Reedel, 15. märtsil 2013 algusega kell 10.15 Ravila 14A-1019 kaitseb oma doktoritööd ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna doktorant Sergei Põlme teemal:
"Biogeography and ecology of Alnus-associated ectomycorrhizal fungi - from regional to global scale" (Lepa juurtel ektomükoriisat moodustavate seente biogeograafia ja ökoloogia).
Juhendajad prof. Urmas Kõljalg ja teadur Leho Tedersoo
Oponent lektor (PhD) Rasmus Kjoller (Kopenhaageni Ülikool)
Lühikokkuvõte:
Antud doktoritöö adresseerib lepaga koos kasvavate ektomükoriissete seente biogeograafiat ja ökoloogiat. Oma laialdase leviku ja spetsiifilise seenestiku tõttu sobivad lepp ja tema juuresümbiondid heaks mudeliks uurimaks mitmesuguseid ökoloogilisi seaduspärasusi mis puudutavad ektomükoriiseid seeni ja neid mõjutavaid tegureid nii regionaalses kui globaalses skaalas. Oma töös testisin järgnevaid põhilisi hüpoteese: 1) globaalses skaalas mõjutab lepa seenekoosluse struktuuri enim peremeesliikide fülogeneetilised distantsid; 2) regionaalses skaalas mõjutab lepa juurtel ektomükoriisat moodustavate seente koosluse struktuuri mulla koostis, eriti pH ja fosfor; 3) globaalses skaalas on lepaga seotud ektomükoriisa seente liigiline mitmekesisus määratud aasta keskmise temperatuuri ja sademete hulga poolt; 4) lepaga seotud ektomükoriisa seente biogeograafia peege
ldab pe
remehe globaalseid levikuteid.
Selgus, et globaalses skaalas mõjutavad peremeesliikide fülogeneetilised distantsid 43% ulatuses lepaga seotud ektomükoriissete seente koosluse struktuuri. Ruumiline paiknevus mõjutab seenekoosluse struktuuri 10% ulatuses ning mulla pH-l ja aasta keskmisel temperatuuril on marginaalne mõju. Seevastu regionaalses skaalas, määravad mulla pH ja orgaanilise aine sisaldus, enim seenekoosluse struktuuri. Varasemad uuringud on leidnud, et peamised mõjutegurid, mis määravad ektomükoriissete seente liigirikkust globaalses skaalas, on aasta keskmine temperatuur ja sademete hulk. Meie uuringust selgus üllatuslikult, et lepaga seotud ektomükoriissete seente liigirikkus on enim mõjutatud ja positiivses seoses mulla kaltsiumisisaldusega. Samas leidis kinnitust negatiivne seos ektomükoriisa liigirikkuse ja sademete hulga vahel. Sarnaselt globaalsele mustrile, oli ka regionaalses skaalas liigirikkus
negatii
vses seoses mulla veesisaldusega. Võrreldes lepaga seotud seenekoosluste liigist ja arvulist koosseisu erinevate mandrite ja piirkondade vahel selgus, et tõenäoliselt on Beringia maismaasild olnud põhiline lepa levikutee Euraasia ja Ameerika vahel. Põhja ja Lõuna Euroopa seenekooslused osutusid väga sarnaseks, mis tõenäoliselt tuleneb jääaja järgsest lepa ja tema juursümbiontide levikust põhja suunas lõunapoolsetest refuugiumidest.