12. detsembril kell 10.15 Vanemuise 46-301 (zooloogia
auditooriumis) kaitseb Mart Jüssi doktoriväitekirja loomaökoloogias "Living on an edge: land-locked seals in changing climate"
Juhendajad: prof Alar Karis, dotsent Tero Härkönen (PhD, Swedish Museum of Natural History)
Oponent: prof Rune Dietz (PhD, Aarhus University)
"Elu ääre peal: sisemerede hülged muutuvas kliimas"
Miljonite aastate jooksul on mereimetajad asustanud kogu Maa geograafiliste ja klimaatilised piirkondade mitmekesisuse, paljud tänapäevased hülgeliigid on levinud ühtlaselt kogu polaarmerede ulatuses. Samas on jääaja järgne maatõus või teised muutused vangistanud mitmed hülgeasurkonnas osaliselt või täiesti maailmameredest eraldatud veekogudesse kus nad on kohastunud elama aastaajaliselt väga laialt vahelduvates tingimustes. Ühest küljest pakub selline olukord mitmekesiseid elupaiku kuid teisalt esitab tõsise väljakutse nende hüljeste kohastumisvõimele.
Käesolevas väitekirjas analüüsitakse kliimamuutuste võimalikke mõjusid Läänemere hallhülgele (Halichoerus grypus), viigerhülge (Pusa hispida botnica) ning Kaspia hülge (Pusa caspica) kohasusele ja elujäämisvõimalustele. Väitekirja osaks olevad neli teaduspublikatsiooni moodustavad sellele analüüsile tugeva põhja, kuna nendes uuringutes on kaetud ajaliselt, ruumiliselt mitmed kliimamuutustega seotud võtmeteemad. Võimaliku üleilmse soojenemise jätkudes pakuvad nad viiteid aegadesse kui see muutus end veel ei ilmutanud (II, III, IV) või keskenduvad ökoloogilistele väljakutsetele mis Maa soojenedes jõudu koguvad.
Kõik nimetatud hülged on enamal või vähemal määral jääga seotud, kuna nende levilad külmuvad talvekuudel täielikult või osaliselt . Jää moodustab uuritud liikidele ajutise kuid kriitiliselt olulise elupaiga. Käesolevas töös on hüljeste levikut, sigimisstrateegiaid ja -edukust käsitletud talve karmuse ning selle võimalike muutuste valguses.
Tänapäevane looduslik tasakaal on kujundatud pikaajaliste keskmiste ökoloogiliste tingimuste poolt, samas näitavad kliimamudelid lähiajal temperatuuri tõusu. Jääolude muutused soojenevas kliimas toovad kaasa kriitilise olukorra Läänemere lõunapoolsetele viigerhüljestele ja kaspia hüljestele. Jääpuudus suunab hüljeste leviku aladele kus keskkonnatingimused, mõõdetuna nii füüsiliste kui ka bioloogiliste näitajate kaudu, on praegusest ebasoodsamad. Hüljeste sigimisalad surutakse kokku ning konservatiivne, jääga seotud sigimisstrateegia võib osutuda oluliseks negatiivseks teguriks kiirete, vaid mõnd põlvkonda hõlmavate muutuste keerises. Hallhüljes võib tänu oma paindlikumale poegimisviisile olla vähem mõjutatud kuid ka nende puhul ahendab jää puudumine ning merepinna tõus selle liigi tänast poegimisaegset levikuala. Kõigile kolmele vaadeldud hülgeliigile mõjub pärssivalt jää ebastabiilsusega kaasnev järglaste madalam kvaliteet. Jääpindala kahanemine teeb hülged haavatavaks ka maismaakiskjate ja rööveluviisiliste lindude poolt.
Kliimast tulenevaid keskkonnamuutusi võimendavad inimtekkelised tegurid, näiteks reostus, intensiivne kalapüük ning häirimine. Lisandudes keskkonnast johtuvale stressile kahandab inimtegevus oluliselt sisemeredes elavate loivaliste tulevikuväljavaateid.