Sisukord:

 

(1.1.1.1.) Nõustume, et väljendus: “päike paistab” ei iseloomusta olukorda meie ja päikese kui omadegaolulise puhta tähistaja suhtes adekvaatselt. Suhe kui selline on välistatud päikese paistmise absoluutsusega.
Ka kunstiteos võib saada absoluutselt paistvaks, kuid tema meeldiva valgu(vu)sega ei kaasne füsioloogilist pimestust – selles ongi erinevus päikese ja teose paistvuse vahel. Päikese absoluutses paistmises paistab mitte päike (valge valgus), vaid selle tuletis looduse elavas ja kasvavas valgu(vu)ses; tuletis värvi ja joone valgu(vu)ses lõuendil – väljanduses.  
Päike, mis on omadega ja paistab oma passiivsetes sünteesides, on alasti – ja seetõttu mitte ühegi nägija poolt vaadeldav – tema eneseloomine on pilgule liiga intensiivne  – kiirgav, ergav – pimestav.

Valu – päikesesse vaatamise valu, valu ehk valgumine (nt rauavalu), valgus – asub selles, mida Heidegger nimetab kesk-lahkmeks, asjade ja ilma piirjoonel, asjade asinemises ja ilma ilmnemises. Mudisti maalide val(g)u(s) on samuti ilma ja asjade, tausta ja vormide kesk-lahkmel – lävel, nagu seisab Trakli luuletuses (vt. Heidegger 1999: 1908). So: lävel, ühtaegu määramatul ja väga täpsel, nagu seda kirjeldab Krull Mudisti maalidest kõneldes (vt väli 1.2.4.1.2.) Selle läve läbi astub vaataja pildi ning pilt vaataja omadegaolu val(g)u(vu)sse ja saab sellest osa. Tunneb valule kaasa intuitiivsel unisoonel.
Valu kesk-lahkmel on Heideggeri terminoloogias metamorf  “riiule”. Riid aga, nagu selgub, on ühte-aegu ka kompromiss ja lepitus passiivsete ja aktiivsete sünteeside, paistva ja nähtava, abstraktse ja figuraalse, virtuaalse ja aktuaalse, aja ja ruumi vahel. [3]

Valu ehk valgu(vu)s teeb võimalikuks “asinemise ja ilmlemise” – representatsiooni ja projektsiooni, jäädes ise aga projitseerimatuks, ruumistamatuks ja jäljendamatuks. Reflekteeriv pilk paistmist ei püüa. Joon ja värv ei saa jäljendada paistmist (kuna paistmine ei jäljendu) – küll aga võivad nad paistma saada ise-enesena (nagu Van Goghi eluihalevad päevalilled).
      
Päike on esimene, mis paistab –  ainuke esimene – ainuke, mis loomuldasa paistab. Päike paistab meie jaoks aktiivsena nimelt vaid siis, kui ta kätte paistmine meile  võimatu on – nimelt siis, kui ta paistmisest kõnelevad varjud ruumis. Ruumitus ajas paistab päike pidevalt.
Sarnased lood on puhta tähistajaga keeles: ta paistab kätte üksnes (keele)ruumilise artikulatsiooni vahenduses – parasjagu siis, kui ta ei paista.
Päike (valge valgus) on puhas tähistaja, mis paistab, aga mitte nähtavasti. See, mida päike paistab, on valgu(vu)s. Päike on aeg – valgus ise, valgu(vu)s tema esmane kvaliteet, atribuut ja tuletis. Nähtavasti paistab valgus ruumilises väljanduses – valgu(vu)ses.
Valgu(vu)s väljandub looduses. Väljandus ehk loodus oma primaarses modelleerituses, on keele-eelselt / -järgselt mitteväljenduslik – nõnda nagu värv abstraktsena lõuendil või pastaka joon paberil, TÄHENDUSES. [4]

Lõuend või valge kirjapaber (vt. repro XIX) ei kujuta endast puhta tähistaja pinna metamorfi, millena oleme käsitlenud omadegaolulist päristiselt paistvat päikest. Lõuend või paberileht ei paista aktiivselt ajas. Ta paistab ruumis, kusjuures tema paistmine sõltub meiepoolsest aktiivsest positsioonivalikust. Ruumis võib igasugune paistmine seega toimuda või mitte toimuda, ruumitus ajas aga on paistmine tingimatu ja absoluutne.
Lõuendi võib aktiivsesse paistmisse lülitada kunstniku viljastav käsi – vaba joone ja värvi valguvas väljanduses. Lõuend ise ja kunstniku keha, mis ruumis enestega ühte langevad, on nähtavasti loomise positiivseks algtingimuseks.  Käsi ise on “alati juba” valgu(vu)ses, kuivõrd “osa” elava keha pidevusest – sama kehtib loomise ainese kohta. 
Päikese paistes, niisamuti kui väljanduses, leiab valgu(vu)s aset oma primaarses modelleerituses.
Keeleolendi aktiivsetes väljendus- ja jäljendus-sünteesides, saab väljanduvast valgusest ja valgu(vu)sena aktiivselt paistvast loodusest  “valgus meie jaoks” ning “loodus meie jaoks”. Keelelises sekundaarses modelleerituses looduse pidevusväli diskrediteeritakse (mimees; tähenduslik narratiiv) ning väli kaotab oma aktiivse paistvuse. Valgu(vu)sest saab möödanikku maha jäävust, vormistust ja kohastumist konstateeriv nending – “valgus”.
Valgus sekundaarses kunstilises ja kunstlikus modelleerituses asetseb objektide “vahel”, teeb objektid meile nähtavaks, vaadeldavaks, eristatavaks. “Valgus” asub sekundaarset modelleeritust markeerivate jutu-märkide vahel.
Päike paistab, ning tema paistmine on meie jaoks antus.  Aga vormid päikese paistes paistavad meile kätte. Juba sellises pruugis on vihje nägemise käepärasusele, instrumentaalsusele, praktilisele (nägemis)meelele.


Jštka sinisega: (1.1.1.1.)
Jštka otse: (1.1.1.1.2.)