Aune Valk: lumehelbekesed või lumepallid?

Vaimse tervise suurem tähtsustamine viimasel ajal peegeldab ühelt poolt ühiskonna heaolu kasvu ja valmisolekut pöörata tähelepanu sellele, mida varem peeti „viletsaks iseloomuks“ või „tahtejõu puudumiseks“, kui viidata Kenn Konstabeli artiklile 10. veebruari Tartu Postimehes. Teisalt näitab see probleemi süvenemist viimasel kümnendil – osaliselt tingituna paremast märkamisest, kuid mitte ainult. Kahjuks pole värskeid esinduslikke andmeid kogu Eesti vaimse tervise kohta, kuid äsja valmis üliõpilaste vaimse tervise analüüs. Teemast kirjutas Eesti Päevalehes lähemalt Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk.

Koroona-aasta on nii muresid kui ka arutelu vaimse tervise üle veelgi võimendanud. Ülikooli ja ka teisi koole puudutab see otseselt, sest erinevalt füüsilisest tervisest on mitmete vaimse tervise probleemide peamiseks sihtmärgiks just noored. Valikute rohkus, ootuste surve ja muutuste kiirus inspireerivad tublimaid, kuid võivad viia ka ülepingutuseni; rääkimata teistest, kes ei suuda pinget taluda, eriti kui kaob ära vahetu kodune toetus, mis ülikooliõpinguid alustades on paljude jaoks reaalsus.

2014. aasta andmete põhjal teame, et 16–24-aastaste vanuserühmas on viimase aasta jooksul tihti tundnud ennast üleväsinult kolmandik meestest ja pool naistest ning ligi 10% on saanud viimase aasta jooksul depressioonidiagnoosi või -ravi. Ka Euroopa vaimsete häirete epidemioloogilise uuringu andmetel esineb kõige rohkem depressiooni just 18–24-aastaste hulgas.

Vaimse tervise probleemid on üliõpilaste seas järjest levinumad

Pea kahe aasta eest tõstatas üliõpilasesindus vaimse tervise teema Tartu Ülikoolis. Kuivõrd polnud head ülevaadet probleemi ulatusest, lisasime koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga vaimse tervise probleeme käsitlevad küsimused 2019. aasta Eurostudenti küsimustikku, millele vastas kokku 2760 üliõpilast kõigist Eesti kõrgkoolidest.

Uuringust selgus, et probleemid on süvenenud. Kui 2016. aastal hindas samalaadses uuringus endal vaimse tervise probleemi olevat 3% üliõpilastest, siis 2019. aastal arvas sama juba 9%. Uuringu andmeil on vaimse tervise riskirühm ülikooliõpinguid alustanud ja nendele pühendunud noored, kel pole lapsi ja kes ei tööta ning kellele tekitavad lisapingeid väike sissetulek ja tervisemured, sh erivajadused.

 

Edaspidi ei küsi Tartu Ülikool osaliselt või täielikult töövõime kaotanud üliõpilastelt puuduvate ainepunktide eest tasu.

Millised tegurid mõjutavad tudengi vaimset tervist?

Erivajadused ja rahaprobleemid võimendavad üksteist. Vaimse tervise probleemidega üliõpilased maksid suurema tõenäosusega ainepunktide eest, mis jäid kohustuslikust õppekava mahust puudu. Samas oli näiteks tasulises õppes õppijate vaimne tervis hoopis parem.

Just nende toetuseks, kes oma tervisemurede tõttu jäävad õppimisega hätta ning peavad seetõttu õpingute eest maksma, otsustas Tartu Ülikooli senat teha eelmisel aastal (seni minu teada Eesti ülikoolidest ainsana) erandi. Edaspidi ei nõua ülikool puuduvate ainepunktide eest tasu vähenenud töövõimega üliõpilastelt. Seaduse järgi puudutas selline vabastus seni vaid puudega üliõpilasi, kuid töövõimetus ei tähenda tingimata puuet. Kokku võivad nüüd aeglasemalt õppida 3,3% üliõpilastest, kes ei pea enam rahalist lisakoormust kartma. Loodame sellega anda natuke leevendust ühele haavatavamale rühmale.

