on kõige targem võtta söögiplaan Cafes, mis on campuses olev söögiasutus, kuhu saab First cardiga sööma minna (selle kulud katab stipendium!).

Stipendium
Üüri-, elamis- ja õppekulud maksab ülikool, see on osa stipendiumist! Õpilane peab maksma õpikute eest (mis on väga kallid! Hea idee on osta õpikud internetist või laenata kelleltki, kes on sama loengu juba võtnud) ning kindlustuse ja viisa eest. Tartu ülikoolile peab maksma ka tavapärast õppemaksu tolle aja jooksul, kui õpilane viibib välismaal. Stipendium on väga hea, kuna elamiskulud siin on väga kallid, selle stipendiumiga säästab õpilane tuhandeid dollareid.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
UNC Greensboro on suurepärane koht, kus oma vahetusaasta või -semester veeta! Siin kohtab inimesi igalt poolt maailmast, kõikidelt kontinentidelt ning Ameerikas elamine laiendab kõvasti silmaringi. Õppida on palju- elad ju teisel pool maakera ning suheldes inimestega kõiksugustest kultuuridest laiendad oma teadmisi maailma kohta kõvasti.
Soovitan kindlasti asjaajamisi mitte viimasele minutile jätta- paberimajandust ajades võib ette tulla kõiksugu takistusi. Soovitan otsida ka sõbra, kellel oleks auto ning kes oleks nõus sind viima sinna, kuhu vaja- kas panka või poodi.

Annika Kiili (Filosoofiateaduskond)
University of North Carolina Greensboro, 2008/09 õppeaasta

Algusesse...

 

TAMPERE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Nii Tampere kui ka Tartu ülikooli välisüliõpilastalitluse poolset asjaajamist on minul põhjust vaid kiita. Nii reisile eelneval, Tamperes viibimise ajal kui ka tagasi Eestis olles oli asjaajamine kiire ja informatiivne. Tamperesse saabumisele järgnes nädalane orientatsioonikursus, kus selgitati nii elamisega, ametkondade asjaajamisega kui ka õppetööga seonduvat. Suur osa sellest infost oli minule kordamine, kuna vastav teave oli olemas ka materjalides, mis mulle Tamperest Eestisse saadeti. Siiski oli info mõnes osas konkreetsem, nii et soovitan kindlasti kursusest osa võtta. Samuti oli kursuse aeg kohaks, kus sõlmiti esimesed tutvused. Üldiselt oli vastuvõtt igati positiivne ja minul küll sisseelamisega raskusi ei esinenud. Selle nimel nägi vaeva ka üliõpilasorganisatsioon TAMY, kes hoolitses ürituste ja reiside organiseerimise eest (vt lähemalt http://www.tamy.fi/en/). Soovitan kindlasti nii palju kui võimalik üritustest osa võtta- tegemist on äärmiselt sõbraliku ja meeldiva seltskonnaga.

Õppetöö
Sobivate kursuste valikuga probleeme ei olnud, kuna inglise keeles loetavate ainete hulk oli suur. Samuti oli mitmekesine õppetöö vorm: aineid loeti nii veebikursustena, nädalaste intensiivsete seminaridena kui ka tavaliste loengute vormis. Minu jaoks oli uudne raamatueksamite sooritamise võimalus, kus eksam tuli sooritada ühe või mitme raamatu põhjal. Juhul kui teemakohast ainet antud semestril ei loeta, on selline aine sooritamise võimalus hea viis ennast teemaga kurssi viia. Mina isiklikult raamatueksamit ei sooritanud, ent mitmed välistudengid kasutasid seda võimalust just põhjusel, et iseseisev töö raamatuga annab aja osas nö vabamad käed reisimiseks.

Ligipääs arvutitele ja internetile oli olemas igas ülikoolihoones arvutiklasside näol. Õppimistingimused olid Tampere ülikoolis minu hinnangul tõesti head: õppehoonetes olid olemas mitmed kohvikud, lugemissaalid ja nn vaiksed ruumid (kasutati iseseisva töö tegemiseks).

Tingimused ühiselamus
Mina elasin Lapinkaari ühiselamus (ülikoolist ca 30 min kõndimist), kus seltskond oli vägagi rahvusvaheline. Elamiseks oli mul omaette tuba, mis nägi välja korralik, ehkki oli väike. Kuna olin Tamperes õppimas üleülikoolilise lepingu alusel, siis maksis minu üüri ülikool. Erasmusega minejad pidid üüri maksmise eest ise hoolt kandma. Lisaks toale oli vaid minu kasutada ka wc ja vannituba. Kööki tuli jagada ning peab ütlema, et enamasti valitses seal suhteliselt suur segadus. Head võimalused olid pesupesemiseks ja saunas käimiseks. Sauna tehti neli korda nädalas: kaks olid naiste ja kaks meeste ajad. Oli kuulda, et tuli ette riiete varastamist kuivatist ning samuti läks asju kaduma külmkappidest. Üldiselt aga olid tingimused elamiseks head, vähemalt mina üllatusin meeldivalt. Samas peab tunnistama, et elasin ka viiendal korrusel, mis oli kõige rahulikum korrus terves majas, st kuna minu korrusel puudus suur köök toimusid peod ja suuremad olengud teistel korrustel. Seetõttu ei olnud mul ka probleemi, et öösel pidude tõttu magada ei saaks. Tean, et teiste korruste elanikud olid liigsest lärmist suhteliselt häiritud.

Stipendium
Tampere ülikooli poolt makstav stipendium oli 350 eurot kuus (lisaks tasuta majutusele ja õppimisele), mis kanti igakuiselt pangaarvele. Stipendiumiga on võimalik normaalselt ära elada, st stipendium katab kulutused toidule, esmatarbekaupadele ja kui suhteliselt kokkuhoidlikult arveldada, siis piisab ka mõneks väljasõiduks. Kes soovib aga kaugemaid reise ette võtta, siis vaid stipendiumist kindlasti ei piisa.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kindlasti soovitan lõunastada ülikooli sööklates, mis on tudengile odavad, pakuvad väga kvaliteetset toitu ja head valikut. Odavamad toidupoed, mida võiks mainida on S-market ja Little. Kes soovib transpordi pealt kokku hoida, ent jalgsi kõndida ei armasta, võiks kindlasti kaaluda jalgratta ostmist või siis oma ratas kaasa võtta. Soomlased, ja eriti tudengid, kasutavad jalgrattaid väga palju.

Mare Naaber (sotsiaalteaduskond, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika)
Tampere ülikool, kevadsemester 2009

Algusesse...

TAMPERE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vastuvõtt Tampere Ülikoolis oli hästi korraldatud. Ülikooli poolt määrati kaks tuutorit, kes tulid mulle Tamperesse jõudes vastu, andisid üle ühiselamu toa ning aitasid edaspidi vajalike dokumentide vormistamisel (näit: pangaarve avamine, bussikaardi taotlemine, üliõpilaskonna liikmeks registreerumine). Suhtlesin tuutoritega tihedalt kogu välisülikoolis veedetud aja jooksul, seega sai tuutoritelt pidevat abi erinevate igapäevaküsimuste lahendamisel.

Tampere Ülikool pakkus välisüliõpilastele esimesel õppenädalal orientatsioonikursust, mille raames tutvustati õppesüsteemi, sportimisvõimalusi ja muid olulisi küsimusi. Tampere Ülikooli administratsiooni, õppejõudude ja tudengite suhtumine oli väga sõbralik ning inimesed olid abivalmid. Välisüliõpilastele korraldati koduülikoolide tutvustamise õhtu ning organiseeriti erinevaid reise nii Soome piires kui ka välismaal (näit Venemaa). Raskusi sisseelamisel ei esinenud, sest Soome ühiskond sarnaneb paljuski Eestile.

Õppetöö
Vahetusüliõpilastele pakutavaid kursusi on Tampere Ülikoolis piisavalt ning võimalike inglisekeelsete kursuste arv sõltub õpitavast erialast. Samuti saab osaleda soomekeelsetel kursustel, juhul kui õppeaine ei nõua kohustuslike eeldusainete läbimist. Õppetöö vorm varieerus sõltuvalt õpitavast ainest ja sooritatud eksamid olid kõik kirjalikud. Tartu Ülikooli ja Tampere Ülikooli õppekorraldus ja õppetöö tase on võrdväärsed.

Tingimused ühiselamus
Elasin Lapinkaari nimelises ühiselamus, mille tingimused olid keskpärased (täpsem info: http://toas.xetnet.com/Lapinkaari.1059.0.html). Positiivse asjaoluna toon välja, et elasin toas üksinda, kus minu kasutada oli isiklik vannituba. Lapinkaari ühiselamus majutatakse peamiselt välisüliõpilasi, kuid leidub ka üksikuid soome tudengeid. Üüri maksmise korraldas Tampere Ülikool.

Igas toas on traadita internetiühendus, mille kasutamiseks saab üürnik kasutajatunnuse ja salasõna. Söögitegemine oli võimalik ühisköökides, mis asusid igal ühiselamu korrusel, kuid ühisköögid olid mustad ja korrast ära, kuna enamik välisüliõpilasi ei hoolinud enda järelt koristamisest. See-eest olid pesupesemise võimalused Lapinkaaris korralikud. Ühiselamu allkorrusel oli ruumikas pesuruum koos kahe pesumasina, ühe kuivati ja käepäraste puhastusvahenditega, samuti leidus pesu kuivatamiseks kuivatusruum. Kahjuks tuli mõnel vahetusüliõpilastel ette juhtumeid, kus ühiskülmikusse jäetud toit või pesuruumis kuivanud riided jäid kadunuks. Problemaatiliseks võib kujuneda suurte ühisköökide läheduses elamine, sest köökides korraldatakse tihtipeale ühiseid istumisi, mis võisid kesta varaste hommikutundideni ja osutuda väga lärmakaks. Kõikides Tampere Ülikooli ühiselamutuses kehtivad kasutusreeglid, mis on järgimiseks kohustuslikud ning kõikidest rikkumistest on võimalik teavitada ülikooli administratsiooni.

Stipendium
Tampere Ülikooli poolt eraldatud stipendiumi suurus oli 350 eurot kuus, mis laekus igakuiselt Soomes avatud pangakontole. Juhul, kui soovid osa võtta vabaajaüritustest või reisidest, siis kindlasti on tarvilik lisaraha olemasolu, sest elu Soomes on teadupärast Eestist kulukam.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Soovitan kindlasti taotleda Tampere linna ühistranspordi kaarti (täpsem informatsioon: http://www.tampere.fi/english/publictransport/tickets/travelcardtickets/index.html), millega liiklemine on tunduvalt odavam. Bussi kuukardi maksumus üliõpilasele on 40 eurot ja ühekordse pileti laadimine ühistranspordi kaardile maksab 1,05 eurot (tavapilet on 2 eurot). Ühistranspordi kaardile saab raha laadida ülikooli poes (miinimumsumma on 20 eurot) või R-Kioskides ning nimetatud kaardi täiendavaks funktsiooniks on ka võimalus kasutada seda maksevahendina avalikes ujulates ujumispileti soetamisel.

Tampere Ülikoolis on üliõpilastele väga head ja soodsad söömistingimused (lõuna maksumus 2 - 2,5 eurot) - ülikoolis on mitu erinevat sööklat ning osad neist on avatud ka laupäeviti.

Tampere on turvaline ja üliõpilassõbralik linn, mida soovitan kõikidele!

Tomek Tosin (õigusteaduskond)
Tampere Ülikool, 2008-2009 kevadsemester

Algusesse...

TAMPERE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Semestri alguses toimus orientatsioonikursus, mis kestis 3 päeva ja oli kõigile kohustuslik. Käsitleti väga erinevaid teemasid kultuuridevahelistest erinevustest väga praktiliste asjadeni välja. Igaühel oli oma tuutor, kes uue "kodu" kätte näitas ja kelle poole võis oma muredega pöörduda. Minu tuutoriks sattus tüdruk, keda tundsin juba varasemast ajast. Üldiselt jäi mulje, et tuutoritel ei olnud liiga palju "rebaseid", st kindlasti jäi kõigile aega, mitte nii, et keegi oleks liiga suures rühmas nö kaotsi läinud.

Õppejõud olid väga toredad. Nt. väike seminarigrupp, kus käisin, võimaldas õppejõul igaühega individuaalselt suhelda. Õppejõud oli alati valmis aitama ja otsima nt sobilikku kirjandust just konkreetsele tudengile. Ka teised, kellega kokku puutusin just asjaajamisel, olid abivalmid ja vastutulelikud.

Orientatsioonikursusel räägiti ka meelelahutusest, kuid ise ma eriti ühistel pidudel ei osalenud. Kuid tundub, et üldiselt olid üritused populaarsed.

Õppetöö
Käisin seminaris, vt punkt 1. Seminari keel oli kohalik (soome) ja kuna see oli mu peaaine, siis inglisekeelsetel, välistudengeile suunatud kursustel ma ei käinudki.

Seminar oli hindeline, mis erineb TÜ õppekava seminarist, kus see oleks olnud arvestatud/ mittearvestatud. Hinde saamine eeldas igaks korraks lugemist ja kommentaare sel nädalal esitatavale tööle. Oli meeldiv, et suurem osa oli tõesti alati ette valmistunud ja andis konstruktiivset kriitikat, mitte ei lugenud vastavat teksti alles tunnis. Hindasin seda väga.

Ligipääs arvutitele oli väga hea, internet toimis ka ilusti.

Tingimused ühiselamus
Toas elasin üksi. Toas oli oma wc ja dush, kuid kööki mitte. Ühiselamu seltskond koosnes vahetustudengitest.

Söögitegemisvõimalustega ei saa rahul olla. Köögi olukorrast teadsin juba varem seal käinutelt ning seetõttu teadsin, mis ees ootamas. Ühikas oli kaks kööki koridori peale, ühised külmkapid, pliidid, potid-pannid; külmkapis oma toidul nimi ja kuupäev peal. Kohutavalt räpane oli küll. Vist korra nädalas käis keegi koristamas, kuid see puhtus ei püsinud muidugi kaua. Asukad jätsid enda järelt koristamata, nõud pesemata jne. Lisaks toimis köök no common roomina, kus enne väljaminekut pidutseti, joodi alkoholi ja ka suitsetati (kuigi viimast poleks üldse tohtinud teha). Üldse need peod häirisid väga, sest neid oli väga tihti ja need olid väga-väga lärmakad! See oligi kogu sealviibimise juures minu jaoks kõige suurem probleem, et jätkuvate pidude tõttu oli magamine kohati ööde kaupa praktiliselt võimatu!!

Ühiselamus oli ka saun, toas traadita internet (see toimis hästi).

Elamise eest maksis ülikool, lisaks oli stipendium 340 eurot. Üldiselt saab sellega elada, põhivajadused katta. Kui tahta midagi harrastada, reisida või ka hoolega pidutseda, kulub muidugi rohkem, kuid üldiselt täitsa piisav.

Stipendium
340 eurot/kuus. Esimene kord maksti sularahas, ülejäänud kanti iga kuu teatud kuupäeval pangaarvele. Stipendium tuli alati õigel ajal.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Paljud kasutasid ühistransporti. Ühikas on koolist umbes paari kilomeetri kaugusel, mina käisin jala. Kuupileti hinda ei mäleta, üksikpilet oli umbes 2 eurot, mis kehtib kõigis sõiduvahendites ja pooleteise tunni jooksul.

Söögikohtadest kasutasin enim ülikooli kohvikuid- soodsad ja head kohad.

Igal pool Soomes tuleb valmis olla meeletuks bürokraatiaks, sest iga loa, paberi jne saamiseks tuleb täita veel mitu paberit. Isikutunnistusena on parim kanda kaasas passi. Ka välja minnes pass kaasa, sest uksel küsitakse päris tihti dokumenti ja kui seda kaasas pole, siis sisse ka ei saa.

Eriti meeldis, et ühiselamu lähedal on palju sportimisvõimalusi, pargid, kaks suurt järve, mille ääres terviserajad, kus saab joosta, suusatada, jalutada, rattaga sõita. Loodus on üldse väga kena.

Meeldis ka see, et Tamperes on alati mingi kultuurisündmus toimumas, kuhu tasus sisse põigata.

Rongiliiklus nt Helsingiga, mida kasutasin väga sageli, on väga tihe. Peab ainult arvestama, et rongid kipuvad teinekord hilinema, eriti talvel, kuid üldjuhul toimivad hästi ja piletid on tudengile soodsad.

Kersten Lehismets (filosoofiateaduskond, eesti ja soome-ugri keeleteadus)
Tampere ülikool, kevadsemester (01.01.-31.05) 2009

Algusesse...

TAMPERE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Enne tulekut olin kirjavahetuses kohaliku välisüliõpilastalitusega ja tuutoriga. Kohale jõudes toimus kolmepäevane orientatsioonikursus. Seal räägiti üht-teist vajalikku. Tuutor aitas esimesel päeval, hiljem võis tema poole lihtsalt küsimustega pöörduda; tuutorid on üsna abivalmis. Ülikooli asjaajajate ja õppejõudude suhtumine on meeldiv ja nad püüavad kursuste valimisel vastu tulla ning paindlikud olla. Õppejõude on vaid raske kabinetist tabada.

Lõbustusi korraldab enim tudengiorganisatsioon TAMY ja ESN. Pakutakse erinevaid õhtuseid üritusi ja pikemaid reise. See on olnud sisseelamisel abiks.

Alguses valmistas raskusi see, kuidas siin asjad käivad, näiteks Internetis kursustele registreerumine. Sellega pidime ootama, sest kasutajanime aktiveerimine võttis aega ja oli mure, kas mahume kursusele.

Õppetöö
Ingliskeelseid kursusi minu erialal on vähe. Kuna oskan soome keelt, osalen soomekeelsetel ega jää seega millestki ilma. Õppetöö toimub nii loengu kui seminari vormis. Eksameid ei ole veel sooritanud. Igapäevase õppekorralduse osas ei ole midagi erilist silma hakanud. Mida Tartus ei ole, on raamatueksamid- aine sooritamiseks tuleb läbi lugeda 1-3 raamatut ning selle põhjal kirjutada essee, mis ongi eksamiks.

Raamatukogu on märkimisväärselt kaasaegne ja ligipääs kõikidele tehnilistele vahenditele on olemas. Tihti tuleb raamatut pikalt oodata, sest raamatukogu ei jäta üht eksemplari kohapeal lugemiseks.

Tingimused ühiselamus
Minu ühiselamus elatakse toas üksida; paljud korrusekaaslased on välistudengid. Toas ei ole midagi üleliigset. Köök on mõeldud ligi 20 inimesele, kuid on üsna pisike. Süüa saab teha, aga kokkusaamiskohta siin ei ole, nii et ka suhtlemine naabritega on seni jäänud napiks. Pesupesemisvõimalused on normaalsed. Terves majas on traadita Interneti-ühendus. Üüri maksab kool. Ametivõimudele oli probleemiks, et ühika elanikud riputasid kilekoti toiduga akna taha; nõuti nende ärakoristamist.

Stipendium
Stipendiumi suuruseks on 350 eurot kuus. See ei ole kõikideks kulutusteks piisav, aga selle eest ka hoiatati eelnevalt. Esimese stipendiumi saime paar päeva peale saabumist sularahas, edaspidi kantakse see kohalikule pangaarvele.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Asjaajamiseks tuleb varuda kannatlikkust. Kui midagi ei tea, saab kõike küsida! Meile seletati ära, kuidas osta kaart ühistranspordi tarvis, kus pangakontot teha, mis dokumente on vaja jms. Paberite pakk, mis alguses kätte anti, oli üsna ammendav. Kööginõud saime deposiidi eest tudengiorganisatsioonilt laenuks.

Kõige soodsam söögikoht on ülikooli söökla, kus tudengitele on toidu hind kolm korda odavam tavahinnast. Toit on maitsev. Vahvad kohad on kirpputorid, kust võib leida kõike kasulikku alates lusikast ja lõpetades uiskudega. Hinnad toidupoes on Eestiga võrreldes märkimisväärselt kõrgemad.

Kui peaksid hätta sattuma, võid arvestada ka võõraste inimeste sõbraliku abiga. Suhtumine eestlastesse on väga soe.

Kristi Kuurme (sotsiaalteaduskond, psühholoogia)
Tampere Ülikool, september 2007- mai 2008

Algusesse...

TAMPERE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabumine oli väga meeldiv. Juba kodus olles olin saanud teada, et mulle on määratud kaks tuutorit, üks poiss ja üks tüdruk; samuti olid teada nende kontaktandmed ja see, et üks neist tuleb mulle Tamperes rongijaama vastu. See oli tõsiselt abiks, sest ise ei oleks osanud ma kuhugi minna. Niisiis tuli mulle üks Soome poiss rongijaama vastu ja viis mu kohe ülikooli, kus toimus esimene teabe jagamine. Anti ka magamiseks vajalikud tarbed (voodilina, padi ja tekk); tuli täita ka igasuguseid pabereid. Sealt viis buss meid kohe ühikasse.

Mina läksin Tamperre juba suvel, sest augustikuus toimus siin soome keele intensiivkursus; kogu see rongijaama vastutulek jne oligi korraldatud tegelikult nende inimeste poolt, kes tegelesid suvekooliga. Kuidas toimub nende inimeste vastuvõtt, kes tulevad alles kooli alguseks, ei oska ma öelda. Tuutorite süsteem toimib päris hästi, kuna minu tuutorid aitasid mind palju, näiteks pangakonto avamisel ja muude esmaste asjade ajamisel. Olen aga kuulnud, et osadele inimestele polnud tuutoreid määratud ja seepärast kasutasid nad teiste inimeste tuutorite abi.

Üldiselt olid Tampere ülikoolis kõik õppejõud ja ka administratsioon igati positiivsed ja abivalmid. Mingeid erilisi probleeme ma ei täheldanud. Tudengitesse suhtuti õppejõudude poolt kui võrdsetesse, alguses oli väga võõristav öelda õppejõududele 'sina', aga Tamperes on see väga tavaline.

Üritusi korraldatakse välistudengitele päris ohtralt. Juba suvekoolis oli meil väljasõite mitmeid, näiteks päev Turus, rahvuspargi külastamine, vabaõhuteatri külastamine (kuigi teater oli soome keeles, oli see siiski huvitav kogemus). Suvekooli väljasõidud olid üldselt kinni makstud, aga samuti korraldati siin reise Lapimaale ja Venemaale (odavamad kui muidu, sest tuleb grupisoodustus + üliõpilassoodustus). Väga põnev oli ka kolmepäevane cottage trip imekaunis looduslikus kohas, järve kaldal koos sauna ja jääaugus ujumisega (ja seda vaid 12 euro eest pluss joogid omal valikul). Samuti ülenädalased klubiüritused ehk International student parties ööklubides.

Mina elan siin ühikas nimega Lapinkaari ja selles ühikas oli alguses tõsiseid raskusi Internetiga või siis selle puudumisega. Alguses oli jutt, et iga inimene peab kuus maksma 22 eurot ja siis peaks asi toimima. Reaalsus oli aga natuke teistsugune. Nimelt öeldi, et see ühendus ei toimi ja kogu süsteem on uuendamisel; kokkuvõttes läks vist ligi kuu aega, enne kui saime Interneti. Selle eest maksma küll ei pidanud, aga see pole ka kõige parem ühendus. Tegemist on wireless connection'iga ja see kukkus iga kolmanda minuti järel lihtsalt ära. See oligi algul kõige suuremaks probleemiks; võis küll minna ülikooli, kus tegelikult on võimalik ööpäev läbi arvutiklassi kasutada, kuid see oli ka suhteliselt tüütu.

Olulisi sisseelamisraskusi ei olnud: kuna kõik olid tulnud suhteliselt üksi, siis hakati kohe kõigiga sõbrunema. Igal juhul soovitan Tamperre minejatel võtta osa ka suvekoolist, kuna näiteks minu suur osa sõpruskonnast moodustavad just need inimesed sealt. Seal oli hulga lihtsam sõpru saada, kuna oli palju koostegemisi ja -olemisi. Olen vaadanud, et need, kes hiljem tulid, olid veidike täbaramas olukorras.

