Doktorantide artiklikonkursi võidutöö: Riina Klais "Keemiasõda Soome lahes"

Aprilli keskpaik, Soome laht. Tallinn-Helsingi reisilaev libiseb vaikselt läbi pruunikaks värvunud vee, jättes maha kollaka vahutava raja. Käes on vetikate kevadõitseng – aasta otsustavamad nädalad Läänemere, eriti Soome lahe, keskkonna ja elustiku jaoks.

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"37666","attributes":{"alt":"","title":"","class":"media-image","typeof":"foaf:Image","wysiwyg":1}}]]Merevee kergelt pruunikas värvus on tingitud miljonite mikroskoopiliste olendite – ainuraksete vetikate - vohamisest mere pinnakihis. Enamus meist kujutab vetikaid ette suurte veealuste hõljuvate taimedena. Tegelikult on enamus vetikatest silmale nähtamatud ja läbi mikroskoobi vaadates kõike muud kui taimesarnased. Ometi on nad meie planeedi arengut mõjutanud ilmselt rohkem kui ükski teine praegu Maad asustav elusolend.

Kõik maismaa taimed pärinevad ühest vetikarühmast (rohevetikad), pool Maa hapnikutoodangust langeb vetikate arvele (s.t iga teise hingetõmbe eest peaksime me tänama vetikaid); ilma vetikateta poleks meil naftat, kalu, fotosünteesi, hapnikku… Paradoksaalselt, mida väiksemaid organisme uurida, seda suurema leiame olema nende rolli ja mõju ökosüsteemidele.

Edasi loe Novaatorist!