Sisukord:

 

(1.1.1.) Kui teoses “jõuab üks olev, üks paar talunaisesaapaid seisma oma olemise valendusse” (Heidegger  2002: 33), tähendab see nähtavasti, et kunstnikul on läinud korda edasi anda saabaste kui pildivälise oleva tõde.
Valendus, millest kõneleb Heidegger, on seega elu tõe representatsioon teoses, (kohal)oleva tõene jäljendus. Ning selles osas erineb valendus valgu(vu)sest. Valendus, see on oleva tõe seisu toomine (setzen) kunsti teoses, aga just seisakut valgu(vu)se tõde ei tunnista.
       Sest valgu(vu)s esineb ise eluna, mitte ei esita elu; esineb (läbi)paistvusena ning puutub välise tõe / ebatõega kokku alles teda ennast valgustavates, aktiivsetes teisestes sünteesides. Värvi ja joone vormitu valguvus – elu ise – see on kunstiteose tõde ja algupära (mõiste, mida siin veel sallime, mis aga mõne aja pärast ümber kirjutub).
Heidegger rõhutab kunstiteose puhul (ja juba Kant on sellele osutanud) tõe ja kauniduse kategooriate lahknevust. Esimene neist kuulub loogika, teine esteetika sfääri, kusjuures algupäraselt olgu kunsti osaks tegelemine tõe, st loogikaga.
Preikonograafia, mis näeb tõde üksnes loomise, saamise ja valgu(vu)se pre-individuaalses pidevuses, so tingimatus logose-eelsuses, lahkneb siin selgelt Heideggeri tõeloogikast – tõe loogilisusest.

       Heideggerlikult algupärast kunstiteost võime paremal juhul iseloomustada üksnes tõepärasena – teosevälise tõe pärastise, tagantjärgse esitusena. Valendus on Heideggeril see, mis teoses püstitub, mitte see, mis teoksil – mitte see, mis teos. Kui usume, et tõde on alati teoksil, kui elu – alati teos, ei oma valendus meie jaoks nüüd enamat tõeväärtust kui see, millega opereerivad aktiivsed ruumilised tõepära-sünteesid.

Valendus niisiis on substantiiv, milles (väline) tõde tõepära(sti)selt püstitub. Sulustatud  -sti markeerigu siinjuures sufiksina ka viisimäärust. Tõepära(sti)sus vastab nüüd lisaks küsimusele ajastatuse kohta tõe suhtes ka küsimusele kuidas?: Kuidas püstitub tõde valenduse tõepäras?  Tõde püstitub hästi/ halvasti; enama / vähem.
Kuid selge on, et hea / halb või rohkem / vähem pole tõesse-puutuvad kategooriad. Iga kategoriaalne võrdlus tekitab skaala. Iga hinnang nähtuste kohta projitseerub teljele. Tõesus aga ei püsistu ühelegi teljele. Selles mõttes on tõde absoluutne ja läbiv: nii heas kui halvas; enamas kui vähemas, on teda ühepalju.
Tõde on hindamatu: hinnangulise ja skaleeritavana saab seega (valendusse) püstituda pelk tõe-pära(sti)sus – vastama küsimusele kuidas?.
Ning nüüd ilmutab meile end ka valendus oma tõeses tähenduses: ilmub TÄHENDUSes – oma tähenduslikus mitmepalgelisuses. Valendus: see, millesse püstituvad tõepärased teosed, viitab nüüd ühte-aegu tõepära enese kui vale produktsioonile aktiivsetes sünteesides. Valendus, see on vale-ndamine, tõe irrutamine.
Neoplatooniline Heideggeri dekonstruktsioon nimetaks valenduseks passiivsete sünteeside (aeg)valgu(vu)se tõest ruumi, vormi ja kujundisse maha jäävate koopiate ja ebatõdede, varjukujude ja puuslike meisterdamist.
Ning me võtame meelsasti omaks platoonilise seisukoha... Võtame seisukoha, ning tõmbame ühteaegu ise-endal pinna jalge alt: lükkame platoonilise logosekeskse positsiooni libisema. Dekonstrueerime iseend, oma platoonilist seisukohta, paljastades, et “valenduse” kui sõna – logosega – ümberkäimine siinses kirjutuses – homonüümilises võttes on Heideggeri Lichtung’i meelevaldne väänamine, mille teeb võimalikuks üksnes algupära suhtes lubamatu sõnamäng eestikeelses tõlkes. Valendus valede tootmise tähenduses ei oma Lichtung’i suhtes mingit referentsi.
Juhusliku homonüümia abil oleme nõnda performatiivselt irdunud Heideggeri tõest, tsiteerimise ja representeerimise tõepärast; oleme lahti lasknud tõepärasest tähistamisest, autoriteetide algupärast – oleme libastunud... Oleme libisenud tähenduste transtsendentsist TÄHENDUSe väljale. Oleme väljunud väljenduse paikapidavusest – logosest endast kui varjukujust –, oleme diskursuse väljandanud (vt väli 1.2.1.1.; 1.2.4.1.1. etc) ning seega –  performatiivselt dekonstrueerinud Platoni.
Oleme end libastanud tähenduste koherentsis: esitanud libatähendust, valet vastavust. Seejärel oleme end libastanud (vale-stanud; vääranud) vale paljastamisega tõepära(sti)se tähistamise suhtes.
Oleme libisenud valguma erinewuse tões, soovimata püsistada end jäikade tähistajate valenduses – soovides püsida elus.
Sest valendus, see on:  elu erinevusliku dünaamika aktiivne (mimeetiline, jäika ja sulgevat tähenduslikkust püstitav) asendamine ruumilise asjaliku stasisega.

