Sisukord:

 

1.1.1.1.1. Päike ise kui puhas tähistaja, ainus päristiselt paistev, on valgu(vu)se läbi loov ja pimestuse läbi hävitav. Omadegaoluline päike on valge valgus, mille pinnalt võib emaneeruda elu loov valgu(vu)s ja surmav pimestus. Päikese võimsus on absoluutne.
Päikese  vormeloovate aktiivsete sünteesidega võib inimolend enam- või vähemedukalt manipuleerida. Kunst võib “võistelda” päikesega rohkem või vähem tõepärase kujutamise teel vormide loomises. Päikese kui puhta tähistaja omadegaolusünteesidega võistelda ei suuda kunstnik eal. Võistlus tähendaks silmitsi seismist oma vastasega.  Päike jääb alati peale. Võitlus puhta tähistaja vastu on lootusetu - on võitlus elu pimestava absoluudi - elu enesega. Sellise võitluse projektsioon inimolendi aktiivsetesse sünteesidesse võib kaasa tuua üksnes hävingut projektorile.
V. Ormisson van Gogh'ist: “See mees jooksis loodusele tormi. Kõik tema teosed näitavad alalist maadlemist päikesega. Ta vallutas selle, kuid millise hinna eest: heideldes päikesega, leidis ta ühel päeval, et päike on siiski tugevam, ja lõpetas sealsamas elu - nisupõllul, kõikvõimsa päikese paistel”. (Vahtra 1941: 490)
Päikese valguse valgu(vu)ssünteesidele tuginevas mimeetilises modelleerimises surmatakse mimesise objekt pildiruumi diskreetsesse vormi. Surm projektsioonis on surm ülekantud tähenduses - surm varjus - varjusurm.
Omadegaolu-sünteesides loob päike kui valge valgus mitte vorme, vaid valgu(vu)st ennast - valgu(vu)st ja pimestust. Valge valgus loob loomist ja hävitamist. See loomine ei projekteeru ühtegi kohta, ta väljandub looduse universaalseis primaarselt modelleeritud sünteesides (TÄHENDUS) - looduse pidevuslikus valgu(vu)ses.
Looduse ennastloov väli pole jäljendatav - üksnes ühte on võimalik langeda loomisega valgu(vu)ses puhta tähistaja pinnal (ja mitte fikseerida pilgu alla pinda võitlustandriks - territooriumiks, millel asuda modelleerima).
Valgu(vu)ssünteesides kehastuvad loomulikud eluvormid lubavad pilgule sekundaarsetes keelelistes / kunstilistes sünteesides refleksiooni ja järeleaimamist. Loomise protsessi enese üle on võimatu reflekteerida või protsessi representeerida - protsess on pidev ja kordumatu, ta ei projekteeru ruumi.
Loomise loomine teostub ruumitus ajas, mida ainsana asustab looja keha. Puhta tähistajana langeb päike ühte kunstniku meelekeha kui puhta tähistajaga. Reflekteeriv pilguheit päikesele pole mõeldav, kuna puhta tähistaja pinna “konstitutiivseks” omaduseks on vaadeldamatus ruumilise teisena, distantseerimatus enesest - osutamatus ja sümboliseerimatus (nt mimeetilisse vormi). Sümboliseeritavat, reflekteeritavat ja representeeritavat loob päike oma aktiivsetes valgu(vu)s-sünteesides (väljandades loodust / väljanduses loodusse).
Omadegaolu-sünteeside päike aga on Reaalse kõva tuum -  "objekt väike a" (objet petit a) Lacani mõistestikus (vt väli: 1.2.4.1.). Päikesepimestus võimatu projektsiooni katses põhjustab talumatut naudingut (jouissance).
Alljärgnevate ilukirjanduslike passaažide kaudu juhatame end sisse Lacani mõistestikku, mille hilisemas laiemalt kasutusse võtame. Taoline manipulatsioon Lacani poolt viljeletud mõistetega võib (ja peab) tunduma vulgariseeriva ja naiivse blufina, kuid pidagem silmas: naiivse blufina üksnes niivõrd, kui sellena võib (ja peab) tunduma ilukirjandus ise, ilukirjandus kui selline - representatsioon kui selline; ning viimaks: Lacani (või Freudi või kelle iganes) enese psühhoanalüüsi praktika formuleerimine tema enda poolsetesse teoreetilistesse arutlustesse - psühhoanalüüsi teooria kui selline. 

