1.1.1.1.3. Meenutagem tähistamiseelse keele metafoorset veelisust, millest Saussure’i kaudu sissejuhatuses kõnelesime. Saussure’i keel kui seisev vesi lükkub loomise preindividuaalsetes sünteesides valguvusse: H ja O konstitutiivne staatika vees asendub valgu(vu)se viivus He ja H – päikese omadegaolusünteeside – protsessuaalse erinevusliku dünaamikaga. Keele läbipaistev vesi saab paistvaks valgu(vu)seks abstraktses TÄHENDUSES (Vee(-)st saab W).
Ühtlasi (mis pole sugugi vähetähtis) kaotab Saussure’i metafoor ühes ruumilise staatilisusega oma metafoorsuse ning esitab valgu(vu)ses keele passiivseid sünteese mittekujundlikuna. Valguvus e voolavus teeb protsessuaalsena võimalikuks väljenduse kui sellise: hääle eetris, joone paberil ja värvivalu lõuendil; sõnad, laused ja kujundid, mille sündimine selgest seisvast veest oleks mõeldamatu.
Viimaks tuleb rõhutada tähistaja ning tähistatava jätkuvalt eristamatut ühtelangevust – keel kui aine on motiveerimatu nii vees kui valgu(vu)ses. Tegu on “muna / kana” pseudoproblemaatikaga: kui loeme sünteesi ajas lõppematuks, kaotab lähteaine ning saaduse kausaalne “tähistavus” ehk eelnevus-suhe põhimõttelise olulisuse ja transitiivsus muutub ambivalentseks (...He-H-He-H-He-H...) (eksklamatiivsena väljendagu see jada nüüd ühte-aegu veel positiivse loomise kantust rõõmust, mitte aga ängist või vajadusest – eneseloomine väljandub kestvas naerus).  
Seda loogikat võib arendada polüfoonilise süntaksi näitel: “...ära-tee-ära-tee-ära-tee-ära...” hoiab ambivalentsel positsioonil lausujat / kuulajat, kes lausumisse on sattunud kogemata, juhuslikul hetkel – poole pealt.
Aga alati just “poole pealt” valgu(vu)sse satutaksegi – nii nagu iga olend päikese alla, nii ka kunstnik loomisse; nii nagu joon paberile või värv lõuendile.  “...tee-ära-tee-ära-tee...” – selliselt kõnetab kunstnikku iha – käsk ja keeld, lubadus ja selle murdmine, väljakutse ja pipardamine, rõõm ja viletsus, hullus ja kirgastus, triumf ja fiasko...
See on lõputu otsuse (vt väli 1.2.4.1.1.) kardiograaf – dialektikat ületav lausumine, milles tuleb püsida (vt tees-olemisest väli:  1.4.). Sest TÄHENDUSe võnklikus voolus, lausungi keelu ja käsu ambivalentsi kohal, on tõeliselt maksev vaid üks tähendus. See on: tähendusteülene keeld võtta emb-kumb seisukoht – keeldudeülene luba ja voli ja käsk püsida loomise valgu(vu)ses – algust otsimata, otsa leidmata – püsida elus, püsida ihas. “Taim kasvab keskelt.” (Kafka)
Loomise passiivsed tähistamiseelsed sünteesid valguvuses, saab ikka ja jälle rõhutatud, toodavad mitte tähendust, vaid tähendusloome  protsessi ennast. Valgus ei heitu vormidele, toomaks neid ruumis nähtavale; tähendused ja kujundid ei tule (keele)ruumis ühes või teises valguses nähtavale – see kõik on sekundaarne, ajalooline ja mitte ajaline.
Passiivsetes sünteesides on teos vormide saamine, ruumi saamine – aja saamine “looks” -  valgus toodab tootmist ennast. Valgus on siin puhas energeetiline abstraktse TÄHENDUSe voog ajas, mis on eeltingimuseks kõikide orgaaniliste ja anorgaaniliste sünteeside teostumiseks ruumis.
Kogu maal leiduv mateeria “võlgneb” oma olemasolu päikesevalgusele. (Võiksime ütelda: kõnealune aeg-valgu(vu)s on aion, millele võlgneb ruum;  aja sekundaarsed sünteesid – kronose omad – eeldavad omakorda ruumi, milles aset leida ja tähendustuda.) 

Kogu maal tarvitatav energia pärineb otsesemal või kaudsemal moel päikeselt (välja arvatud suhteliselt tühine energiahulk, mis vabaneb aatomituumade lõhustumisel). Seega: kuna ka kogu sekundaarse energia (muuhulgas  tuule- ja hüdro-; muuhulgas ka päikeseenergia) aktiivne motiveeritud tootmine taandub päikese omadegaolu passiivsetele sünteesidele, tulebki neid sünteese nimetada tõeliseks tootmise tootmiseks – valgu(vu)seks.