Sisukord:

 

1.1.1.2. Katsume toodud (h)arutlusi ilmestada konkreetsete näidetega.
19. sajandi keskpaiku, akademistliku ja stagneerunud  “ametliku” kujutamislaadi vastu mässu tõstes siirdusid Millet, Rousseau, Daubigny jt. Pariisi lambivalgetest stuudiotest Barbizoni metsade vahele loodusse.
Võrreldes mõnd barbisoonlase Millet’ tööd näiteks tunnustatud akademisti Ingres’i omadega, on selge, et ärapöördumine literatuursusest ja süžeelisusest ei väljendu Millet’l mitte ainult edasi antava pildivälise tegelikkuse argisuse (ja proosalisuse) kaudu (vt reprod IX 1. ja IX 2.).
Hoopis olulisem kui “pildikangelaste”, karakterite vabastamine ajaloolisest tähenduslikkusest (anonüümsed talunaised, kaupmehed või kerjuspoisid vs. odaliskid ja veenused; Horaatsiused, Kuraatsiused ja kaasaegsed revolutsionäärid) näib olevat nihe nende tööde formaalses väljenduslaadis – pildi enda tões, mitte kontekstuaalses tõepäras.
Ingres igavikustab oma range, koolitatud ja rafineeritud joonega oma karakterid diskreetselt ajalooliste tähenduste valgusse. Ingres’i õpilased kehastuvad kangelasiks tähendusväärsetes ajaloolistes misanstseenides. Lamp kunstniku ateljees seab selgepiiriliselt eristavasse valgusse poosid, aksessuaarid ja butafoorika luues adekvaatselt ajaloolisele, mütoloogilisele  või religioossele kokkuleppele vastava kompositsiooni. Ning seesama lamp (mida pildile kunagi ei maalita) lubab tõe-päraselt toda vastavust range joone ja selge koloriidiga pindade ning vormidena edasi anda.

Millet’ karakterid aga elustuvad  (kas võibki siin enam tarvitada sõna “karakter” ...kui, siis ehk tähenduses ”kirjatäht” (ingl. character), kui suvaline, motiveerimatu) TÄHENDUSe valgu(vu)ses, so kaalutlustest vabanenud spontaanses pintslilöögis, värvide hajuvuses; joones, mis on vaba ajaloost, koolist ja  koolitusest – ei mäleta enda algust; mis ei kängitse kehasid diskreetsusse, ei joonista figuuri keskkonnast välja, vaid maalib (enda) keha pildi sisse, rammestava leitsakupärastlõuna või kuhtuva sügisõhtu valgu(vu)sse.
Ka Millet jätab valguse allika pildile maalimata, kuid see ei tulene ingres’likest ateljeekunstniku kaalutlustest (Ingres’i-aegne õlilamp ei passiks ju ajaloolisse misanstseeni). Millet’ valgusallikas – päike – jääb pildilt välja, sest ta on oma paistvuses jäljendamatu – siin pole mingeid mõistuslikke kaalutlusi – päike on valus ja pimestab (meenutagem van Gogh’i juhtumit). Ja Millet ei maaligi päikest. Aga ta töö langeb ühte päikese kui puhta tähistaja valus – valgu(vu)ses. Heideggeri “riid” saab lepituse.
Millet ei vastanud oma ajas maalikunsti akademistlikule konventsioonile, mis rõhutas täpset jäljenduslikku tõepära ruumisuhetes ja proportsioonides; ta teostes pole märki huvist ka möödaniku tõe – tõepära vastu ajaloo-suhete ruumis. See-eest on Millet’ teosed absoluutselt tõesed kuivõrd elulised ruumitus ajaviivus.
Kordan veel: elulised, veel enne kui oma representatiivse ainese poolest, (jäljenduslikena), on nad elu kui valgu(vu)se väljandusena lõuendil.

Võrdleme selle intuitsiooni jätkuks kaht maali: Ingres’i “Homerose ülistust” (1827) ning Millet’ “Karjatüdrukut” (1854).

Ingres’i töö on klassikalises mõttes täiuslik lõpetatud kunstiteos – täiuslik, kuivõrd lõpetatud, viimistletud, hea proportsioonitunnetusega ja tasakaalustatud kompositsiooniga. Maali sü˛ee on ülev ja pidulik:
Homeros troonib antiiktempli taustal, tiivuline ingel taevast on laskunud teda õlipuuokstest pärjaga ülendama. Juubeldav ja aupaklik rahvahulk. Apoteoos – see on ausammas kunstile... ja igas sambas, nii ka Ingres’i omas, kivineb elu.
Ainus pilk Millet’ maalile veenab, et roidunud karjatüdruk suvises pärastlõunaleitsakus võib olla “rohkem elus” kui pidutsev ja rõkkav rahvahulk Ingres’il.
Maal karjatüdrukust on jäänud lõpetamata, visandlikuks. Figuure on vaid üks, kuid tegu pole portreega. 0-kompositsioon – tüdruk seisab pildi keskmes, raskus paremal jalal, käsi lohakalt puusas. Teine käsi nõjatub ilmselt taamalseisva puutüve vastu, kuid nii käsi kui tüvi sulanduvad taustasumusse. Pealegi tundub see nõjatumine nüüd ise ebatõenäoline, kuna maapinnal näikse tüdruk puust tükk maad eespool seisvat – perspektiivne kujutamine on ilmselt ebaõnnestunud ning seetõttu jätab kunstnik “otsad lahti”: käsi sulandub puusse, oksad taustamaastikku. Kontuuride hajuvus maali selles osas ei ole taotletud sfumato – see on vääratus.
Aga: just  see vääratus seal hämus aktualiseeribki Millet’ pildi virtuaalse mõõtme TÄHENDUSe valgu(vu)se  – selles vääratuses pildi väärtus ongi. Ning sestsamast vääratusest ühte-aegu tema vääratus (vääraks tunnistatus) akadeemiliste ringkondade poolt.
Teos on sulatõsi!
Päikesevalu läbi puuvõra, varjude määramatu sigrimigri tüdruku rammetul kujul, mullaga määritud särgiesisel, värviga määritud lõuendil, varju-värvi-plekid puu all rohus, maastikus; toonide kirjusus maali pinnal, kirjud lilled ja kõrge hein maastikus, maastik pinnaline – ei alga ega lõpe lõuendil – kestab, viibib valgu(vu)ses.
Ingres’i elavad kangelased ei pääse surnukangestusest väljal; Millet’ päikesest rammetu kangelane seevastu ärkab ellu pintslilöögis maali pinnal. Ingres’ilt tõepärane konstruktsioon “elavate” figuuridega,  Millet’lt tõe(li)ne valgu(vu)s elavas maalis.
Miks mitte kõnelda tõepärasusest, mis teostub aktiivsetes sünteesides ning tõe- (e elu-)truudusest passiivsetes:

  • Ingres representeerib pildi välist tõeselt – esitab korrektse tasapinnalise projektsiooni 3-mõõtmelisest ruumist (tõde on pro-jetée).
  • Millet jääb truuks tõele kui elule, valgusele, kestusele, protsessile; pilt ei taotle sarnasust välise tõega. Olles aga igal viivul absoluutselt identne iseendaga, sarnaneb ta elu kui erinevusliku valgu(vu)sega  – mitte esitades passiivselt välist tõde ruumilise või metafoorse sarnasuse läbi, vaid metamorfeeerudes tõega – aktiivses külgnevuses elu kui protsessiga teose välja omadega-olus.

Jätka sinisega: 1.1.2.1.
Jätka otse:  (1.1.1.)