Õppetöö
Välistudengitele pakutavaid loenguid minu erialal on suhteliselt vähe. Kuna Tartus õpin etnoloogiat ja Tampere ülikoolis sellist õppeainet just täpselt ei ole, siis kombineerin aineid mitmest valdkonnast. Üheks eesmärgiks oli õppida soome keelt ja selle õpetamine on vägagi tasemel, loengud toimuvad neli korda nädalas, 90 minutit korraga, nii et see on suhteliselt intensiivne kursus. Etnoloogia poole pealt on võimalik aga võtta mõningaid aineid. Tampere ülikoolis on osakond Music Anthropology ja selle all oli ka aine "Introduction to Ethnology", mis toimus pooleldi soome, pooleldi inglise keeles. See toimus loengu vormis ja selleks, et kursust läbida, pidi kirjutama kolm esseed. Loeng ise oli huvitav, kuna keskendus rohkem soome etnoloogiale üldises maailma pildis. Õppejõud pidas loengut soome keeles, aga kuna seal oli peale minu veel üks t¨ehhi tüdruk, siis ta meie jaoks osa lihtsalt tõlkis. Muidugi arvan, et keelelise poole pealt läks nii mõndagi kaduma, aga selle korvas rikkalik videote ja piltide näitamine ja seletamine. Veel võtsin mitmeid ained Women Studies osakonnast, kuna see haru on Soomes üha populaarsust võitmas ja samas seondub paljuski ka etnoloogiaga. Üks aine, mida ma võtsin, oli Women's Studies seminar, kus pidi igaks loenguks artikleid lugema, hiljem järgnes arutelu. Punktide saamiseks pidi aga tegema n-ö minivälitöö vabalt valitud teemal, mis käsitleks ka sugudevahelisii suhteid jms, umbes 10 lehekülge. Seminar ise oli suunatud välistudengitele ja seega ka inglise keeles; samas oli seal aga ka paar soome üliõpilast, kes samuti pidid inglise keeles hakkama saama. Seminaris oli kokku umbes kümme inimest. Väga mõnus õhkkond. Minu jaoks inglise keeles lugemine ja rääkimine probleem ei olnud, nii et see läks üsna ladusalt. Seda võib öelda, et kõik, kes enne kardavad võõras keeles rääkida, ületavad selle hirmu suhteliselt ruttu, kuna muudmoodi lihtsalt hakkama ei saa. Keeleprobleemi ületamiseks oli kõige parem just suvekool, kus inimesed said oma esimesest ¨okist ja hirmust üle.

Women Studies osakonnast võtsin ma veel aine "Introduction to Women Studies", mis annab päris hea ülevaate sellest ainevaldkonnast ja seda just inimestele, kes päris täpselt ei tea, mis valdkonnaga tegemist. See loeng toimus põhiliselt just loengu vormis, kuid oli ka reading seminare, milleks pidi mõned artiklid läbin töötama. Aine läbimiseks tuli pidada Learning diary't ehk siis kirjutada iga loengu kohta kõige olulisemad faktid ja enda jaoks tähendusrikkad seosed üles; ka tuli kirjandust, mida lugesime. Üleüldse olen kuulnud, et Tampere ülikoolis pidavat paljud õppejõud neid 'päevikuid' armastama ja tudengitel neid teha laskma.

Õppetöö tase võrreldes Tartu ülikooliga tundus mulle nõrgem, aga seda ilmselt sellepärast, et ma ei võtnud magistrantidele mõeldud aineid, vaid bakalaureuseastme omi. Siiski teises keeles õppimine on raskem ja ma ei kujuta ette, kas magistriainetes olekski hakkama saanud.

Arvutitele ligipääs on Tampere ülikoolis viis pluss ja tunduvalt paremal järjel kui TÜ-s. Arvutiklasse on kokku umbes 2-3, samuti on võimalus ülikooli raamatukogus arvuteid kasutada. Eriti positiive on see, et üks arvutiklass on üliõpilastele lahti 24/7. Üliõpilaspilet kaasas toimib kui magnetkaart ja avab ukse ka arvutiklassi.

Tingimused ühiselamus
Kuna mina olin Tamperes kahepoolse lepingu alusel (st Tampere ja Tartu ülikoolid on sõlminud kahepoolse lepingu), siis mina endale ise ühikakohta valida ei saanud. Mulle määrati elamiseks ühiselamu nimega Lapinkaari. Toas elasin üksinda, tuba oli suheliselt väike. Luksuseks oli see, et toas oli olemas ka WC du¨iga. Paljudes teistes ühikates pidid inimesed olema mitmekesi toas ja jagama veel mitme peale ka du¨iruumi. Miinuseks selle ühika puhul oli aga see, et kööki pidi jagama terve korrusega, nii et ega väga ei kippunud sinna süüa tegema minema, sest see nägi pehmelt öeldes ropp välja. Seda kööki kasutas keskeltläbi 20 inimest. Mõnikord üritasid mõned hispaanlased seda korras hoida ja koristasid kõik ära, aga ega see kaua nii ei kestnud.

Minu ühiselamus oli väga rahvusvaheline seltskond: kõige rohkem oli hispaanlasi, prantslasi, itaallasi, aga ka sakslasi, inimesi USA'st, Jaapanist, Koreast, Lätist, Belgiast jne. Nägin seal vaid kolme või nelja soomlast, aga need olid väga tagasihoidlikud ja ilmselt suurest karjast välismaalastest ehmunud.

Pesupesemiseks oli keldris kaks pesumasinat, mida sai kasutada listi alusel. Tuli enda nimi teatud kellaajaks kirja panna ja siis sai seda kasutada; ka oli hea suhteliselt suur kuivatusruum.

Ühika miinuseks oli aga see, et toimus mõningaid vargusi: väga paljudel läks kaduma toit, kuna külmkapid asetsesid köögis ja nendele oli kõigil vaba juurdepääs. Seepärast muretsesin mina endale oma isikliku minikülmkapi oma tuppa. Oli lihtsalt hea juhus, kuna keegi, kes lahkus Tamperest, müüs seda ja mina ostin ära ja seega jäin toiduvargustest eemale. Samuti läks mõnel inimesel mõni riidehilp kuivatusruumist kaduma. Teisi vargusenähtusi ei olnud.

Internetiga oli muidugi omamoodi ooper. Alguses öeldi, et peab 22 eurot kuus maksma ja püsiühendus on olemas. Tamperre jõudes aga selgus, et Internetti hetkel võimalik saada ei ole, kuna majutusega tegelev asutus üritab ühendust uuendada; kohe-kohe aga saavat tasuta wifi-ühenduse. "Kohe-kohe" tähendas vist kolme või isegi nelja nädalat. Ja see Interneti-ühendus oli küll kõike muud kui hea ja usaldusväärne: pidevalt oli probleeme, et arvutid ei leidnud mingisugust traadita võrku üles või kui ka leidsid, siis kukkus nett iga teise minuti tagant ära. Samas, mõned üliõpilased, kes olid seal ka eelmisel aasta elanud, ütlesid, et me peaks üldse õnnelikud olema, et seegi olemas on, kuna eelmisel aasta puudus üldse võimalus netti kasutada. Siiski korvasid selle mõnevõrra ülikooli juures olevad arvutiruumid.

Kuna alguses oli mul plaanis minna Tamperre vaid üheks semestriks, siis nii sai ka esialgne leping tehtud. Ja see sisaldas seda, et Tampere ülikool maksis minu üüri. Kui ma aga kandideerisin teiseks poolaastaks, siis pidin hakkama ise ka üüri maksma. Ja selleks summaks oli 230 eurot, mis tuli iga kuu 6. kuupäevaks pangaülekandega maksta. Samas oli ka võimalik kõik kohe ühe portsuga ära maksta (kui teha Eesti arve pealt Soome arve peale ülekanne, siis vahendustasu on päris suur).

Ühika kohta veel niipalju, et magamisega oli minul seal tegelikult väga suuri probleeme ja unerežiim läks totaalselt sassi. Kuigi inimesed on üksinda toas, on mõnedes tubades uks kõrvatuppa. Kuigi see on lukus ja mingit ohtu endast ei kujuta, on selle suureks miinuseks asjaolu, et kuuled pea kõike, mida teine inimene teeb. Ja nii mõnigi kord võib see vihastada. Nimelt ei olnud ühikas mingisugust öörahu, keegi ei kontrollinud, kes täpselt seal käis/ööbis. Sissesaamiseks oli siiski võtit vaja ja tegelikult päris suvalisi inimesi ringi jõlkumas ei olnud. Aga öörahu puudumine tähendab nii mõndagi. Ka tööpäevadel käisid inimesed linna peal pidutsemas ja kui pool neli klubid-baarid kinni pandi, siis naases kogu see kamp ühikasse- ja ega siis kohe magama mindud. Ma vihastasin mitu korda päris korralikult, aga ega midagi teha ka ei saa. Samas, nädalavahetustel toimusid teinekord köökides rahvuslikud peod, kus ühe rahvuse esindajad koondasid jõud ja pakkusid oma rahvustoitu jne. Või lihtalt peeti köökides sünnipäevi, kuna köögid on seal ruumikad. Võiksin vaid öelda, et see ühikas sobib suurepäraselt inimesele, kes läheb vahetusüliõpilasena elu nautima, erinevaid inimesi kohtama ja vahetevahel ka õppima. Kes tahab aga tegeleda sügava teadustööga ja vajab rahu ja vaikust, siis temale ma seda kohta ei soovitaks.

http://toas.xetnet.com/Lapinkaari.1059.0.html > rohkem infot ühika kohta

Stipendium
Sama jutt, mis üürigagi: esimesel poolaastal maksti igakuiselt Tampere ülikooli poolt ka stipendiumi, milleks oli 350 eurot. Selle rahaga saab ära elada, kui väga palju väljas ei käi ja, khm, pidu ei pane. Üldiselt on Soome aga väga kallis maa ja mina sain igakuiselt veel ka vanematelt toetust.

Soomes on üliõpilaste jaoks väga hea toidlustamissüsteem. Ülikooli territooriumil oli kolm sööklat pluss mõned kohvikud lisaks. Lõuna tudengikaardiga maksab 2,35 eurot ja see sisaldab põhirooga (tavaliselt saab valida kahe roa vahel + eraldi toidud taimetoitlastele), jook (vesi + piim/keefir/mahl/kali) ja salat (salati jaoks on eraldi taldrik, millele võib kuhjata viit erinevat salatit + lisada veel erinevaid kastmeid). Söökla on hea selles mõttes, et üliõpilane saab ise valida ja kuhjata enda taldrikusse täpselt niipalju, kui ta tahab. Saab valida ka veel teistsuguste söökide seast (näiteks ühes sööklas võib osta burgereid ja friikartuleid, teises veel wokiroogi jne), aga need maksavad veidi rohkem (4-6 eurot). Üldiselt on söömine sööklastes hea ja täiesti piisav ning väga odav, võrreldes restoranides/kohikutes pakutavaga.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Minu ühikas asus ülikoolist umbes 20 min jalutuskäigu kaugusel ja ka kesklinnast 15-20 min jalutuskäigu kaugusel, nii et bussipiletit vaja ei oleks läinud. Aga samas, kui tahta näha teisi sõpru, siis kõik teised ühikad asuvad koolist umbes 20-minutilise bussisõidu kaugusel; kui väga külmaks läheb, siis on ka hea omada kuupiletit. Üksikpileti hind on 2 eurot; seda saab osta vaid bussist ja see kehtib tund aega, nii et kui vaja bussi vahetada, ei pea uuesti maksma. Samas kuukaart maksab 33 eurot, mis on vägagi mõistlik ost, kui palju ja igapäevaselt kasutada. Tamperes on veel selline kord, et peale südaööd peab 2-eurosele bussipiletile veel 2 eurot juurde maksma. Ka kuupileti omanik peab 2 eurot peale maksma. On võimalik aga lasta oma kuukaardi peale panna ainult 20 eurot ja siis iga kord maskab sõit umbes 1,5 eurot. Nimelt on neil bussikaartideks magnetkaardid, mida tuleb iga kord bussi sisenedes mingile masinale ette sööta.

Kaisa Sammelselg (filosoofiateaduskond, etnoloogia)
Tampere Ülikool, 01.08.2007 - 31.05.2008

Algusesse...

 

TBILISI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Kõikide välisüliõpilaste riiki saabumisel saadetakse ülikooli poolt lennujaama vastu autojuht, kes tudengi tema elamiskohta viib ning vajadusel edastab ka info ülikooliga kontakti võtmiseks. Tbilisi saabumisele järgnevatel päevadel tuleks üliõpilasel minna välisüliõpilastalitusse (foreign office), kust antakse teada kõik vajalik edasisteks kuudeks (info ja koht stipendiumi kättesaamiseks, loengukava, elamispinna eest tasumine jmt). Välisüliõpilaste vastuvõtt on äärmiselt sõbralik- kindlasti soovitan välisüliõpilastalitust külastada vähemalt korra kuus, nii tagasiside andmise kuid ka niisama vaba suhtlemise eesmärgil. Mida rohkem erinevate küsimustega nende poole pöörduda (näiteks tervisekindlustuse olemasolu, riigis viibimise pikendamise võimalused, õppelepingu saatmine, erinevate ühisürituste korraldamine jmt), seda positiivsemalt tudengisse suhtutakse- mida vahetu tagasiside kaudu mulle ka mõista anti.

Kuigi saabusin Gruusiasse alles kaks nädalat peale n-ö. ametlikku algust, ei tekitanud see mitte mingisuguseid probleeme (kuid samas jäin ilma semestri alguses toimunud reisidest, ooperikülastusest ja linnaekskursioonist, mis välisüliõpilastele korraldati). Kuivõrd semestri jooksul pöördusime mitmeid kordi välisüliõpilastalituse poole küsimustega, kas nad meile veel täiendavalt taolisi reise korraldavad, siis organiseeriti ka järgnevate kuude jooksul veel mitmeid väljasõite Gruusia erinevatesse piirkondadesse. Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et mida aktiivsemalt ise ülikooliga suhelda ning nende tegemiste vastu huvi tunda, seda positiivsemalt ja abivalmivalt nad sinusse suhtuvad. Pidevalt helistati meile ka koju ning jagati erinevat infot. Tuutorite süsteemiga minul isiklikult au tutvuda ei olnud, kuigi räägitakse, et mingil määral see ülikoolis siiski eksisteerib.

Õppetöö
Erinevaid ingliskeelseid kursusi pakuti nii Sotsiaalteaduste keskuses (Centre for Social Sciences), kus peamine õppetöö MA programmi Transformation in the South-Caucasus raames toimub, kui ka teistes teaduskondades (peamiselt Euroopa integratsiooniga seonduvad ning õigusalased loengud/seminarid). Õppetöö toimub enamasti seminaride vormis, kuna enamik pakutavaid kursusi kuuluvad magistriõppesse, ning seminarides osalemine moodustab üldjuhul aine lõpphindest ca 20%. Õppetöö tase on sõltuvalt ainest hea kuni väga hea; enamasti on lektoriteks oma ala professionaalid (nii töötas näiteks üks õppejõud välisministeeriumis ning jagas peale Venemaa-Abhaasia-Gruusia pingete teravnemist väga huvitavat ning detailselt (sise)infot antud konflikti olemuse ja arengute kohta), samuti töötab osakonnas paar lepingulist välislektorit (USAst, Inglismaalt jm). Üsna tihedalt toimub ka erinevaid külalisloenguid (public lecture) tunnustatud välisülikoolide professoritelt (Oxford, CEU, ka Eestist), mis ei ole tudengile kohustuslikud, kuid mida kindlasti tasub külastada nende huvitava teemadevaliku tõttu.

Sotsiaalteaduste keskus on eraldi hoone, mis on võrreldes teiste ülikooli osakondade majadega väga modernne- korralik arvutiklass korraliku Interneti-ühendusega, samuti suhteliselt väike, aga hea ja laialdase valikuga raamatukogu. Samuti on olemas ligipääs mõningatele andmebaasidele (EBSCO, Cambridge), kuid üsna sageli juhtus, et kohalikud tudengid palusid minu abi TÜ võrgu kaudu teatud andmebaasidest teatud artiklite kättesaamiseks.

Kogu õppetöö toimub inglise keeles ning ka enamik materjalidest on ingliskeelsed, v.a. mõnedes ainetes soovituslik kirjandus, mis oli venekeelne. Kui võrrelda õppetöö korraldust Eestiga, siis enamasti algavad seminarid/loengud/üritused ca 5-10 minuti pikkuse viiteajaga, kuna täpsus kellaaja suhtes ei ole grusiinidele kohaselt kindlasti prioriteet number üks. Päris mitmetel kordadel juhtus, et osad seminarid/loengud jäid ära, samas kui eelnevat infot selle kohta ei edastatud (või kui edastati, siis kohalike kaastudengite poolt)- kuid taoliste pisiasjadega tuleb Gruusias lihtsalt arvestada. Eksamikorraldus on analoogne Eestiga- nii valikvastustega testid kui ka lühiesseed, lisaks tuleb ainetes täiendavalt kirjutada ka uurimustöid või esseesid ning sageli ka ettekandeid. Seminarid eeldavad enamasti igaks korraks vastava kirjanduse läbitöötamist ning selle arutamist tundides.

Enamik kohalikke tudengeid oskab väga hästi inglise keelt (ning erinevalt Eesti noortest ka vene keelt), seega keelebarjääre nendega suheldes kindlasti ei teki. Tudengid on äärmiselt toredad; päris palju kohtab, nii ülikoolis kui ka väljaspool akadeemiat, grusiinidest tudengeid, kes on Tartu Ülikoolis vahetusüliõpilasena viibinud. Välistudengeid on antud MA programmis (Transformation in the South-Caucasus) suhteliselt vähe- peale minu veel üks bulgaarlane, üks aserbaidžaanlane, kaks poolakat ja kaks itaallast ning üks ajutine tudeng USAst. Samas teistes teaduskondades kohtasime ka sakslasi ning arstiteaduskonnas õpib hulganisti hindusid. Huvitava tähelepanekuna tuleb tõdeda, et suur osa siinseid välisüliõpilasi on juba varem väljaspool oma kodumaad õppinud (enamik meist on erasmuslased olnud), mistõttu on erinevate kogemuste vahetamine äärmiselt huvitav; Gruusiasse tuleku põhjusena mainitaksegi alati liigset "korraldatust" ning organiseeritust (Lääne-) Euroopas.

Tingimused ühiselamus
Ülikooli poolt oli meile elamiseks organiseeritud esimene korrus ühest eramajast, mis oli suhteliselt suur ning suhteliselt hea ja rahuliku asukohaga (Saburthalo). Elasime koos kolmekesi- s.o. eestlane, bulgaarlane ja poolakas. Nagu juba mainitud, siis oli meil kõigil seljataga juba varasem välisülikoolis õppimise ja teiste välistudengitega kooselamise kogemus, mistõttu erilisi probleeme ei tekkinud ning ka üldised korralduslikud küsimused laabusid enamasti iseenesest. Kindlasti tuleb enda eest seista ning kohe ka mainida, kui midagi ei meeldi- näiteks kui nõud liiga kauaks pesemata jäävad või kui pidude järgselt liiga palju inimesi majja (s.o. sinu kõrvalvoodisse) ööbima jääb. Samuti soovitan, kui elamispind seda võimaldab ning korterikaaslased nõus on, mitmeid ühiseid koosviibimisi/pidusid enda juures korraldada. Meile andis see suurepärase võimaluse tutvuda paljude toredate inimestega, keda muidu ei kohtaks. Meie tänaval liikus õhtuti ringi ka kohalik noortekamp (ca 15 noort), kellega tasub sooje suhteid hoida, ning enamasti on nad välismaalaste vastu ka väga sõbralikud.

Olmetingimused olid täiesti rahuldavad- köök koos gaasipliidi, külmkapi ja muude vajalike kööginõudega ning vannitoas pesumasin pesupesemiseks, lisaks triikraud ja muu olmetehnika (tavatelefon, televiisor). Reeglina umbes korra nädalas käib ka elekter ära (2-4 tunniks), millega tuleb lihtsalt arvestada, eriti just vihmaste ja tuuliste ilmade puhul. Viimast juhtub sageli ka organiseeritud üritustel, näiteks ühe Goethe Instituudi poolt korraldatud jazzkontserdi ajal, kus peale esimest akordi kustusid tuled ning pianist pidi mängima küünlavalgel ja solist laulma ilma mikrofonita ning elektrooniline kontrabass jäigi kuulmata. Kuid lõppkokkuvõttes loovad taolised seigad enamasti just märgatavalt huvitavama atmosfääri.

Internet tuli koju ise organiseerida ning on suhteliselt kallis (monopol) ja suhteliselt kehva ühendusega. Ruuter Interneti jagamiseks tuleb täiendavalt lisaks tellida, mida me ka tegime ning mis lubati kätte toimetada "järgmisel nädalal", ja see oli juba kolm kuud tagasi. Samas on Sotsiaalteaduste keskuses võimalus kasutada ka WiFi ühendust, mistõttu oma sülearvuti olemasolul on see igati mõistlikum variant. Viimased poolteist kuud olime kodus täielikult ilma püsiühenduseta (lihtsalt loobusime), kuid mis teatud mõttes oli isegi õige valik, kuna sageli mõttetu võrgus surfamise asemel harjusime Internetti palju efektiivsemalt kasutama ehk teisisõnu aega paremini planeerima.

Korteri üüri maksab ülikool, endal tuleb kanda vaid vastav osa kommunaalkuludest (gaas, elekter ja tavatelefon). Vee eest enamik grusiine ei maksa ning kohalikke kombeid austades järgisime meiegi antud tava. Kolmekesi elades olid kommunaalkulud seega ca 30-40 GEL inimese kohta kuus (+ 50/3 GEL internetiühendus), talvel külmaga loomulikult rohkem [1 GEL = 6,7 EEK].

Stipendium
Stipendium on 100 EUR kuus, mille saab kätte iga kuu alguses ülikooli rahandusosakonnast. Tagasihoidlikult elades sellest vahest isegi jätkuks, aga kui soov on Gruusiat ja grusiine vähegi korralikult tundma õppida, siis läheb selleks loomulikult mõnevõrra rohkem raha vaja- eriti just reisimise, sõprade, kultuurürituste jmt tarvis. Puu- ja juurvilju, nagu ka erinevaid hügieenitarbeid (hambapasta, ¨ampoonid, seebid jmt) tasub alati turult osta, kuna kaup on sama kvaliteediga mis poodides, kuid enamasti odavam. N-ö. Eesti mõistes supermarketeid on Tbilisis suhteliselt vähe ning sedagi peamiselt ainult ühe keti- Populi - näol. Viimane on üsna kõrge hinnaklassiga kauplus ning kuigi väljanägemiselt vägagi moderne ja "euroopalik", tuleks sealgi tähele panna, kas tasutud kauba hind vastab letil näidatud hinnale. Esines juhtumeid, kus hinnasedelid olid vahetusse läinud ning odavama, kuid samast tooteklassist kauba eest oleks pidanud tasuma ligi viiekordset hinda.

Siiski ei maksa oodata, et hinnavahe Eestiga väga suur oleks - suhteliselt palju tarbekaupu on enam-vähem samas hinnaklassis (nt õlu on natuke soodsam ning hea vein märgatavalt odavam), samas kui piimaproduktid, nagu näiteks jogurt või piim, on ligilähedase hinnaga või isegi mõnevõrra kallimad kui Eestis. Teenused on samas suhteliselt odavad, näiteks juuksur, mis meestele maksab ca 3 GEL ja naistele 5 GEL.

Transport on Gruusias õnneks samuti odav- Tbilisi ühistranspordi ehk bussi ja metroo pilet maksab 0.40 GEL ja tudengitele 0.20 GEL (ca 1,4 EEK), mistõttu on kindlasti soovitatav kohe alguses ülikooli välisüliõpilastalitusest küsida, millal neil on võimalik teile kohalik üliõpilaspilet teha (kuivõrd meie soodustustest semestri alguses midagi ei teadnud, siis ei tundnud me esialgu selle järgi ka vajadust, kuid hiljem osutus selle omamine väga kasulikuks- ning mitte ainult Tbilisis).

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kõige olulisem soovitus on kindlasti osaleda gruusia keele kursustel, mida ülikool välistudengitele tasuta pakub. Ühelt poolt näitab see üliõpilase enda sügavat huvi Gruusia ja selle kultuuri tundmaõppimise vastu, mida kohalikud väga hindavad, ning teisalt annab see loomulikult eelise ka erinevate probleemidega toimetulekul (näiteks reisimisel nii Gruusia tähestikust arusaamise kui ka kohalikega elementaarsel tasemel suhtlemise puhul). Loomulikult on 4-5 kuud uue keele õppimiseks vähe, kuid teatud algtaseme saab piisava huvi korral kindlasti kätte (tegemist on siiski suhteliselt raske keelega ning ka osade tähtede hääldamine on eestlastele esialgu võõrastav). Väga mitmel korral tõdesin, et ka vähene gruusia keele oskamine muudab esialgu kauge grusiini vägagi sõbralikuks.

Kuigi päris palju noori oskab suhteliselt heal tasemel inglise keelt, on vanemate inimestega suhtlemisel vene keele oskus enamasti siiski vajalik, eriti just väljaspool Tbilisit. Eesti mainimisel päritoluriigina võib Gruusias täheldada vägagi huvitavat efekti- eriti just keskealised inimesed suhtuvad Eestisse vägagi soojalt (sosedõ, bratja, semja ning kes kõik veel) ning tänavad meid nende abistamise ja toetamise eest. Ning seda kohtasin erinevates Gruusia nurkades- nii suhteliselt vähetähtsas piiripunktis piirivalvuritega vesteldes kui ka tavaliste taksojuhtidega/juuksurite/töölistega rääkides.

