Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Andre Maaker (kitarr), Madis Metsamart (löökpillid), Diana Liiv (klaver), Maarja Kangro (sõna)
Kavas:
Maarja Kangro: valik luulet
Raimo Kangro: Süit kitarrile ja tšellole op 37 ("Kandiline lugu", "Seisund", "Minek"); "Variatio delectat" klaverile ja kitarrile; "Tandem con Gioconda" viiulile ja tšellole; "Balls" marimbale ja klaverile; "Tarzan mängib tšellot" tšellole ja klaverile; "Geomeetriline süit" viiulile ja klaverile (1. Prelüüd 2. Rotondo 3. Quadrato 4. Croce 5. Koraal); "Kolm kevadist nägemust" viiulile, vibrafonile ja kitarrile ("Hääbuv lumi", "Üksik helin", "Sinna-tänna"); "Malera Kasuku trio" (Allegro con gusto) viiulile, tšellole ja klaverile (ühislooming koos Lepo Sumera ja Mati Kuulbergiga).
Raimo Kangro on mitteametlikult saanud tiitli "Eesti kõige positiivsem helilooja". Tõepoolest - meie kodumaa muidu nukrusesse ja vaiksesse nostalgiasse kalduvate heliloojate seas paistab ta välja erakordse, lausa pulbitseva energeetilisuse, rõõmsameelsuse ja mängulustiga. Nii nagu ta inimesena oli muheda jutu ja sõbraliku olemisega, nii kõlab ka tema muusika. Kangro helikeeles on äratuntavaid mõjutusi jazzmuusikast, ent jatsurütmid ja harmooniad on vaadatud justkui läbi kaleidoskoobi, teatud humoorika nihkega. Olles ise hea pianist, on ta palju kirjutanud just oma pillile - nii sooloklaveri teoseid, kontserte kui kammermuusikat. Ent ta armastas ka katsetada pisut harjumuspäratute pillikooslustega ja siin annab just löökpilliarsenal väga palju põnevaid võimalusi, eriti Kangro-taolisele rütmirõõmsale heliloojale. Helilooja huumorilembusest annavad aimu ka tema pealkirjad: geomeetriline süit kombineerib matemaatiliselt nurgelisi ja sümmeetrilisi kujundeid ning "Tarzan mängib tšellot" kõlab, justkui oleks jõulisele metsmehele pill kätte antud ning ta poogendab sellel brutaalse mõnuga. Kangro muusikalisele portreele tuleb oma tekstidega ilmet andma ka tema tütar, üks teravama keele ja vahedama mõistusega nooremaid eesti kirjanikke Maarja Kangro.