31. augustil kaitseb Irja Helm doktoritööd "High accuracy gravimetric Winkler method for determination of dissolved oxygen" ("Kõrge täpsusega gravimeetriline Winkleri meetod lahustunud hapniku määramiseks")
Juhendajad: Lauri Jalukse (PhD) ja professor Ivo Leito (PhD)
Oponent: Jens Enevold Thaulov Andersen (PhD), Taani Tehnikaülikool
Lühikokkuvõte:
Lahustunud hapniku sisaldus looduslikes vetes on väga oluline parameeter. Viimasel ajal on täheldatud hapnikutaseme langust maailma ookeanide mitmetes piirkondades. Protsessid, mis selleni viivad ei ole lõpuni arusaadavad ja nende lahtimõtestamiseks on väga oluline suuta hapnikusisaldusi kõrge täpsusega mõõta. Üsna laialdaselt mõõdetakse lahustunud hapniku sisaldust vees amperomeetriliste ja viimasel ajal ka optiliste hapnikuanalüsaatoritega. Need meetodid ei ole primaarmeetodid ja vajavad kalibreerimist. Stabiilse kontsentratsiooniga hapnikulahuste tegemine on hapniku keemiliste, füüsikaliste ja biololoogiliste omaduste tõttu pea võimatu. Seega, et tagada lahustunud hapniku määramisel jälgitavus SI ühikuteni, on tarvilik kõrge täpsusega primaarmeetodi olemasolu. Primaarmeetodiks lahustunud hapniku määramisel on Winkleri jodomeetriline tiitrimismeetod. Sellel meetodil on leitud rida kitsaskohti kaasa arvatud see, et klassikaliselt on tegemist mahtanalüütilise meetodiga. Kirjanduses on avaldatud terve hulk Winkleri meetodi modifikatsioone, mis peaksid selle meetodi puudusi parendama. Nende meetoditega saadud tulemuste korrektsed, kõiki olulisi allikaid arvestavad määramatuse hinnangud aga puudusid enne käesoleva töö algust kirjandusest täielikult. Enamik kirjandusallikaid on piirdunud vaid korduvuse andmetega, mõnel juhul oli eraldi hinnatud ka üksikuid muude määramatuse allikate panuseid. Erinevalt seni pakutud Winkleri meetodi modifikatsioonidest on käesolevas töös välja töötatud metoodika gravimeetriline tagades sellega madalama määramatuse. Metoodika jaoks on viidud läbi detailne mõõtemääramatuse hindamine. Selle jaoks on läbi viidud eksperimente väga erinevate mõjuallikate kindlakstegemiseks, leitud nendele vastavad parandid ja määramatuste panused. Määramatuse hindamise tulemusena saadud määramatuse koond sisaldab erinevate komponentide panuseid ning on võimas abivahend meetodi optimeerimiseks ja veelgi täpsemate tulemuste saamiseks. Seda võimalust on ka käesolevas töös kasutatud ning selle tulemusena on välja arendatud Winkleri meetodi gravimeetriline modifikatsioon, mis annab madalaima määramatusega tulemusi lahustunud hapniku määramisel vees.
Märksõnad: Winkleri metoodika, lahustunud hapnik, primaarmeetod, mõõtemääramatus