Taksojuhtidega või turul asjade ostmisel tasub alati hinna üle kaubelda, argumentidena võib välja tuua näiteks tudengistaatuse ning stipendiumi väiksuse. Taksojuhid on teatud kohtades (näiteks Didube'l, kust väljub enamik mar¨utkasid teistesse Gruusia piirkondadesse) vägagi agressiivsed enda teenuseid peale suruma, kuid alati tasub nende pakkumiste tagasilükkamisel viisakaks jääda. Samas on mõningatesse kohtadesse saamisel paratamatu kas oma transpordi või siis taksoteenuste kasutamine (alati tuleks eelnevalt tingida), kuna paljud vaatamisväärsused asuvad väljaspool linnu ja muud transporti sinna ei liigu (nt Davit Gareji). Ka hääletamine on võimalus, kuid seda proovisime vaid korra ning sedagi juhuslikult, kui meid Mtskhetas tee ääres jalutades taksojuhi poolt lihtsalt peale võeti ning tasuta Tbilisi sõidutati. Semestri lõpus jõudsime tegelikult ka arusaamisele, et palju mõistlikum oleks olnud kohapeal hoopis auto osta (nt töötava Moskvit¨i saab ~ 300-500 GEL eest). Rongiühendus on odav ja usaldusväärne, tõsi küll, teatud mööndustega kvaliteedis.

Kindlasti tasub ühendust võtta Tbilisis töötavate Euroopa noorte vabatahtlikega (EVS), keda leidub seal paljudest erinevatest riikidest ning kes on üldjuhul äärmiselt toredad inimesed ning kes korraldavad sageli mitmeid huvitavaid koosviibimisi (sügisel 2008 töötab Gruusias (Rustavis) kaks Eestist pärit noort). Ühtlasi peaks külastama Eesti saatkonda, kes samuti erinevaid üritusi läbi viivad.

Kuna vaid 90 päeva Gruusias viibimist on viisavaba, siis saab antud probleemi lahendada kahel viisil: (a) makstes 180 GEL viisa eest või (b) lahkudes riigist enne 90 päeva möödumist ning sinna uuesti naastes. Meie otsustasime viimase variandi kasuks ning käisime enne 90 päeva lõppemist Türgis (10 GEL rongipilet piiriäärsesse linna (Vale) ning sealt jalutades/taksoga Türki). Gruusiasse naasmisel lüüakse passi uus tempel, mis riigis oleku aega taas 90 päeva võrra pikendab.

Üks huvitavamaid perioode Gruusias on kindlasti valimiseelne ajajärk. Juhul kui vähegi võimalik, tasub proovida saada ametlikuks valimisvaatlejaks- Gruusias on õnneks üsna palju organisatsioone, instituute ning loomulikult OECD, kelle kaudu seda teha saab ning kes üldjuhul kõik kulud tasuvad ning teatud juhtudel ka päevaraha maksavad. Tuleb tõdeda, et meie jaoks oli see üks põnevaimad kogemusi- liikuda ringi piirkonnas, kus on palju aseri vähemusi ning näha valimisjaoskondades, kuidas üks ja seesama inimene vähemalt kolm korda hääletamas käib (omades kokku viit erinevat passi), kuidas valimiskomisjoni enda liikmed tühjadele sedelitele vastavatesse kohtadesse ringe ümber tõmbavad, tõdeda, kuidas ei kontrollita ega ei märgistata juba valimas käinud inimesi, ning kuulda hiljem sõpradelt, kuidas neilt lihtsalt telefon käest ära tõmmatakse, kui proovida helistada koordinaatorile ja teatada rikkumistest.

Tbilisi ja Gruusia tervikuna on vägagi turvaline, suuremaid probleeme meil siin olles ei tekkinud. Metroos tasub olla ettevaatlik ning mitte jätta rahakotti liiga ligipääsetavasse kohta, kuna seal liigub taskuvargaid; otseselt keegi kindlasti raha küsima ei hakka. Ühel korral olime kõrvaltvaatajad suuremale rüselusele, kus lõpuks ka relvad välja toodi, aga nagu juba mainitud, siis välismaalastesse suhtutakse siin väga soosivalt ning taoliste intsidentide puhul paluvad nad reeglina eemale hoida. Samuti on välisturistile suhteliselt turvaline minna Abhaasiasse ning Lõuna-Osseetiasse (kuigi viimase puhul pole seal eriti midagi vaadata ega näha).

Reede õhtuti on võimalik käia kinos, kus näidatakse filme ilma gruusiakeelse dubleeringuta. Antud seanssidel kohtab peaasjalikult vaid Tbilisis viibivaid välismaalasi- saatkondade töötajaid, välislektoreid ja -tudengeid ning vabatahtlikke.

Gruusiaga iseseisvaks tutvumiseks soovitan peale kohalike endi soovituste ja nõuannete kasutada kahte head raamatut: (1) Peter Nasmyth "Walking in the Caucasus: Georgia" (2006), (2) "Lonely Planet" Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani kohta (2004); ning loomulikult erinevad Interneti-allikad.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et lähima 5-10 aasta jooksul on Gruusia kindlasti üks köitvamaid, huvitavamaid ning põnevaimaid riike, kus oma välisülikoolis õppimist tasub kahtlematult läbi viia.

Fotod: www.politeia.org/gruusia

Kristjan Kaldur (sotsiaalteaduskond, võrdlev poliitika)
Ivane Javakhishvili Tbilisi State University, veebruar - juuni 2008

Algusesse...

TBILISI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ülikooli poolt oli lennujaama vastu tellitud sümpaatne autojuht bussiga, kes kannab pakke ja teeb öises linnas ka väikese ekskursiooni. Ka lahkumisel viib tema tudengid lennujaama. Korteri perenaine, kes elab kõrvalkorteris, tutvustab kõike korteriga seonduvat ja on probleemide korral alati abiks.

Ülikooli administratsiooniga on suhtlemine üle kivide ja kändude, sest nad ei tea kunagi, mis toimub. Kui saabute, siis nad küll helistavad teile koju ja teatavad, millal tulla ülikooli jne. Keegi ei olnud kunagi küll vaenulik, aga teadmatus semestri alguses ajas natuke närvi: keegi ei teadnud, millal loengud algavad; kunagi ei teatatud, kui midagi ära jäi või midagi muudeti. Kuid ajapikku harjusid sellega ära ja said tuttavaks tudengitega, kellega võis alati ühendust võtta. Tudengid olid hästi toredad ja nii mõnegagi said head suhted loodud. Ka õppejõud olid meeldivad ja tundsid välistudengite vastu huvi; õppetöö käigus küsisid nad pidevalt meie arvamust ning palusid rääkida, kuidas vastavat probleemi Eestis käsitletakse jne.

Ülikool pakub ka tuutoriteenust, kuid see jäi sellele tasemele, et ühel päeval tegid paar noormeest meile linnaekskursiooni ja rohkem meie vastu huvi ei tundnud.

Õppetöö
Programm, millest võtsid osa ka välisüliõpilased, oli n-ö Gruusia parim (magistriõppeprogramm Transformation in South-Caucasus, Centre of Social Studies). Õpe toimus inglise keeles; õppejõududeks olid välismaal tudeerinud ja maailma näinud noored õppejõud, ka välismaalastest õppejõude oli. Tudengid olid väga avatud, oskasid hästi inglise keelt ning olid ka kuskil välismaal vahetusüliõpilasteks käinud. Kuna mina õpin ülikoolis usuteadust, siis ei oska ma väga adekvaatselt selle programmi kvaliteeti hinnata, sest õpetati ju majandust, politoloogiat, õigusteadust jne. Kuid õppejõududega võib väga rahule jääda, samuti kogu õpetamissüsteemiga. Õpilased olid protsessi kaasa haaratud ja käis elav diskussioon; tihti tuli kodus midagi lugeda ning siis arutati seda loengus. Palju tuli kirjutada esseesid ning teha mitmesuguseid ettekandeid. Et lahkusin enne eksamisessiooni algust, siis eksamikorraldust kommenteerida ei oska.

Kogu õppetöö toimus eraldi Sotsiaalteaduste keskuses, mis oli erinevalt teistest ülikooli õppehoonetest väga kaasaegne: oli olemas arvutiklass ja oma raamatukogu, mida kõik said vabalt kasutada.

Tingimused ühiselamus
Välistudengid elavad väga ilusas neljatoalises korteris linnajaos, kuhu on hea juurdepääs metroo ja bussidega. Korteris on olemas kõik eluks vajalik - väga kena mööbel, hästi varustatud köök, pesumasin, dush ja vann, tolmuimeja, triikraud jne. On võimalus ka internetiühenduseks -alumine naaber jagab enda oma. Talle tuleb selle eest maksta 35 lari ehk ligikaudu 230 krooni kuus. Üüri maksab ülikool; tudengid peavad ise maksma vee, gaasi, elektri, prügiveo, koristamise ja lifti eest- kõik kokku umbes 1000 krooni kuus, mis elanike vahel ära jagatakse. Talvekuudel kulub gaasi peale küll rohkem. Kui midagi katki läheb või tekib probleeme, siis saab pöörduda korteri perenaise poole, kes elab vastaskorteris ning organiseerib töömehed- näiteks meie vajasime abi köögikraanikausi lekke korral. Parandustööde eest maksma ei pea.

Lisaks meile (st kahele Tartu tudengineiule) elas koretris veel Poola tüdruk, kes töötas ülikooli juures Varssavi Ülikooli kabinetis. Rohkem välisüliõpilasi sel semestril ei olnud, muidu oleksid ka nemad elanud meiega samas korteris.

Stipendium
Stipendiumi suuruseks oli 100 eurot kuus ning selle sai kätte kuu alguses ülikooli rahalauast. Muidugi ei olnud see piisav, sest välismaal kulub raha ikka rohkem. Kui olla kokkuhoidlik, siis peaaegu elab ära.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Gruusias tuleb lihtsalt kõike ise kogeda ja õppida; tuleb olla nahhaalne ja oma arvamust peale suruda. Tuleb olla enesekindel ja jätta mulje, et sa tead, mis teed. Kasuks tuleb vene keele oskus, sest muid võõrkeeli grusiinid ei oska. Kõige tähtsam töövahend Gruusias on telefon: et midagi saada, tuleb alati enne helistada ja asjad kokku leppida.

Midagi väga kriminaalset Gruusias ei märganud, kuigi hirm oli alguses suur. Igaks juhuks oli pisargaas kotis, aga seda kasutama küll ei pidand. Kui tänaval keegi tüütab, siis ära pööra tähelepanu või ütle, et ei oska vene keelt- siis jäetakse sind rahule. Lapsi kerjab tänavatel palju; neile ei tohi raha anda, sest kui ühele annad, tahavad kõik saada ning see raha ei jääks niikuinii lastele, vaid selle saab keegi nende ülemus.

Ketlin Sirge (usuteaduskond)
Tbilisi Riiklik Ülikool, september- detsember 2007

Algusesse...

 

TORONTO ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Toronto Ülikooli exchange office'i inimesed on väga abivalmid ja sõbralikud. Uutele vahetusüliõpilastele antakse põhjalik checklist asjadega, mis on vaja korda ajada enne õppetöö algust või esimeste nädalate jooksul (nt tervisekindlustuse maksmine, üliõpilaspileti tegemine jne). Pakuti palju erinevaid orientatsioonikursuseid, sh kohustuslik eraldi vahetusüliõpilastele mõeldud paaritunnine orientatsioon; kuid oma programmid on ka teaduskondadel ja kolledžitel ning rahvusvaheliste üliõpilaste keskusel. Õppejõud ja üliõpilased on minu kogemuste järgi samuti väga vastutulelikud ja sõbralikud, kuigi ühegi probleemiga pole olnud põhjust nende poole pöörduda. Kanada ühiskond on mõnusalt multikultuurne, mistõttu ei ole ka probleeme sisseelamisega.

Õppetöö
Kuna kõiki ülikooli aineid loetakse inglise keeles ning on avatud ka vahetusüliõpilastele, siis on pakutavaid aineid rohkem kui küll. Maksimaalselt saab semestris võtta 5 ainet, kusjuures osad kestavad terve aasta. Sõltuvalt ainest, teemavaldkonnast ja raskusastmest toimuvad kas loengud, seminarid, laborid, praktikumid jne. Politoloogia (political science) eriala 4. aasta ained (mida võtavad ka graduate üliõpilased, st 4-aastase undergraduate taseme lõpetanud) on kõik seminari vormis, 3. aasta omad üldiselt loengud või midagi vahepealset. Tunnid kestavad 1 tund 50 minutit (Tartus poolteist tundi).

Ained on üldiselt üsna palju raskemad kui Tartus. Kohustuslikku lugemist on palju ja kõik ka reaalselt loevad seda (minu kogemuste järgi võib Tartu ainetel olla kirjas küll palju kohustuslikku kirjandust, kuid keegi ei oota/kontrolli selle reaalset lugemist). Ainete jooksul tuleb pidevalt kirjutada erinevaid esseesid või uurimistöid, paljudel ainetel moodustub nende põhjal ka lõplik hinne (st eksameid tihtilugu ei olegi). Ainuke eksam, mida mina olen seni pidanud kirjutama, on põhinenud esseeküsimustel.

Samas tasub tähele panna, et kõiki aineid, mida võtta tahaks, ei saa. Lisaks sellele, et kõiki nimekirjades olevaid aineid ei loeta igal aastal, võib olla ka teisi takistusi- näiteks nõuded piisava tausta kohta aine teemavaldkonnas või piirangud olenevalt sellest, mitmendal aastal õpitakse (nt neljanda aasta aineid saab võtta semestris ainult 2).

Üliõpilased saavad vabalt kasutada ülikooli raamatukogudes (mida on kuskil kümne kanti) olevaid avalikke arvuteid, printereid ja koopiamasinaid. Raamatukogud on üldiselt kaua lahti (8:30-23:00), sessi ajal on võimalik neid suisa öösel kasutada.

Kuna õppetöö ja suhtlus toimub inglise keeles, ei tohiks keeleprobleeme küll kellelgi olla. Samas, loengutes ja seminarides oodatakse üliõpilaste aktiivset osavõttu, mistõttu tuleb üle saada Eesti koolisüsteemist päranduseks saadud passiivsest (autoritaarsest) õppestiilist.

Tingimused ühiselamus
Tartu College's elamine on vahetusse tulnutele tasuta. Toas elatakse üksi, kuue toa peale on köök, 2 tualetti ja 2 pesemisruumi. Igas toas on voodi, lauad, tool ja riiulid. Tekid-padjad tuleb ise kaasa võtta või siit soetada.

Köögis on pliit (koos ahjuga) ja mikrolaineahi. Igal toal on köögis oma lukustatav toidukapp, kus sees on ka külmkapp. Üldiselt on köökides ka piisavalt kõiksuguseid nõusid ja potte-panne, mille on eelnevad elanikud maha jätnud. TÜ-st vahetusse tulnud majutatakse üldiselt kõige ülemisele, st 18. korrusele (mis on ebausu tõttu tegelikult 17. korrus, kuna 13. korrus puudub), seega avaneb aknast ilus vaade. Pesupesemisruum on väga mugavalt samal korrusel (nii pesumasinad kui ka kuivatid).

Internetiühendus on igas toas, kuigi võib teinekord olla üsna aeglane (eriti õhtuti).

Ühikas, nagu ka ülejäänud linn, on multikultuurne.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele

Kuna ühiselamu asub praktiliselt ülikooli kesklinna campus'est üle tee, ei ole igapäevaselt vaja ühistransporti kasutada. Muidu on aga transpordisüsteem hästi korraldatud. Spadina metroopeatus on ühikast umbes 50 meetri kaugusel. Kui on huvi minna Niagara Fallsi, tasub internetist uurida kasiinobusside kohta, millega saab väga odavalt kohale ja tagasi.

Ühika lähedal asuvad mõned kallimad toidupoed (Metro ja Sobey's) ning suur igasuguse kila-kola pood Honest Ed's (allkorrusel on ka odavad toidukaubad). Suuremad ja odavamad toidumarketid asuvad pisut kaugemal. Alkoholi müüakse ainult spetsiaalsetes poodides (LCBO, Beer Store ja Wine Rack) ning hinnad on suhteliselt kallid (nt 0,5 liitrine õlu umbes 25 krooni).

Bloor St West (tänav, mille ääres asub ühikas) on täis igat sorti kohvikuid ja restorane, seega väljas söömiseks ei ole vaja kaugele minna. Esindatud on väga erinevad köögid.

Üliõpilased saavad vabalt kasutada kõiki ülikooli spordirajatisi, mille seas on nt 3 ujulat, mitmed jõusaalid ja staadionid.

Eero Janson (sotsiaal- ja haridusteaduskond, võrdlev poliitika)
Toronto Ülikool, september 2009- aprill 2010

Algusesse...

TORONTO ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Toronto ülikooli juures on vahetusüliõpilastalitus (ISXO- international student exchange office), kus töötavad hästi sõbralikud ja abivalmis inimesed. Nende poolt toimus kohustuslik 3-tunnine põhjalik orientatsioon ülikooli ja üldse elu-olu kohta. Lisaks on neil tihe koostöö välisüliõpilaste keskusega, kus toimuvad enne loengute algust erinevad infotunnid nt tervisekindlustuse jms kohta. Nii vahetus- kui välisüliõpilastele toimusid ka tutvumispeod.

Minu teaduskonnas (physical education and health) oli kokkupuuteid ainult abivalmite inimestega, nii administratsioonis kui ka õppejõudude näol. Kaastudengid on samuti sõbralikud, kuigi kuna neil on tekkinud 3 ülikoolis oldud aastaga väga tihe läbikäimine, on juba olemasolevasse "kollektiivi" veidi raskem sisse elada kui näiteks loengutes, kus keegi üksteist ei tunne.

Õppetöö
Kuna kõik toimub inglise keeles, siis eraldi kursusi vahetusüliõpilastele ei pakutud. Enamasti on kõigis ainetes nii loengud kui seminarid (tutorials), minul ühes aines ka laborid. Grupitööle pannakse päris suurt rõhku. Lisaks on meeldivalt palju diskussiooni, st tudengid avaldavad tihti oma arvamust ja küsivad küsimusi (võrreldes Tartuga tunduvalt aktiivsemad tudengid). Eksamid on kõik kirjalikud, osad ainult valikvastustega, aga sõltuvalt ainest tuleb ka esseesid kirjutada. Väga suur erinevus võrreldes Tartuga on see, et koormus on ühtlaselt kõrge kogu semestri jooksul, st igaks nädalaks on vaja midagi lugeda, kirjutada, lisaks ka vaheeksamid (mid-term).

Kindlasti tuleb arvestada, et õpikute peale läheb päris palju raha (vastupidiselt Tartule siin kõik ikka ostavad endale õpikud). Muidugi, kuna pannakse ka slaidid üles, siis ilma õpikuteta saab hädapärast hakkama, kuigi paljudel ainetel on õppejõu poolt koostatud nö ainekompendiumid, mis tuleb välja osta (hind 40-50 dollari kanti). Üldiselt siiski soovitaks õpikuid osta, kuna Eestist erialakirjandust eriti ei leia ja Torontosse on Amazonist tunduvalt odavam tellida kui Tartusse. Kõige suuremas raamatukogus (Robarts) ja ka teistes on piisavalt arvuteid ja printimisvõimalusi, muidugi semestri keskel, kui kõigil tähtajad, on raamatukogud tudengeid puupüsti täis.

Keeleprobleeme mul ei esinenud. Kui paar esimest nädalat kirjutasin konspekti eesti-inglise segakeeles, siis varsti läksin sujuvalt üle ainult inglise keelele- see tuleb suhteliselt automaatselt.

Tingimused ühiselamus
Tartu Kolledžis elatakse ühestes tubades, boksi peale on 6 tuba. Kuna Kanadas on seltskond niigi kirju, siis samamoodi on ka ühikas. Köögis on igaühel eraldi kapp ja külmkapp, mis on väga mugav, lisaks on mikrolaineahi, tavaline pliit ja ahi. Pesu saab pesta samal korrusel (st 18ndal), internetiühendus on suhteliselt aeglane, eriti nö tipptunnil (aga vähemalt on igas toas internet olemas).

Kuigi öeldakse, et sööginõud peab ise kaasa võtma, siis siin on päris palju eelnevate asukate jäetud taldrikuid, tasse, panne jne. Ei soovita Eestist asjatult sedalaadi pagasit kaasa võtta. Kui peaks vajadust olema, siis 10 minuti jalutuskäigu kaugusel on Honest Ed's (hiiglasuur kolapood), kust vajalikke esemeid osta saab. Üüri maksma ei pea.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kuna ühikas asub campusest üle tee, saab igale poole jala minna (campuse teise otsa jalutab umbes 20 minutit), kui aga vaja näiteks panka või kaugemale poodi minna, tasub osta pileteid (tokens) 10 kaupa. Ühikast paariminutilise jalutuskäigu kaugusel asub 24 h lahtiolev toidupood Metro, mis paraku on suhteliselt kallis. Odavamad poed asuvad veidi kaugemal, nt Nofrills, Food Basics. Ühikas asub tänava ääres, kus on meeletult palju erinevaid söögikohti, seega saab väga erinevaid kööke proovida. Enamasti tuleb väljas süües arvestada üle 10 dollarilise arvega (siin lisatakse maksud pärast, st menüüs on maksudeta hinnad). Kaugel ei asu ka nt Koreatown, Chinatown, Little Italy. Sügisepoole soovitan kindlasti minna Kensington marketile, sealt saab nt puu-ja juurvilju osta.

Väga hea võimalus on käia Toronto ülikooli spordikeskustes (Athletic Centre ja Hart House) tasuta ujumas, erinevates trennides, jõusaalis jne.

 

Liina Pääbo (kehakultuuriteaduskond, füsioteraapia)
Toronto ülikool, september 2009- aprill 2010

Algusesse...

TORONTO ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Enne saabumist postiga saadetud infomaterjalides olid põhjalikud seletused mitmesuguste protseduuride kohta, mis saabumisel läbida tuli. Kohalik välisüliõpilastalitus kellelegi lennujaama vastu ei läinud, mida ka infomaterjalides korduvalt mainiti. Saabumisel paluti välisüliõpilastalitusest läbi tulla, et kinnitada oma kohalejõudmist. Korraldati lühike orientatsioonikursus, milles räägiti peamiselt kultuuri¨okist. Erilist kasu sellest ei olnud. Tuutorite süsteemist ei ole ma midagi kuulnud, tõenäoliselt seda pole.

Välisüliõpilastalitus, õppejõud ja tudengid olid väga sõbralikud ja abivalmid. Ainetele registreerimise muutmine oli väga bürokraatlik protseduur ja võttis aega umbes kuu. Kui üks professoritest poleks mulle seletanud, kuidas asjad käivad ja mind asjaajamises toetanud, poleks ma ilmselt registreeringuid muuta saanud.

Välisüliõpilastele korraldati välisüliõpilastalituse poolt väga palju lõbustusi, lisaks toimus muude ülikooliga seotud organisatsioonide üritusi. Igal nädalal saatis välisüliõpilastalitus e-meili oma ürituste reklaamiga ja toimus mitu üritust. Korraldati turismireise, pidusid ja ettekandeid mitmesugustel teemadel. Lõbustusi oli kõigi jaoks rohkem kui piisavalt.

Peamisteks raskusteks sisseelamisel olid keeruline ainete muutmise protseduur (palju erinevaid kooskõlastusi ja paberitööd) ning teistsugune õppekorraldus ja ainesüsteem.

Õppetöö
Vahetusüliõpilased said võtta kõiki samu aineid, mis kohalikud. Registreerumine oli vahetustudengitele eelisjärjekorras. Õppetöö toimus loengu- ja seminarivormis. Kõik eksamid olid kirjalikud, osad sisaldasid mõningaid valikvastustega küsimusi. Õppekorraldus üldiselt on rangem ja bürokraatlikum, mitte nii paindlik kui Tartus; palju vähem kasutati infotehnoloogia võimalusi. Kuna kõik toimus inglise keeles, siis keeleprobleeme enamjaolt polnud. Mõnedest õppejõududest, kelle emakeeleks ei olnud inglise keel, oli raske aru saada, aga erilisi probleeme see ei tekitanud.

Matemaatika ainetes oli tase madalam kui Tartus; Toronto kolmanda aasta matemaatika raskustase oli võrreldav Tartu esimese aasta matemaatikaga. Tartus olid kõik matemaatika ained tõestustepõhised, seega pikas perspektiivis kasulikumad, Torontos seevastu mitte. Majandusteaduse ained olid raskemad ja kõrgemal tasemel kui Tartus: abstraktsemad ja väiksema kohese praktilise väljundiga (aga sõltub muidugi ka ainevalikust).

Raamatukogusid on Toronto Ülikoolis väga palju, peaaegu igas hoones. Palju on ka tudengitele mõeldud avalikku ruumi, kus saab istuda ja õppida. Valgustus oli vilets nii ühiselamus kui raamatukogudes ja avalikes õpperuumides, silmad väsisid kiiresti. Vabalt kasutatavaid arvuteid oli umbes sama palju kui Tartus. Õppetööks vajalikule ligipääs oli tunduvalt halvem kui Tartus- ainematerjale oli raamatukogudes vähe ja ainult kohapeal kasutamiseks, midagi Tartu Ülikooli raamatukogu õppeavakoguga võrreldavat ei olnud.

