29. augustil kell 12 kaitseb Anna Liisa Parm Tartu Ülikooli senati saalis (Ülikooli 18) väitekirja "Bone mineralization in rhythmic gymnasts before puberty: associations with selected anthropometrical, body compositional and hormonal parameters" filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks liikumis- ja sporditeaduste alal.
Juhendajad prof Toivo Jürimäe ja prof Jaak Jürimäe.
Oponent prof Sigitas Kamandulis (Lithuanian Academy of Physical Education).
Osteoporoos on tõsine ülemaailmne terviseprobleem. On leitud, et parem luutihedus lapsena võib kanduda täiskasvanuikka ja nii on tulevikus suurem võimalus ennetada osteoporoosi. Lisaks geneetilistele faktoritele ja toitumisele mõjutavad laste luutihedust kehamass, kehaline koormus, endokriinsüsteem ja puberteedi algusaeg. Kehamass mõjutab luutihedust mehaanilise koormuse ja hormoonide (sh leptiin, adiponektiin, greliin) vahendusel. Mainitud hormoonid mõjutavad luud aga läbi keha koostise ja samuti kesknärvisüsteemi vahendusel. Viimastel andmetel peetakse lastel rasvavaba massi oluliseks luu mineraalitiheduse tõstjaks, samas on leitud, et rasvamass võib luutihedusele mõjuda nii positiivselt kui negatiivselt. Selgelt positiivselt mõjub luu mineraalitihedusele aga regulaarne ning intensiivne hüppeline ehk löögiline kehaline koormus. Iluvõimlemine on üks löögilise iseloomuga spordialasid, kuna ühel treeningul võib iluvõimleja sooritada kuni 400 maksimaalse pingutusega hüpet. Iluvõimlemisega alustatakse 3-4-aastaselt, treeningud muutuvad intensiivseks ja mahukaks suhteliselt varakult, langetades oluliselt võimlejate keha- ja rasvamassi. Puberteediealiste sportlaste luutiheduse seoseid mainitud faktoritega on korduvalt uuritud, kuid siiani on vähem informatsiooni kogutud selle kohta, kuidas seostub intensiivne kehaline koormus luutihedusega prepuberteediealistel noorsportlastel, kelle kehamass on vähemaktiivsete eakaaslastega võrreldes madalam. Antud töö eesmärgiks oli seega hinnata prepuberteediealiste iluvõimlejate luutiheduse seoseid keha koostise ja hormoonide sisaldusega. Tulemused näitasid, et võimlejatel on tunduvalt suurem luu mineraalainete tihedus, madalam kehamass ning leptiini kontsentratsioon. Noortel iluvõimlejatel on luutihedus enim seotud rasvamassi, samaealistel regulaarselt spordiga mitte tegelevatel tüdrukutel aga eelkõige rasvavaba massi, leptiini ja greliiniga. Seega võib eeldada, et regulaarsel hüppelisel koormusel on luu mineraliseerumisele oluline positiivne mõju, olgugi et võimlejate kehamass ja leptiini kontsentratsioon on inaktiivsete lastega võrreldes tunduvalt madalam.