12. detsembril 2012 kell 14.00 kaitseb TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna nõukogus (TÜ senati saal) Maarja Siiner oma doktoritööd "Towards a More Flexible Language Policy:
A Comparative Analysis of Language Policy Design in Denmark and Estonia" filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks (meedia ja kommunikatsioon).
Juhendaja: prof Triin Vihalemm (Tartu Ülikool)
Oponent: dr Gabrielle Hogan-Brun (Bristoli Ülikool ja Baseli Ülikool)
Kokkuvõte
Doktoritöö analüüsib kriitiliselt keelepoliitika tulemuslikkust keele kasutamise suunajana. Analüüsi peamisi järeldusi on, et praegune Eesti keelepoliitilistes dokumentides sõnastatud keelepoliitika põhifunktsioon, tagada keelenormi säilimine
ja keelekasutuse vastavus normile, raskendab keele kasutamise, õppe ja keelelise lõimumise problemaatika kompleksset käsitlemist. Inspireerituna nii sotsiolingvistikast, etnolingvistikast, sotsioloogiast kui ka politoloogiast, arendab töö välja keelepoliitika laiendatud mõiste, vaadeldes keelepoliitikat kui protsessi, milles osalevad peale poliitikute ka ühiskonna eri tasanditel olevad keelepoliitilised toimijad,
näiteks õpetajad, haridusasutused, ettevõtted jne.
Keelepoliitika dünaamilise mõiste aluseks on arusaam, et keelekasutajate vajadused on muutuvad ja sõltuvad
keelekasutaja elufaasist ning laiemast ühiskondlikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest kontekstist. Keelepoliitika kauaaegsed uurijad Jernudd ja Nekvapil on rõhutanud
keelepoliitika seotust sotsiaalpoliitikaga, kuna keelepoliitilised meetmed peavad tagama kõigi ühiskonna liikmete võrdse kaasamise majandusse, kõrgharidusse ja kodanikuühiskonda. Keelepoliitika tegelik väljakutse seisnebki selle ideaali ja kehtiva olukorra vahe vähendamises. Dokoritöö uurib võrdlevalt Taani ja Eesti keelepoliitilisi mudeleid, näidates, kuidas ja kas täna pakutavad lahendused keele kasutajat elus
hakkamasaamisel toetavad. Analüüsist järeldub, et oluline on keelepoliitika paindlikkus: mida rohkem ühiskonna eri tasandite toimijaid (rahvusvahelise, riikliku, kohalike omavalitsuste ja ametiasutuste tasandi toimijad) on kaasatud
keeleprobleemide määratlemisse ning lahenduste leidmisse, seda paindlikum on keelepoliitika ja seda toimivamad on pakutud lahendused. Mida kesksemat rolli mängib probleemide määratlemisel ja lahenduste leidmisel riik, seda vähem paindlik on keelepoliitika ja seda vähem on riigil ressursse kohalikke ja keerukaid probleeme lahendada. Teine oluline tegur on sekkumise aeg subjekti seisukohalt ehk millises inimese elufaasis riik keelekasutaja ellu sekkub. Mida varasemas elufaasis riik kontrollides ja tugiõpet pakkudes sekkub, seda tulemuslikum see on. Hilisemas elufaasis toimivad aga paremini kontekstuaalsed lahendused ettevõtete või kohalike omavalitsuste tasandil, kus keeleõpet pakutakse näiteks täiendkoolituse või praktika
käigus töökohal.