Toronto Ülikooli arvutisüsteemi korraldus oli halvem kui Tartus: näiteks ei olnud ülikooli e-meili aadressile ühiselamust ligipääsu. Raamatukogude Interneti-ühendus oli vilets (nii traadita kui seinast kaabliga); esines mitmepäevaseid perioode, kus raamatukogus ei saanudki ühendust. Ühiselamu Interneti-ühendus oli samuti aeglane ja aeg-ajalt puudus hoopis.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamus oli üks inimene toas, kuus tuba korteris. Ühiselamu oli peaaegu täiesti rahvusvaheliste tudengite päralt. Üür oli stipendiumi sees, nii et ise ei pidanud midagi maksma.

Võimalused söögitegemiseks olid head; korteris oli ahjuga pliit, mikrolaineahi ja külmkapp. Pesupesemiseks oli ühiselamus ruum pesumasinate ja kuivatitega, mille tasu oli madal, nii et pesupesemise võimalused olid samuti head. Interneti-ühendus ühiselamus oli aga aeglane ja vahelduv.

Probleemiks olid prussakad, hiired, halb ventilatsioon ja ülekütmine. Maja oli vana ja väsinud: seintelt koorus värv jne. Tartu renoveeritud ühiselamuga harjunule oli elukvaliteedi langus märgatav. Probleemiks oli ka ühiselamu administratsiooni ükskõiksus reeglite rikkumise vastu- teoreetiliselt oli keelatud suitsetamine ja müratekitamine öösiti, aga suitsetati nii trepikodades kui korterites ja öine müra oli tavaline. Seinad lasid heli väga hästi läbi, nii et vestlusest kõrvaltoas võis aru saada.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ülikool paikneb kilomeeter korda kilomeeter ruudu sees kesklinnas, ühiselamule väga lähedal, nii et igale poole sai mugavalt jala minna. Paljud kasutasid jalgrattaid. Kesklinna söögikohad on keskmiste hindadega, kiirtoit tänavalt odav. Kesklinna ostukohad on kallid, äärelinna supermarketitest ostes oleks toidu umbes kaks korda odavamalt saanud (hinnavahed on palju suuremad kui Eestis). Kesklinn tundus olevat üsna turvaline, ma ei kuulnud ühestki probleemist.

Asjaajamine nii Kanada riigiasutustega kui Toronto Ülikooliga oli tunduvalt bürokraatlikum kui Eesti asutuste või Tartu Ülikooliga. Toronto Ülikool soodustab aktiivselt välistudengite tulekut, palju rohkem kui Tartu Ülikool. Kanada seevastu tundub püüdvat välismaalasi eemal hoida.

Sander Heinsalu (majandusteaduskond)
Toronto Ülikool, september 2007- mai 2008

Algusesse...

 

TSINGHUA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabudes Pekingisse aitas mul end sisse seada kohalik, kellega olin varasemalt Eestis olles kokku leppinud, et aitab esimesel päeval lennujaamast ülikooli jõuda ning seejärel ka ülikooli ja ühiselamusse registreerida. Ilma abita oleksin veidi keerulises olukorras, arvestades sellega, et ka vastuvõtulauas ei ole inglise keelt kõnelevaid inimesi – ei ühiselamu ega õpilaseks registreerimise poolel. Kindlasti leidub läheduses ka inglise keelt kõnelevaid kohalikke, kes sel hetkel abi saaks osutada, aga parem oleks, kui leiaks varasemalt kellegi, kes saaks aidata registreerimisel. Administratsioonist saab edasise graafiku (üliõpilaskaardi vormistamine, pildistamine, söögikaardi tegemine, avaaktus), lisalugemist selle kohta, kuidas eluga toime tulla ning ülikooliterritooriumi kaardi. Peab arvestama sellega, et enamus õppejõude ning administratsiooni keeleoskus piirdub hiina keelega.

Ainetele registreerimine käib veebipõhiselt ning vajalikud juhised selleks saab FSA (Foreign Student Affairs) kontorist, kus räägitakse ka inglise keelt ning antakse nimekiri inglise keelsetest ainetest ning nende seast valitud tuleb registreerida Internetis. Kuna veebiportaal on hiinakeelne, on ka siin vaja abikätt ainete valimisel.

Kooli territooriumil ära eksida oli suhteliselt lihtne ning loengute asukohtade leidmisega tuli päris tublisti vaeva näha, kuna kooli territoorium on üle 4 ruutkilomeetri suurune ning õigete hoonete leidmisega tuli aega ning kannatust varuda. Liiklemiseks on kõige mugavam vahend jalgratas, kuigi "tipptundidel" tuleb liiklemisega äärmiselt ettevaatlik olla. Turvalisuse mõttes on soovitatav osta ka korralik rattalukk, sest vargusi tuli suhteliselt tihti ette. Endal lausa kaks korda.

Sisseelamine oli raske ning ¨okeeriv, sest pärast registreerimist olin täiesti üksi ning ei olnud enam kellelegi loota. Heleda juuksevärvi tõttu sain küll tähelepanu, kuid uudishimu piirdus vaid näpuga näitamisega ning arusaamatute hiinakeelsete kommentaaridega – abivalmidust keegi üles ei näidanud ning inglise keelt kõnelevaid inimesi tuli ise üles otsida. Kuigi mulle oli määratud kahene tuba, ei viibinud mu toakaaslane esimesel kahel nädalal ühiselamus ning ka sealt ei olnud abi loota. Kuid pärast esimest nädalat hakkas kõik lahenema – mitte küll iseenesest, kuid pärast nädalast võitlust enesega ning kontaktide loomist muutus kõik kergemaks ning lõpuks tundsin end Tsinghuas kui kodus.

Kogu Hiinas oleku ajal tuli ette ootamatuid ning vahel hirmsaid olukordi, millega tuli üksi toime tulla. Selleks, et kõigega Hiinas olles toime tulla, annaksin järgmised nõuanded:

- Ära anna alla! Järgisin põhimõtet, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Ja alati nii oli, sest kõigile probleemidele on mingi lahendus, tuleb vaid olla piisavalt pealehakkaja neid lahendama. Hiinas viibides eksisin lugematuid kordi ära, esimene nädal Tsinghuas oli kõige hirmsamad 7 päeva mu elus, sülearvuti lakkas töötamast, telefoni ekraan purunes, ratas varastati kahel korral ära, kodutööd tundusid vahel lihtsalt ületamatud ning loengutes tekitas mitmeid korda raskusi see, et keerulisi probleeme arutades eelistati seletada hiina keeles, sest kohalikud õpilased olid ülekaalus ning sellega nimekiri kaugeltki mitte ei lõppe, kuid siiski võin öelda, et ei kahetsenud hetkekski, et olin tulnud Tsinghuasse vahetusõpilaseks. Kogemus ning seiklused, mille osaks Hiinas viibides sain, kaaluvad kõik probleemid üle.

- Ära karda end lolliks teha, ükskõik, mis olukord ka ei oleks. Kas põhjuseks on kultuurilised erinevused või keeleline arusaamatus - selle asemel, et piinlikkust tunda, naeratage, sest ilmselt ei kohta te seda inimest enam kunagi. Tsinghuas õpib keskmiselt 28000 õpilast ning tõenäosus üksteist juhuslikult taas kohata on suhteliselt väike.

- Räägi inimestega ja küsi küsimusi, sest Tsinghua õpilased on välismaalastest vägagi huvitatud, kuid nad ei oska kuidagi läheneda ning tunnevad veidi hirmugi. Kui ise sõbralik olla ning julgelt ligi astuda, on väike tõenäosus, et kellelgi selle üle hea meel ei ole. Usun, et loengutes õpitu on võrdväärne sellele, mis teadmisi annab teistega suhtlemine, sest eelkõige kultuurilisele erinevusele on kaasüliõpilastega peetud vestlused olnud vägagi harivad ning silmaringi avardavad.

- Ole valmis kaotama mugavust ning privaatsust. Ühiselamu on küll puhas ning turvaline, kuid kindlasti mitte luksuslik.

- Ole avatud väljakutsetele ning uutele kogemustele. Kindla pealehakkamisega on kõik võimalik ning ei tasu kunagi alla anda. Ei tasu minna hulljulgeks, kuid soovitan võtta kinni igast (mõistlikust) võimalusest ning ettepanekust, olgu selleks Hiina müüril telkimine või mistahes seminarid ning üritused.

- Hoia kontakti perega ning sõpradega Eestis, sest kodunt lahkunule on eemal viibimine vahest ehk raskem, kuna kodus jätkub rutiin, kuid lahkudes on kõik uus ning on vaja lähedaste tuge ja motivatsiooni. Ent ära karda saada liiga lähedasteks uute tuttavatega, sest suure tõenäosusega leiad sealt sõbra(d) kogu eluks ning tänapäeval tänu arenenud kommunikatsioonivõimalustele on lihtne edaspidi suhelda ja taaskohtumist planeerida.

Eelnevaid punkte järgides oli minu semester Tsinghuas vägagi nauditav ning kindlasti kõige ekstreemsem ja põnevam etapp minu elus.

Õppetöö
Pakutavate kursuste valik oli erinev sellest, mis oli varasemalt Internetis saadaval. Paljud ained olid nimekirjast maha võetud ning seetõttu tuli valida lihtsalt need, mis olid saadaval. Kuna paljudel ainetel olid ka eeldusained, milleta kursust valida ei saanud, oli valik suhteliselt kesine. Soovitan eelnevalt uurida antud semestril saadaval olevate kursuste kohta.

Õppetöö toimus loengute vormis ning üldiselt ei toimunud õppejõu ning üliõpilase vahelist interaktsiooni. Õppejõud seletasid materjali, üliõpilase töö oli kodutöid teha ning sellega suhtlus üldiselt piirdus. Kodutööd hõlmasid enamasti probleemide ning ülesannete lahendamist, referaadid olid suhteliselt haruldased. Eksamid olid valdavalt kirjalikud ning sarnanesid kodutöödele, seega ettevalmistus eksamiteks oli hea. Oli ka eksam, kus tuli valmistada ettekanne Powerpoint´i abil, mida olid hindamas kohalikud ettevõtjad, seega oleneb kindlasti õppevorm valitud ainetest, mitte ainult Tsinghua traditsioonidest.

Tsinghuas on mitu suurt raamatukogu ning igal erialahoonel on eraldi erialakirjandusega täidetud raamatukogu, seega ligipääs on väga mugav. Laboritega endal kokkupuude puudub, kuid teiste kommentaaride põhjal võin öelda, et laborid on väga kõrgel tasemel ning kasutamine õpilastele väga kergeks tehtud.

Kui võrrelda Tsinghua ülikooli õppetööd Tartu Ülikooli Pärnu kolledžiga, võib öelda, et koduülikoolis on interaktsioon üliõpilase ja õppejõu vahel tugevam ning praktiline pool rohkem hinnatud, Tsinghuas panustatakse rohkem õpikumaterjali pähe õppimisele ning õpilast koheldakse rohkem kui masinat, mis tuimalt teksti pähe õpib. Minu õppekoormus võrreldes kohaliku üliõpilasega oli kõvasti väiksem inglise keelsete ainete vähesuse tõttu ning ei saanud kindlasti tunda tõelist pinget, mida Tsinghua üliõpilane tunneb. Legendi kohaselt teeb ka iga semester Tsinghuas vähemalt üks üliõpilane eksamite perioodil enesetapu – ei oska kommenteerida, kas sellel ka tõepõhi all on. Kombineerides teooria praktikaga ning luues kontakti õpilase ja õpetaja vahel on tulemus kindlasti efektiivsem ning vähem stressirohke, kuid arvestades kursuste suurust on arusaadav, et selline õppesüsteem ei ole võimalik.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamus on valida üksiku toa (tuleb varasemalt registreerida, kuna kohti on piiratud arv) ning kahese toa vahel. Soovitan võtta kahest tuba, kuna üldjuhul on toakaaslane juba pikemat aega Tsinghua õpilane ning oskab osutada abi ning suure tõenäosusega räägib ka hiina keelt. Välisüliõpilastel ning kohalikel õpilastel on eraldi ühiselamud, kuid suur osa Tsinghua välisüliõpilastest on korealased või välishiinlased, kes räägivad hiina keelt ning tõenäosus saada üht kahest variandist omale toakaaslaseks, on suur. Sellisel juhul on ka edasine sisseelamine hulga kergem, kuid kahese toa puhul tuleb arvestada ühistualeti ning vannitoaga ühe korruse peale ning suhteliselt kitsaste elamistingimustega. Üleüldine kord ühiselamus on küll korras ning puhas.

Söögitegemisvõimalust ühiselamus pole, kuid kooliterritooriumil leidub 10 sööklat, millest osad on kolmekorruselised, kus toidud on väga head ning keskmiselt 40 krooni eest päevas saab kõhu täis. Erinevates sööklates pakutavad toidud varieeruvad ning valikuga ei tohiks probleeme tekkida.

Stipendium
Lisaks tasuta õppele Tsinghuas sain Estraveli reisistipendiumi, mis kattis reisikulud 22 000 krooni ulatuses, mis oli piisav edasi-tagasi sõiduks. Toa eest ühiselamus, toitlustuse ja muude lisakulude eest tuli ise maksta.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Eluga Hiinas on suhteliselt kerge ära harjuda ning ehk tunnevad välisüliõpilased end seal ka veidi hellitatuna, sest Pekingis on ühistransport üllatavalt odav (bussipilet 1RMB ning metroopilet 2RMB), sama kehtib ka taksode kohta (esimesed 3 kilomeetrit 15RMB, edasi 2RMB kilomeetri kohta). Söömine tänaval pole küll soovitatav, kuid kes on nõus riskima, võib väga odavalt ning maitsvalt kõhu täis saada. Poodides leiduv kaup ei erine hindade poolest väga kodumaiste toodetega. Mis puutub turvalisusse, siis kuigi ratas varastati kahel korral ära, ei tundnud ma kordagi end ohustatuna. Nädalaselt reisilt vaheajal tagasi Pekingisse tulles tundsin ootamatut kergendust – olen jälle kodus ja siin ei saa minuga midagi halba juhtuda.

Ellujäämiseks soovitaks siiski mõningaid hiinakeelseid väljendeid osata. Kuigi ise sai mindud ilma igasuguse ettevalmistuseta ning ometi ellu ma jäin, hõlbustaks see kindlasti asjaajamisi ning ei peaks esimesed päevad seal viibides suveniiriks võetud Kalevi šokolaadist toituma.

Liina Marjak (TÜ Pärnu Kolledž, ettevõtlus ja projektijuhtimine)
Tsinghua ülikool, kevadsemester 2009/10

Algusesse...
 

VILNIUSE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vilniuse ülikoolis on väga arenenud mentorite süsteem. Enne saabumist sain oma mentorilt kirja, kus seletati kõike, vastati minu küsimustele jne. Kohale jõudes kohtusin oma mentoriga, kes aitas vormistada vajalikud pabereid ja tudengipileti avalduse ning näitas natuke linna.

Esimesed kaks nädalad olid sissejuhatavad- esimesel nädalal toimus palju VU tudengite poolt organiseeritud üritusi, teisel nädalal kohtusime õppejõududega.

Kõik inimesed olid väga abivalmid, isegi õppejõud pakkusid oma abi ja vastasid küsimustele, mis ei olnud otseselt õppimisega seotud.

Õppetöö
Kursusi oli minu jaoks piisavalt. Tean aga, et osadel üliõpilastel oli probleeme sellega, et osad kursused tühistati.

Õppetöö oli peamiselt loengute ja praktikumite vormis. Matemaatika-informaatika teaduskonnas oli välisüliõpilastele kogu õppetöö individuaalne - meid oli rühmas ainult 2-3 inimest.

Õppetöö korraldus kahes ülikoolis on suhteliselt sarnane, peamine erinevus on 4-aastane bakalaureuseõpe ning see, et sellised ained nagu filosoofia, psüholoogia, inglise keel jne on kohustusliked isegi matemaatikutele. Konkreetsest teaduskonnast rääkides: seal on programme, mida meil pole võimalik õppida, näiteks bioinformaatika (bak.), ekonomeetrika.

Kõik, mis õppetööks vajalik, oli ka kergesti kättesaadav. Keel küll natuke pärssis õppetööd, aga see on ka mõistetav, kuna tegemist on ikkagi võõrkeeles õppimisega. Üldiselt see aga probleemiks ei olnud.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamuga jäin rahul. Toad olid puhtad ja mugavad. Elasime kahekesi ühes toas ning ühiselamus olid ainult välismaalased. Alguses oli probleeme internetiühendusega, pärast aga pandi üks ruuter juurde ning seejärel rohkem kaebusi ei olnud.

Üür maksis ülikool.

Stipendium
Stipendium oli 195 litti kuus (~900 EEK), mis on väga väike summa. Stipendiumi sai kätte iga kuu alguses sularahas.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Tudengipilet tuleb vormistada pangakontoris ja see maksab 20 litti . Selle kättesaamine võtab aega 2-3 nädalat ning selle perioodi jooksul oled sa paljudes situatsioonides abitu- raamatukogu, ühistransport jne - ilma tudengipiletita on seal väga raske.

Ühistranspordi piletid kehtivad täpselt 1 kalendrikuu. Vaatamate sellele, et nad on elektroonsed, pole võimalik osta piletit näiteks 10st kuupäevast 10ni.

Anastassia Semjonova (matemaatika-informaatika teaduskond)
Vilniuse Ülikool, 02.02.-30.06.2009

Algusesse...

VILNIUSE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Käisin vahetusüliõpilasena Vilniuse Ülikoolis. Enne minekut täitsin mentori taotluse, et saabudes oleks mul keegi, kes näitaks linna ja aitaks paberimajandusega hakkama saada. Esimene nädal toimus palju orienteerumisüritusi ja -võistlusi.

Tuutorite süsteem toimis efektiivselt- nii kui kohale jõudsin, oli mentor vastas ja juhatas mind ühikasse ning aitas suhelda ühikahoidjatega, kuna need inglise keelt ei räägi. Olin Leedus prof. Rimantas Jankauskase kutsel ning tema suhtus minusse väga sõbralikult ning ka mu mentor oli väga sõbralik ja abivalmis. Ka teised ametnikud ning ka kohalikud üliõpilased olid väga abivalmis.

Esimene nädal oligi mõeldud sisseelamiseks- toimusid ekskursioonid ülikooli ja vaatamisväärsustele, näidati Leedu filme, näidati kätte tuntumad ning odavamad pubid jms. Sisseelamisega mul probleeme ei olnud. Kuna Leedu puhul on tegemist meile suhteliselt sarnase riigiga, siis ei tekitanud harjumine raskusi. Ainus tõsine probleem oli internet- Eestis olin harjunud sellega, et see on iga pool, aga Leedus see nii ei ole. Näiteks oli ühika tutvustuses kirjas, et ühikas on traadita internet ja see on tasuta. Tegelikult oli ainult kaabliga ning kõigi vahel jagatud, mistõttu oli see nii aeglane ning täiesti kasutamiskõlbmatu. Tegime küll mitu ettepanekut selle parandamiseks, kuid ülikoolil polnud selle jaoks raha.

Õppetöö
Kuna viibisin seal õppejõu kutsel ning tegelesin peamiselt oma uurimisalaga, siis võtsin ainult mõne loengu. Arheoloogiat puudutavaid loenguid oli ainult üks, nii et kui ollakse huvitatud oma erialast, siis ei pruugi sobivaid loenguid eriti leida. Mul oli oma uurimisteema (inimluude uurimine) ning töötasin hommikust õhtuni iga päev prof. Jankauskase laboratooriumis. Eksamid on nii suulised kui ka kirjalikud. Välisüliõpilastele pakutavad ained ja nõudmised on väga väikesed, nii et läbikukkumine on suhteliselt välistatud.

Tingimused ühiselamus
Alguses elasin kolmeses toas aga kuna seal oli väga kitsas ning internetti said kasutada vaid kaks inimest, siis vahetasin selle kahese toa vastu, kus oli kõik tunduvalt parem ning sain isegi internetti kasutada. Meie ühikas elas koos 30 eri rahvusest üliõpilast, mis tegi elu väga huvitavaks. Söögi tegemiseks oli ühisköök. Külmkappides väga ruumi polnud, kuna see oli mõeldud 16le inimesele korraga ning keegi seda väga koristada ei viitsinud. Kuna koristaja käis iga hommiku, siis õhtuti väga kööki ei kippunud. Vannituba oli nelja peale ning see oli normaalne.

Pesu sai pesta ainult kord kuus, mis tekitas tõsiseid probleeme ning enamik inimesi pesid tihti pesu käsitsi. Ühikas oli umbes 160 inimest ning meie kasutuses oli üks pesumasin. Ning nalja ja jama sai sellega alati. Üür oli välistudengitele 200LT ehk 1000 krooni kuus (minule oli elamine tasuta). Internet oli suhteliselt kasutamiskõlbmatu, ühest küljest ka seetõttu, et paljud laadisid alla filme ja muusikat. Viimane kuu, kui see ära keelati, paranes internet tunduvalt

Stipendium
Ühikas elamine oli tasuta. Stipendiumi suurus oli 195 LT (u 1000 kr). Sellest ma ära ei elanud- pidin veel pool otsa panema. Hinnad on umbes samad nagu meil, nii et toidu peale läks raha päris palju.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Leedus on transport veidi odavam kui Eestis, kuid tudengipiletit saab osta alles siis, kui saad üliõpilaspileti, aga selle saab alles kuu aega hiljem.

Turvalisusega on veidi probleeme- mind näiteks rünnati kella 18 ajal peatänaval ja taheti raha ära võtta, aga mul õnnestus tüübile koht kätte näidata. Hiljem kuulsin, et ka teistel oli samasuguseid probleeme. Vilniuses on linnaosi, kuhu isegi politsei ei julge öösel minna, nii et seda tuleb silmas pidada.

Migratsiooniametiga asjaajamine on pikk ja vaevaline, inglise keelt seal ei osata. Nii et seal saab hakkama ainult mentori abil. Muidugi räägivad nad ka vene keelt, aga mina seda ei osanud.

Martin Malve (filosoofiateaduskond, arheoloogia)
Vilniuse Ülikool, 01.09.08- 31.01.09

Algusesse...

VILNIUSE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Mentorite koordinaator ja mu enda mentor võtsid minuga ühendust enne, kui ma Vilniusse läksin, sügisel. Mentor oli väga abivalmis, teadis paberite asjaajamist ja ise võttis minuga ühendust, et asjad saaksid korda aetud. Esimene nädal oli välistudengitele orientatsiooninädal, toimusid mitmed ekskursioonid ülikoolis ja linnas. Siiski kohalik välissuhete talitus ei teadnud mõnda olulist bürokraatiasse puutuvat asja: näiteks öeldi mulle, et mul on vaja ajutist elamisluba, mistõttu oli muidugi natuke jooksmist ja paberimäärimist- aga immigratsioonitalituses öeldi, et seda polegi vaja. Ka sain ma oma stipendiumi kättesaamise viisi teada alles neljandal kuul, kui läksin uurima, miks ma veel midagi saanud pole. Üldiselt ollakse aga väga sõbralikud ja abivalmid. Välisüliõpilastele korraldati mitmeid üritusi ja teavitati ka mõnedest muudest kohalikest üritustest spetsiaalse postiloendi kaudu. Raskusi oli alguses natuke auditooriumide ülesleidmisega, kuna VU peakampus on väga keeruline ja tunniplaanis oli osa ruume märgitud vana süsteemi järgi; ka näiteks majandusteaduskonna hoones, mis on uuem ja võimaldab täiesti süsteemset ruumide nummerdamist, olid nad ikkagi justkui loosiga oma numbrid saanud.

Õppetöö
Minu erialal ingliskeelseid kursusi ei olnud, aga muidu on küll mitmeid huvitavaid kursusi; kõiki ei jõudnud isegi külastada. Peamiselt toimusid loengud ja seminarid, oli ka rühmatööd (mida võis siiski ka individuaalselt sooritada). Eksamid olid kirjalikud, ühes (leedu keele eksamis) oli ka suuline osa. Kuna mitmed kursused, mida seal kuulasin, olid sellistes valdkondades, millega varem pole tutvunud, siis on raske koduülikooliga võrrelda, aga üldiselt kurta väga ei saa, tööd jatkus küll. Raamatukogudele sain ilusti ligi, arvutitele ka nii palju, kui vaja oli. Keeleprobleemid oleksid võinud tekkida teenindava personaliga näiteks raamatukogus, kui ma poleks juba enne piisavalt leedu keelt osanud. Raamatukogus on osa asju teisiti kui TÜ raamatukogus, parem on alati üle küsida (nt tellitud raamat ei seisa riiulis kolm kuud, isegi kui elektrooniline tellimissüsteem niimoodi väidab, ja ainult kohapeal kasutamisega raamatute lugemisel tuleb tagasi andes alati öelda, kui on vaja veel kasutada, ise nad seda ei küsi ja saadavad omast tarkusest hoidlasse tagasi ja siis tuleb uuesti jälle tellida).

