Sisukord:

 

1.1.1. Kunstiteo (V)algu(vu)s ja teose (v)algu(vu)se-                                 pära(stisus)
 Elu (vaim) objektiveerub Dilthey järgi ajalooliste keeleliste konstruktsioonidena nagu moraal, õigus, kunst jne. Objektiivse vaimu vallas esindab iga üksik eluväljendus ühist ning saab selle kui jagatu kaudu vastu võetud ja mõistetud. Ühisuse sfääri oleme suletud, temasse “sisse kastetud”, ning üksnes ühise kaudu väljendub ja saab mõistetud “iga sõna, iga lause, iga žest või viisakusväljendus (sic! “väljendus”, mitte vaid kokkuleppeline “väljend” (– A. S.)); iga kunstiteos ja iga ajalooline tegu.” (Dilthey 1997: 84, minu sõrendused – A. S.) See tähendab: kunstiteos ja kõne on mõistmises Heideggeri järgi sama-algupäraselt keelelist iseloomu.
Veel Heideggeri jaoks (Dilthey jälgedes) on aktiivne keel elu esmaseks objektivatsiooniks.
““Häälestatud mõistmine” kuulub lahutamatult olema (Da) olemise eksistentsiaalsesse struktuuri.” (Heidegger 1997: 127). Inimolendi elu on olla-mõistmise kaudu aga alati nimelt avatud, st: objektiveeritud olemas-olu. See on olemas-olu koosoluna (Mitsein). Olemas-olu avatus olla-mõistmises rajaneb keelele, selle “eksistentsiaal-ontoloogiline vundament” on aga omakorda kõne. (ibid.: 153).
Ka luule luulena ja maal maalina kõnelevad keele kaudu ega ulatu seega algupäraselt edasi/tagasi keelelise “abinõulisuse” poolt dikteeritud representeerimise kohustusest. Saapapaar või kaljutempel on kunstiteos niivõrd, kui kõneleb, st: niivõrd, kui tähistab, niivõrd, kui viitab, kui jäljendab.

Senine näib Heideggeri skandaalse vulgariseerimisena. Aga uurime lähemalt.

Jštka punasega: (1.1.1.)
Jštka otse: 1.1.1.1.