Tartu Ülikooli lugu
30. juunil 1632. aastal kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf oma allkirjaga Nürnbergi all sõjalaagris Academia Dorpatensis'e asutamisüriku, mis lubab meie suurkooli ajalugu sellest ajast alustada ja auväärseks lugeda.
1632–1710 Academia Dorpatensis / rootsiaegne Tartu Ülikool
* Academia Gustaviana 1632–1665
* Academia Gustavo-Carolina 1690–1710
Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Pidulik Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) avamine toimus sama aasta 15. oktoobril (uue kalendri järgi 25. oktoobril). Tartu akadeemia toimis Uppsala ülikooli privileegide alusel filosoofia-, õigus-, usu- ning arstiteaduskonnaga. Vene-Rootsi sõja tõttu viidi ülikool 1656. aastal Tallinna, kus akadeemiline tegevus soikus lõplikult 1665. aastal.
1690. aastal sai Tartust jälle ülikoolilinn. Academia Gustavo-Carolina viimine Tartust Pärnusse oli tingitud Rootsi-vastasest koalitsioonist ning 1695.-1697. aastate suurest näljahädast. 28. augustil 1699 avatud Pärnu Academia Gustavo-Carolina suleti seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele (12. augustil) 1710. Kapitulatsioonis oli küll lubadus säilitada Pärnu ülikool.
17. sajandi ülikoolist võrsus tulevasi teaduskuulsusi Rootsile: Urban Hiärne, Olof Verelius, Arvid Moller jt. Siin õpetasid ajalooprofessor Friedrich Menius (Liivimaa ajalugu, esimene teaduslik käsitlus eesti rahvaluulest), matemaatikaprofessor Sven Dimberg (pidas esimesena maailmas loenguid Newtoni õpetuse alusel), retoorika ja poeetika professor Olaus Hermelin (loomuõiguse käsitlemine), meditsiiniprofessor Lars Micrander (balneoloogia rajaja, mineraalveeallikate avastaja).
17. sajandi lõpul oli ülikooli vaimsus ja maailmavaade mõjutatud Descartes'i filosoofiast.
Academia Gustaviana trükikoja avamisega 1631. aastal (avati ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures) sai alguse raamatutrükkimine Eestis. Trükiti ligikaudu 1300 köidet.
NB! Kuupäevad Eestis kasutusel olnud vana kalendri järgi.
1802–1918 Kaiserliche Universität zu Dorpat / keiserlik Tartu Ülikool
* Imperatorskij Jur'evskij Universitet 1893–1918
18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimude hariduspoliitilised huvid baltisaksa eliidi taotlustega. 21.- 22. aprillil 1802. aastal taasavati Tartu ülikool Kaiserliche Universität zu Dorpat (ka Imperatorskij Derptskij Universitet) rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist juriidiliselt aga saksakeelne Vene riigiülikool. Aastatel 1828-1838 koolitati Tartu Ülikooli Professorite Instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele. 1803. aastal avati eesti keele lektori ametikoht, aastal 1838 aga asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft).
Tartu ülikooli küllalt dünaamiline areng kestis aastatel 1820-1890, millest aastaid 1855-1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks. Siin õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, evolutsiooniteooria ja kaasaegse embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia rajaja soolaefektide avastaja Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.
Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena, 1824-1855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal legaliseerus korporatiivne üliõpilasriik. Värvitekkel Tartu linnapildis oli ja on üks üliõpilaskultuuri sümboleid.
Eesti üliõpilaste 
koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. Kalevipoja õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (1873-1881 tegutseti selts Vironia nime all), 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sini-must-valge trikoloor.
Tartu ülikool omandas Venemaa lääneprovintside haritlaste ettevalmistajana monopoolse seisundi, mis oli tihedates sidemetes idas Peterburi Teaduste Akadeemiaga ja läänes Saksamaa ülikoolidega. 1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorskij Jur'evskij Universitet. 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi Tartu vene ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.
Maailmasõja keerises häiris 1915. aastast alates akadeemilist elu ülikooli varade ja isikkooseisu mitmeetapiline evakueerimine. Tartu vene ülikooli lõpp 1918. aasta kevadel ja vene ülikooli nö vabatahtlik lahkumine vabastas tee sisusliselt uuele provintsiülikoolile - saksa okupatsioonivägede poolt kavandatud Balti Hertsogiriigi Landesuniversität in Dorpat'ile e. Maaülikoolile. Maaülikool avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.