Stipendium
Stipendiumi suuruseks on 195 Lt (ligikaudu 883 krooni) kuus. Sain selle kätte sularahas VU rahandusosakonnast. Ei ole piisav, sain samal ajal ka oma TÜ doktorandi õppetoetust ja ka jätkasin töötamist TÜs vähendatud koormusega. Ühiselamu koht oleks olnud tasuta, aga ma loobusin sellest.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport: tänavatel tuleb olla tähelepanelik, Leedus üldiselt pole autojuhid nii harjunud jalakäijaid üle tee laskma nagu Eestis. Valgusfoorid ajavad kohati segadusse, kui pole jalakäijatele eraldi foore. Trollidega võib olla segadust- nad ei pruugi liikuda täpselt (ehk vahel isegi ligikaudu) nendel aegadel, mis graafikus kirjas on, ja eraldi tuleb tundma õppida nende trollide hingeelu, mis tuleksid justkui sellisel ajal, kui mõni troll peabki tulema, aga millele pole kirjutatud numbrit, vaid selle asemel "iki 1ojo parko". Tipptundidel on lihtsam jalgsi liikuda. Üldiselt on liiklust palju, nii et vahel on isegi õhk nii halb, et hingata raske. Kohati on kõrvalisematel tänavatel näha sisselöödud akendega ja rüüstatud autosid (mitte küll väga sageli, aga sagedamini kui Eestis), seega võib oletada, et marodöörlust esineb. Ka mu kohalikud sõbrad soovitasid hilisel õhtul mitte liikuda teatud teid (nt jõe ääres), pidavat ebaturvaline olema. Endal otseselt halbu kogemusi pole. Asjaajamises on hea osata kuigipalju leedu keelt, või arvatavasti ka vene keelt, kuna sageli inglise keelt ei osata või osatakse halvasti.

Ave Mets (filosoofia)
Vilniuse Ülikool, 02.02.2008 - 31.06.2008

Algusesse...

VILNIUSE ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vilniusesse saabudes oli vastas mentor, kellega olin ka varem interneti teel umbes kuu aega suhelnud. Kõik tundus väga ilus, kuni jõudsin ühiselamusse, mis tundus olevat nagu mahajäetud blokkmaja. Kõik oli paksu tolmu all ja segamini. Kerge ¨okk läks üle, kui jõudsin enda tuppa, mis oli äsja remonditud ja küllaltki väike.

Edaspidi läks kõik huvitavamaks, kuna järjest hakkas kohale jõudma ka teisi välistudengeid ja ei pidanud enam üksi suures majas elama. Teisel nädalal toimus Orientation Week, mille käigus tutvustati linna, kultuuri, parimaid peokohti ja toimusid mängud, et oleks kergem teiste tudengitega tuttavaks saada. Kogu organiseerimise pool oli väga hästi korraldatud! Tuutorid oli alati abivalmis ja enamik neist olid hiljem nagu sõbrad, mitte lihtsalt abilised.

Kogu administratiivne pool on TÜ-ga võrreldes mõnevõrra erinev, kuid kõigega annab harjuda. Õppejõud olid abivalmis (eriti välistudengitega) ja probleemi korral aitasid ka kaasüliõpilased. Välisüliõpilased hoidsid suhteliselt tihedalt kokku, olenemata sellest, kust tuldi ja mida õpiti.

Õppetöö
Inglise keeles toimuvaid kursusi oli piisavalt (vähemalt minu teaduskonnas), kuid peamiseks probleemiks ostutus õppejõudude inglise keele oskus. Vahel oli raske aru saada, mida nad üritasid seletada ja juhtus ka, et seletajaks osutus mõni Leedu tudeng, kes oskas inglise keelt paremini. Üldiselt toimusid loengud samas vormis nagu TÜ-s, kuid rohkem püüti arendada üliõpilase ja õppejõu vahelist vestlust. Testid olid majandusteaduskonnas peamiselt valikvastustega ja suhteliselt lihtsad. Soovitan TÜ tudengitel võtta magistritaseme aineid: need on kindlasti palju huvitavamad ja nende puhul peab enne kontrolltööd ka natuke õppima.

Tingimused ühiselamus
Minu ühiselamu (Olandu g.) oli alguses jubedas konditsioonis, kuid selgus, et seda renoveeritakse. Paari kuu jooksul muutus ühiselamu tohutult: toodi sisse pesumasinad, uued külmkapid jne. Internet on kõigis tubades olemas, kuid minu seal olles töötas igas toas ainult üks interneti pistik, nii et soovitan jagaja kaasa võtta, sest tavaliselt on toas kaks või enam tudengit.

Probleemiks olid peamiselt administraatorid, kes ei tahtnud, et õpilased öösiti väljas käivad. Siiski sai alati enne kokku leppida (kui vene keelt osata) ja asi polnudki nii hull. Samuti oli alguses probleemiks see, et külmkapist varastati toitu; hiljem paigaldati köökidele lukud ja iga tuba sai endale võtme ning probleem oli jällegi lahendatud (varastajateks olid töömehed- arvatavasti).

Ühiselamu asukateks olid peamiselt leedukad, ainult ühele-kahele korrusele olid paigutatud välistudengid. Teise ühiselamu (Saletiko) kohta tean nii palju, et seal elasid ainult välistudengid. Üür oli 125 litti ja selle maksis ülikool. Internet maksis 17 litti kuus, mille tasus samuti ülikool.

Stipendium
Stipendium oli kõigest 200 litti, mis võrreldes Erasmuse programmi tudengitega on üliväike, nii et peab arvestama omafinantseeringuga. Stipendiumi sai kätte sularahas ülikooli peahoonest. Kuidas asi täpsemalt toimub, tehakse selgeks esimesel kuul.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transport oli väga odav, üliõpilastele siinse õpilaspiletiga 12 litti kuus. Õpilaspileti kättesaamine oleneb sellest, kui vara su mentor dokumendid panka saadab: mõned said selle kätte kolme nädalaga, mõned aga kolme kuuga.

Öösel ei tasu kindlasti üksi väljas käia! Mind üritati pipragaasi kasutades röövida, kuid õnnestus õnneks põgeneda. Juhul kui muud võimalust pole, siis liigelda öösiti ainult suurte autoteede ääres, mis on valgustatud; parem on siiski võtta takso, mis on odavam kui Tartus (kui rääkida vene keelt). Ka on odavam takso tellida kui tänavalt võtta. Ja pole mõtet imestada, kui juba helistades küsitakse, kuhu te sõita soovite.

Söögi kohta võib nii palju öelda, et väljas söömine väga kallis ei ole- umbes 20% odavam kui Tartus.

Jüri Nikolajev (majandusteaduskond)
Vilniuse Ülikool, 2007/2008. õppeaasta sügissemester

Algusesse...

 

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Minu teekond Voroneži oli küllaltki emotsiooniderohke. Kuna reis kestis ühtekokku 36 tundi, siis oli mul suhteliselt palju aega mõtiskleda oma otsuse üle Venemaale tulla. Ja tuleb tõdeda, et kahetsust nendes mõttemõlgutustes oli üpris palju (esiteks hirmutas mind juba vaatepilt rongiaknast). Ehkki hirm oli suur, ei kahetse ma tagantjärgi mitte midagi. Minu negatiivsed mõtted kustutas soe vastuvõtt rongijaamas, misjärel toimetati mind koheselt dekanaati olulisi dokumente täitma ning viimaks oma ühikatuppa. Jah, esmane ¨okk oma tuba nähes oli küllaltki suur.

Aga kuna oma toa korrashoiu ja muutmise osas on kõigil vabad käed, siis õige pea asusimegi remonti tegema (kardinad, uus tapeet, vaip, TV, kapid ja riiulid, linikud ja kõik muu selline). Peale seda sai inetust toast tuba, kuhu polegi enam nii valus sisse astuda.

Õppejõud ja kaastudengid olid väga abivalmid ja mõistlikud. Positiivse üllatusena kasutasid paljud õppejõud lisaks vene keelele ka inglise keelt, mis tähendab, et (vene) keelebarjääri korral ei jää asjad ajamata. Suure aitäh peab ütlema ka laborantidele, kes aitasid nii tunniplaani kui ka muude kiirete dokumentide ajamisel.

Välisüliõpilaste meelelahutuse (kino, klubi, teater, kohtumised teiste välisüliõpilastega jms) eest tuli igaühel endal hoolitseda. Ehkki päris mitmeid ekskursioone ja väljasõite korraldasid nii õppejõud kui ka välisüliõpilastalitus.

Paljud väidavad, et raskusi tekitab peamiselt eluoludega harjumine (siinkohal meenub üks sakslannast sõbranna, kes pidi lausa kuu aega end sisse seadma, aga lõpuks koju sõites ikkagi igatses tagasi tulla). Jah, eluolud pole just sellised, nagu meie Eesti/Tartu ühikates, aga ütleme nii, et äärmiselt tore seltskond kompenseerib kõik negatiivse!!!

Õppetöö
Minu esimene semester möödus vaid välisüliõpilastele mõeldud osakonnas, st oma osakonna (geograafia) õppeainetel ma ei osalenud. Seega järgnev jutt puudutab vaid nö. keeletunde, kus osalevad kõik uued tudengid (kuigi soovi korral võib kohe ka oma teaduskonda vabakuulajaks minna).

Jah, kõik kursused, mis õppekavas on, ongi mõeldud välisüliõpilastele (näiteks laulutund, kus lauldakse tuntumaid vene laule; vene kirjandus; vene kino; Voroneži kultuur; Venemaa regionaalne kultuur; kõne ja grammatika jne). Tunnid ise on väga lõbusad, eriti laulutund! Eksamite osas suurt midagi ei nõutud, ehkki mõnes aines tuli kirjutada essee või väike test, aga võrreldes Tartuga on nõudmised oluliselt madalamad (kuigi ei oska öelda, kui palju nõutakse Tartus välisüliõpilastelt).

Ligipääs arvutile- sellist võimalust polnud, kuigi ühiselamus on nö. internetipunkt (aga väga aeglase internetiühendusega). Lisaks sellele on ühiselamu vahetusläheduses olemas vastav keskus, kus 60 rubla eest tunnis vajalikud asjaajamised internetis aetud saab. Muidugi on igal tudengil võimalus ka oma internet muretseda.

Raamatukogu - kohe alguses vormistati igale tudengile raamatukogupiletid ja võimalus iseseisvalt seal käia on täiesti olemas.

Positiivsena võiks välja tuua selle, et keeletundides jaotati üliõpilased vastavalt keeletasemele gruppidesse (mina isiklikult sain eelnevalt loetletud kursustel osaleda näiteks ameeriklase ja korealastega. Ilmselt on see tingitud sellest, et esimesel semestril olin ainuke eestlane Voroneži Riiklikus ülikoolis ja suuremat valikut gruppide osas mul polnud. Üldjuhul jäetakse aga kõik eestlased siiski ühte gruppi).

Loengute puhul on tegemist rohkem nö vestlustundidega, kus õppejõud räägivad mingil teemal, aga samas alati küsivad tudengi isiklikku arvamust. Kui vaja, tehakse asjad selgeks ka käte-jalgade või nukkude ja piltide abiga.

Õppejõudude osas tuleb tõdeda, et tegemist on väga kannatlike ja mõistvate inimestega. Kuna tegelen käsipalliga, siis Venemaale minnes oli soov ka kohalikus võistkonnas treenida. Vastava tiimi leidmisel aitasid suuresti kaasa minu õppejõud!

Tingimused ühiselamus
Kuna Voronežis on tudengitele mõeldud 7 ühiselamut, siis ei oska ma täpselt öelda, kuidas teistes ühikates elukorraldus välja näeb. Küll aga tean, et minu ühikas (nr 4) elatakse toas üldjuhul kahekesi, kuigi on võimalus sattuda ka kolmesesse tuppa. Minul isiklikult õnnestus tuba jagada esimesel semestril väga toreda albaanlannaga ja teisel semestril samuti toreda neiuga Mosambiigist.

Seltskond selles konkreetses ühikas oli väga kirju (mis mulle isiklikult väga meeldis). Aga soovi korral oli ilmselt võimalus ka teise lähedalasuvasse vene rahvusest tudengitele mõeldud ühikasse (nr 3) ümber kolida (saabumisel sain ajutise koha 4ndas ühikas, aga hiljem oli võimalus teise ühiselamusse ümber kolida. Jätsin võimaluse kasutamata, kuna leidsin, et minu ühikas oli oluliselt lõbusam. Ehkki tuleb tõdeda, et vene keele praktiseerimine kannatas 4ndas ühiselamus, sest peamiselt suheldi inglise keeles).

Võimalused söögi tegemiseks on suhteliselt kesised, aga ütleme nii, et inimene harjub kõigega. Samamoodi olid lood ka pesupesemise ja dushiga. Pesu pesime käsitsi (kuigi olemas olid väikesed pesumasinad, mida heade tutvuste korral ka kasutada sai).

Positiivne selle kõige juures oli see, et sel õppeaastal, mil mina Voronežis viibisin (2009/2010 õa.) paigutati ühiselamutesse ka internet. Interneti eest tuli iga kuu maksta 500 rubla (+ alustustasu 600 rubla + kaabel, mis tuleb ise muretseda). Üldjuhul internetiühenduse üle kurta ei saa, kuigi esineb päevi, mil istusime päris internetita (elektrikatkestuste korral). Lisaks ülikooli poolt pakutavale internetile on võimalus kasutada ka teist ühendust (mõned tudengid jagavad internetti omal algatusel), kuid soovitan siiski jääda ülikooli interneti juurde (viimasega esineb vähem internetikatkestusi).

Üüri mina isiklikult maksma ei pidanud. Ainus, mille eest kõigil maksta tuli, oli prügi (500 rubla aastas).

Stipendium
Stipendium kuus oli 6000 rubla kuus, mille sai kätte ülikooli peahoone vastavast kassast passi ettenäitamisel. Meie käisime stipendiumi järel iga kuu 10ndal kuupäeval. Juttude kohaselt sai stipendiumiraha välja võtta vaid 2.-3. päeval kuus (ettenähtud kuupäevadel), kuid usun, et vahetusüliõpilaste puhul tehakse ka erandeid. Arvan, et 6000 rubla on täiesti piisav inimesele, kes väga palju ei tarbi, sest meie ühiselamu üür makstakse ülikooli poolt kinni (väidetavalt oli meie stipendium suurem kui mõne õppejõu palk kuus). Kindlasti tuleks arvestada, et esimestel kuudel tuleb teha mitmeid väljaminekuid (röntgenpilt ja vajadusel HIV test linna saabumisel, interneti ühendustasu (600 rubla) + igakuine internetimaks (500 rubla), passipildid, viisa pikendusmaks, eluks vajalikud tarbekaubad jne).

Tasuta toitlustust meile ei pakutud, mis tähendab, et igal tudengil tuleb selle eest ise hoolt kanda (küll aga on ühiselamu vahetusläheduses olemas söökla, mille hindu ja toiduvalikut kahjuks kommenteerida ei oska).

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kõigile Voroneži tulijatele soovitan varuda kannatust paberimajandusega, sest kohapeal tuleb korda ajada mitmed tähtsad dokumendid. Venemaa puhul tähendab see aga seda, et jooksmist edasi-tagasi on küllaltki palju.

Soodsate söögikohtade osas on head nõu raske anda, sest see sõltub igaühe isiklikest eelistustest. Kiirtoidu kohtadest võib-olla siis "Russkii Apetit", "McDonald's". Soodsaid ostukohti ma väga välja tuua ei oskagi, sest kesklinnas on väga palju butiike ja masstoodanguga poode suhteliselt vähe. Ühe variandina tooksin siiski välja Moskovskii Prospekti kaubanduskeskuse, mis asub küll linnast väljaspool, aga bussiga pääseb sinna kenasti ligi. Seal on olemas nii söögi-, tehnika- kui ka riidepoed (Seppälä, New Yorker). Samuti ka Solnit¨nõi Rai ja Linija (suur söögipood). Muidugi on üheks variandiks ka turg, kust võib leida nii värskeid söögi- kui ka (suhteliselt kalleid) riidekaupu.

Turvalisus- ei soovita öösiti linna peal üksi väga liigelda, sest tegu on siiski suurlinnaga ja eriti nädalavahetustel liikleb linnatänavatel palju purjus ja tüütuid "härrasmehi".

Transport erinevate linnapiirkondade vahel on küllaltki hea, marsruuttaksosid ja busse liikleb küllaltki palju ja sageli. Marsruuttaksode hind päeval on 8 rubla (kl 06.00-22.00) ja öösel 12 rubla (kl 22.00-06.00). Suuremate busside hinnad on vastavalt 7 rubla ja 10 rubla 50 kopikat. Linnas liiklevad ka suured kollased bussid, mis sõidutavad inimesi täiesti tasuta! Taksode hinnad sõltuvad sõidumarsruudist ja kellaajast (üldiselt saab sõidud tehtud 100-250 rubla eest igas suunas). Kuna taksodes taksomeetreid pole, siis kõik sõltub sellest, kuidas taksojuht ära suudetakse rääkida.

Igal juhul soovin kõikidele kandideerijatele edu ja julget peale hakkamist, sest uskuge mind, kaotada pole midagi! Küll aga võita- uued kogemused, uus elukeskkond ja kultuur, uued sõbrad, uued teadmised ja keeleoskus (lisaks vene keelele ka teised keeled, mida kaasüliõpilased räägivad) jne. Usun, et välismaal õppimise näol on tegemist erilise kogemusega, mida ei saa asendada millegi muuga. Edu ja ärge laske hirmul võimust võtta!

Kati Nilbe (loodus- ja tehnoloogiateaduskond, geograafia)
Voroneži Riiklik Ülikool, 2009/2010 õppeaasta

Algusesse...

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabudes on natuke bürokraatiat ja paberimäärimist, et kõik eluks vajalikud ja mitte-vajalikud dokumendid kätte saada, kuid pikki järjekorras seismisi ega olulist ajakulu ei olnud. Üsna kohe saab selgeks ka see, millise inimese poole mis küsimustes pöördudaning vähest abivalmidust ei ole karta. Kohalik administratsioon oli väga mõistev ja abivalmis. Ainult rongile kahjuks vastu ei jõutud, kuna teatasin oma täpse saabumisaja alles eelmisel päeval Moskvast- sellega ei maksaks vene interneti-liikluse eripärasid silmas pidades nii hiljaks jääda. Sisseelamises muid raskusi ei olnudki, kui võimatus kasutada endises ulatuses internetti (teistele ehk tegid pisut muret ka kohalikud sanitaarolud, või nende puudumine). Kontaktid kõigi kohalikega, nii õppejõududega kateedris kui üliõpilastega ühiselamus, olid väga positiivsed.

Tuutorite süsteemi ei olnud, aga õppetööga seotud küsimused said vastuse õppejõudude või varasemate üliõpilastega suheldes. Meelelahutuse poole pealt korraldati ühisüritusi välisüliõpilastega teistest riikidest, nt väljasõite ja muud (ise neis ei osalenud). Vaba aja ja meelelahutuse kohapealt oli huvitavam suhelda kohaliku vene publikuga ühiselamust, kuhu eestlased õnneks varasemast rahvusvahelisest ühiselamust üle on viidud. Nii on tunduvalt paremad võimalused keele praktiseerimiseks ning kohalikega kontakti saamiseks.

Õppetöö
Kursusi oli piisavalt, programmist sai valida lisaks kahele kohustuslikule ainele (vene k. grammatika ning kõne praktika) endale huvitavamad. Õppetöö toimus peamiselt loengu vormis, va. kahes kohustuslikus aines, kus eeldati üliõpilaste aktiivet osalust ning kõnelemist. Eksamid olid kirjalikud ning pigem formaalsuse tasemel, nende pärast pole põhjust muretseda, eriti kui oled üldiselt kohal käinud. Õppetöö tase oli kõrge ning professionaalne, kuid sõltub konkreetse rühma keskmisest ettevalmistusest, kui kõrgele latt on seatud- algajatel võib olla palju tööd ning edasijõudnutel igav, kui rühma satub küllaltki eri tasemega õpilasi.

Tingimused ühiselamus
Elati kahe- ja kolmekesi ühes toas koos kohalike vene üliõpilastega erinevatest teaduskondadest -ühes majas (ja korrusel) elati koos nii juura, farmaatsia, filoloogia kui muude erialade tudengitega. Kokku pandi elama koos saabunud eestlased. Mina tulin eraldi ning jagasin tuba venelasega. Söögitegemise võimalus on kohapeal täitsa olemas, pesu pesemiseks tuleb aga pesumaja otsida.

Peamine probleem oli interneti puudumine ühiselamus- kõrvalühikas küll mingi (ebakorrapäraselt) avatud vanade arvutitega internetiklass oli, kuid korraliku ühenduse saamiseks oli lähim võimalus ka eestlasele kallivõitu kohvik (Jumanji) 10 minuti kaugusel ühikast.
Ühiselamu-kulud olid stipendiumi poolt kaetud.

Stipendium
Stipendium oli 6000 rubla kuus, so ca 2000 EEK. Selle sai kätte korra kuus ülikooli peahoone kassast 10 min marsasõidu kaugusel ühikast. Summa on äraelamiseks piisav, kuid võib väikseks jääda juhul, kui soovid palju reisida või väljas süüa. Siiski on see kordades rohkem kui kohalike üliõpilaste (isegi doktorantide) toetus.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kohapealne programm on piisavalt tihe, nii et koduülikooli õppetööd samal ajal palju teha ei jõua, ilma et see vene keele õpet segama hakkaks. Kui seda probleemi pole ning motivatsioon olemas, siis kõik tingimused kiireks keeleliseks arenguks on seal loodud. Puudumisele hästi ei vaadata, kuid reisimise eesmärgil võib alati pausi võtta - see on hea viis õppetööst puhkamiseks ja vahelduse saamiseks, kuid samas on ka keeleliselt ja kultuuriliselt kasulik. Ise olin sõidus kokku pisut enam kui 3 nädalat ning mingeid probleeme ei kohanud, kuigi reisisin üksi. Kohapeal väljastatud rohelise viisaga on võimalik vahepeal külastada ka naaberriike, mitte ainult autonoomseid vabariike jm. Föderatsiooni üksusi.

Andres Kurismaa (filosoofiateaduskond, semiootika ja kulturoloogia)
Voroneži Riiklik Ülikool, 14.02.2009- 16.05.2009

Algusesse...

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vastuvõtt oli väga meeldiv - Voroneži saabudes, tuldi mulle rongijaama vastu ning viidi ühikasse. Samal päeval aeti ka kõik paberid korda.

Õppejõud olid väga sõbralikud ja vastutulelikud ning andsid minu vahetuspoolaastale palju juurde. Vahetevahel korraldati linna peal erinevaid ekskursioone või tehti niisama ühiseid lõunasööke mängudega.
Sisseelamise ainukeseks raskuseks oli kehv vene keele oskus.

Õppetöö
Kursusi oli piisavalt ning erinevaid aineid jagus igaks päevaks mitmeteks tundideks. Peale selle olid loengud väga huvitavad (vene kirjandus, heliloojad, vene laulud, vene filmid jne).
Üldiselt olid üliõpilased jaotatud rahvuse järgi erinevatesse gruppidesse, st eestlased olid omaette rühmas. Õppetöö oli selles suhtes väga hea, kuna klassis oli meid vähe ning õpetajad ja õpilased said omavahel pidevalt suhelda.
Eksameid oli vähe ja need olid kirjalikud.
Koduülikooli ei saa Voroneži ülikooliga eriti võrrelda, kuna ma ei tea, mismoodi näeb seal välja tavaline õppetöö. Meil oli siiski vaid välismaalastele mõeldud omaette programm.
Interneti kasutamise võimalust Voronežis peaaegu polegi. Internetti ei ole ei ülikoolihoonetes ega ka raamatukogudes.

Tingimused ühiselamus
Toas elatakse kahekesi. Eestlased elasid venelaste ühiselamus, seega ei olnud sealne seltskond kuigi rahvusvaheline. Küll on aga olemas ka rahvusvahelised ühiselamud. Söögitegemiseks on kogu korruse peale kaks kööki. Pesta saab end ühises du¨iruumis. Üüri maksis ülikool.

Stipendium
Stipendium oli 6000 rubla kuus ning võrreldes teiste tudengitega oli see üsnagi suur ning sellest võis ära elada küll.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Venemaal oli rongiliiklus kõige odavam. Rongis tasub osta endale platskaardi koht, mis on odavam. See pilet tuleks aga ette osta.
Kõige soodsam on süüa osta ikkagi turult.
Kui kuhugi reisida, tuleb sellest alati teada anda ning selleks vormistatakse vastavad paberid. Ilma nende paberiteta reisida ei saa. Pass ja muud vajalikud dokumendid tuleb endaga kaasas kanda.

Riina Roasto (filosoofiateaduskond, hispaania filoloogia)
Voronezhi Riiklik Ülikool, veebruar- juuni 2009

Algusesse...

