Sisukord:

 

1.1.1.1.2. On sümptomaatiline, et igapäevases kõnepruugis jääme meelsasti passiivseks vaid tajude suhtes, mida suudame tunnistada primaarsete sünteeside tasandil. Jääme objekti osasse tajudele, millest sekundaarsetes sotsiaalsetes sünteesides suuremat kasu ei ole ning mille puhul jääbki seega prevaleerima meeldivus, see tähendab: nende naudingut pakkuv või keha loomulikke primaarseid vajadusi rahuldav “funktsioon”. Nii nõustume, et see või teine “asi” (subjekt) lõhnab / maitseb meile (objekt).
Seevastu jääme kõigutamatult aktiivse subjekti rolli meeletajude puhul, mille pelk naudingut pakkuv “meeldivuse-funktsioon” on harilikult sunnitud taanduma praktilise kasu teenimise ees sotsiaalsetes sünteesides – tajude puhul, mille naudinguline meeldivus on tõrjutud artefaktidesse, inimese enda loodud, kunstlikku / kunstilist päritolu objektidesse.
Kunstiteos sekundaarselt modelleerituna meeldib nüüd hästi / halvasti, aga ei iial (enam / veel) absoluutselt. Aga kuidas on sel juhul lood paistmisega?
Teos paistab hästi / halvasti. Ilmneb, et külgnevalt meeldivusega on tavakeeles suhteliseks saanud ka paistmine. Enamgi veel: paistev on kaotanud igasuguse subjektsuse ja saanud instrumentaalseks “kätte paistmiseks”.    
Tavakeel, mis on sekundaarse modelleerituse läbi kohandatud praktilisele mõtlemisele, ei usu ühe või teise nähtava paistvusse kui sisemisse kvaliteeti (erinevalt tema usust lille lõhnamisse või piruka maitsemisse). Nii on sümptomaatiline, et kõneldeski paistmisest, mis ju kõneleja paistva suhtes passiivsele positsioonile peaks seadma, ei loovuta subjekt omakasupüüdlikku (ning seega – aktiivset) suhet tajuallikaga.
Ilmneb, et keelelises väljenduses pole paistmine seotud mitte nauditava meeldivuse, vaid diskreetse informatiivsusega.  Hinnanguline “hästi”, millena teos kui tajuallikas paistab, osundab mitte tema aktiivsele protsessuaalsele meeldivusele, vaid asendile sekundaarsel efektiivsuse skaalal. Kui teos paistab hästi, ei taha kõneleja sellega väljendada meeldivaid kogemusi tema tajule – teatavaid kvaliteete, mida teos võiks evida.  Ei: “hästi” ja “halvasti” hindab kõigest  kvantitatiivseid (keelelisi) kraadierinevusi, mis kõnelejat vaadeldavast lahutavad (distants, vaadeldava diskreetne selgepiirilisus, valgustatus jne) (loomu- ja kraadierinevuste kohta Bergsonil vt: Deleuze 1966: 13).
Pangem tähele, et täpselt samalaadne skaleeriv hinnang antakse nüüd teosele, üteldes, et ta jäljendab / väljendab hästi (objekti / tunnet). Nõnda, kehtestades distantsi enese ja teose vahele, distantseeritakse ühte-aegu ka teos ise tolle jäljendatavast / väljendatavast ainesest – rebitakse ta pidevusest diskreetsusse. 
Nägemismeel usub end omavat palju suuremat kontrolli keskkonna üle kui maitsmismeel ja haistmismeel. Nägemismeel võimaldab lõigata suurimat kasu, seetõttu tuleb teda aktiivselt ekspluateerida ja kehtestada sotsiaalsetes sünteesides.
Hästi lõhnamine või maitsemine on seega käsiteldav subjektiveerunud taju-objekti meeldiva omadusena, seevastu kirjeldab hästi paistmine aktiivselt tajuva subjekti enese reflekteerivat (keele)ruumilist positsiooni tajuallika suhtes (kogu (kätte) paistev langeb diskreetses hinnangulisuses ühte: siit paistab kirikutorn hästi – sealt halvemini; teos jäljendab / väljendab hästi / halvemini).  
Valgustades teost, laskmata sel enesesse valguda (mitte hästi ega halvasti, vaid absoluutselt) ei saavutagi ikonograafi sekundaarselt modelleeritud keel valgustatust teose pidevuslikest loomulikest kvaliteetidest. Seni, kui usume kunstiteose enese paistmisvõimesse, peame hoiduma aktiivsest analüüsist intuitiivse passiooni kasuks.  
Et saada passiivseks meeldivas nägemistajus, et avaneda tajuallikate primaarsetele sünteesidele – et lasta teosel meile paista ja meeldida – tuleb langeda läbi tema diskreetse informatiivuse barjääri: läbi barjääri tajujas eneses – läbi keele ruumi tema meelelise pinna valgu(vu)sse. Tuleb langeda läbi figuuride ja vormide värvivalusse, läbi kunstniku koolitatud käe vaba joone võbelusse, või õigemini: jõuda selleni, et jõud ise kanduks tõlgendavalt ja diskreetselt teadvuselt edasi / tagasi teose pidevale teostumisele – et teos ise jõuaks meieni oma tõeses omadegaolus, oma primaarsetes sünteesides. Taju-passioonis saab meeldiv teos valguma meisse, meis igavesti voolama, kestma ja elama jäädes. Tähenduste avastamise varjumängust avastuda TÄHENDUSele.
Lühidalt: teos meeldib keelelisusest läbi langenu tajus.  Meeldivus on absoluutne ja tingimusetu, kuna vaataja / looja jääb meeldiva suhtes alati passiivseks. Meeldiv teos ei meeldi ei “hästi”, “halvasti” ega “mitte eriti” – ei üheski suhtes peale suhte iseenesesse – meeldib  absoluutselt (meeldivusest veel väljal 1.2.3.1.1.)


Jštka violetiga: 1.1.1.1.3.
Jštka otse: (1.1.1.1.)