Pimestus ongi talumatu nauding, mille eest surmapõlgamatu sureliku reflekteeriv pilk ei pääse.
Päikese omadegaolu primaarsete sünteeside pimestus ühes intensiivse valgu(vu)sega toob otsevaatelises võimatus projektsioonis (võimatus või(s)tluses päikesega) kaasa surma mitte enam ülekandelises, vaid otseses tähenduses. Päike lõikab projektorile silma – valgub ja pimestab, selmet lõigata diskreetsust keskkonda – “joonistada” projektori pilgu ette vorme – valgustada ja varjutada. Mimeetiline projektsioon (varju)surmab elu vormidesse – võimatu projektsioon toob kaasa hävingu eluvormidele enestele.

Bhagavadgītā XI peatükis, “Kõiksusekuju nägemise joogas” esineb Višnu kõikvõimsa loova ja hävitava jumalusena – ta on Aeg ise (XI. 32.), ja kirjeldub päikese metamorfina: “Sa limpsad ahnelt igasse suunda, õgides terveid ilmasid oma leegitsevate suudega ja täites Kõiksuse tulesäraga.” (XI 30)  Pandavade leeri sõjamehe Ardžuna pimestav silmitsiseis omadegaolulise päikesega projekteerub surmaks ja laoseks omadele inimeste maailmas – sugulastele, Dhritar?štra poegadele, vanaonu Bhīšmale vastasleeris, Kauravade poolel. Ardžuna: “Nagu sa siin rääkisid iseenese kohta, oo Ülim Isand, nõnda tahan ma näha ka sinu Jumalikku Kuju, oo Kõrgeim Isiksus.” (XI 3.) Tähenduslik on siin just Ardžuna aktiivne näha tahtmine. Motiveeritud kõnetuses –  milles soovitakse teada saada looja omadegaolu kohta, avaldubki kardinaalne erinevus Buddha tahtevabast kogemusest ühte langemisel puhta tähistaja pinna lokaliseerimatu (aeg)valguvusega (vt fn 87), Buddha resentatsioonide asemel loeme Ardžuna ihast võimatu-Reaalse presentatsiooni järele mille üle soovitakse reflekteerida.               
Ardžuna ihaleb silmitsiseisu kõikvõimsaga ja õudne saab olema vastus ihale: ihusilmale pakutakse kogemuse- ja tajuvälist – puhast aega –  välja ennast kui absoluutset välist, välja selle pimestavas alastuses, mida ei ole filtreerimas väljanduv loodus (vormeloov valgu(vu)s); välja, mida ei riieta univormid (“valgus” – enam ei valgu). Inimolend saab nägema teda, kes on “valguste Valgus (siin-seal käesolevas veel: loojate isand; sõrmuste sõrmus jne. – A. S.)”; teda, kes “viibib igaühe südames” (XIII 17.), ning lisame: ... ja ei ühegi pilgus
“Sind nähes, Višnu, olen hingepõhjani vapustatud ega leia kindlustunnet ja rahu” (XI 24.)
Puhta aja pinna aistimise talumatu kogemus pihustab subjekti sümboolse kronosliku konstitutsiooni ja aktiviseerib (analoogselt van Goghi juhtumiga) destruktiivsed sünteesid – aktiviseerib plaani “sealpool mõnuprintsiipi” (Freud). Võimatu pöördumine puhta aja poole kronoses artikuleeritud kõnetamise läbi projitseerub sõjamehe pöördumiseks omade vastu. Kõnetamatu otsekõne Ardžunale:  “Surma Drona, Bhīšma, Džajadratha, Karna ja teised sõjasangarid, sest mina olen nad juba tapnud...” (XI 34.) Tapatöö võib alata.

