9. mail kell 16.15 kaitseb Laine Randjärv TÜ senati saalis doktoritööd "Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940-1980 Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal" (The Role of Creative Intellectuals in the Processes of Estonian Song Celebrations based on the Analysis of the Epistolary Heritage of Tuudur Vettik and Roland Laasmäe in the Period of 1940-1980) filosoofiadoktor (ajalugu) teaduskraadi taotlemiseks.
Juhendajad: professor Aadu Must, emeriitprofessor Kuno Areng (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia)
Oponendid: prof. dr. Karsten Brüggemann (Tallinna Ülikool), dr. Simo Mikkonen (Jyväskylän yliopisto).
Kokkuvõte:
Käesolev doktoritöö on interdistsiplinaarne uurimus, mis käsitleb kahe loovisiku omavahelist kirjavahetust kultuurilooliste sündmuste kontekstis nii muusikateoreetilisest aspektist kui ühendatuna arhiivimaterjalide analüüsiga. Senised Eestis nõukogude perioodi kultuuripoliitikat käsitlevad uurimused on keskendunud eelkõige kirjanduse, kunsti, teatrielu kajastamisele. Koorimuusika valdkonnaga seonduvat on käsitletud episoodilis-fragmentaarselt.
Uurimistöö keskendub eelkõige 1940.-1980. aastatel laulupeoliikumisega seonduvatele sündmustele ja inimestele, kes leiavad Vettiku-Laasmäe kirjavahetuses nimetamist. Vaatluse all on stalinismi, sula- ja stagnatsiooniaegne kultuuripoliitika ning selle sisuks olnud otseste repressioonide, vaimse terrori ja loomingu piirangute, ideologiseeritud kaadripoliitika ja tsensuuri reflektsioonid - erinevad kohandumise vormid, kollaboratsionism, passiivne vastupanu väljendununa kooriloomingus ja laulupeoliikumises.
Töö sõnastab definitsiooni Eesti laulupeoliikumisest, mis kujutab endast seltsiliikumisest välja kasvanud väga pikkade traditsioonidega kultuurilist kodanikuliikumist ning avab laulupeoliikumise rolli mitte ainult muusikakultuuri hoidjana, vaid ka ametliku propaganda vaateväljast kõrvale jäänud ühiskonnaelu valdkondades. Laulupeoliikumine on eesti unikaalne kultuurifenomen, mis oli Eesti iseseisvuse taastamisel - Laulva Revolutsioonini jõudmisel üks olulisemaid eeldusi.
Põhjalikumalt analüüsib käesolev uurimus koorimuusikaga seotud loovisikute ja institutsioonide professionaalset tegevust, omavahelisi ametkondlikke ja nö lavataguseid suhteid, muusikaelu korraldamise problemaatikat. Loovisiku rolli kaudu Tuudur Vettiku, Roland Laasmäe ja nende kaasaegsete näitel on korrigeeritud seniseid lihtsustatud hinnanguid nõukogude oludele ja tollastele loomeinimestele.
Töö laiem allikaline baas, eriti aga loovisiksuste - Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe - kirjavahetuse ulatuslik kaasamine võimaldab avada nõukogude kultuurielu tegelikkuse ja kultuuripoliitika erinevaid tasandeid (üleliiduline ideoloogiline suunamine ja surve, kohalikud parteipoliitilised intriigid, võimekuse ja kohandumise vahekorrad, laulupidude korraldamisega seonduv). Kirjavahetus avab põlualuste loominguliste koolkondade alalhoidmise ebatraditsioonilisi meetodeid (kirjavahetuse roll korrespondentskoolkonna arengus) ning käsitleb professionaalsust kui muusikakultuuri traditsioonide kaitse olulisemat atribuuti.