Valgus ei väljenda tõepära. Valguses tõde ei püstitu, vaid teostub. Valgus on eneseküllane, ta ei representeeri – õigemini: (kui) representeerib, valgustab, püstitab, heidab valgust/varju (siis) üksnes algupära(sti)selt. Ontoloogiliselt on valgus aga eneseküllane, eneses realiseeruv protsess: teos on teos. See protsess on tingimatult tõene, tõde eluline, kuna elu protsessuaalne.
Valgus on substantiiv ja iseenese essentsiaalseim omadus (mida markeerime protsessuaalse valgu(vu)se kaudu (metamorfne on erinevuse / erinevuse problemaatika)).
Ning alles siis (“viimaks”) on valgus ei enamat kui nending: “valgus! Enam ei valgu...”. “Valgus” sellisena võib olla näiteks pildiallkirjaks. See on “Valgus” kui pitser ja signatuur, mille võib vajutada vaid kuivanud värvile lõuendil. See on “Valgus” –  alati jutumärkides ja alati mineviku ainsuse kolmandas pöördes. 

Kunsti algupära külgneb tõepäraga. Mõlemad iseloomustavad kunstiteost selle sekundaarses modelleerituses. “Valgus” on tõene nendinguna, mis väljendab võimalikku tõepärasust “valmis” teoses: Heideggeri valenduses, milles tõde algupäraselt püstitub.
Algupärasena pole tõde teoses absoluutne, vaid sõltuv teostaja tehnilisest meisterlikkusest tõepärasusele püüeldes (head ja halvad kunstnikud/ täpne ja ebatäpne mimeetiline jälg).
      Valguse tõde on absoluutne: ta teostub – teos on teos. Tõde ei teostu looja komponeerivas, kaalutlevas vaimus; ega mitte ka tema meditatiivses mõlgutuses või mässavas hinges. Tõde teostub vaid protsessis endas – maaliva käe lühiühenduses lõuendiga – vabas joones, isetus kokkusulavas ja lahtuvas värvivalus – valgu(vu)ses.

      Ja veel – et lõplikult hüljata algupärasuse kontseptsioon – algupärasus eeldab algust – ihalust transtsendentaalse tähistatava – alguse järele.
Valgusel kui protsessil pole algust (ega lõppu). (V)algus on erinevus ja korduvus, on erinewus, on igavene taastulek, on tähistamine ilma referendita, on valguse omadegaolu paistuses.
Teos, mis on teos, pole mitte millegi suhtes pärastine ega ennemane. [5]


Jštka punasega: (1.1.1.)
Jštka otse: 1.1.1.2.