Uuringust selgus, et vaimse tervise muredega seostuvad ka motivatsioonipuudus, vähene suhtlemine kaastudengitega ja õppekava ebaselgus. Motivatsioonipuudus iseloomustab rohkem kui iga kolmandat üliõpilast. Samas selgus, et palju sõltub õppejõudude käitumisest. Kui õppejõud motiveerivad andma endast parimat, selgitavad asju väga hästi ning on huvitatud üliõpilase arvamusest ja mõtetest, ei tekita motivatsioonipuudus ja ebaselge õppekava nii suurt vaimset pinget.

Esimesi samme olukorra lahendamiseks on juba astutud

Probleemide lahendamiseks on kindlasti võimalusi nii ülikoolidel kui ka üliõpilastel endil. Kui pole kursusesüsteemi ega samu kaaslasi, kellega kolme aasta jooksul kõiki aineid koos õpid, on vaja leida ja tekitada muid kaastudengitega suhtlemist hõlbustavaid kohti. Aasta tagasi valmis Tartu Ülikoolis Delta õppehoone, kus üliõpilastel on palju võimalusi ühiseks tegutsemiseks ja aina populaarsemaks muutuvate probleemipõhiste rühmatööde tegemiseks. Üliõpilased on üle vaadanud võimalused luua sarnaseid omavahelist suhtlust ja koostööd soodustavaid keskkondi ka teistes ülikooli õppehoonetes. Nüüdseks on neljas hoones need võimalused teada ning aasta lõpuks on loodetavasti muudatused tehtud ja uued plaanid seatud. 

Probleeme aitavad leevendada ka erivajadustega üliõpilaste spetsialist ja kolledžite osakoormusega psühholoogid, kes eelmisel aastal seniste psühholoogide ja nõustajate kõrval Tartu Ülikooli nõustamiskeskuses tööd alustasid. Erivajadustega üliõpilaste spetsialisti töö on hinnata individuaalselt erivajadusest tulenevaid piiranguid õppetöös osalemisel ning esitada selle põhjal õppejõududele ettepanekuid kohanduste tegemiseks. Nõustajate-psühholoogide juurde on aga pidevalt järjekord ning on ilmne, et ülikool ei jõua kõigile tasuta nõustamist pakkuda. Nõustamiskeskus saab olla üliõpilase esimeseks kontaktpunktiks, kust ta leiab soovitusi probleemide lahendamiseks, kuid riigil tuleb mõelda laiemalt sellele, kuidas tagada psühholoogiline abi kõigile noortele.

Oleme ülikoolis võtnud eesmärgiks töötada välja üliõpilaste vaimse tervise tegevuskava, milles peaks põhirõhk minema ennetustööle: enesejuhtimisele, õpioskustele, liikumisharjumustele, ajakasutusele jms teemadele. Seega, kuigi üliõpilaste vaimse tervise heaks on nii mõndagi juba tehtud, on veel palju sisulist tööd ees ootamas.

Kas kasvatame lumehelbekesi või hoopis lumepalle?

Tean, et paljude jaoks tundub suur tähelepanu vaimse tervise teemale ülepaisutatud. Kuulda on ka arvamusi, et ülikoolis ei peaks üldse õppima need, kes tavanõuetega kohaneda ei suuda. Et olen ka ise oma sõprade ja tuttavate hulgas näinud, kui kergesti võib ületöötamine lõppeda haigusliku ärevusega või kuidas väga võimekas noor inimene langeb liiga suurte ootuste tõttu aastateks depressiooni, on selle teemaga tegelemine minu jaoks siiski tähtis. Eks arutame ka ülikoolis edasi, kui kaugele on vaja minna ja kas liiga palju tuge võib muuta noored abituks, arvestades, et ees ootab töömaailm, kus ei pruugita ajapikendust anda.

Ülikoolis on vaimne tervis tänu aktiivsetele üliõpilastele suure tähelepanu all ja see võiks olla eeskuju ka teistele. Võin kinnitada, et sedalaadi rohujuure tasandi algatusega saab palju ära teha. Meie üliõpilased pole olnud lumehelbekesed, vaid pigem lumepallid, kes veeredes ümbritsejaid endaga kaasa haaravad ja seeläbi mõjukaks jõuks saavad.