18. jaanuaril 2013.a. kell 14.00 kaitseb Mai Blöndal Linkbergi nim auditooriumis (Puusepa 8) filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja "Changes in the baseline characteristics, management and outcomes of acute myocardial infarction in Estonia" ("Äge müokardiinfarkt Eestis: muutused kliinilistes tunnustes, ravikäsitluses ja -tulemustes").
Juhendajad professor Jaan Eha (TÜ kardioloogia kliinik) ja teadur Tiia Ainla (TÜ kardioloogia kliinik).
Oponent dotsent Gerhard Wikström, MD, PhD (Uppsala Ülikool, Rootsi).
Kokkuvõte:
Äge müokardiinfarkt Eestis: muutused kliinilistes tunnustes, ravikäsitluses ja -tulemustes
Eestis on suremus südame veresoonte ateroskleroosi tõttu viimasel aastakümnel oluliselt langenud,
ometi paikneme Euroopas endiselt esikolmikus. Probleemiks on just kõrge suremus töövõimelise
elanikkonna seas. Üks tõsisemaid südame veresoonte ateroskleroosi avaldusvorme on südamelihase
infarkt ehk kärbumine, mis võib lõppeda surmaga. Siiski saab kaasaegsete tõenduspõhiste ravivõtete
viivitamatul rakendamisel patsientide ravitulemusi, sh elulemust, oluliselt parandada.
Aastal 2001. tehtud uuring näitas Eestis suuri lahknevusi südamelihase infarktiga patsientide ravikäsitluses
ja -tulemustes erineva ravitasemega haiglates. Seetõttu on viimase kümnendi jooksul palju panustatud
ravikäsitluse parandamisele ja ühtlustamisele. Lisaks tõenduspõhiste raviskeemide kasutamise
rõhutamisele on üheks prioriteediks olnud võimaldada suuremale osakaalule patsientidest väheinvasiivset
ravimeetodit, kus südame veresoontes taastatakse verevool mehhaaniliselt.
Antud uuring näitas, et ajavahemikul 2001 ja 2007 oli südamelihase infarktiga patsientide ravikäsitlus
Eestis paranenud nii kõrgema kui madalama ravitasemega haiglates. Siiski kõrgema ravitaseme
haiglates oli areng rohkem väljendunud, mis tõi kaasa ka paremad ravitulemused võrreldes
madalama ravitaseme haiglatega. Ometigi ei väljendunud parem ravikäsitlus oluliselt
paremates ravitulemustes haigla ravitaseme tüübi piires. Probleemiks on eelkõige patsientide
kõrgem vanus ja kaasuvate haiguste sagedam esinemine. Muuhulgas näitasid töö tulemused,
et just suhkurtõvega naissoost patsientidel on risk halvematele ravitulemustele.
Kokkuvõtteks võib uuringutulemustest järeldada, et nii kõrgema kui madalama ravitaseme
haiglates on võimalusi ravikäsitluse ja -tulemuste parandamiseks, seejuures võtmeküsimuseks
oleks erineva ravitasemega haiglate koostöö. Eestis on vaja jätkata südamelihase infarktiga
patsientide ravikäsitluse ja -tulemuste seiret.