6. märtsil kell 10.15 Vanemuise 46-301 (zooloogia
auditooriumis) kaitseb Marju Keis doktoriväitekirja zooloogia erialal "Brown bear (Ursus arctos) phylogeography in northern Eurasia" (Pruunkaru (Ursus arctos) fülogegraafia Põhja-Euraasias).
Juhendaja: vanemteadur Urmas Saarma,
Oponent: prof. Ettore Randi, Bologna Ülikool
Lühikokkuvõte:
Antud doktoritöö vaatleb pruunkaru emaliini fülogeograafiat Mandri-Euraasia põhjaosas (Eestis, Soomes, Venemaal), pöörates erilist tähelepanu Loode-Euraasia populatsioonile. Töö tulemused põhinevad nii osalistel mtDNA järjestustel kui ka mitokondri genoomi täisjärjestustel. Antud töö raames töötati muuhulgas välja uudsed molekulaarse kella kalibreerimise rakendused erinevate pruunkaru klaadide lahknemisaegade arvutamiseks ning uus indiviidipõhine ruumilis-geneetiline meetod migratsioonikoridoride ja -takistuste väljaselgitamiseks Loode-Euraasia karupopulatsioonis. Need uued meetodid on laialdasemalt rakendatavad teistegi liikide ja populatsioonide puhul.
Tänapäeval on kõik pruunkarud Põhja-Euraasias suhteliselt lähedalt seotud, seda nii osaliste mtDNA järjestuste kui ka mitokondri täisgenoomide põhjal. Tulemused viitavad, et tõenäoliselt olid pruunkarud viimase jääaja maksimumi ajal esindatud vähemalt kahes refuugiumis, üks asus Kesk-Euroopas Karpaatia mäestikualal ja teine tõenäoliselt Aasias, kuid selle täpsem asukoht on teadmata. Töö tulemused näitavad muuhulgas, et peale viimase jääaja maksimumi toimus tugev demograafiline ekspansioon ning ükski geograafiline tõke ei olnud piisavaks takistuseks pruunkarude migratsioonile üle Mandri-Euraasia põhjaosa. Antud mustrit on eelnevalt kirjeldatud ka teiste imetajaliikide puhul, seetõttu võiks see esindada Euraasia imetajate fülogeograafias üldlevinud mudelit. Loode-Euraasia pruunkaru populatsiooni detailne analüüs (mitokondri genoomi täisjärjestuste alusel) selgitas välja viis selgesti eristatavat, geograafiliselt piiritletud ja ainult osaliselt kattuvat haplogruppi. Analüüsid näitasid, et need viis haplogruppi moodustusid jääajajärgsel perioodil ning peegeldavad seega kombinatsiooni jääajajärgsest migratsioonimustrist ja hilisemast demograafilisest ajaloost. Et käesolevas töös sekveneeriti 95 mitogenoomi, siis võimaldas see esimest korda analüüsida ka pruunkaru mitogenoomide liigisisest variatsiooni. Positiivne evolutsiooniline valik tuvastati valgugeenile ND6.
Antud töö tulemused pakuvad olulist baasinformatsiooni pruunkaru efektiivsete majandamis- ja kaitsestrateegiate väljatöötamiseks Euraasias. Samas on lõplike otsuste langetamiseks lisaks mtDNA-andmetele kindlasti vaja kaasata ka autosomaalsete kromosoomide ja Y-kromosoomi andmed - need pakuks lisaks emaliiniga seotud protsessidele olulist täiendavat teavet.