Sisukord:

 

(1.1.1.1.) Ütlus: “päike paistab” esindab tõesest meelelisest nägemistajust irduvalt keelelist tõepära. Selle saab püstitada, tuginedes üksnes meeleandmetele, mis vaatleja on vastu võtnud päikese poolt aktiivsetes valgu(vu)s-sünteesides modelleeruvas maailmas – varjudest seintel või sädelusest veel. Selline taju ning sellele rajanev jäljenduslikkus kunstiteoses iseloomustub reflektiivsena.
Aga ometi: päike paistab – ja seesama paistus iseloomustab ka refleksiivset kunstiteost tolle passiivsetes sünteesides, ta omadegaolu valgu(vu)ses, erguses ja säras –  teost, millel nauding vormide ja figuuride ilust jääb vaatleja silmale pelgalt reflektiivseks asendusnaudinguks; teost mille hinnanguline suhteline ja vaieldav ilu ja tõepära jääb üksnes absoluutselt tõese paistvuse tuletiseks – paistvuse, mis on püsitus valgumises, taolises mida ei püüa kätte – päristises paistvuses, mis ei paista kätte.

Päike teostub passiivsetes sünteesides, paistvuses, ning teostab aktiivseid sünteese, ilmutades vorme ja värve oma paistes. Niisamuti toimub kunstiteos (enesekohaselt seesütlevana loovas omadegaolus –  teo sees – protsessuaalsetes passiivsetes sünteesides; teos, mille siht on iseeneses, iseenda piiri ja pindpinevuse hoidmises ja erinevuslikus ületamises); ning toimib kunstiteos (lõpetatud maal, komponeeritud ja organiseeritud ruumiline tervik –  teos, mille sihiks saab reaktsiooni esile kutsumine välises vaatajas).

Jštka sinisega: 1.1.1.2.
Jštka otse: (1.1.1.)