Sisukord:

 

(1.1.) Poeetilises funktsioonis on ihal nimi: kummastus. Homonüümias kui võttes ihal nimi puudub. Iha on sümbolisse asendamatu / asetamatu – iha ise on ase, teadmatu oma sümboliseeritavusest, oma asendamist võimaldavusest – on üksühtselt võrreldav semiootilise choraga Kristeva mõistemasinas. [14]
Chora ei ole asemena põhjusobjekt kui ihaldatav – lingvistiline märk pole teadlik sümboliseerimisvõimest, kinnitumisvõimest asemele, asendusvõimest. Lingvistiline märk on siin ihaldav ise – iha puhta tähistajana.
Ühte-aegu on chora iha võnkumine ja selle võnkumise kestuslik säng – voolus, mis leiab aset voolus. Iha voolusängis näeme ühte asukohta.
Ilma põhjusobjektita iha ei tähista, ta ei lase end nimetada. Aga oma võnkumisest laseb ta keelelist tähendust toota – tantsulist, mängulist; juhuslikult ja ootamatult – toota homonüümilist tähendust. Nõndasamuti laseb valgu(vu)s end kätkeda (palju)tähenduslikesse vormidesse lõuendil.

Kuidas on lood homonüümilise tähistamisviisi puhul, mille oleme valinud? Millisena ilmneb sõna preikonograafilises intuitsioonis, mis keeleliste aktiivsete sünteeside vahendusel taotleb metamorfsuse kaudu edasi anda kunstiteose passiivsete sünteeside toimeloogikat? Kas ja kuidas ülepea annaks lepitada intuitsiooni loogikaga? Kas intuitsioon keeleväljal ühtib tähistamiseelsega lõuendil –  valgu(vu)se väljal?

Tähistamine algab punktis, milles iha valguse kiirusel (milleks on aeg) põrkub paradigmateljega (milleks on (keele) ruum). Impulss on piisavalt tugev, et keeletelg libisema lüüa – algab vormide loomine. TÄHENDUS hakkab tähistama ja looma tähendusi.
Positiivne loomine jätkub seni, kuni iha on suuteline tootma vormide kõrval iseend (iseenda kõrvalvorme ja ise enda kõrval vorme); kuni ta on suuteline naasma iseendale süntagmateljel – mäletama ennast puhtas objektitus ajas, kestuses, valgu(vu)ses – mäletsema.
Loomine jätkub seni, kuni ihaldav kirjutus naaseb iseendast erinevana – kuni ta suudab kirjutada iseenda aega ning mitte objektide kohta tähenduste väljal. Iha kirjutab endasse kui ühte ühte – selline ongi iha pulss, homonüümia kaudu lülitatuna keelde. See on sõna naasmine ajas erinevana iseendast – homonüümne sõna on isend, mis ajas poolitab ise-end ning saadab end ise-endale peale. Sõna asub enda asemele iha voolusängi, heidab endale peale, taastekitades ühte.
Iha on loomises siin (siinist vt fn 8; 9) ja nüüd. Aga nüüd pole ihaldava jaoks kunagi punkt ajas, sest aioniaeg ei koosne punktidest.
Nüüd, see on viiv: edasi ja tagasi viiv:  nYn, n↔n –, milles reministsentside ja endast etteheidetuse ringmäng käib alati ümber tolle Y – igreki, mille harude ristumiskoht nõnda, ruumistatuna kirjalikku konstruktsiooni, representeerib pagupunkti, oleviku mõõtmatut sügavust joonperspektiivis, käesoleva voolavust iseendast välja – musta auku.
Kirjutuses asendub nYni kohaloluviiv jäljega – platonistlik kirjasõna surmapatt: jääda olevikust maha, ütelda silmakirjalikult “nüüd”, alati aga (juba) “siis” olles. Kiri on nYn’i kõnelise kohalolu hale vari: nYnist jääb järele jälg – “siis”[15].
Ihaldavas kirjutuses on aga tol jäljelgi nYni kestuslik kvaliteet: nYn pole jäljendav siis – ta on siis (s↔s) – tõene omadegaolu valgu(vu)ses ja ükskõikne tõepäras(tis)use osas nYn’i jäljena. Siis ei jäljenda, ta jälgib mängu! Ta mängib mittekohalolu kui vääruse oma tõeliseks väärtuseks (virtuality).
Nüüd ...ja olgu siis pealegi nüüd, kui teame, et nYn  on kirjutuse viiv.  Õieti on viiv küll kirjutust (edasi / tagasi) viiv (milles akusatiiv märkigu lõpetamatust, täitumatust, tähistavat tegevust kui protsessi ja mitte tähenduse fikseeritust konstrueeritud tervikus.)
Nüüd: kui iha kirjutab ühte ühte, ja teeb seda keeles, on tema ainukeseks teeks – vaikuse murdmise vabanduseks; eneseõigustuseks teadusliku kasutusena (ja TÄHELEpanu: ka kasutuse juurde tuleme hiljem tagasi!) – olla kommunikatiivne. Nüüd tuleb tal kirjutada ühte kohta, ühte jälgivana voolusängis aset leida, lülituda aktiivsetesse tähenduslikesse sünteesidesse. Tuleb murda vaikus, see on: laskuda kõnelusse. [16]

Toodust tuletub ülemineku vormel passiivsetelt sünteesidelt aktiivsetele:
Iha kirjutab ühte ühte (siin väljandub keele-eelne prefiguratiivne abstraktne TÄHENDUSe pulseerimine aegvalgu(vu)ses, erinewuse W võnge: “ühte ühte”. (Ühte “ühte” loetagu sisseütlev; teise mitte genitiiv, vaid akusatiiv – iha kirjutab täit(u)matut ühet.)
Siis kirjutab intuitsioon ühte kohta (ühte kohta – tähenduslik predikaat, sünkroonselt erinevad punktid keele väljal).