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ühika juhataja tuli rongile vastu, võttis pabereid, andis teavet, mis ees ootab ja milliseid pabereid on vaja täita. Orientatsioonikursust ei pakutud ning tuutoreid ei olnud. Välisüliõpilasi oli suhteliselt vähe ning nad olid kohalikest üliõpilastest suhteliselt eraldatud, elasid eraldi ühikas ja õppetöö toimus samas ühiselamus. Inglismaalt ja USAst tulnud üliõpilased elasid peredes.
Administratsioon on suhteliselt vastutulelik, oli vaja täita ja kaasa võtta palju pabereid. Pakuti ekskursioone, pühade ajal oli ühiseid üritusi.
Raskusteks olid keel ja mõnevõrra teistsugune mentaliteet.

Õppetöö
Õppetöö oli, võiks öelda, seminari vormis- meid oli kursusel 5, teisel semestril 2-3. Esimesel semestril eksameid ei olnud, teisel oli kokkuvõtlik kirjalik eksam valikvastustega.

Õpe keskendus keelele. Teisel semestril käisin ka oma eriala loenguid kuulamas, kursus oli jaotatud gruppideks, u 30 inimese kaupa, kuna auditooriumid ei olnud piisavalt suured kursuse mahutamiseks.

Ligipääs arvutitele ja raamatukogule oli olemas, internetiühendus oli aga väga aeglane.

Tingimused ühiselamus
Ühikas elatakse 2-kesi. Esimesel semestril elasime välismaalaste ühikas, teisel venelaste omas. Võimalus söögitegemiseks oli olemas. Pesu pesti käsitsi. Üüri maksis ülikool.

Stipendium
6000 rubla, mille sai kätte iga kuu 15. kuupäeval ülikooli peahoone kassast. Stipendium oli piisav.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Olla avameelne :) Võimalikult ruttu vajalikud paberid korda ajada ning vajalikud paberid koos endaga kaasa võtta.

Kersti Kukk (sotsiaalteaduskond)
Voroneži Riiklik Ülikool, 2008/2009 õppeaasta

Algusesse...

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Dekanaadist üks onu tuli rongi vastu (hommikul kell 08.04) ja ajas samal päeval kõik mu paberid korda (ainult ühikaga läks natuke kauem aega). Nii et see bürokraatia kadalipu jutt- juhul kui sul Eestist kõik vajalikud dokumendid kaasas on- on müüt. Tuutoreid ei olnud eriti vaja, sest õppejõud ja ühikas naabrid seletasid meile kohe alguses olulised asjad ära. Nagu tavaliselt, olid kõik väga abivalmid ja sõbralikud. Välisüliõpilaste vaba aja sisustamise eest vist ei hoolitsetud väga, aga ma tunneks ennast ka ebamugavalt, kui doktorikraadiga õppejõud peaks mind oma vabast ajast muuseumidesse ja näitustele vedama (mida üks noorem õppejõud meiega küll aeg-ajalt tegi). Sisseelamise asi on väga subjektiivne ja ma arvan, et kui inimesed väidavad endil sellega probleeme olevat, siis see on enamasti seotud rohkem nende endi kui uue keskkonnaga.

Õppetöö
Väikestes rühmades keeleõppetunnid. Eksamid olid üsna vabas vormis. Ma ei arva, et Voronežis vene keele kateedris oleks õppetöö tase madalam kui Tartus- lihtsalt pinge oli väiksem, sest meil ei olnud ilmtingimata vaja eksamitel häid hindeid saada. Õppejõud on seal vägagi kvalifitseeritud (kui teiste asjade seas nende teaduskraade vaadata).

Raamatukogu vist üleliia hea ei olnud (kuigi ma seal vähe käisin); arvuteid seal palju ei ole (aga see tuleneb eelkõige üldisest vaesusest). Keeleprobleemid pärsivad isegi vetsus käimist, kui sa ei tea, kuidas vene keeles meeste ja naiste vets on. Teisest küljest- õppejõud on harjunud välistudengitega "puust ja punaseks" keelt rääkima, nii et neile midagi ette heita ei saa. Pigem tuli endale aeg-ajalt kolmeaastase lapse tunne peale- saad aru küll, et jutt on banaalne, aga midagi parata ka ei saa, sest keel on veel liiga nõrk.

Tingimused ühiselamus
Ühikas oli üldiselt elatav, lihtsalt kui paar päeva ei koristatud, läks asi üsna räpaseks. Võiks vist Narva mnt. 89 ühikaga võrrelda. Harjumise asi. Internetiga on seal jätkuvalt kitsas (kuigi terves maailmas on vist Eestiga võrreldes Internetiga natuke kitsas), aga tasuline Internet on olemas ja ühika lähedal ühes kaubamajas on isegi tasuta WiFi. Üüri, nagu me teame, maksis ülikool.

Stipendium
Stipendiumi suuruseks oli 5800 rubla. Selle sai kätte sulas peahoone kassast iga kuu 10. päeval. Jah- meie stipp oli sama suur kui meie õppejõudude kuupalk.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kes ei proovi, ei saa kunagi teada.

Allar Lepa (filosoofiateaduskond, semiootika ja kulturoloogia)
Voroneži Riiklik Ülikool, veebruar- juuni 2008

Algusesse...

VORONEŽI RIIKLIK ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabudes tuli meile vastu dekanaadi direktor, kes juhatas kätte ühikatoa ja aitas ära teha esimese paberimajanduse. Ta oli väga asjalik ja abivalmis. Orientatsioonikursust kui sellist ei olnud. Esimesed päevad möödusid kerges segaduses, sest pidime õiged inimesed ise üles otsima. Kahjuks tulenes see ka sellest, et me ei saanud esimesel päeval direktorist täielikult aru. Igal juhul, leidnud õiged inimesed, abistasid nad meid kõiges. Ühikaeluga aitasid tutvust teha kohalikud kaasüliõpilased. Oli olemas ka tuutorite süsteem: dekanaadi direktorilt saime numbri, kuhu võisime igasuguste muredega pöörduda; tegelikkuses me seda võimalust kunagi ei kasutanud, nii et otseselt ei tea, kuidas see süsteem töötab.

Ma ütleks, et administratsioon oli hea (mitte väga hea), sest kui ameeriklastel ja inglastel oli spetsiaalselt oma õppejõud, kes neile reise organiseeris ja nende pärast muretses (dokumentide jms osas), siis meie pidime selliste asjadega ise toime tulema. Teisalt- õppejõu ja tudengite vaheline suhtlemine oli lihtsalt suurepärane. Ma pole paremat tudeng-õppejõud suhet näinud. Meid oli tavaliselt klassis kolm (kõik eestlased) kuni seitse (pluss mõned inglased või ameeriklased), ning sisuliselt sai õppejõud kõigiga tegeleda ja kõik said keelt hästi õppida. Õppejõud olid iseloomult samuti hästi sõbralikud ja toredad.

Ka meelelahutuste eest oli hoolt kantud, aga kuna meid eestlasi oli vähe, siis pidime igale poole end kaasa rääkima. Vahel tuldi ise pakkuma, aga vahel jäid paljud asjad meil just nägemata ja tegemata, sest need olid hiinlaste-, ameeriklaste- või inglastekesksed. Kuid ma ei nimetaks seda pettumuseks, sest pikas plaanis me kõik kogesime toredaid sündmusi ja seda eraldi gruppidega (kord hiinlaste, kord ameeriklaste, kord inglastega). Lisaks tähistati üliõpilaste sünnipäevi ja riiklike pühi ning need pidustused olid alati ülivahvad.

Kuna algusest peale toimus suhtlemine nii igapäevaelus kui bürokraatias puhtalt vene keeles, siis seda võibki pidada peamiseks raskuseks. Ja esialgu oli seda paberimajandust suhteliselt palju, mis õnneks kaua siiski ei kestnud. Teistest muredest võiks nimetada ühikat, mis ei ole päris euro, aga siiski elatav. Soovitan sinna minnes lihtsalt oodata halvimat- siis saab kohale jõudes meeldivalt üllatuda. Suur mure oli soojusega, sest aknad lasid läbi ja radiaatorit meil ei olnud. Aga radika saab muidu alati kuskilt turult osta, kohalikud oskavad selles asjas kindlasti nõu anda. Veel pidi alguses palju igasuguseid majapidamistarbeid ostma, aga õnneks ei ole need väga kallid. Samuti tasub küsida meie poolt maha jäetud asju Mi¨a käest, kes on armeenlane samas ühikas.

Õppetöö
Õppetöö toimub sama ühika ühes tiivas. Kursuste valik oli piisav. Kuigi enamus õppekavast tehti suhteliselt meist sõltumata, oli siiski võimalus ka oma sõna sekka öelda. Samuti on oluline mõista, et kui vene keel on juba tasemel, siis võib end hoopis muu teaduskonna alla kirjutada ning seega saada hoopis väärtuslikuma kogemuse. Selle jaoks peaks aga võimalikult varakult kohal olema, et paberimajandus ilusasti tehtud saaks. Veel võivad üliõpilased teistes teaduskondades niisama loenguid kuulamas käia. Me ise kuulusime Rahvusvaheliste Suhete Instituudi alla, ning alamjärgus keeltekeskus vms.

Õppetöö sarnanes kõige rohkem seminaridega. Lugesime tekste, tegime harjutusi, lahendasime probleeme- kõik see toimus vahetult õppejõu abiga. Seejuures oli õhkkond ülisõbralik ja tore, nii et lausa lust oli õppida. Mis puutub teistesse teaduskondadesse, siis sealne režiim oli Tartu Ülikooliga lähedasem (palju õpilasi, üks õppejõud jne).

Eksamid olid meil kõik suulised, välja arvatud vene keele grammatika. Teemad olid ette teada, nii et õppides erilisi raskusi eksamite sooritamisega ei tekkinud. Siinkohal on oluline teada, et üliõpilane peab ise valima, mis aines eksami teeb; see tähendab, et eksam on vajalik ainult selleks, et hinnet saada.

Meie teaduskonnas oli keeleõpe väga kõrgetasemeline. Arvestades, et sain antud kohas tasuta õppida, siis see oli minu meelest elutehing. Teisalt- olles kokku puutunud ka teiste Voroneži Riikliku Ülikooli teaduskondadega, julgen väita, et nendega võrreldes on õppekorraldus ja õppetöötase Tartu Ülikoolis kõvasti parem. Näiteks on VRÜ arvutiseerimata ja enamus asju toimub paberitasandil.

Raamatukogu valikud olid kahjuks kesised (enamasti vene ilukirjandus ja palju marksistlikku/leninlikku kirjandust). Arvutite jaoks on ülikoolis küll oma klass olemas, aga seal pidavat kohutav nett olema ja arvutid olevat vanad, nii et me ei kasutanud neid kunagi. Netis surfamiseks käisime enamasti ühika lähedal olevas ärikeskuses, kus sai oma läpakaga tasuta wifi rõõme nautida. Semestri lõpu poole selgus, et ka ühikas oleks võimalik netiühendust saada- on vaja lihtsalt teatud kohalikega rääkida ja nad toovad juhtme vms (tasu eest loomulikult, aga hind tundus olevat mõistlik). Igal juhul tasub uurida! Õppetööks vajalikud materjalid saime aga kõik tunnis: õppejõud printis need välja.

Keeleprobleemidest: minu vene keel oli keskpärane ja kuigi hakkama sai, siis algul oli veidi raske. Päris algtasemel keeleoskusega võib aga tõsiseid probleeme tekkida (kuigi õppejõud on vastutulelikud); me isegi kuulsime, et mõned vahetusüliõpilased on õpingud pooleli jätnud, sest liiga raske oli.

Tingimused ühiselamus
Kogu ühikas oli täis erinevast rahvusest inimesi: oli hiinlasi, vietnamlasi, igasuguseid aafriklasi, armeenlasi, ukrainlasi, araablasi ja kes teab keda veel. Ühikas oligi tegelikult rahvusvaheliste tudengite jaoks mõeldud.

Toas elatakse tavaliselt kahekesi. Kui hästi läheb, võib kokku saada mõne välismaalasega ning tema kultuuriga tutvuda. Kuid kui Voroneži läheb paarisarv eestlasi, siis suure tõenäosusega satuvad nad ühte tuppa

Söögitegemise võimalused olid normaalsed. Korruse ühisköögis oli kolm suurt pliiti ning nendest jätkus täiesti. Meeles peab aga pidama, et Voroneži vesi pole kõige joogikõlbulikum, nii et joogivett tuleks osta ühest ühika lähedal olevast poest (Чистая Вода) või siis lihtsalt filtreerida veefiltriga, mis ei maksa poes eriti palju. Siinkohal lisan, et toiduainetega erilisi probleeme ei tohiks olla (täiesti kvaliteetne kaup). Pesu pesime käsitsi. Pesemisvõimalused olid samuti talutavad. Tasuks meeles pidada, et pesemas tuleks plätudega käia (jalaseene oht- sellistes suurtes pesuruumides tavaline nähtus). Ühikas on mingisugused võimalused ka Interneti-ühenduseks. Seda tasub kohalikelt uurida; meie käisime oma läpakatega ühika lähedal paiknevas ärikeskuses nimega Petrovski Passaaž. Suurim mure oli võib-olla see, et ühikas on kella 23 ja 6 vahel kõigile suletud ning kui tekib soov välja minna ja hilja peale jääda, siis peab enne valvuritädidele head tegema või siis muu triki leidma. See oligi tegelikult kõige nõmedam asi kogu kogemuses.

Üür oli ülikooli poolt kinni makstud. Meie pidime ainult koristustasu maksma ja see oli kõigest umbes 120 rubla

Stipendium
Stipendium oli 5800 rubla (~2500 krooni) kuus, mis on Vene ülikoolide mõistes üüratu summa (võrdluseks: täiskohaga õppejõud saab sellest hulga väiksemat tasu; tavatudengite stipendium on paarsada rubla). Sellest võis isegi ära elada. Aga kui on soovi teatrisse minna, pidu panna, reisida ja/või muud säärast teha, siis tuleks ka oma rahadega arvestada. Elu maksab seal praktiliselt sama palju kui Eestis (mõned asjad on veidi odavamad, aga üldplaanis mitte), nii et vastavalt sellele võite ette kujutada, kui palju finantsi võib teil vaja minna.

Stipendiumi sai kätte peakorpusest, mis asub ühikast paari kilomeetri kaugusel. Selleks peab esimesel korral võtma ühendust peamaja välisüliõpilastalitusega (numbri saab dekanaadist või kateedrist), kes teid juhendab. Edaspidi tuleb aga lihtsalt raamatupidaja juures avaldus täita. Pärast mida lähed kassasse (raamatupidaja ja kassa asukoha saad teada kohtumisel välisüliõpilastalitusega), esitad avalduse ja võtad raha välja (pass peab loomulikult kaasas olema).

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Kõigepealt on oluline aru saada, et sinna minnes peavad kõik dokumendid kaasas olema (sh nt HIV-test). Samuti tasub kaasa võtta vähemalt 12 passipilti, sest need kuluvad kõik kuhugi ära (bürokraatia!). Turvalisuse osas võin öelda, et olukord on võrreldes eelmiste aastatega rahulikum ning üldse on skinheadidega rohkem probleeme muuvärvi inimestel. Omalt poolt soovitan enne veidi raha kõrvale panna ning Venemaal olles palju reisida (millal sa sinna küll uuesti satud?!). Viimase puhul on võimalik rakendada igasugu kulusid kokkuhoidvaid meetodeid: näiteks on võimalik nii teha, et ostad rongipileti, sõidad öö läbi ja magad rongis, päeval oled sihtkoha linnas, ja siis kordad sama asja järgmisesse sihtpunkti. Selle jaoks tasub loomulikult enne rongiaegu jne vaadata, aga see on täiesti mõnus ja suhteliselt odav viis Venemaad näha. Soovides mõnda linna mitmeks päevaks jääda, tasub rongijaamas uurida ja otsida inimesi, kes pakuvad korterit (neid on tavaliselt igal pool- vähemalt populaarsetes turismilinnades kindlasti): see on kõige odavam viis mitu päeva linnas ööbida (nt me saime Sot¨is kahe peale täiesti normaalse toa 600 rubla eest per öö kahe peale!).

Soovin tulevastele Voroneži minejatele seiklusrikast ja toredat elamust. Sest mina jäin selle kogemusega ülirahule ja ütlen kõhklejatele- noorus on parim aeg maid avastada!

Riho Palis (sotsiaalteaduskond, riigiteadused)
Voroneži Riiklik Ülikool, 06.02.2008-31.05.2008

Algusesse...

 

WASEDA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Saabumisel tulid lennujaama vastu vabatahtlikud üliõpilased ülikooli välissuhtluse huviringist (Waseda Ülikoolil on väga palju erinevaid aktiivsed huviringe, nii et igaüks leiab endale midagi meelepärast). Esimesed 2-3 nädalat toimusidki suured orienteerumispäevad, kus tutvustati õppetööd, elukorraldust, stipendiumi kättesaamist, täideti erinevaid formulare välisüliõpilase elamisloa ja tervisekindlustuse saamiseks ning käidi neid koos linnavalitsusse esitamas.

Tuutorite süsteem on olemas ja paistab toimivat, kuid mina seda võimalust ei kasutanud. Bürokraatiat ja erinevaid reegleid on Jaapanis väga palju, tihti peab nii ülikoolis kui ametivõimudega suhtlemisel varuma kannatust, seisma järjekordades, täitma avaldusi jne, aga reeglite järgimisel saab enamasti kõik soovitu korda aetud. Tuleb arvestada, et jaapanlased (isegi nt töötajad välisüliõpilastalituses) ei armasta eriti inglise keelt rääkida, nii et jaapani keele oskuseta on alguses raske, kuid siiski mitte võimatu hakkama saada.

Õppetöö
Õppisin jaapani keeleõppe programmis ning kuna olin algajate tasemel, siis selle raames suurt õppeainete valikut ei antud, st õppekava oli üsna paigas. Võimalik oli valida vaid paari-kolme vabaaine vahel (3 punkti 13st), põhiaine (10 AP) puhul sai valida kahe aine vahel- kas rohkem õpikut järgiva aine või rohkem vaba vestluse vormis toimuva aine vahel. Sellest oli kahju, et üle kogu ülikooli muid aineid valida ei saanud, sest huvitavaid aineid on siin väga palju. Oleksin väga tahtnud kuulata aineid jaapani ühiskonna, poliitika vmt kohta. Samas, need välisüliõpilased, kes tulevad oma eriala vahetusüliõpilaseks, saavad kuulata aineid nii oma teaduskonnas kui ka lisaks võtta jaapani keeleõppe aineid.

Õppetöö toimus peamiselt loengute ja seminaride vormis, kodutöid oli palju (referaadid, kuulamis- ja hääldusharjutused). Sõnavara ja grammatika testid toimusid keskmiselt 2x nädalas. Seega järjel püsimiseks tuli pidevalt vaeva näha ja keeleoskuse tase tõusis seetõttu ka väga kiiresti.

Arvutite kasutamiseks olid suurepärased võimalused, ülikooli campuses on palju arvutiklasse ning üks suurem arvutisaal on avatud 24/7. Raamatukogusid on ka palju, kuid suurem osa materjalidest on jaapani keeles.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamus saab tubades elada üksi või kahekesi. Minu ühiselamus on vaid välisüliõpilased, nii et jaapanlased ise siin ei saa elada, kuid leidub ka nn segaühiselamuid. Waseda University International Student House'is, mis on väike ja vaikne, kuid pisut vananenud ühiselamu, on toas WC ja külm vesi, kuid du¨¨iruumid ja köök on jagatud. Nende seisukord sõltub sellest, kui palju ja millised inimesed parasjagu ühiselamus elavad ja mis kombeid järgivad. See tähendab, et lõunatiiva köök, mida kasutab u 50 üliõpilast, on enamasti ülerahvastatud ja veidi räpakas, aegajalt ilmus siin-seal välja mõni prussakas, aegajalt oli kuulda, et kellegi toit on külmkapist kaduma läinud. Põhjatiiva köök, mis on 13 üliõpilase kasutuses, on talutavas seisukorras. Üüri tuli maksta sularahas. Üür oli u 55000 jeeni, st 5500 krooni kuus.

Stipendium
Sain JASSO stipendiumi 80000 jeeni e 8000 krooni kuus. Kättesaamiseks pidi kord kuus allkirja andma, raha laekus Jaapani pangakontole.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Põhiliselt tuleb arvestada, et eluolu on Jaapanis väga kallis.
Transport on väga mugav, rongivõrk katab kogu maad, leidub kallimaid (st kiiremaid ja mugavamaid) ning ka odavamaid reisivõimalusi.
Jaapani elu on väga turvaline, pole probleem jätta kott nt kooli koridoris või WCs või kohvikus järelevalveta, ajada vahepeal muu asjatoimetus korda ja tulla siis oma asjade juurde.
Jaapan on ülerahvastatud, siin elab 1 ruutkilomeetri kohta üle 10 korra rohkem inimesi kui Eestis.
Elukoha ja ülikooli vahemaast sõltuvalt on igapäevaseks sõitmiseks mõistlik soetada jalgratas.
Lisasissetuleku saamiseks on soovitav otsida osalise koormusega tööd (õpetada inglise keelt, tõlkida vmt). Selleks aga tuleb esmalt taotleda tööluba, st muuta viisa staatust.

Gea Suumann (Filosoofiateaduskond, suuline tõlge)
Waseda University, Tokyo, september 2009- juuli 2010

Algusesse...

WASEDA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Juba enne minu Jaapanisse saabumist saadeti mulle suur hulk materjale. Kui ma kohale jõudsin, toimus orientatsioonikursus, kus anti nii palju materjale, et ma pole osasid siiani läbi vaadanud (nagu te nüüd aru saate, armastavad jaapanlased igasugu juhendeid, materjale). Samuti anti mulle enne saabumist kontakt, kust sain nõu küsida, kui vaja. Tuutorite süsteemi ei ole, lihtsalt väga mitmekesine orientatsioonide kava. Näiteks tegid meile jaapani õpilased kämpuse peale ekskursioone. Ja enne ainetele registreerumist tehti kõik viimse detailini selgeks, kuidas registreeruda, millal, mis tingimustel, mis erandid on jms.

Abiks on ka see, et koolil on väga hea koduleht http://www.waseda.jp ja kooli waseda.net infosüsteem (nagu meie ÕIS) on ka väga hästi lahendatud- lisaks ainete registreerimisele ja meilile on seal näiteks igasugu uudiseid, teateid jne.

Waseda Ülikoolis õpib umbes 45 000 inimest, seega lõbustustest rääkides on see ülikool täiesti uus tase. Ülikoolis on eri ringe/klubisid oma 2000 ringis: alates võitluskunstide- ja tantsuringidest kuni keeleõppe- ja lumelauaringideni. Eks jaapani noored ole meie omadest natuke erinevad ka- rohkem kollektivistlik ühiskond. Seega toimuvad kogu aeg igasugused üritused, ekskursioonid, peod jne.

Suhtlemine õppejõudude ja õpilaste vahel tundub olenevat sellest, kas õppejõud on jaapanlane või mitte. Suhted jaapanlastest õppejõududega on formaalsemad, välismaa õppejõududega palju vabamad. Näiteks ühe austraali õppejõu poole pöörduvad üliõpilased kui oma sõbra poole ning õppejõu hüüdnimi on Poka-chan (nimi tegelikult Dr. Pokarier ja -chan sufiksit kasutatakse jaapani keeles suheldes hellitavalt väikeste laste puhul).

Sisseleamine oleneb inimesest. Tunnen end siin nagu kodus.

Õppetöö
Järgnev jutt on ainult Waseda Ülikooli SILS (School of International Studies) osakonna kohta.

Kursuste valik oli päris korralik. Siit lingilt saab vaadata ainete nimekirja:
https://www.wnz.waseda.jp/syllabus/epj3011.htm?pLng=en
Õpe on inglise keeles. Kuid õppejõudude inglise keele tase on varieeruv: alates fantastilisest lõpetades arusaamatuni (õnneks on nii nagu TÜ-ski võimalus esimesel kahel nädalal aineid vahetada).

Nendes ainetes, mida olen siiani võtnud, toimus õppetöö ainult loenguvormis, seminare ja praktikume kui selliseid ei olnud. Küll aga on rühmatöid ja seda enamuses ainetes. Lõpphinne kujuneski tavaliselt kahest eksamist (mid- ja final-), rühmatööst (nii presentatsioon kui ka kirjalik töö) ja kohalkäimisest. Loengutes käimine on kohustuslik ja nimed märgitakse üles. Kui välisüliõpilane ei viitsi registreeritud aines üldse kohal käia, on ülikoolil õigus ta koolist välja visata, mis arvestades viisa staatust (student) tähendab ka kohe riigist välja saatmist.

Ma ütleks, et praegu arvan ma, et siinne ülikooli tase on natuke kergem kui TÜ omast. Kuid tõenäoliselt oleneb see väga palju sellest, mis aineid võtta. (Ise võtsin siin majandusaineid, kuna olen majandusteaduskonna õpilane).

Juurdepääs arvutitele, wifile ja raamatukogule on samad, mis TÜ-s, kuid wifi jaoks on vaja teha läbi tülikas registreerimine ja wifi kiirus jääb TÜ omale kõvasti alla.

