Sisukord:

 

1.1.3. Sissevaade vajumisse: Linnud silmapinnal.
Kui olemine on minetanud oma orienteerituse, kui horisont silmapinnal (lausa) löönud virvendama, siis laskub / tõuseb olemise stabiilne ja ruumiline mine-sus aegvalguvuslikku vajumisse.

 Olla pääsuke  
(Mario Luzi)
     

      Sööstavad

üksteisest välja
nood, pudenevad
välja oma esimesest soojast salgast, üks-
teise järel, löövad laiali
oma kärmed patrullid,
hajutavad väed kohkumatus ägeduses,
     ja vaat kuidas viskuvad,
     musta pideva joana,
     üles, kõrgele õhku, ent sest on vähe –
                                         üksnes
     esimene proov
     on see, kokkusurutud leegi
     esimene sähvak
siis venitab
igaüks neist kõrgusse – igaüks
veel, nii tahaks – oma sööstu,
aga mitte väljapoole
oma õhuvälu perimeetrit,
mitte väljapoole oma jõu ulatust.

     Ja piiri puutunult naasevad jälle,
     Tiirlevad tasa suurel kõrgusel,
     Viskuvad taas hooga
     Tolle ammendamatu
                                Purskkaevu suhu.

                                Kas on piina
Või õnne ses tunglemises
Või selles pingutuses?
                                mis on selles elu
keerlemises iseenda tarastikes?

Vabad on
need hinged,
                                 ent vabad liikuma
määratud rütmiga...
                                 mida ütleb väljakaranud vedru
mida kiirjas tõus
                 ja tõtakas noolesadu
                                            sageli jääb hämaraks,
                                            teinekord lubab end lugeda
                                            mõte,
                                                           mis on kirjas igas osas,
                                             igas toimivas osas.
                                                            Seda nad ehk
väljendavadki, kiljuvad seda vahkvalu ja joobumusega,
raevuvad sellest –
see ongi nende pääsukeseks olemine,
selles püsituses nende rahu.
                                            (Tlk Maarja Kangro (minu sõrendused – A. S.))
                                                                   

Ihaldav kirjutus à la Lautrèamont. Maldorori laulud:  “Ma ei kuku surnult maha /.../ ma vaatan äkitselt horisonti, harvade pilude vahelt, mis on sissekäiku katvate paksude põõsaste vahel: ma ei näe midagi! Kui mitte maad, mis tantsib pööreldes puude ja pikkade linnurividega, kes õhku lõikavad.” [19] (Esimene laul, lk.30)

Linnud hullu krahvi silmapinnal, mida raamib koopasuu – kogu Lautrèamont’i lõpmatust ihalev laul (“Ma tunnen lõpmatusevajadust... Ma ei suuda, ei suuda sellele vajadusele vastu seista!” [20] (ibid, lk. 29)) tantsib lugeja silma / kõrva / keele-pinnal linnu tiivalöökide stiihilises virvenduses. Ainult kirjutamises võib krahv leida rahu, ainult pagemises kirjutamisse – pagemises teksti, oma “armsasse koopasse” (ma caverne aimèe), üksindudes omadegaolu sfääri, milles iga väljahüütud sõna kihutab lõpmatusse resoneerumisse koopa kaarjatel seintel. Selles laulus on kirjutaja omadegaoluline vajumine – teksti passiivne ihaldav genees. Koopa õhk tiheneb kajadest, sõnad hakkavad lõputus kordumises kaotama oma referentsiaalsust, ühte-aegu loitsuna endasse pöördunud tekstis enam ja enam materialiseerudes, intensiivsust juurde võites (laulja “ei suuda, ei suuda” (ei suuda, ei suuda, ei suuda...) vastu panna lõpmatuseihale – krahv hüüab lause, mis väljendab iha seda tähendades; lause, mille TÄHENDUSes seesama iha pulseerivate sõnakorduse kaudu ühte-aegu aga ka väljandub.
Lautrèamont’i koobas on sfäär, ning selle stereomeetria – kogu Lautrèamont’i teksti stereomeetria – tingib, et lausutud TÄHENDUSe valgu(vu)se kiired irduvad tavamõistuse poolt praktiseeritavatest tähistamissuhetest (mis on kokkuleppelised, binaarsed ja reflektiivsed) – hälbivad koherentse kommunikatsiooni kursilt püsimatu refleksiivse virvenduse kasuks – andudes ihaldavale kajakakofooniale koopa seintel, silma- ja keele- sfäärilisel pinnal. Tõepoolest: keelepind ja silmapind langevad selles ümaras omadegaolus ühte. Vaimusilm saab üheks ihusilma – tajuorganiga.
Veel enam: visuaalset, meelelist tähelepanu esitatakse palju positiivsemas valguses kui vaimset, keelelist. Armastajad (kolmas laul, lk. 124):

“Me ei rääkinud. Mida ütlevad teineteisele kaks armunud südant? Kuid meie silmad ütlesid kõik. /.../ Ta püüab mulle naeratada, kuid ma märkan, et ta nägu kannab kohutavaid muljeid, mille on vajutanud sinna mõtlemine, toetudes aina sfinksidele, mis kõõritise pilguga peletavad eemale sureliku mõistuse suuri ängistusi. Nähes, et ta manöövrid on tulutud, pöörab ta silmad ära, hammustab oma maiseid suuraudu, vahutades vihast, ja vaatab horisonti, mis meie lähenedes kaugeneb.” [21]

