Ott Karulini väitekirja "Rakvere Teater "täismängude" otsinguil aastail 1985-2009" kaitsmine doktorikraadi (PhD) taotlemiseks teatriteaduse alal.
Kaitsmine toimub 24. mail algusega kell 12.15 TÜ senati saalis.
Juhendaja : dots Anneli Saro
Oponendid:
dr Hans van Maanen, Groningeni Ülikooli emeriitprofessor
dr Katri Aaslav-Tepandi, vabakutseline lavastaja ja teatriloolane, EMTA Lavakoolis mittekoosseisuline õppejõud
Kokkuvõte:
Iga teater peab oma kunstilisi otsuseid tehes arvestama ühelt poolt publiku maitse-eelistustega ning teisalt riigi ootustega. Esimesest annab aimu külastusstatistika, teist väljendavad seadusandlus, rahastamissüsteem, kultuuriministeeriumi arengukavad jmt dokumendid. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu räägib kultuuritootmisväljadest, kus tegutsevad agendid, näiteks teatrid, võitlevad pidevalt samal väljal tegutsevate konkurentide tunnustuse eest, püüdes samal ajal ka väljavälist tuntust. Tunnustus tagab teatritele renomee, tuntus majandusliku kasu. Kultuuritootmisväljade eripäraks on Bourdieu' järgi see, et sageli toob majanduslik edu kaasa renomee vähenemise. Seetõttu peavad teatrid iga uuslavastuse puhul endalt küsima: kui suures ulatuses on võimalik kasvatada tuntust ja seeläbi paratamatult kaotada tunnustust. Lavastused, mis suudavad samaaegselt saavutada nii tunnustuse kui tuntuse, on seega "täismängud". Kuna Eesti teatripoliitika peamiseks teatrite toimimise mõõdupuuks on publikuarv, peavad kõik teatrid pidevalt püüdlema täismängude poole. Rakvere Teatris on aastatel 1985-2009 esietendunud 201 uuslavastust, millest täismängu kriteeriumitele vastavad viis lavastust: "Koduvõõrad" (1987), "Jumalaga, Vargamäe" (1991), "Shakespeare'i kogutud teosed" (1996), "Pipi Pikksukk" (1998) ja "Täismäng" (2003). Seega on teater jõudnud täismänguni keskmiselt iga 40. lavastusega ehk täismängud moodustavad lavastuste koguarvust 2,5%. Täismängude puhul on sarnane, et neist lavastustest kirjutatakse keskmisest enam, kuid kriitika on pigem poleemiline, nentides, et mõningased vajakajäämised kunstilises plaanis korvab lavastuse sündmuslikkus. Eriti repertuaariteatritele, mille hallata on suured teatrimajad ning kelle riiklik toetus sõltub vähemalt kaudselt publikuarvust, on täismängud püsimajäämiseks vajalikud.