Lisaks ingliskeelsetele ainetele on loomulikult vaja võtta ka jaapani keele tunde. Algul tuleb läbida eksam, mille järgi jagatakse inimesed ära seitsma eri taseme vahel, millel on veel kaks vahetaset. Ma olin enne siia õppima tulemist õppinud jaapani keelt kaks aastat ning ma arvan, et see on täielik miinimum, millega siia tulla. Need, kes pole üldse varem õppinud, ei saa seda elu/kultuuri siin pooltki nii nautida kui need, kes oskavad juba suhelda jaapani keeles.

Tingimused ühiselamus
Igale õpilasele anti kolm valikut: ühiselamu, homestay või korter. Ma võtsin homestay, kuna tahtsin Jaapani pereelu kogeda. Väga mõnus kogemus. Peale poolt aastat võtsin omale korteri kohe ülikooli kõrval. Homestay miinus on see, et tihti asub see ülikoolist väga kaugel ( minu puhul 1,5 tundi kooli- jalgratas, kolm rongi- päevas kolm tundi transporti). Eesti inimesele natuke liiast. Samas arvan, et selline variant- pool aastat homestay'd ja pool apartmenti- on hea kombinatsioon.

Homestays saab iga päev jaapani toitu süüa (hommikul ja õhtul), mis on suurepärane. Üldiselt Jaapanis naljalt nälga ei jää. Erinevas hinnaklassis poode ja söögikohti on iga nurga peal. Halba sööki on siin raske leida. (Muidugi kui inimesele jaapani toit ei meeldi, on teine asi, aga miks peaks ta siis üldse siia tulema). Kuid isegi juhul, kui on soov vahelduseks, on Tokyos pea kõik maailma köögid esindatud.

Tavaliselt on ühiselamutes ja homestay'des Internet olemas. Korteris oleneb sellest, kellelt rentida.

Hinnast rääkides. Kõige soodsam on ühiselamu: üür madal, ülikoolist jalgsi paari minuti kaugusel (kuid ettevaatust, on ka erandeid! Paar sõpra said ühika ülikoolist rongiga oma 40 minuti kaugusele- väga väga halb variant) ja süüa teha saab koos sõpradega. Homestay on järgmine, kuna hommiku- ja õhtusöök on hinna sees (7500 krooni kuus on homestay tasu) ise peab ainult transpordi ja lõunasöögi eest maksma. Korter on kõige kallim. Hinnad algavad umbes 5000 kroonist (täielik miinimum) ning need on tavaliselt ülikoolist kaugel. Korter ülikooli vahetus läheduses on natuke üle 10 000 krooni (Köök, WC ja vannituba; kõik kommunaalid kaasa arvatud). Korterit üürides on soovitav võtta omale korterikaaslane, sest üks lisainimene maksab kuskil tuhat-kaks krooni lisaks, mis tähendab, et kogusumma saab kahe vahel jagada. (Hea koht kortereid otsida on Tokyorent (eestikeelne teenindus (!) ) ja Sakura-House).

Stipendium
Mul on JASSO stipendium, mida saab taotleda välisüliõpilastalitusest: 8000 krooni kuus pluss ühekordne 15 000 krooni transporditoetus. Igal kuul pean koolis allkirja andma JASSO jaoks (tõendab, et ma ikka Jaapanis olen ja käin koolis). Stipendiumit hakkasin alles saama teisel kuul ning see laekub mu Jaapani pangaarvele.

Piisav ei ole kindlasti, peab arvestama sellega, et Tokyo on siiski üks maailma kallemaid linnu. Ja kui veel arvestada, et homestay maksab kuus juba 7500 krooni, siis ei jää sellest stipendiumist väga midagi alles. Loomulikult on ühiselamu kuumakse väiksem ja koolile lähemal (transpordikulud oluliselt väiksemad või lausa 0), kuid hommiku- ja õhtusööki, mis on homestay hinna sees peab ise ostma, pluss veel kooliõpikud, mis ei ole ka just odavad.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Transpordist nii palju, et Tokyos on tõenäoliselt maailma üks paremini organiseeritud rongisüsteeme. Rongid on puhtad, kiired, peaaegu alati täpsed ja nendega saab põhimõtteliselt kõikjale. Bussid ja taksod on ka laitmatud (puhtad, hea teenindusega jne) Samas peab ütlema, et transport pole siin odav. Õnneks on üliõpilastele sooduspiletid. Näiteks minu sõit homestay'st ülikoolini oli eraldi umbes 40 krooni üks ots- see teeb kuskil 1500 krooni kuus- samas kolme kuu üliõpilaspilet on tuhat krooni.

Jaapan on üks maailma turvalisemaid riike. Loomulikult toimub siin ka rööve, tapmisi ja muud, kuid võrreldes näiteks Tallinnaga on siin äärmiselt turvaline. Toome näiteks ööklubid- kui Eestis näeb pea igal peol mõnd kähmlust/kaklust, siis siin pole ma kordagi midagi sellist kohanud.

Jaapanlastele meeldivad detailid ja paberid. Bürokraatia on siin omaette tase. Samas peaks ütlema, et vaatamata sellele, et paberite täitmisi on palju, on teenindus väga viisakas ja väga kiire. Pole veel kordagi üheski riigiasutuses üle poole tunni läinud.

Kindlustusest rääkides: kõik elanikud peavad liituma tervisekindlustusega. Haige puhul katab osa kulusid veel kool. Seega kui ma siin ükskord külmetada sain, käisin arsti juures (kus oli fantastiline teenindust) ja sain omale apteegist valiku rohte (antibiootikum, nohuvastane rohi, suuloputusvedelik ja palavikku alandavad tabletid- jällegi fantastilise teenindusega). Kokku pidin ise maksma vaid 300 krooni.

Silver Hage (majandusteaduskond)
Waseda Ülikool, september 2007- august 2008

Algusesse...

 

WEST VIRGINIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Neile, kes selleks vajadust tundsid, oli organiseeritud Pittsburghi lennujaamast vastuvõtt ja transport ülikooli. Kuna selle eest tuli maksta 100 USD, siis ise seda ei kasutanud. Kombineerisin oma lennu nii, et saaksin Pittsburghist Morgantowni minna 1 x päevas sõitva liinibussiga. Kes aga lennupiletid piisavalt varakult ära osta, siis soovitan NYC-DC-Morgantown (Morgantowni lennujaamast ja bussijaamast korjatakse välistudeng juba ilma lisatasuta üles).

Saabumisel oli ühepäevane orientatsiooniprogramm. Päeva esimene pool tähendas suuremas saalis kokkutulemist ning seal tegeleti vajalike dokumentidega ning anti kiire ülevaade õppeinfosüsteemist (a`la ÕIS). Õhtupoolikul oli korraldatud nii välis- kui vahetusüliõpilastele ühine piknik looduses. Muuhulgas räägiti päeva jooksul ka, millistesse tudengiorganisatsioonidesse saab kuuluda ning muidugi, kuna ülikool on väga uhke oma jalgpalli meeskonna üle, siis õpetati selgeks ka vajalikud liigutused ja laulud, et staadionil hätta ei jääks.

Sealne vastuvõttev üksus, Office of International Programs (OIP), oli alati väga abivalmis. Lisaks palgalistele töötajatele oli seal väga palju graduate assistent’e, kelle poole võis alati pöörduda. Kogu administratsioonis oli üldine abivalmiduse tase väga hea – ükskõik kelle poole pöördusid, kõik olid valmis aitama. Mina ütleks, et see on lihtsalt sealne kultuur.

Erinevaid tegevusi ja meelelahutust oli välisüliõpilastele päris palju korraldatud. Olid ka mõned spetsiaalselt vahetusüliõpilastele mõeldud üritused (tailgate, ühine jalgpalli vaatamine ning korra said soovijad ülikooli presidendi kutsel minna jalgpalli vaatama touchdown`i terrassile ning enne jõule toimus ka väike paaritunnine jõululõuna). Lisaks said vahetusüliõpilased kaasa lüüa kõikides välisüliõpilastele mõeldud tegevustes. Näiteks oli võimalik saada endale nö kohalik pere, kes välisüliõpilast aegajalt enda tegemistesse kaasab (kultuuriõppe mõttes igati huvitav võimalus) või käia kord nädalas kultuuride ülesel naiste kogunemisel. Antud kogunemiste raames sõideti sageli kuhugi huvitavasse kohta, festivalile, loodusesse, turule, farmi vms ning aegajalt saadi ka niisama kokku, et koos lõunat süüa ning erinevate kultuuride kohta õppida.

Õppetöö
Kursustel ei olnud vahet, kas olen vahetusüliõpilane või kohalik. Kui kohti oli, sai ennast registreerida enamus kursustele. Probleeme võib tekkida nö hard-science`i osas, kuna seal eeldatakse tihtipeale väga konkreetseid eeldusaineid. Samas tean, et ka selliste ainete puhul oli võimalik, et pärast professoriga kohtumist anti vahetusüliõpilasele eriluba, kui oli selge, et koduülikoolis olid vajalikud eeldusained läbitud. OIP oli selles osas ka alati väga abivalmis. Tihti rääkisid ka nemad professorid ära puhtalt selle põhjendusega, et vahetusüliõpilane on siin vaid semester või aasta ja see oleks neil ainuke võimalus ainet võtta - nii sai ka kursustele, kus tegelikkuses olid kohad juba täis. Samuti tasub vajadusel alati ka ise otse õppejõule kirjutada - sain ise niimoodi koha ühele ainele, kus kohad juba täis olid. Kuna õppejõud oli huvitatud, et tal oleks klassiruumis ka välistudengeid, siis oli koha saamine päris lihtne.

Pakutavate kursuste ja valdkondade valik on väga lai. Soovitangi otsida nimekirjast võimalikult huvitavaid ja eripäraseid loenguid, mida Eestis kunagi võtta ei saaks.

Õppetöö on kursuseti väga erinev. Graduate tasemel on tihti võimalus võtta nö independent study kursusi, mis tähendab, et tudeng teeb ise omal käel meeldival teemal uurimust ning aegajalt kohtub vastavate õppejõududega, et saada edasisi soovitusi.

Bakalaureusetaseme tüüpilised eksamid on valikvastustega, mis tähendab, et tuleb õppida fakte ning anda ka lühivastuseid. Aga aegajalt leib ka essee-küsimusi, seda küll eelkõige inglise keele osakonnas. Tüüpiline, millega tuleb kindlasti arvestada, on quiz’id. Neid tehakse alalõpmata, osades ainetes pea iga loengu alguses selleks päevaks planeeritud materjali kohta. Enamasti on need samuti valikvastustega või "täida-lüngad" tüüpi asjad, vahel ka lühivastused või blogi sissekanded.

Kindalasti toimus klassiruumis suhtlemist rohkem kui Eestis. Õppejõud on alati huvitatud arutelu tekitamisest ning tihti ei ole see mitte lugemise kontroll (kuna seda tehakse quiz’ide teel niikuinii), vaid laiem arutelu. Õppejõud on palju enam huvitunud sellest, mis tudengid teevad ning mõne projekti tegemisel või uurimistöö kirjutamisel on tüüpiline, et erinevaid samme arutatakse õppejõuga eelnevalt läbi. Kõik ikka selleks, et töö paremini välja tuleks ja alles lõpushindes ei saaks aru, et see läks nüüd küll valesti. Professorite vastuvõtuaegu kasutatakse meelsasti ning eeldataksegi, et nende kasutamine on osa õppetööst.

Üldiselt võib öelda, et õppetöö on kergem kui Eestis. Natuke võib seda raskendada inglise keel, kuna lugema peab päris palju ning seega eriti esialgu võib see lihtsalt kauem aega võtta. Muidu aga ei ole raske häid hindeid saada kui vähegi õppida.

Raamatukogusid koos arvutitega oli mitmeid ning enamus ajast olid raamatukogud ka suhteliselt tühjad va enne eksamite perioode (süsteem on selline, et oktoobri keskel on vaheeksamid (mid-terms) ning detsembri keskel lõpueksamid). Kui nädalasees olid raamatukogud lahti kl 7 kuni südaööni või hommikul 2ni (sõltuvalt, kuidas tudengeid oli), siis nädalavahetusel (reede õhtu - pühapäeva hommik) oli keeruline avatud raamatukogule pihta saada ehk siis need suleti väga vara ning avati alles keskpäeval või hiljem, kuna enamus tudengeid nädalavahetusel ei õpi vaid ainult pidutseb. Lõpueksamite perioodil olid kaks põhilist raamatukogu avatud 24h.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamu süsteem oli väga erinev ning sõltus sellest, kas olla bakalaureuse- või magistriõppe tudeng. Mina elasin magistriõppe tudengite ühikas, kus oli veel lisaks 6 vahetusüliõpilast. Teised olid ameeriklased või välistudengid (hindud ja hiinlased põhiliselt). Selles ühikas elamiseks pidi olema vähemalt 21-aastane (vahetusüliõpilased võisid olla ka bakalaureuseastmes) ning see toimis põhimõtteliselt nagu korterelamu. Alkohol ja peod olid lubatud, majas residence-assistant’i ei olnud, kuid samas oli ta probleemide korral alati telefonikõne kaugusel olemas. Tubades elati nii üksi kui kahekesi, kõik vahetusüliõpilased elasid aga üksinda (ma ei kujuta ka ette, kuidas sinna kahekesi üldse mahtuma oleks pidanud).

Bakalaureuseõppe tudengite ühikas on kord palju karmim - seal ei ole lubatud pidude pidamine, samuti ei tohi ruumides alkoholi olla, isegi kui oled vanem kui 21. Enamasti ollakse toas kahekesi (vahetusüliõpilased pannakse tihti kokku, kuid vahetevahel võib sattuda naabriks ka ameeriklane), mõned toad on ka 3-kohalised.

Meie ühikas oli kõikidel oma toas kööginurk koos pliidi ja ahjuga, kuid kõik kööginõud (sh potid, pannid) pidi ise muretsema (kui see variant valida, siis Walmart – sellest ei pääse ükski semestrit alustav tudeng). Pesumasinad ja kuivatid asusid maja keldris, kus masina või kuivatitäis maksis 1.25 USD.

Minul tasus nii üüri kui toidu eest ülikool, seega ise ma palju süüa ei teinud. Paar korda vist kasutasin üldse pliiti ja ahju ka mõned korrad. Ülejäänud aja sõin ülikooli kohvikutes/sööklates (hoiatan ette, toit muutub seal väga kiirelt üksluiseks hoolimata suurest valikust). Üür oli muidu üle 500 USD kuus ühese toa eest.

2009.a sügis oli esimene aasta, kui kõikides ühika tubased oli Wifi, seetõttu oli see ka enamus ajast väga aeglane, eriti õhtuti, kui kõik seda ühel ajal kasutasid. Samuti sai veel juhtmega seinast interneti kätte. Ka kõikides raamatukoguses ning ülikooli õppehoonetes oli wifi olemas, seega internetiühendusega probleeme ei olnud.

Stipendium
Stipendium tähendas seda, et ei pidanud tasuma oma ühika koha eest ning oli tagatud tasuta toitlustamine. Kõik muud kulud oli vaja endal teha.

Toitlustus toimus meal-plani süsteemil, st et tasuta toit oli tagatud tööpäevadel 3 korda ning nädalavahetusel 2 korda päevas. Kohti, kus seda realiseerida sai, oli mitmeid üle terve campus’e. Sai valida söökla (kus olid erinevad sooja toidu valikud) ja kohvikute (sai salateid ja võileibu kaasa võtta) vahel või ka lihtsalt kasutada seda a’la Burger King’is. Toiduvalik oli sööklates päris lai ja tervislik, samas muidugi sai ka alati pitsat, hot-dog’e ja burgereid. Kolmel suuremal sööklal oli igaühel omad eelised ning teatud erisused. Ent lõpuks hakkas toidu maitse korduma ning tekkis suur soov vahelduse järele, kuid üldiselt oli see süsteem siiski mugav.

Üldse sai kõik vajalikud asjad üliõpilaspiletiga aetud – tasuta ühistransport, tasuta spordikeskus (muide väga suur ja korralik väga paljude võimalustega), toit, raamatute ja läpakate laenutus, samuti sai sinna raha peale kanda ning kasutada seda kogu ülikoolis kui deebet-kaarti ehk siis kohvikus tasuda kohvi/söögi eest, printida, paljundada jne.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Esialgu võib tunduda, et peale PRT (Personal Rapid Transit) süsteemi Morgantown’is muud moodi suurt liikuda ei saagi. Bussid küll sõidavad, kuid arusaamine, et millal ning kust ja kuhu, oli küll raskendatud. Siiski, bussid ikkagi sõidavad ja päris palju, kuigi nädalavahetusel tuleb suhteliselt palju kombineerida. Kõige suurem probleem ongi pühapäeva – kolmapäeva õhtutega. Siis on küll soovitus, võtke takso! Seal ei ole see üldse kallis – pea igale poole saab u 5 USD eest. Bussidest arusaamiseks soovitan aga esimesel nö sisseelamise nädalal panna tähele, kui bussifirma esindaja üliõpilasesinduse maja (Lair`i) ees istub ja on valmis kõikide liinide kohta seletusi andma – küsige! Pärast on palju lihtsam.

Muus osas on selle ühistranspordi liiklusega WV muidugi väga kehvasti. Morgantownist ei saa mitte kuhugi mujale, kui kord päevas Pittsburghi. Seega ringireisimiseks on sügav soovitus – võtke kamba peale auto. Vajalik oleks vähemasti 25-aastase juhi olemasolu, nii saab palju odavamalt. Häid pakkumisi saab Enterprise’st – nädalavahetuseks (R-P) autot rentides saab selle poole hinnaga. On ka teised firmad, mille esindused asuvad kohalikus lennujaamas.

Walmart on kõikide uute tudengite suurim sõber. Selles mõttes küll soovitan, et Eestist pole mõtet midagi suurt kaasa vedada – seal on kõik kordades odavam. Positiivne on ka see, et kuigi bussiga saab ka õhtuti Walmarti (Express nr 47), siis esimestel päevadel vedasid OIPi inimesed ka väga paljusid sinna oma autodega. Veelkord, sealne kontorirahvas on väga abivalmis. (Isiklik näide – minule tuli bussijaama vastu OIPi inimene, kes tegelikkuses tegeleb väljaminevate tudengitega. Ta viis mu ühikasse ära ja kõik. Mõned korrad kontoris nägime veel ja rääkisime paar sõna juttu, see oli kõik. Tulid tänupühad. Ta sai teada, et ma jään tänupühadeks Morgantowni ning mul ei olegi sel õhtul plaanis midagi teha. Lihtne, sain kutse tulla tema perekonna õhtusöögile).

WVU OIP Office pakub süsteemi, kus enne kohale jõudmist saad endale linad/tekid/käterätid, nii et kohale jõudes oleks need juba toas olemas. See on lihtne ja mugav, kuid tegelikkuses tuleb kogu asi odavam kui see siiski ise Walmartist osta. Eks see on igaühe oma valik, kas ta viitsib esimesel päeval hakata korraldama sõitu Walmarti või soovib, et asjad juba toas ees ootaks. Mina ise kasutasin seda ettetellimise süsteemi ja pärast otsin ühe padja lisaks 2.50 eest.

Bürokraatiat ei pannudki väga tähele – kõik on vahetusüliõpilaste jaoks suhteliselt lihtsaks tehtud. Orientatsioonil tasub kuulata, mida räägitakse, ning edasi ei ole keeruline. Üks soovitus, võtke kohe esimesel päeval ka oma pass kaasa, kuna ilma passita ei saa üliõpilaspiletit teha.

Ka baaris või klubis käies võib aegajalt ette tulla, et uksel tekib probleeme, kui passi kaasas ei ole. Väidetavalt on WV seadus, et sisse on lubatud vaid inimesed, kellel on USA föderaalne dokument või teise riigi pass (igasugused teised dokumendid (ID-kaart, juhiluba jms) ei pruugi sobida). Ja vanusepiirist kinnipidamisega (21-aastat) ollakse seal väga karmid.

Odavatest kohtadest – kuna tegu on puhta ülikoolilinnaga, siis peaaegu mitte kuskil ei ole väga kallis. Õlle ning jookide hinnad on enamikes baarides suhteliselt mõistlikud ning tihti on happy hour’id või konkreetsed joogid, mis mingil konkreetsel õhtul odavad.

Minul ei olnud kordagi tunnet, et tegemist oleks ebaturvalise linnaga (va aspekt, et õhtul peale kl 23 ei ole arvatavasti ükski autojuht päris kaine, kuid nagu kohalikud ütlevad "seni kuni Sa jalakäijat alla ei aja, on kõik enamvähem hästi"). Mina kõndisin korduvalt öösiti üksi mööda linna, ent kohalikud arvasid siiski, et see ei ole parim mõte.

Kindlasti tasub kohe alguses telefon soetada. Iseenesest EMT küll levib seal enam-vähem, kuid minutihind on pöörane. Telefone saab igast supermarketist sh Walmartist – tegemist on nö pre-paid kaardiga (nagu meil Simpel vms), kuid selleks ei saa kasutada meie telefoni, vaid ka telefon tuleb sealt osta. Neid saab hinnaga alates 15 USD (ka mingi kõneaeg on telefonis juba olemas). Kallimad ja rohkemate funktsioonidega telefonid maksavad 60-70 USD.

Tavalise deebet pangakaardi saab tasuta teha ning mingeid ülalpidamiskulusid sellega ei kaasne. Krediitkaart tuleks Eestist kaasa võtta, kuna ilma Social Security numbrita seal krediitkaarti ei saa.

Helena Hinto (sotsiaalteaduskond, avalik haldus)
West Virginia Ülikool, sügis 2009

Algusesse...

WEST VIRGINIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Vastuvõtt Ameerikas oli väga meeldiv - Pittsburghi lennujaamas ootas meid transfeer Morgantowni. Selline teenus maksis küll 50$, aga sellest oli tõesti abi nii füüsilises kui ka moraalses mõttes. Nii et kohe esimestel tundidel välismaal kohtusin ma meeldivate West Virginia kollastes t-särkides (nimelt just selles nad tulevad sulle vastu!) välisüliõpilastalituse töötajatega ning ka teiste välisüliõpilastega ehk esimesed tutvused olid väga kiiresti ja kergelt loodud.

Morgantowni saabudes viidi meid kõigepealt Walmarti supermarketisse, et saaksime endale soetada vajaminevad asjad (Ameerika ühiselamu tubades ei ole rätikuid, linu, tekke, kruuse jms). Samas mul vedas - Eesti tüdruk, kes käis WVUs enne mind, jättis mulle mõned asjad. Samamoodi nagu temagi jätsin ka mina mõned asjad järgmisele tulijale.

Paar päeva enne semestri ametlikku algust toimus spetsiaalselt välistudengitele mõeldud seminar, kus räägiti sellest, mis meid ees ootab, seletati mida teha ning anti tunniplaanid. Esimene väike mure tekkiski tunniplaaniga, kuna nad ei saanud mind registreerida ainetele, mis ma olin valinud. Nii et esimene nädal pidin käima erinevate professorite juures ning küsima, kas nad võtaksid mind oma ainesse. See oli natukene stressitekitav, aga lõpuks läks kõik ikkagi hästi ning teise nädala lõpuks olin ma registreeritud kõikidele mulle huvipakkuvatele ainetele.

WVU inimesed olid kõik väga abivalmid. Õppejõud ja teised tudengid olid väga sõbralikud. Eriti palju abi pakkusid just need Ameerika tudengid, kes olid ka ise kunagi kusagil välismaal käinud. Võrreldes aga üliõpilase ja õppejõu vahelisi suhteid Eestiga, oli Ameerikas kõik palju vabam ja võib olla isegi kergem. Üks õppejõud kutsus mind isegi endale külla, mis oli väga tore.

WVUs oli ka meelelahutus väga hästi korraldatud. Nimelt, keset campust asub suur hoone nimega Mountainlair, kus reedeti ja laupäeviti toimus üritus "up all night", mis tähendab, et see oli avatud kella 2ni öösel ning seal anti tasuta süüa ning pakuti erinevaid meelelahutusi. Näiteks võis teha tasuta oma ja sõprade pildiga postkaarte, t-särke, võtmehoidjaid ja palju muudki. Igal nädalavahetusel oli seal uus programm. Seal oli ka kino, kus mõnikord näidati tasuta uusi filme.

Erinevaid üritusi ja reise pakkusid ka ühiselamud. Näiteks korraldasid nad reisi New Yorki, Washingtoni, Pittsburghi balleti/teatri etendusele, Marylandi suusakuurordisse jpm; ning pakkusid võimalust liituda erinevate huvigruppidega.

Õppetöö
Vahetusüliõpilased said aineid valida peaaegu kõikidest võimalikest kursustest. Mõne ainega oli küll see probleem, et esialgu oli vaja saada luba programmijuhilt, aga tavaliselt sellega suurt probleemi ei olnud.

See, mis vormis toimus õppetöö, sõltus väga palju konkreetsest ainest. Mul oli nii loenguid kui ka seminare, ühes aines oli vaja teha oma grupiga uuringuid ja analüüse. Samuti varieerusid ka eksamiviisid, aga suures osas olid need valikvastustega testid.

