Sisukord:

 

1.1. Loomingulise protsessi all peame silmas tähendustloovate sünteeside kahetist jaotuvust: passiivseteks ja aktiivseteks, passiivsete sünteeside (TÄHENDUS) esmasust (ühte kirjutamine ühte) ning nende lülitumist aktiivsetesse tähenduste produktsiooni (ühte kohta kirjutamine). Homonüümia keeles heidab valgust valgu(vu)sele, ajale, selle läbi paistvusele ja selle läbipaistvusele – eetrile.

Roman Jakobson: “Suunatus (Einstellung) teatele kui sellisele, fookusevõtt teatele teate enese pärast, selles on keele POEETILINE funktsioon.” (1981: 25)
Anti Saar (aka ibid.): “Homonüümilises võttes on teade orienteeritud erinewusele, valgu(vu)sele, difuussusele – desorientatsioonile – sõrmele, mis toimib ühte-aegu nii osutava kui performatiivsena;  mis osutab nii iseendale kui läbi(-)paistvuse(le) – pintslile, mis hajutab värvi, lastes selle lõuendil valguma – vaba käe joonele, värvivalule.” 

Homonüümia kui võte peab teostuma performatiivina – mitte lausungina, mis representeerib asjade korda, mitte ka sellisena, mis representeerib tegevust, vaid sellisena, mis teostab ise. Ainult performatiivsena võib lausung jääda elutruuks (truu/true – truth of life) – toimetada tähenduste ühtelangemist passiivsetes TÄHENDUS-sünteesides ning tähendusloomet lahknevuste, erinevuste läbi aktiivsetes sünteesides.
Homonüümia on tähistav võte, mis annab ja andub. Antud võte on kirjutajale keele enda annetus – kirjutaja andumus keelele, ettevõte kui ette võte – keele enda kui TÄHENDUSe ette heidetus tema primaarsetes sünteesides, projektsioon (pro-jection) tundmatusse (ja mitte tähenduste projektsioon poeetilises konstruktsioonis). Motiveerimatu juhuslik mitmetähenduslikkus on lohutus ja lunastus, mille keel ise kirjutajale kingib, kohalolu virvendus tähistatava igavese käestlibisevuse needuses.

Võtta positsioon ruumis, teadvustada end keeles ja kohaneda ajaliku olendina (paradigmatelje kategooriline jäikus: siin ma seisan ja teisiti ei saa) – avaneda tähenduste väljale, tootmisele ja tarbimisele aktiivsetes sünteesides, saada osa ühisväärtustest ja nautida andmisrõõmu; avaneda lõpmatule hulgale valikutele, ...välja arvatud valikute valikule: valikule valida – mitte elu ja surma, vaid: elu ja surematuse vahel - valida surematus. See on: valida valikutest loobumine – keelduda valimisest; viimaks: keelduda keeldumise enese vaevast – keelduda keeldumisest (vt väli: 1.2.4.).
See kõik on üteldud keeles. Tagasitee keele-eelsesse on läbi lõigatud vaikuse murdmise faktiga. Keeleolendil pole asja aionisse, sest aionis asju ei leidu, ei ühtegi asja. Selektsioonitelg konstitueerib keele ruumi – sellelt teljelt nopib olend tähendusi kui asju ning kombineerib neid a(s)jalikus kõnes – kronoses. Aionis on selektsioonitelg igavesti in potentia, igavesti edasilükkuv.
Ka sõna “valgus” on üteldud kõigile arusaadavas jagatud keeles. Aga sel sõnal (ühes teiste homonüümiliste operaatoritega) on võime tulle iseendale tagasi – luua tähendust, naastes mitte tühja kordusena, vaid erinevana iseendast.


Jštka kollasega: (1.1.)
Jštka otse: 1.1.1.