Krahvi kaaslaseks retkel on ta mõistuseinimesest kallim. Tema sööstus horisondile näeb Lautrèamont surmamineja raevu, meeleheidet silmapiiri tähistamatust püsitusest.
Unne vajuja (viies laul, lk. 202.):

“Voodi, mis tõmbab oma rüppe surijate vaimuvõimed, on vaid kandiliseks tahutud kuuseplankudest tehtud haud. Tahe taandub märkamatult, justkui nähtamatu jõu mõjul. Viskoosne tõrv muudab raskeks silmadekristalli. Laud otsivad teineteist nagu kaks sõpra. Keha on vaid hingav laip.” [22]

Äralõigatus meelelisest võrdsustub surmaga. Kirjeldades protsessi, mille läbi ärkvelolijast saab “hingav korjus”, ei pöörata mingit tähelepanu unele suikuja teadvusele, vaid jälgitakse hoolikalt muutusi, mis leiavad aset tema silma pinnal.
Just nende intuitsioonide kinnituseks näemegi Lautrèamont’i  väljandavat omaendagi teksti – et seeläbi püsida elus, püsida ihas. TÄHENDUS peab langema ühte sellega, mida on tähenduslikult referentsiaalses plaanis väljendatud. Teksti väli saab meeleliselt laetuks, omandab afektiivse mõõtme. Lugeja silmapinnal, koopa sfääris, teksti iseend-genereerivates passiivsetes sünteesides väljandub laulja lõpmatuse-iha loendamatutes kimäärsetes kujundites, millest igaüks hülgab rahuldumata oma referentsi ja vormi, et anduda uutele paaritumistele: lõpmatuseiha väljandub hallutsinatoorsetes püsitutes  võrdlustes, mis pagevad iseenesest ja ise enese eest; kajavad täitumatu hüüdmise lõpmatutes resentatsioonides koopa võlvide vahel; jäävad hüüdja enese kõrvale üha võõramaks, muteerudes  üha uuteks vormideks: ema on justkui laps... justkui kass.. justkui naine... justkui surija... juskui noor neiu... vastu tähti... vastu kuud... vastu mägesid... vastu külma õhku.. [23]
Teksti sfäärilisele pinnale heidetud sõnad muudavad reflekteerudes kurssi ega leia naastes oma referentsi eest. Lausuja / lugeja vajumises lööb horisont virvendama. Nüüd võime sfäärilises reflektsioonis vajumise osas tähenduslikult täita ka tühiku, mille jätsime siinset kõrvalepõiget alustanud tsitaati: ...mitte surnult maha. Viiv-viivult, kuna mu kael ei saa enam pöörduda vastassuunas, ma vaatan... [24] (Esimene laul, lk. 30., minu sõrendus – A. S.)  

 – “Tähistaja kael” on see, mis ei pöördu enam koopa / teksti seinalt vastassuunas tagasi, et tähistatavat taaskohata.
Nõnda siis, nagu hull krahv näeb oma koopa avause silmapinnal tiibade pekseldes linde virvendavat, pakub tema tekst end lugejale samalaadse metamorfse virvendusena – tekstuaalse sfäärilise koopana – mille seinte väljale, lugeja keele / silma pinnale alastub TÄHENDUSe lõpmatuseiha intensiivsetes kihutavates resentatsioonides. Alal on valgu(vu)sse heidetud tähendused; saamisse jäetud kujundid oma passiivsetes sünteesides valge paberi väljal.
Ning aktiivsetes sünteesides – teos, mis on teos – mitte biplanaarne turvaline õhusõiduk, vaid 512-tiivaline Oeuvres completes, mis lugeja ihalevate sõrmede all siia-sinna-tänna pikeerima kukub – raske üksi omaenese ülearuste tiibade raskusest... ning  sellevõrra: kergem õhust, kiirem valgusestki. 
Kihutava kimäärlinnu tiivaplagin lugeja silmapinna eeterlikus virvenduses; narmendavad pagemisjooned teksti koes, kajakate “püsitus rahus”. Maldorori ihaldav laul – keel kuulaja kõrvas – stiihid kaasalaulja, keele pinnal, (koopa)suus.
Lehtede vaba lendlemine lugeja sõrmede all – “kiirjas tõus” ja “tõtakas nooltesadu”. Valguvad kiired ja nooled – trükipoognad. Poogen poogna ees ja järel libiseb üle keele pinna; ja iga poogen on siin – pidevas liuglemises keele väljal – väljanduse erinevusliku kohalolu  vajumis (vt fn 18; fn 25).
Siin ei mängita partituurist, siin ei tunta tabulatuuri, nooti ega normi... Hull krahv ilmutab vastutustundetult (vastavuse vastu tundetult) seninägematuid eluvorme – tal on poogen!

(Kõik tsitaadid rmt-st: Lautrèamont, Comte de 1973; minu sõrendused – A. S.)


Jštka punasega: 1.2.1.
Jštka otse: (1.1.)