15. veebruarill kell 10.15 Vanemuise 46-301 (zooloogia
auditooriumis) kaitseb Rauno Veeroja doktoriväitekirja loomaökoloogias "Effects of winter weather, population density and timing of reproduction on life-history traits and population dynamics of moose (Alces alces) in Estonia"
Juhendaja: Vallo Tilgar, vanemteadur
Oponent: Ilpo Kojola, vanemteadur, PhD, Oulu Ülikool
"Talvise ilmastiku, populatsiooni asustustiheduse ja sigimisaja mõju põdra (Alces alces) elukäigutunnustele ning populatsioonidünaamikale Eestis"
Suurte taimtoiduliste imetajate elukäigutunnuseid ja populatsioonidünaamikat mõjutavad suurel määral nii ilmastikutingimused kui ka asustustihedusest sõltuvad protsessid. Laialdaselt on teada, et karmid talved mõjutavad negatiivselt arktilises ja parasvöötme ökosüsteemides elavate sõraliste ellujäämust ja konditsiooni. Tingituna globaalsest kliima soojenemisest, on viimase viieteistkümne aasta jooksul oluliselt kasvanud ka uurngute arv, kus kirjeldatakse tavapärasest soojemate talvede negatiivseid mõjusid.
Käesolevas väitekirjas vaadeldakse talvise ilmastiku ja populatsiooni asutustiheduse mõju põdralehmade kehasuurusele, viljakusnäitajatele, viljastamisajale ning populatsiooni kasvukiirusele. Paralleelselt kasutatakse kahte erinevat ilmastikunäitajat - Läänemere talvise jäätumise maksimaalset ulatust (MIE) ja Põhja-Atlandi ostsillatsiooni indeksit (NAO). Kuna selgelt eristuvate aastaaegadega kliimas on isendite kohasus suurel määral mõjustatud viljastamise ja/või sünni ajastamisest, analüüsiti töös ka viljastamisaja seoseid põdralehmade erinevate kohasusekomponentidega nagu pesakonna suurus ja loodete sooline jaotus.
Doktoritöö tulemused näitavad, et põdralehmade eri elukäigutunnused on tihedalt seotud nii vahetute kui ka hilinemisega avalduvate talvemõjudega. Samuti selgus, et seosed erinevate elukäigutunnuste ja ilmastikunäitajate vahel ei ole alati lineaarsed ning tavapärasest külmemad ja soojemad talved võivad avaldada olulist negatiivset mõju põdra elukäigule. Erinevate ilmastikunäitajate võrdluses oli maksimaalse jäätumise ulatus (MIE) NAO indeksiga võrreldes oluliselt tugevamini seotud nii põtrade elukäigutunnuste kui ka populatsiooni kasvukiirusega.
Põdrapopulatsiooni asustustihedus mõjutas põdralehmade kehasuurust ja viljakust marginaalselt, ent vastupidiselt eeldatule oli asustustiheduse tõus olulisel määral seotud emasloomade varasema viljastamisega. See mõneti üllatav seos tuleneb tõenäoliselt viimastel kümnenditel oluliselt intensiivistunud metsade majandamisest ja sellega kaasnenud sobilike elupaikade kvaliteedi tõusust.
Lisaks keskkonnamõjudele leiti töös selge seos põdralehmade viljastamisaja ja pesakonnatüübi vahel. Jooksuaja alguses viljastatud põdralehmade pesakondades oli palju kõrgem isasloodete osakaal ja neis esines oluliselt sagedamini mitmiklooteid kui hiljem viljastatud pesakondades. Kui eeldada, et varasem viljastamiaeg peegeldab isendi paremat konditsiooni, siis on antud töö tulemused vastavuses Trivers-Willardi hüpoteesiga.