Sisukord:

 

(1.1.) Iseendaga asendumise loogika valgustab ühte.  Ühte ühes käivitab ja käiab iha, mis ei tunne ühtegi põhjusobjekti. See iha on omadegaolu kestuses –  kohalolu aionis. Iha on produktiivne, ta toodab valgu(vu)st. Iha on pulseerimine,   on võnked. W-s on TÄHENDUSe sulguvus, sulud ruumistavad, markeerivad diskreetseid üksusi, lahutavad valgu(vu)se spektriks – käivitavad tähenduste produktsiooni aktiivsetes sünteesides, loovad valgusest värve ja värvidest vorme. [6]
W, mida nägime ruumistava, ääristava ja piirava, ometi üksteisesse haagitud sulgudepaarikuna, suleb valguse omadegaolu võnkumisest välja, lülitab TÄHENDUSe tähistamisse – kõneahelasse, mittekohalolusse, representatsiooni. Selge pilt – see W on erinewuse W! [7]

Aux margines de la philosophie...  Derridad pole kordagi mainitud (või on? – lugeja teab paremini), kuid juba on ta kohal. Kuid juba on ta kohal, ...aastaid juba, ...tuhandeid.  Kohal – või veel! Või veel? – jah, õigupoolest veel ...arhijäljest alates, kustahes-mistahes üteldud sõnale lisanduv-lahu(s)tuv erinewus.  Juba on ta veel - endast mööda ja läbi ja üle libisev, W topeltvõnkes lainepikkuse võrra iseendast erinev, iseendast ees, “alati juba” (toujours déja) – alati ette heidetud, alati etteheitev – on noomitus igas lausumises, mis lõhestab vaikuse; igas, mis võõrandab logose – alandab, maandab ja murrab jumaliku sõna omadegaolu.
Derrida – veel mitte mainitud, kuid juba kohal – siin. Derrida - Derriére le rideau – kardin ja kardinatagune – end peitev-näitav igas sõnas, igas vormis. Ka meie teksti(st) pagev. Kohal kui pagendaja, pagev ja pagu –  kohal V-na ; veena valguv, veena veenev.  Kohal oma püsituses – erinewusena kohal igas kirjutuses.
Aga meie ettevõttes on ta veel ka siin.  Jah – siin [8]
Kardina siin veel pigem kui kardin, veel pigem kui kardina tagune – veel, kand(u)vuses, voolus, pigem kui muul (pigem kui muul - va viljatu loom). Siin – kirjutuse erinevuslik ihaoperaator, (vool ja voolusäng - voolus) kardina pagemis- ja taastulemisjoon ise  (vt. joon. 2.) [9].
Derrida on siin – kirjutust viljastav, kandev ja joovastav joon – kardina operatiivne  ase-ndaja, nähtavust ja varjavust võimaldav puhas tähistaja   “võõras” aga iso-operatiivses protsessis.
Derrida – whose reading is re-adding –  De-reading  Derrida. Ta on siin ses tekstis – siinses – eestikeelses, ainest, autorit ja autoriteete joone alla pagendavas ja taas üles kutsuvas; taandavas-lisavas; näitavas-varjavas. Derrida – eelnevalt ja lisanduvalt, eenduvalt ja taanduvalt – siin.


Jštka kollasega: (1.1.)
Jštka otse: 1.1.2