Sisukord:

 

(1.1.) Ja hea on, et vajus! Tähendab: kinnitas vajumise paikapidamatust, dünaamikat, oma langemist enesest välja.  Vajuvuses isend – see vajuvuse-sisend, mis katkestas väljundis ise-end. Tekitas ühte ühte ja kirjutas ühte kohta – objektiveeris ühte ajalisruumilisena. 
Kirjutava subjekti ajalisruumiline ase – see on vajum [25]

 

 Descartes kirjutab subjekti ühte kohta: cogito ergo sum – ning seesama genius loci jääb ka Heideggeri olema kohale. Subjekti “asendi” erinevuslikus aegvalguvuse vajumis määrab adekvaatsemalt cogito a´la Lacan, niisugune, milles kartesiaanlikust erinevalt osutatakse subjekti positsioonile, mis aga – läbi erinevusliku ühte subjektis – asetub mitte ruumi, vaid valgu(vu)sse:

“Tuleb ütelda: ma ei ole seal, kus olen oma mõtte objekt (mängukann); ma mõtlen sellele, mis ma olen, seal, kus ma ei mõtle mõtlemist” (Lacan 1966: 517). [26]

Ehk: olen oma kirjutuses endana (kohal) sedavõrd, kui kirjutan kirjutamist (mõtlen mõtlemist / vajun vajumist). [27]

Siinkohal kirjutan kirjutamisest / mõtlemisest / vajumisest - endast transitiivselt (välja), enda kohta ja mitte kirjutamist / mõtlemist / vajumist ennast, omadegaolu ühte. Kirjutan oma olemisest, olen “oma mõtte mängukann”, ise-enda tõepära(sti)ne jäljend – kirjutan ühte kohta, mis on transitiivselt määratletud Descartes’i cogitoga.
Preikonograafilisele intuitsioonile oluline informatsioon avaldub end keeleliselt teadvustamatus joones ja värvis, mis on laetud nimelt lacanlikust aegvalgu(vu)se cogitost (mitte aga Descartes’i ratio’st): püsitu joon ja värv oma ihaldavas alastuses – puhas tähistaja lõuendi väljal, mis konstitueerib ühte, mitte aga see, mis –  kätketuna tähistamisse – kirjeldab ühte kohta välja kui puhta tähistaja immanentsist väljas (pildiruumis/ referentside ruumis).

Hiljem...(e: hilisemaid kaebusi ei rahuldata; e: eneserahuldus hilinevais kahtlusis)
Käes- ehk käimasolevas järgus; käimas- ehk käima peal olevas – ja õieti küll käima sees kui eos eneses, teo(se) immanentsis – kipub tunduma, et keeleline intuitsioon meetodina end hiljemini päriselt õigustama ei saa. Õigemini: kirjutus sellisena ei õigusta intuitsiooni kui meetodit.
Viimaste lõikude aina süvenevas omadegaolulises autoreferentsiaalsuses näeme keelt üha enesele tagasi, enesele peale pöördumas; kuuleme kõnelust sulgumas iseenda tekstuaalsesse kehamisse – ihas täielikuma sisemise kooskõla järele.
Ometi peame silmas: vaid nõnda, vaid iseendaga äravahetamiseni sarnase, eneseküllase ja sissepoole suunatuna, objektiveerudes endana, nagu väga täpselt osutab Saar (2005: 64) “ongi ainuvõimalik kirjutuse absoluutne tõesus” [28]


Jštka kollasega: 1.2.
Jštka otse: 1.