Sisukord:

 

1.1.2. Siin
Siin, mis saab must(minust)-tuhat-kordselt üle ja ümber kirjutatud; siin, mis kirjutamises saab endaga üheks ja endast erinevaks; kirjutamine, mis saab siin.

Homonüümilise võtte siinsust preikonograafilises intuitsioonis võiks kirjeldada järgmiselt: Siin on aja kestuslik (erinevuslik) kohaloluoperaator ruumis. Metafoorsena, ruumikujundisse kätketuna, representeerib (kardina)siin aega / liikumist, on liikumise võrdkuju (nagu kell, millel liiguvad seierid).
Teisalt aga, ühte-aegu, aplikeerub siin kujundina iseendale. Võiksime  siinis näha metafoori homonüümsele võttele (niivõrd, kui selles võttes väljendatakse mõtet ajast ja valguvusest). Kuid  seeläbi, äravahetamiseni sarnane ise-enesega, aga lisaks veel sarnane ka äravahetamisega – isooperatiivsena äravahetamise protseduuriga – kaotab siin samas automaatselt oma metafoorsuse – saab homonüümse kirjutuse metamorfiks (niivõrd, kui võte on väljanduslik performatiiv).

Ütluses: tekst on nagu siin, väljendub metafoorsena ja tähenduslikult aja, valgu(vu)se kulg. Siin on võrreldav kombinatsioonteljega, siin on lineaarse süntaksi metafoor.
Ütlus: tekst on siin, markeerib (võimatut) kohalolu lineaarses kirjutuses. Kuid – haaratuna homonüümilisse võttesse – väljandab kirjutuse, avab keele immanentse kohaloluvälja, millel kõik tähendused, sealhulgas metafoorsed, on virtuaalselt kohal, et realiseerida oma potentsiaal, võtta konkreetne kuju ja asenduda aeg-valguvuses.
Siin on nüüd ühteaegu (performatiivsena) aeg ise –  liigutus ise (valgu(vu)s),  mitte liikumise kujund (just-nagu-aeg – valgus, mis ei valgu enam). Siinsus tekstis on kirjutamise kohalolu protsessuaalsuses – TÄHENDUSes – mängus ja tantsus, homonüümses ise-endale-naasmises; siin – kirjutamise ajas, milles tähendused on alles eos ja nende vormimine, fikseerimine on valguvuses, on teos. Ecce – teos, ta on siin! Tekst on siin – homonüümne kohaloluoperaator kestuses. 
On teos, mis käes-olevana on juba valmis, kuna on siin (ruumis - seinal, laual, riiulis); on teos  “parajasti siis kui” siin  on teos ehk teostumises käsilolevana - teos mille läbi tähendused alles selguvad (käsilolevus teksti väljal: alaline käesolevus ajas).
On siin ehk terasrelss kardinapuul, teksti homonüümiline desorientiir, mis tõmbab enesele tähelepanu sümptomina keelelise väljenduse üheseltmõistetamatusest (asjassepuutumatu kardinapuu kirjutises kunsti kohta); on siin, mis homonüümina väljandub, juhtides tähelepanu lineaarselt süntaksilt keele passiivsete sünteeside välja valgu(vu)sse; siin, mis näitab / varjab erinevaid tähendusi; erinevust ise-enesest – erinevust ennast.  Siin – see on homonüüm, mis langetab ühte aja ning ruumi, näidates ülekandemehhanisme kunstiteose passiivsete ja aktiivsete sünteeside vahetus koostoimelises tähendusloomes performatiivina.

Siin teostab ajalise TÄHENDUSena homonüümse väljanduse diskursuses ja ühte-aegu, (ruumilise ja tähendusliku) metafoorina representeerib diskursuse protsessuaalsust. Metafoorse ja homonüümse püsitu ja kohatu ristumispunktina markeerib siin virtuaalsena kirjutamise endast välja ning enesega ühte langevat olevikuviivu – teose saamise võimalikkust – aega ennast, valgu(vu)st.

Seega on siin ühte-aegu:

  1. aega näitav metafoor kirjutamise ruumis (aeg kui kardinapuu –  aja(loo) telg – millel sündmused toimuvad/kardinad liiguvad) ja sellisena oma kestuslikku kohalolu varjav (ruumilise, keelelise kasuks).
  2. mittekujundliku, homonüümsena vaid kestuses, end kirjutamise ajas näitav performatiiv; operaator, mille kohalolu ruumilises, ühemõõtmeliselt lineaarses teoses varjub virtuaalselt tähenduste taha.

Siin on seeläbi konfliktne: kahetise, õieti juba topeltkahetise loomusega –  näitavat / varjavat kardinat näitav / varjav.
Konflikt laheneb viivus, mil virtuaalne siin murrab (saussure’liku) staatilise keeleruumi “kardina” aktuaalsesse tähenduslikku artikulatsiooni – templi eesriie käriseb kaheks: “Aga Jeesus kisendas valju häälega ja heitis hinge. 38 Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.” (Mk 15: 37–38).
“See on lõpetatud.” – tee on kõigile lahti, keeled on valla:  “Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – 20 selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu.” (Hb 10:19–20).
Meeled on valla armastusele Kristuses –  Armastuse keelele, milles kõik keeled langevad ühte.
Niisiis: Kristus ise ei ole siin (teda pole siin, aktuaalselt meie keskel) – aga ta on vahevaip siinil, kohalolu tõotus. See tähendab, et ka sisenemisel täielisse kohalolusse, “kõige pühamasse paika,” jääb alles liigendus kui selline (minnakse Kristuse ihu kaudu) – säilib keel kui (sekundaarselt modelleeritud) struktuur.  
Käriseb eesriie – seaduse laegas ega lepituskaas ise ei kärise. Käsuõpetuse transtsendents jääb kõigutamata. TÄHENDUS artikuleerub  tähendustes (“valgus” (mis enam ei valgu)).
Armastuse keele enese metamorfiks, nagu osutame (vt fn 100), on püha vaim: Vrdl: püha vaimu (valgu(vu)s)  välja valamise episood ning sellele järgnev kõikide keelte mõistetavaks saamine intersubjektiivselt. [10]

Armastus (agape) on niisiis TÄHENDUSe valgu(vu)s tähenduste produktsioonis:  virtuaalne langeb aktuaalsega ühte (ühendus), kirjutamine algab kestusliku, erinevuslikuna (lahutus); Kristuse virtuaalne surmaviiv langeb ühte seda ruumistava, märgiliselt loetava eesriide kärisemisega siinil. Siin see viiv ongi, mis kirjutust edasi viib. 


Jštka punasega: 1.1.3.
Jštka otse: 1.1.2.1.