Neljapäeval, 30. augustil 2012 algusega kell 10.15, Ravila 14A kaitseb oma doktoritööd ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna doktorant Mohammad Bahram teemal:
Biogeography of ectomycorrizal fungi across different spatial scals (Ektomükoriisat moodustavate seente biogeograafia erinevates ruumiskaalades).
Juhendajad prof. Urmas Kõljalg (TÜ ÖMI), teadur Leho Tedersoo (TÜ Loodusmuuseum), dr. Shahin Zarre (Teherani Ülikool, Iraan)
Oponent dr. Andy Taylor (James Huttoni Instituut, UK)
Kokkuvõte :
Suurem organismide elurikkus soodustab koosluste produktiivsust, stabiilsust ja erinevate interaktsioonide kaudu ka funktsionaalsust. Teadaolevalt kasvab makroorganismide liigirikkus ekvaatori suunas. See on suurim aladel, kus esineb palju soojust ja niiskust ning kliima on ajalooliselt võrdlemisi stabiilne. Kuna troopilised kooslused erinevad parasvöötme kooslustest ka ajaloolis-biogeograafiliselt, rakendatakse laiuskraadi elurikkuse gradiendi uurimiseks sageli kõrgusgradienti. On leitud, et prokarüootide elurikkus ei pruugi järgida makroorganismide makroökoloogilisi mustreid. Mikro- ja makroorganismide ruumiline levik ei lange kokku ka lokaalsel skaalal, kuna makroorganismid opereerivad ruumilisel skaalal, mis erineb mikroobide omast mitme suurusjärgu võrra.
Käesolevas töös vaatlen ektomükoriisat moodustavate seente liigirikkust erinevas ruumilises skaalas ja otsin nende levikumustrite põhjuseid. Ektomükoriisaseened on majanduslikult oluliste puuliikide juursümbiondid, mis varustavad oma peremeestaimi mulla toitainetega. Need seeneliigid ei suuda ilma peremeestaimeta looduslikult kasvada. Ektomükoriisaseente määramiseks juurtelt kasutatakse viimasel 15 aastal molekulaarseid meetodeid. Nende meetodite töömahukus ja varasemalt ka maksumus on siiani oluliselt raskendanud seente ja teiste mikroorganismide makroökoloogiliste mustrite uurimist.
Oma doktoritöös testisin järgmisi alternatiivseid hüpoteese: 1) ektomükoriisaseente liigirikkus kahaneb pooluste ja suuremate kõrguste suunal; 2) klimaatilised tingimused on peamised seente liigirikkuse mõjutajad regionaalsel ja globaalsel skaalal; 3) väikeseskaalalised ruumilised mustrid on tugevamalt eristunud troopilistes kooslustes, kuna peremeestaimed on vähearvukamad; 4) ühe puuindiviidiga seotud ekomükoriisaseente liigirikkus ja liigisisene isendite hulk võib olla väga kõrge.
Doktoritöö peamised tulemused ja järeldused on järgmised: 1) ruumilistel protsessidel on tähtis roll ektomükoriisaseente koosluste struktureerimises nii lokaalsel, regionaalsel kui ka globaalsel skaalal; 2) seenekoosluste ruumiline autokorrelatsioon võib esineda üle suurema vahemaa, kui seda on varem näidatud; 3) erinevalt makroorganismidest esineb ektomükoriisaseentel unimodaalne seos laiuskraadiga, mida tõenäoliselt põhjustavad peremeestaimede (männiliste) kõrgem evolutsiooniline vanus, peremeestaimede suurem osakaal ja mullatekkeprotsesside suurem komplekssus ning aeglus parasvöötme metsades; 4) regionaalsel ja globaalsel skaalal mõjutavad ektomükoriisaseente liigirikkust aasta keskmine temperatuur ja sademete hulk. Nende ekstreemsed väärtused põhjustavad abiootilist stressi ja läbi selle koosluste vaesumist eelkõige haruldaste liikide arvel; 5) üks puuindiviid võib ektomükoriisat moodustada samaaegselt mõnesaja seeneliigi ja kümnete sama seeneliigi indiviididega. See tõendab, et taimeindiviidid on seotud mitmekesise ning komplekse mükoriisaseente võrgustikuga. Viimase teaduslik uurimine on algusjärgus.
Õpinguid toetas Euroopa Sotsiaalfond programmi DoRa raames. Programmi DoRa viib ellu Sihtasutus Archimedes.