Minu arvates on WVU ja TÜs õppetöö korraldus ja -tase peaaegu sarnane. Samas mulle tundub, et meie ülikoolis see on isegi natukene tugevam/parem. See võib tuleneda aga ka sellest, et Ameerikas on, nagu ma juba kirjutasin, peaaegu kõik eksamid valikvastustega, mis teeb sooritamise märksa lihtsamaks.

Mis mulle tõesti WVUs meeldis, oli see, et arvutiklassidele ning raamatukogule oli väga hea ja kerge ligipääs. Sessi ajal töötas raamatukogu 24 h ning tudengitele pakuti südaööni tasuta snäkke ja jooke.

Tingimused ühiselamus
Välistudengitele pakuti valikuks kahte ühiselamut- Arnold Apartments ja International House. Mina elasin Arnoldis, kus olid kahesed toad ning toas oli vannituba ja kööginurk. Seltskond ühiselamus oli erinev- oli nii rahvusvahelisi tudengeid kui ka Ameeriklasi. Iga korruse peal oli olemas pesumasin ja pesukuivataja. Ühikas levis wifi ja oli olemas ka traadiga internet (juhtme võis sealt osta või ka juba kodust kaasa tuua).

International House on võrreldes Arnoldiga palju väiksem. Toas elatakse ka kahekesi, aga köök ja dush/WC on korruse peal.

Stipendium
Stipendiumi asemel tagati tasuta toitlustamine ja elamine ühiselamus. Toitlustus toimus nii, et nädalas oli mõeldud 19 einet ehk siis 3x päevas töönädala sees ja 2x päevas nädalavahetusel. Eineid sai valida erinevatest sööklatest campus'e sees.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Soovitaksin tulevastele Ameerikasse vahetusüliõpilasteks minejatele teha kindlustus Ameerikas või Ameerika firma kaudu, kuna Eestis tehtud kindlustus neile kuidagi ei sobi. Eesti kindlustusega oli palju jama ning Ameerika kindlustus tuleb ka märksa odavam.

 

Olga Reili (sotsiaalteaduskond, ajakirjandus ja suhtekorraldus)
West Virginia Ülikool, 15. jaanuar- 9. mai 2009

Algusesse...

WEST VIRGINIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Kuna põhiliselt saabuvad tudengid Morgantowni lennukiga ja üldiselt Pittsburghi lennujaama, mis on Morgantowni omast tunduvalt suurem, siis kolmel päeval enne Orientation Dayd korjatakse tudengeid Pittsburghi lennujaamast peale. Ühel päeval toimusid orientatsiooniloengud, millest täiesti piisas. Samal päeval vaadati koos tudengiga üle ka ta tunniplaan ja ained, millele mingil põhjusel ei saanud varem registreerida (näiteks kaks loengut kattusid või oli vaja teaduskonna nõusolekut), registreeriti siis ära või anti juhised, kuidas teaduskonnast nõusolek saada.

Tuutoreid vahetusüliõpilastele ei pakutud, kuid oli võimalus osaleda rahvusvaheliste tudengite programmis, kus igaüks sai endale ameeriklasest mentori, kes küll ei pruukinud olla samal erialal, kuid aitas kõiges alates õppetööst kuni ühikatoa sisustamiseni.

Meelelahutuse eest hoolitseti piisavalt ja selle eest saab ka ise hoolitseda. Siin on campuse keskel hoone, kus saab nii kinos käia (näidatakse ka Euroopa filme) kui ka erinevatel üritustel osaleda. Tihti pakutakse seal veel pärast südaööd peolt tulnud tudengitele ka süüa. Morgantowni linn on iseenesest väike ja peatänava ääres on põhiliselt söögi- ja pidutsemiskohad. Kuigi valik pole just eriti mitmekesine, siis midagi leiab igale maitsele, tuleb aga kohalikelt küsida. Ja Ameerika kogemuse saamiseks tasub käia ära ka mõnel house partyl. Peatänava lõpus on kunstikeskus ning ka linna kino, kus saab näha värsket Hollywoodi toodangut. Veel soovitan kasutada raamatukogus asuvad Media Service'i teenust, kust saab laenutada või koha peal vaadata väga mitmesuguseid filme. Samuti soovitan kogemuse mõttes vähemalt korra käia Ameerika jalgpallimat¨il, mis on kogu sellega kaasas käiva kultuuriga omaette elamus ja tudengitele tasuta.

Õppetöö
See, milline on loenguvorm või milliseid eksameid tuleb teha, oleneb suuresti erialast. Pigem on suurim erinevus TÜ ja WVU vahel selles, et siin tuleb töötada semestri kestel rohkem kui Euroopa ülikoolides ja üldiselt nõutakse loengutes kohalkäimist (minul näiteks oli ühes loengus iga kord alguses väike quiz, millega kontrolliti nii eelmises loengus räägitut kui ka kohalkäimist). Ja kui Tartus on lõpueksamiteks terve kuu, siis siin tuleb eksamid teha semestri viimase nädala jooksul.

Hoiduksin andmast hinnangut meie ja siinse õppetöö tasemele, kuna kindlasti on ka see erialati erinev. Mina sain mõnes aines palju targemaks, teises oleksin tahtnud minna rohkem süvitsi. Mis mulle aga meeldis, oli õppejõudude entusiasm ja see innustas mindki. See ei tähenda, et Tartu õppejõud oma eriala ei armastaks, küllap on emotsionaalsus ja heatujulisus kultuuris kinni. Ja suur pluss oli see, et iga töö eest sain küllaldaselt tagasisidet, mõned õppejõud leidsid isegi aega kirjalikes töödes mu keelekonarusi lihvida. On näha, et siinsetel õppejõududel on rohkem aega igale tudengile eraldi pühenduda.

Ligipääs õppematerjalidele on hea, raamatukogu on reeglina lahti kella kaheni öösel ja väga hästi toimub raamatukogude vaheline laenutus. Ülikooli eri campustes on oma raamatukogud, nii et mõne materjali võib ka teisest linnakust kätte saada. Raamatukogus on ka palju arvuteid.

Tingimused ühiselamus
Tartust tulijate üüri maksab ülikool. Toas elatakse kahe-kolmekesi, kolmesed toad on suuremad. Tavaliselt ühest rahvusest inimesi ühte tuppa ei panda. Söögitegemisega vähemalt Tartust tulijad pead ei pea vaevama, sest me saame ühikas tasuta süüa. Pealegi on kõik arvestatavad toidupoed ülikooli linnakust väljas (tuleb minna bussiga), nii et ise kokata on suhteliselt aeganõudev. Pesu pesemiseks oli meie ühikas igal korrusel pesumasin ja kuivatusmasin (üks pesukord $ 1,25). Kui asju kuivatusmasinas kuivatada ei taha, tuleb ise oma tuppa pesunöörisüsteem leiutada.

Internet on tubades olemas, aga mitte traadita, seega kindlasti läheb vaja internetikaablit (ja kui vaja kodustega kiirelt ühendust saada, tasub juhe pigem kodust kaasa võtta). Kodustega ühenduse võtmise suhtes tasub veel hoiatada, et Eesti operaatoritel (vähemalt EMTl) Morgantownis levi ei ole. Seega kui te Pittsburghist veel kodustele saate teada anda, et olete õnnelikult maandunud, tuleb neid hoiatada, et järgmine kord saate nendega rääkida alles siis, kui olete kohaliku kõnekaardi otsinud.

Vahetusüliõpilastele antakse valida, kas nad tahavad elada Arnold Apatment's ühikas või International House'is. Mina elasin neist esimeses, mis on üheksakordne suur ühikas, kus on päris ruumikad toad, küllaltki vaikne ja allkorrusel söökla.

International House on kolmekordne maja, kus enamasti on rahvusvahelised tudengid, kuid samuti paar ameeriklast. Üks korrus on noormeestele, teine neidudele. Sealsed toad on väiksemad (elatakse kahekesi ühes toas) ja koridori peale on ühine du¨iruum. Arnoldis on igal toal eraldi vannituba. International House'is oma söögikohta pole, seega tuleb alati majast välja mõnda sööklasse minna. Maja pluss on see, et semestriga tekib seal ühine suur sõbralik pere. Elu on kärarikkam, aga õppimiseks on alati võimalus väga lähedal asuvasse raamatukokku minna (mis on väga mõnus ja mugav koht). Neid erinevusi tasub arvestada ühika avaldust täitma hakates.

Suur pluss on ülikooli Recreation Center, kuhu tudeng pääseb tasuta ning võib tegeleda millega iganes alates erinevatest aeroobika- ja tantsutundidest osavõtmisega lõpetades pallimängude, ujumise ja jõusaaliga.

Tuleb hoiatada, et OIP ehk kohalik üliõpilastalitus ei hiilga just abivalmidusega. Meilidele vastatakse väga üldsõnaliselt, vahel jäetakse vastamatagi.

Kui semestri lõpus palusime organiseerida transporti Morgantownist Pittsburghi lennujaama, öeldi, et kuna ühikatest väljakolimispäev on laupäev, siis nemad ei tööta ja ei saa ka meile transpordiga abiks olla. Seega tuleb pigem loota kaastudengite peale, kellel on autod, või tellida transport lennujaamast.

Stipendium
Minu stipendium koosnes tasuta õppimisest, ühikatoast ja tasuta ülikooli sööklates söömisest. Mingit raha otseselt ei saanud.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Küsi kindlasti välisüliõpilastalitusest võimalikult vara, kas eelmisel semestril õppis mõni Eesti tudeng WVUs- nii saad kasulikku nõu ja ta saab sulle pärandada mõningaid asju. Kui näiteks Jyväskylä ülikoolis saab väikse raha eest endale semestriks rentida voodiriided, potid-pannid jms, siis siin tuleb see kõik ise osta. Mõistagi ei hakka keegi kogu seda kaasavara Eestisse tagasi vedama. Ülikooli see ei huvita, kust sa need asjad saad (minu toanaaber saabus siia südaööl ja pidi poodi voodiriideid muretsema minema) ja kuhu hiljem jätad. Näiteks mina ja järgmisel semestril Tartust siia tulev neiu teeme nii, et jätan oma sõprade juurde talle teki-padja, toidunõud jms, et ta neid ostma ja mina neid ära viskama ei peaks.

Kohe oma reisi planeerides tuleks arvestada sellega, et vaheaegadeks lüüakse tudengid ühikatest välja, kuna ühikate haldamisega tegeleb suur seltskond tudengitest töötajateni ning nemad pühade ajal ei tööta. Meie pidime välja kolima nädalaseks tänupühade vaheajaks. Selleks perioodiks oli võimalik jääda ülikooli teise campusesse, kuid summa, mis selle eest maksta tuleks, tasuks pigem kulutada reisimisele. Samuti tuleb välja kolida kohe semestri lõpus (meil on viimane koolipäev 12. detsember ja 13. detsembri õhtuks peame olema välja kolinud), nii et kui semestri lõpuks enam reisiplaane pole, tasuks pigem lennukipilet tagasi koju osta.

Kui Ameerikas reisida, tasub pigem paarsada krooni rohkem maksta ja valida rongi- või lennutransport, aga kindlasti mitte Greyhoundi buss. Võib juhtuda, et pead ootama keset südaööd kuskil kolkas 5h bussi, kuigi oled pileti kuu aega varem netist ära ostnud. Ja bussidega sõidavad siin paraku ainult kõige vaesemad, nii et reisiseltskond võib osutuda väga ebameeldivaks, võib-olla ohtlikukski. Siinsetel maakonnaliinidel (millega saab kaubanduskeskustesse) on aga bussitransport korralik ja üliõpilaspiletiga saab tasuta sõita.

Siin õppimiseks nõuab ülikool tervisekindlustust, mida on siin võimalik teha $400 eest, aga ka mõne Eesti firma juures. Mina tegin kindlustuse Eestis, aga sellega tuli siin arusaamatusi, kuna kindlustussumma oli kroonides ja ajaga selle väärtus vähenes. Oleksin napilt pidanud siin uue kindlustuse ostma. Nii et oma kogemusest õppides soovitan kindlustuse teha siin või kui proovite Eestis teha, siis võtke kindlasti selline kindlustus, mis oleks kohe dollarites, mitte kroonides, ja kindlustuspoliis ning kindlustuse tingimused peavad kindlasti olema inglise keeles.

Kindlasti tasub kaasa võtta midagi Eestit tutvustavat, näiteks näitasin mina ühes loengus "Laulva revolutsiooni" filmi. Kuigi kohtusin pidevalt inimestega, kes olid küll õnneks Eestist kuulnud, kuid ei teadnud sellest midagi, on inimesed sinu taustast vägagi huvitatud, eriti kui sa ise viitsid sellest rääkida. Kuna WVUs saab keskenduda ka Ida-Euroopa õpingutele, on suur tõenäosus, et kohtud siin mõne selle eriala tudengiga, kes on sinust tõeliselt huvitatud. Mina kohtusin lisaks sellele ka teiste erialade tudengeid, kes olid Tartu suveülikoolis käinud. Ka loengutes ei vaata keegi viltu, kui alustad oma juttu: "Aga meil Eestis..." Kuigi WV on peamiselt valge töölisklassi osariik, on siinsed noored küllalt avatud ja tolerantsed ka kõigele "võõrale".

Kadri Bank (sotsiaalteaduskond, meedia ja kommunikatsioon)
West Virginia University, august 2008- detsember 2008

Algusesse...

WEST VIRGINIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Välisüliõpilastele korraldati semestri alguses orientatsioonikursus ja oli võimalus leida tuutoreid. Abi pakuti ka ainetele registreerimisel ja võib öelda, et kõik olid kõiges väga abivalmid. Regulaarselt toimus meelelahutuslikke väljasõite.

Õppetöö
Õppetööd ja eksameid esines kõikides vormides (peamiselt igal pool valikvastustega eksamid), õppekorraldus ja õppetöö tase on kodus ja WVUs enam vähem võrdsel tasemel. NB! Paljud õppejõud nõuavad oma ainete jaoks kallite raamatute või muude materjalide ostmist ning üldjuhul neid ülikooli raamatukogus pole. Seetõttu on soovitav osta neid mitme peale või veel parem, laenutada tasuta mõne teise ülikooli raamatukogust. Piisab, kui paluda abi ülikooli raamatukogutöötajatelt.

Tingimused ühiselamus
Ühikakoht oli tasuta ning sellega kaasnes tasuta toit spetsiaalsetes söögikohtades. Toas oldi kahe, kolme või neljakesi, enamasti koos teiste välisüliõpilastega. Ühikas on tasuline pesumasin. Puudusid linad ja magamisvarustus. Igas ühikatoas oli olemas internetiühendus.

Stipendium
Eraldi rahalist stipendiumi ei olnud, kuid ülikooli poolt oli tagatud tasuta toitlustus, mida pakuti üliõpilaskaardi alusel spetsiaalsetes söögikohtades.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Hea mõte on otsida/hankida linna bussijaamast erinevate busside sõiduplaanid. Samuti küsida mõnest välisüliõpilasasutusest linna kaart. Linn on väga turvaline. Kõige odavamalt saab kõike Wal-Martist, kuhu saab sõita bussiga.

Edvin Aedma (filosoofia, kirjalik tõlge)
West Virginia Ülikool (USA), 15 august- 15 detsember 2008

Algusesse...

WEST VIRGINIA ÜLIKOOL

Välisüliõpilaste vastuvõtt
Ülikooli poolt oli organiseeritud transport Pittsburghi lennujaamast Morgantowni. Eelnevalt tuli lihtsalt oma lennu saabumisest teada anda. Igati aidati ka neid, kes saabusid kuskilt mujalt või teisel viisil. Kogu sealne välisüliõpilastalitus oli suurepäraselt organiseeritud. Iga probleemi korral hakati otsekohe tegutsema ning lahendus leiti peaaegu otsekoheselt. Minu teada seal tuutorite süsteemi ei olnudki, aga igal pool valitses ülisõbralik õhkkond ja kontakte leida oli väga kerge. Orientatsioonikursus oli olemas, aga kuna mu lend hilines ja ma jõudsin kohale päev hiljem, siis sellest ma osa ei saanud. Ei tundnud sellest ka puudust, sest nagu ma juba mainisin, leidus alati keegi, kes aitas; abivalmid olid nii administratsioon, üliõpilased kui ka õppejõud. Minul tekkis kõigi oma õppejõududega väga isiklik kontakt: alatasa küsiti, kas on probleeme, üritati igati aidata ja nõu anda. Suurimat huvi tundsingi just õppejõudude poolt. Nendega sai suheldud ka klassiväliselt. Näiteks paar korda kutsuti mind nende koju õhtusöögile ning üks ungarlasest õppejõud (tundes ilmselt hõimulähedust) kutsus mind enda pere juurde Pittsburghi nädalavahetust veetma. Võimalik, et mul lihtsalt vedas, kuna ma võtsin spetsiifilisemaid aineid ning need kursused olid üles ehitatud seminarivormis, mis eeldas palju suhtlemist ning aktiivsust, mida ma ka üles näitasin, kuna mind need teemad tõsiselt intrigeerisid. Kui aus olla, siis pole mul elus nii huvitavat semestrit olnud.

Mis puutub lõbustustesse, siis neid oli pidevalt. Näiteks neljapäevast laupäevani oli ülikooli poolt tasuta söögi ja joogiga varustatud programm Mountainlair'is, mis ongi mõeldud üliõpilastele vaba aja veetmise kohaks. Seal toimus pidevalt igasuguseid avalikke esinemisi, erinevate osakondade/teaduskondade organiseeritud üritusi ja konverentse, oli olemas ka kino, piljardi- ja keeglisaal ning erinevaid söögikohti. Üldiselt toimus üritusi kogu aeg; üritusest teavitamiseks saadeti ülikooli või välisüliõpilastalituse poolt lihtsalt e-meil. Olemas oli ka hiiglaslik spordihall, mida kõik üliõpilased tasuta kasutada said. Võimalus oli kasutada erinevaid trenažööre, mängida erinevaid pallimänge, kaasa arvatud näiteks squash ja softball, olemas oli ka suur bassein ja mullivann.

Kuna ma olen üsna palju reisinud ning erinevates riikides pikemaajaliselt viibinud, siis sisseelamisel minul probleeme ei tekkinud. Ma eeldan, et kõige suurem võibki olla kultuuri¨okk, mis seal ilmselt tekiks, kui ei olda varem ameeriklastega kokku puutunud. Nad on siiski suures enamuses konservatiivsemad, kristlikumad, poliitiliselt korrektsemad ja mustast huumorist/irooniast kaugemalolevad, kui arvatakse. Mis aga on suurepärane vähemalt akadeemilisel tasandil- ning mida kindlasti ei tohiks kasutamata jätta - on see, et üliõpilasel on alati võimalus klassides aktiivselt küsimusi esitada ning õppejõududega on kontakt kerge tekkima, kui sa vaid huvi üles näitad. Õppejõud on enamasti ka liberaalsemate vaadetega kui üldine kohalike kontingent.

Õppetöö
Kuna õppetöö toimus inglise keeles, siis kursuste valikuga probleeme ei tekkinud- valida sai, mida iganes tahtsid. Õppetöö vorm varieerus aineti. Enamasti oli selleks loeng, aga see läks alati sujuvalt üle millekski seminarilaadseks, sest ameerika tudengid lihtsalt on altimad küsimusi esitama ning ka õppejõududele meeldib klassiga suhelda. Selline õppekorraldus on ääretult ideid- ja inspiratsioonitekitav ning Euroopa süsteemile värskendavaks vahelduseks. Üldiselt klassi ikka tukkuma minna ei saa, kui just ei valita suuri ja populaarseid teaduskondi ning kursusi (nagu näiteks Business). Eksamid olid enamasti kirjalikud, pidevad vahekontrolltööd valikvastustega testid. Mis võib eurooplasest tudengile veel harjumata olla, on fakt, et Ameerika ülikoolides on tundides kohalkäimine kohustuslik ning seda kontrollitakse. Alatasa on vaja esitada ka igasuguseid kodutöid ning teha rühmapresentatsioone. Õpetöö on väga aktiivne.

Õppetöö tase on aineti erinev. Kindlasti on ameeriklased veidi naiivsemad ning lapsikumad ning bakalaureuseõppe paar esimest aastat võivad olla palju lihtsamad kui Tartus. Kuid alternatiivsemad ained ning magistritase nõuavad kindlasti pingutust ning pidevat tööd. Ma pole vist kunagi nii palju tunde raamatukogus veetnud ning lugenud ja asju uurinud kui Ameerikas. Asi on kindlasti ka selles, et ma olin magistritasemel ning väga huvitatud oma ainetest.

Tõeliselt meeldiv oli kogeda Ameerika raamatukogude materjalirohkust. Mul ei tekkinud kordagi probleemi kirjanduse puudumisega, nagu Eestis tihtipeale ikka ette tuleb. Ligipääs raamatukogule oli kella kaheni öösel, v.a reedel ja laupäeval, mil see suleti varem. Kahel viimasel nädalal, mil toimusid lõpueksamid, oli raamatukogu avatud 24 tundi. Raamatukogus oli alati olemas ka arvuti kasutamise võimalus.

Tingimused ühiselamus
Ühiselamutes elatakse enamasti kahekesi ühes toas. Seltskond on rahvusvaheline ning rahvusvaheline välisüliõpilaskond tihtipeale hoiab ka kokku, ilmselt suuresti kultuurilistest erinevustest tingituna. Mina sellise kapseldumise eest hoiataks. Kahjuks täheldasin ma, et enamik välistudengeid ameeriklastega peaaegu ei suhelnudki, kuna pidasid neid liialt rumalateks. Minu kogemus ameeriklastega on aga erinev- oli juba eelnevalt olnud- ja seega oli mul ilmselt kergem neile võimalust anda. Kohtasin seal väga palju meeldivaid ja intelligentseid inimesi, kellega mul siiamaani ka kontakt on. Teisalt annab välisüliõpilaste seltskond teistsuguse kultuurikogemuse, mis on samamoodi nauditav. Kuna sulandusin sisse nii ameeriklaste kui ka välisüliõpilaste seltskonda, siis õnneks sain ma oma seltskondi vastavalt meeleolule varieerida. Soovitan soojalt!

Ühiselamud on turvalised; sisse sai vaid isikliku kaardiga ning suuremates ühikates oli öösel ka valve. Igas ühikas on pesuruum. Oli ka köök, aga seda polnud minul küll vaja kasutada, kuna toitlustamine oli kolm korda päevas ning väga rikkalik. Üüri maksis ülikool. Minu teada oli üüri suuruseks 2000-3000 dollarit semestris.

Stipendium
Sipendium oli 9000 dollarit, kuid seda kätte ei saanudki: see oli lihtsalt see summa, mida õppimise eest maksma ei pidanud. Selle sees oli ka toitlustamine: kolm toidukorda päevas, alates kella 7st hommikul kuni kella 8ni õhtul. Toiduvalik oli meeletu, igaüks leiaks midagi sobivat.

Soovitusi tulevastele vahetusüliõpilastele
Ameerika puhul kohale saamisega probleeme ei teki: lennata saab igale poole, vaid finantsi on vaja. Ühistransport on nigelavõitu; hea, kui oleks olemas juhiload - saab suurema seltskonnaga auto rentida, kui mingi pikem reis ette võtta. Söögi- ja ostukohti on kõikjal, seejuures odavamaid kui Euroopas. Kindlasti ei saa keegi üle ega ümber Walmartist ja kiirsöögikohtadest. Asjaajamine ameeriklastega on alati bürokraatlik, kuid tänu sellele on see ka väga lihtsaks ja arusaadavaks tehtud. Ei soovita osta telefoni kõige odavamalt mobiilioperaatorilt ja kindlasti mitte Walmartist track phone'i- need lihtsalt ei tööta. Muide, West Virginias pole Eesti telefonidel levi; mujal Ameerikas mul seda probleemi tekkinud ei ole.

Mina soovitan kõigil Ameerikasse minejatel õppida just nimelt seda, mis huvitab ja mida Eestis ei saa, kuna sealsetes ülikoolides on lihtsalt nii tohutult palju huvitavaid ja alternatiivseid aineid ning materjale ja võimalusi õppimiseks. Ja kindlasti soovitan olla avatud ja suhelda kõigiga. Alati saab ära minna, kui ei meeldi. Liigne kapseldumine teatud seltskonda teeb asja palju vähem värvikamaks.

Ahjaa, muidugi mõista tuleks hoiatada selle eest, et Ameerikas on alkoholi tarbimise vanusepiiriks 21. Eurooplastel on sellega alati probleeme, kui nad täisealised pole. Pooled baarid ei lase alla 21 aastaseid isikuid üle ukselävegi. Eesti tudengite mentaliteeti arvestades võib see saada väga häirivaks. Mina isiklikult olin väga rõõmus, et ma ei olnud sattunud Ameerikasse enne 21. eluaastat. Pooled peod oleks pidamata jäänud!

Helena Pall (filosoofiateaduskond, ajalugu)
West Virginia University, august- detsember 2007

Algusesse...