1919–1940 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool
Eeltööd ülikooli avamiseks olid alanud märtsis 1918. Eesti Ajutise Valitsuse poolt moodustatud komisjoni tegevust juhtis Peeter Põld, kes nimetati ülikooli hoolekandjaks e kuraatoriks (hilisem pedagoogikaprofessor ja prorektor, Tartu Ülikooli audoktor). 1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina, kus pandi alus rahvuskultuuri arengule suunatud teadustele. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud - Soomest Lauri Kettunen, Ilmari Manninen, Aarne Miikael Tallgren, Arno Rafael Cederberg,Johannes Gabriel Granö, Rootsist Sten Karling, Saksamaalt Walter Anderson jpt.
Mitmed teadlased-õppejõud saavutasid maailmas tuntuse: arstiteadlased Ludvig Puusepp, Aleksander Paldrok, Artur Valdes, Heinrich Koppel, geobotaanik Teodor Lippmaa, zooloog Johannes Piiper, keeleteadlased Johannes Aavik, Andrus Saareste, Julius Mägiste, ajaloolane Harri Moora, astronoom Ernst Öpik, keemik Paul Kogerman.
1940–1941 Tartu Riiklik Ülikool
1940/1941 esimesel nõukogulikul õppeaastal suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid, katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega.
Toimus õppekavade ühtlustamine Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: kursuste süsteem, õppekavadesse lülitati kohustuslikena uuest ideoloogiast marksismist-leninismist lähtunud õppeained sh NSVL ajalugu jt Tartu ülikooli üliõpilaskonda ning õppejõude tabasid repressioonid ja küüditamine.
1942–1944 Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool / Ostland-Universität in Dorpat
Saksa okupatsioonivõimude saksakeelne Ostland-Universität in Dorpat kavandati kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajadusi arvestavalt avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ning põllumajandusteadused.
Teise maailmasõja sõjatules hävis 22 ülikoolile kuulunud hoonet ja vara, õppejõudude ja teenistujate eluasemed ning raamatukogud.
1944–1989 Tartu Riiklik Ülikool
1944. aasta sügisel jätkati struktuurses tähenduses 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldustest. Ülikool allus Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile (aastast 1946 ministeerium) ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile.
1949. ja 1950. aastate alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli. 15. mail 1950 kõrvaldati nõukogude okupatsioonivõimude poolt vana ülikooli üks sümboleist - 1928. aastal püstitatud Rootsi kuninga Gustav II Adolfi mälestussammmas (skulptor Otto Strandman).
TRÜ professorkond koosnes valdavas osas veel 1960. aastatelgi Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis hariduse saanutest, kes kindlustasid õppe- ja teadustegevuses ning traditsioonides järjepidevuse.
TRÜ erilisus seisnes kitsa erialaga akadeemiliste spetsialistide unikaalsuses ning globaalse tähendusega koolkondade rajamises: keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, strukturaalse semiootika ja Tartu semiootikakoolkonna rajaja Juri Lotman, keeleteadlane, eesti foneetikateaduse algataja, fennougristikakoolkonna rajaja Paul Ariste, orientalist ja polüglott Pent Nurmekund, kunstiajaloolane Voldemar Vaga, botaanik ja biogeograaf Viktor Masing, arstiteadlane-kirurg Artur Linkberg, füsioloog Elise Käer-Kingisepp jpt.
1989– Tartu Ülikool
Üliõpilaskonna ja õppejõudude, teadurite jt suhtumine ning hoiakud eestikeelse ja -meelse ülikooli säilitamisel võimaldasid taastada Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli. Aastad 1989
-1992 olid meie ülikooli organisatsiooni ja akadeemilise sisu muutuse ning akadeemiliste traditsioonide taastamise aastad.
Tartu Ülikool vaatab tagasi oma 380-aastasele ajaloole, mille sümboliks on ülikooli peahoone taga Kuningaplatsil 1992. aasta jüripäeval taas oma kohale asunud Gustav II Adolfi kuju (Fogelbergi kipsskulptuuri järgi 1991. aastal valmistanud Elisabeth Tebelius-Myren) hoidmas alma mater Tartuensis'e järjepidevust.
Tartu ülikooli klassitsistlikus stiilis ehitatud (1805-1809) peahoones asub ülikooli vanimaid muuseume - Kunstimuuseum. Ülikooli ajalooga võib tutvuda Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis Toomel vanas toomkirikus, kus 200 aastat tagasi alustas tegevust Johann Karl Simon Morgensterni loodud ülikooli ülikooli raamatukogu. Tartu linnavalli müüri ja bastioni jäänuseid Emajõe lammil ilmestab aastatel 1803-1806 rajatud ülikooli botaanikaaed.
Tartu üliõpilasriigi ideede ja traditsioonide kandjateks on üliõpilasorganisatsioonid.
Tartu Ülikoolist on välja kasvanud Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Maaülikool.
Vivat academia,
Vivant professores!
stamul [ät] ut [dot] ee (Sirje Tamul)
ajaloo osakond