Sisukord:

 

1.1.1.1. Valguses nähtavasti paistmise kõrval kõneleme kunstiteosest kui valgu(vu)st paista laskvast, valguvast.
      Päikese ainus olemiskonstitutsioon avaldub tema paistvuses. (vt.repro IV 1.)
      Päike on esmaselt oma paistvuses ning ümberpöördult: paistvus kui selline on esmaselt seotud objektiga, mis teda kui omadust evib ainutiselt, milles paistmine avaldub kui paistva “funktsioon” esmastes passiivsetes sünteesides – päikeses.
Päike paistab, muud ei teegi: kui vihm, siis sajab; kui päike, siis paistab – pole vihma väljaspool sadu ega päikest väljaspool paistmist. [2]
Mu toa aknast paistab Aleksandri kiriku torn. Paistab – õigupoolest midagi tegemata. Pigem olen tegija mina: vaatan aknast välja, näen torni, torn on näha –  torn paistab!
Päikesesse ma ei vaata. Tema paistmine pole seotud minule nähtaval olemisega, minu võimega teda näha. Päike paistab ise – paistab aktiivselt oma passiivsete sünteeside arvelt – ta paistab valgust, tema paistusest võin saada pimestatud. Torn võib paista hästi või halvasti – päike paistab absoluutselt.


Jštka sinisega: (1.1.1.1.)
Jštka otse: 1.1.1.1.1.