Mida ütleks universaalse metafüüsik Heidegger selle ülemineku, omadegaolust jagatud tähenduste väljale astumise põhjenduseks? Ehk: millega õigustaks Heidegger omaenesegi mõistetavusetaotlust? Ta ütleks: hool (Sorge), ta ütleks: koosolu (Miteinandersein).
Mida ütleks partikulaarsuste metafüüsik Zarathustra koopast päevavalgusse astudes? Ta ütleb:

 ““Ühtainust on ikka palju mu üksindusele,” – nõnda mõtleb üksiklane. “Ikka üks ja üks – see annab aja kestes kaks!”
“Mina” ja “mind” on alati liiga ägedas kõneluses: kuis jõuaks seda taluda, kui poleks sõpra?
Üksiklasele on sõber ikka kolmandaks: kolmas on see kork, mis ei lase kahe kõnet vajuda sügavale.” (Nietzsche 1993: 36)

Zarathustra kõneleb: “mina ja mind ... aja kestes”. Seeläbi paigutab ta enesesse kui ühte ühte. See on tema omadegaolu. Siis hüüab Zarathustra sõbra järele – sõbra, kes lepitaks seda, kes üksiklane on. See üksiklane on: isend, kes poolitab ise-end. Ta hüüab sõbra järele, kes fikseeriks üksiklase korgina ühte kohta keele pinnal, et päästa tema “mind” tema enda põhjatusest, kuhu “mina” teda (“mind”) ahvatleb.
Sõbra “sina” on kõik, mis vaja, et saada teada enda kohta, et vaigistada ühtes ühte ja asetuda ühte kohta.

 Siis, mõni aeg hiljem, ehk õieti ju nüüd; aga nüüd, mil aset on leidnud katkestus, palju pikem kui reavahe; kui kahe rea vahele jääb katkenud aeg, peas, päevis ja paberil; mõni aeg, mitte mõni tund või päev, vaid mõni aeg; nii et määramatu, aga ikkagi mõni, ikkagi loetud, ikkagi loenduv, ikkagi samm valgu(vu)sest välja.

 Neli rida kõrgemal lõppenud arutlus pühendus keelelisele intuitsioonile, intuitsiooni keelelise organiseerituse paraloogikale.
Tagantjärele, “sõbraliku silmaga” vaadates tundub, et autor on järkjärgult vajunud just sinna Narkissose laukasse, mille eest Zarathustra teda ta enda sule läbi hoiatab. Et enda sule läbi, tähendab, oli teadlik vajumisest, teadlik, et vajus...
Ja hea on, et vajus! Kui vajus teadlikult, vajus oma vajumist, tähendab – oli õige, kinnitas oma paikapidavust vajumises; kinnitus vajumise vajuvusse. Sest enesekohasus ümberöeldult ongi paikapidavus – enese kohast kinni pidavus – selle koha hõivatus enda poolt kestuses – valgu(vu)ses, mis ei tunne vorme, ei tunne gravitatsiooni – ei tunne atraktsiooni ühegi objekti, ühegi tähenduse poolt teksti taga, ridade lõpus...teab neist, aga tunneb vaid ennast – läbi ja lõhki - tunneb ennast hästi:

Gravitatsioonivälja võrrandid, kus suhestatakse ruumi kõverus aine jaotumisega, on juba saanud üheks tavateadmiste osaks.
“Langeda tühjusse nagu langesin mina, keegi teist ei tea, mida see tähendab. Teile on langemine võib-olla allakukkumine pilvelõhkuja kahekümnendalt korruselt või õhus rikkiläinud lennukiga: söösta pea alaspidi, vehkida veidi õhus ja juba ongi maa siin, ja annab meile vägeva vopsu. Mina aga räägin teile sellest, kui all pole mingisugust maad ega üldse midagi tahket, isegi mitte kauget taevakeha, mis võiks teid oma orbiidile tõmmata. Langeti niimoodi määramatult, määramatu aja. Läksin alla tühjuses, kuni põhja äärmise piirini, mida on võimalik mõelda, et võib alla minna. /…/ Kuna polnud pidepunkte, siis polnud mul aimugi, kas mu langemine on kiire või aeglane. Järgi mõeldes polnud isegi tõendeid selle kohta, et ma tõepoolest langesin: võib-olla olin ma kogu aeg olnud ühe koha peal paigal või liikusin hoopis ülespoole; kuna puudus “üleval” ja “all”, siis olid need üksnes nominaalsed küsimused, ja sama hästi võisin ma mõelda, et ma langen, nagu oli loomulik mõelda.” [17] (Calvino 1993: 117–118) 

“Mis on minuga sündinud: Kuula! Või on minema lennanud aeg? Kas ma ei lange? Kas ma ei langenud? – kuula! igaviku allikaisse?” (Nietzsche: 1993: 185) [18]


Jštka kollasega: (1.1.)
Jštka otse: 1.1.3