Sisukord:

 

(1.1.1.) Algu-, tõe- ja omapära.
Senised sissevaated loomise sünteesidesse on kõik pärastise, mis jääb maha valgu(vu)sest, tembeldanud ebatõeks.
Kui jäljendus on ebatõde – kui seda on ka (enese)väljendus, kui üks ja tõene on vaid valge valgu(vu)s, kuidas jääb siis originaalse, iga üksiku looja individuaalse omapäraga?
Individuaalne omapära on oksüümoron. In-dividum kui jagunematu ei saagi olla omapärane. Omapära(sti)seks saab vaid jagunev – preindividuaalne – subjektieelne lihtne omadegaolu paljusus. Ning just preindividuaalses näemegi valgu(vu)st kui ühte – näeme läbi jaguneva omapärase ühte. Nüüd kirjutamegi selle ühte kohta, sest preindividuaalset omapära valgu(vu)st tahame kaitsta kui tõest valgu(vu)st kunsteos(es).
Omapära on ainuke pärastisus, mis siinses armu leiab – ainuke pärastisus, mis olemuslikult tõe kui valgu(vu)se registrisse kuulub.
Tõepära taotlusel hoidutakse olemast omapärane; tõe(li)ses loomises, milles sünnib totaalselt uus ja mitte mehaaniline reproduktsioon, avaldub aga nimelt iga looja  ning looduva erilisus omapärana: olla omapärane tähendab radikaalseimat erinevust. Omapäras erinetakse kõigest muust pluss eelkõige: omast endast – igas kestuse viivus. Omapäras väljandubki omadegaolu, iseendaga ühte langemise loov potentsiaal.  Omapäras ollakse igal viivul endast rohkem, ollakse pidevas saamises iseendaks, ollakse ise-
enda poolituse ridade ja joonte, momentvõtete, tähenduste ja vormide vahelises valgu(vu)ses – tões.
Omapära(sti)ne on iseenda pärija, päritav ja pärandumine – tõeliselt omapärane on pärimine iseeneselt ja vastuse saamine.
Omapärane ning originaalne on teos mitte kui eksklusiivne jagamatu üksus (indiviid); ka mitte kui tükeldatav, loetav ja tõlgitav (teos aktiivsetes sünteesides), vaid preindividuaalne ja kvalitatiivne TÄHENDUSe omadegaolu paljusus passiivsetes sünteesides.
Tõetruudus enesega ajalises ühtelangemises avaldubki refleksiivses omapäras. Ja omapära on kunsti tõe essentsiaalseks omaduseks.
Objektiivselt  tõepärane jäljendus ühes subjekti (kui keeleliselt konstrueeritud üksuse) eneseväljendusega taandub selles valguses aga pelgaks mehaaniliseks reproduktsiooniks.   
Usume valgusse kui kunsti tõesse, mis on keele-eelne preikonograafilises mõttes, ning praktiseerime homonüümilist võtet kui menetlust, millele selle tõe haaramine ka keeles võimalik on.


Jštka punasega: 1.1.2.
Jštka otse: (1.1.)