Sarnast intuitsiooni kannab pöördeline motiiv Camus’ “Võõra” I osa lõpus. Silm-silmlemine päikesega on hävitav. Minategelane on rannal, keskpäevases lõõskavas kuumuses. Päike on seniidis (nagu ühes hilisemas peatükis näeme, kirjeldab seniidiseis situatsiooni, milles projektsioon on võimatu):

"Ja nüüd tõmbas araablane noa välja ja näitas seda mulle päikese käes. Valgus sähvatas selle teralt ja tabas mu laupa nagu sätendav mõõk (absoluutse valge valguse pimestav refleksioon noateralt. See on talumatu lühis, milles nuga saab tõepoolest mõõgaks “päikese käes” (– A. S.)). Samal hetkel nõrgus kulmudesse korjunud higi korraga mu laugudele (pimestav valgu(vu)s (- A. S.)) ja kattis need paksu leige kilega. Mu silmad jäid selle soolase kardina taga pimedaks. Tundsin vaid päikese trummeldust laubal ja tajusin ähmaselt noaterast kasvanud helkivat mõõka, mis püsis mul ikka veel näo ees. See kõrvetav mõõk saagis mu ripsmeid ja torkis mu valusaid silmi. /.../ Mulle näis nagu käriseks taevas servast servani lõhki ja laseks tuld alla sadada. Kogu mu olemus tõmbus pingule ja ma pigistasin revolvrit peos.” (Camus 1989: 106)

Ilma arusaadava ja mõistusega võetava põhjuseta, ilma vaenu, viha ja kohtumõistuta, aga päikese refleksioonist pimestatuna saab minategelasest mõrtsukas.
“Siis tahtis ta (kohtu-uurija, too, kes uurib asjaolude kohta – A. S. ) teada, kas olen juba advokaadi võtnud. Tunnistasin, et ei ole, ja küsisin, kas on tingimata tarviski seda teha. “Miks mitte?” imestas ta. Vastasin, et minu arvates on antud juhtum äärmiselt lihtne.” (ibid: 107)
Juhtumi kohta pole võimalik midagi teada saada. Juhtumid juhtuvadjuhitamatuna loogilisest asjade käigust; väärates ettevaatusabinõusid, jäädes seletamatuks tagasivaateliselt.
Juhtum “Võõras” ei kohastu ühelegi sotsiaalselt motiveeritud struktuurile.  Juhtumi põhjustas tegelaste võimatu kohtumine puhta aja pinnal.
 
Eeltoodu valguses omandab nüüd paraloogilist tähenduslikkust ka esimese aatompommi leiutaja Oppenheimeri juhtum: konstruktori või(s)tlus päikesega. Kõnekas on asjaolu, et Oppenheimer oli veendunud hinduist – tema pomm aga loodud “parimate humanistlike kavatsustega”, mitte mingil juhul relvaks inimelu enese vastu. Oppenheimeri “heledam kui tuhat päikest” on otseviide G?t? kirjeldusele ülijumalusest: “Kui taevasse tõuseks korraga tuhat päikest...” (XI 12). Võimatu või(s)tlus päikesega – võimatu projektsioon – luua päike / jumal / puhas tähistaja;  luua puhtam ja heledam veel!
Oppenheimeri konstruktsioon realiseerib projekti, mille võimatus end kõigi humanistlike taotluste kiuste elu hävitavana maksma paneb. Pärast oma sünnitise jubedat laastustööd II maailmasõja lõpus asub Oppenheimer aktiivselt toetama tuumapommi keelustamist, saades tagatipuks mõistmatute poolt kaela veel süüdistused reetmises ja spionaažis.  Tagantjärgne kahetsus ei korva midagi.

Toodud võimatu või(s)tluse juhtumid, milles valgu(vu)sega kaasneb pimestus ja inimloomisest saab destruktsioon, võime kokkuvõtlikult esitada järgnevalt: hävitav  representatsioon (van Gogh); hävitav refleksioon (Camus’ “Võõras”); hävitav projektsioon (Ardžuna); hävitav konstruktsioon (Oppenheimer).
Igaüks neist tunnistab võimatust kätkeda vormi, jälgida ja jäljendada puhast tähistajat, valget valgust – päikest ennast. Iga näide tunnistab võimatust kõnetada toda, kes kõneleb vaid ise, vaid looduses; kõneleb loomulikus ja performatiivses, primaarselt modelleeritud ja absoluutselt universaalses keeles –  valgu(vu)ses, väljanduses, TÄHENDUSES; kõneleb ajas, mis ruumi ei projitseeru.
Üksnes loomise keele-eelsetes sünteesides võib langeda ühte kõnetu kõnelusega – ei iial kõnetut kõnetades. Kõnetu kõneluse valgu(vu)ses leiabki aset tähistamis-eelne positiivne loomine.


Jštka violetiga: (1.1.1.1.2.)
Jštka otse: (1.1.1.1.)