Esmaspäeval, 19.novembril 2012 kell 14 kaitseb Anu Laanemets Tartu ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi nõukogus doktoritööd "Passiiv taani, norra ja rootsi keeles: kõne- ja kirjakeele korpusepõhine uurimus" skandinavistika erialal.
Juhendajad: prof Elisabet Engdahl (Göteborgi ülikool), prof Frans Gregersen (Kopenhaageni ülikool)
Oponendid: prof Marketta Sundman (Turu ülikool), Tanya Karoli Christensen, PhD (Kopenhaageni ülikool)
Käesolevas väitekirjas uuritakse taani, norra ja rootsi keele passiivi ja selle kasutamist. Väitekirja lähtekohaks ei ole aktiivsete ja passiivsete lausete omavaheline vastandus, vaid tõsiasi, et nimetatud kolmes keeles on kaks produktiivset võimalust passiivi moodustamiseks - nii sünteetiline (morfoloogiline) kui analüütiline (perifrastiline) võimalus. Samuti on lähtutud hüpoteesist, et keele grammatiliste vormide vahel tuleb harva ette absoluutset sünonüümiat. See tähendab, et kui keeles on kaks erinevat vormi või konstruktsiooni sama sisu väljendamiseks, siis esineb vormide kasutuses erinevusi. Valikut vormide vahel võivad mõjutada morfosüntaktilised, leksikaalsed, semantilised, stilistilised vm aspektid. Neid erinevaid aspekte antud töös uuritaksegi.
Uurimuse aluseks on võrreldavatele korpustele tuginev komparatiivne keelekasutuse analüüs. Empiiriline materjal koosneb nii kõne- kui kirjakeele korpustest, millest kumbki on esindatud kahe erineva žanriga: ajaleheartiklid, ilukirjandus, väitlused ja vestlused. Mitmed uuemad keeleteaduslikud uurimused on nimelt näidanud olulisi erinevusi kirjaliku ja suulise keele grammatikate vahel. Antud uurimus kinnitas osaliselt eelnevaid tulemusi, kuid näitas samas, et passiivi kasutamine on pigem mõjutatud konkreetse žanri situatiivsetest ja stilistilistest omadustest kui suulisest või kirjalikust meediumist.
Nagu tänapäeva komparatiivset meetodit rakendavad keeleuurijad on rõhutanud, ei ole võrdleva uuringu eesmärgiks mitte ainult välja selgitada keeltevahelisi sarnasusi ja erinevusi, vaid keelte võrdlev analüüs peaks andma uusi teadmisi ka üksikute, võrdluse aluseks olevate keelte kohta. Nii ka selles töös. Varasemates töödes esitatud süstemaatilised erinevused kahe passiivivormi vahel ei osutunud nii kategoorilisteks üheski uuritud keeles. Samuti on ilmne, et hoolimata uuritud keelte geneetilisest ja tüpoloogilisest lähedusest, on keelte vahel olulised erinevused. Valikuid kahe passiivi vahel mõjutavad keeleti erinevad ja mitte ainult semantilised faktorid.