Sisukord:

 

1.2.1.1. Seestumine – vaimustumine – inspiratsioon

“Ja lõpuks uue hinge
ja seninägemata jõudude eostumise piiril
tabab välguna needus:
loov mõistus sai jagu  - tappis.

Ja ma sulgen külma puuri
kerge, hea, vaba linnu,
linnu, kes tahtis surma ära viia,
linnu, kes lendas hinge päästma.

Siin on mu puur –
terasest, raske, õhtukumas kuldne.
Siin on mu lind, kunagi rõõmus,
kiigutab rõngast, laulab aknal.

Tiivad kärbitud, laulud pähe õpitud.
Kas te armastate akna all seista?
Laulud meeldivad teile. Kuid mina ärapiinatuna
ootan uut ja igavlen jälle.”

Aleksandr Blok

Nõustume üksmeelselt, et luuletaja sõnum on järgmine: inspiratsioon sureb sõnades. Sellisena kõlaks lühikokkuvõte Bloki luuletusest kui lausungist (eristatuna lausumise tasandist).
Katsume mitte eksida inspiratsiooni tähenduse põhimõttelise väljendamatuse vastu. Selleks tuleb meil katsuda inspiratsiooni tähenduse pinda – langetame tähendused TÄHENDUSes ühte. Katsume inspiratsiooni “vaba linnu” keele(ruumi) külma puuri varbu hõrendada, linnu keele välja(le) lasta.
      Piltlikult, metafoorselt väljendudes: ahendame keeleruumi puurivarbu.
Siinselt ajaline kirjutus virtualiseerib tähenduste keeleruumilise jäikuse ja laseb “linnu” “puurist” välja. Kasutame selle projekti realiseerimiseks väljanduslikku performatiivi – võtet, mille abil vabastame linnu ja puuri keeleruumi metafoorsusest, tasandame ruumi väljale.
Ühte-aegu näitame selles menetluses, et samahästi kui lind (inspiratsioon) on suletud metafoorsusesse keele ruumis – on seda ka puur ise: lind ei pääse “linnuks” olemisest keelelises väljenduses, mis püsib puurivarbade (grammatiliste ja semantiliste kategooriate) jäikuses – puuris, mis ise ei pääse “puuriks” olemisest (iseenese kujundlikkuse kongist).
Väljandus päästab “linnu” “puurist”. Performatiivsena paljastab ta ühteaegu hõlmavussuhte näivuse: lind ei olegi puuris! (Inspiratsioon on vaba, seni kuni selle üle tähenduslikult ei reflekteerita: loomine on vaba enesereflektsiooni tundmata – preindividuaalsena).
Esmalt aga piltlikult (ikooniliselt) – tekitame keele pinna mudeli, st murrame TÄHENDUSe tähenduslikku ikoonilisse esitusse:

Lind satub puuri alles siis, kui TÄHENDUSele asetatakse hõlmavussuhet kehtestav paradigmatelg (postkaart), st kui TÄHENDUSe pind saab 3D keele ruumiks. Paradigmatelg, mis lahutab TÄHENDUSE diskreetseteks üksusteks, (postkaart pildile) tekitabki silmamoonduse: lind satub puuri. Aga lind on puuris siis ja ainult siis, kui lind on “lind” ja puur on “puur”. Nähtavasti – nii eelmises lauses kui joonisel hõlmavussuhet ei eksisteeri.
Väljandus eemaldab silmamoondust tekitava postkaardi – taastab pildi kahemõõtmelise pindsuse: ühte-aegu katsume väljandusega lammutada silmamoonduse tähenduste ruumis – pudendame paradigmatelje viljakandvaks põrmuks keele pinnale. Ja pinnast õitsetame lilli.
Väljandus demonstreerib, et küsimus inspiratsiooni kohta võib tekkida üksnes inspiratsiooni kui valgu(vu)se puudumisel. Võib seega tekkida mitte loomise ajas, vaid keele ruumis; võib tekkida vaid tollel, kes enese jaoks on “lind” “puuris”. Kunstnik ise püstitab endale keelepuuri niipea, kui püstitub enese jaoks “linnuna” – võtab keele puuris koha sisse.
Katsume näidata, et inspiratsioon vabaneb viivul, mil kunstnik, selmet kaevata metafoorse puuri üle, “laseb lahti” iseenese metafoorsest linnuks-olemisest. Vabaks loomiseks piisab selgest silmast. Selge pilk näitab: “linnuna” “puuris” ollakse probleemiks ise-enesele.
Probleem ei lahene, kuni reflekteeritakse iseenese kohta (mina kui lind), vaid alles siis, kui langetakse enesega ühte... ja puur variseb automaatselt. Lahenduse võti ei peitu mässus sõna vastu – sõna ise on poeedi ainus tööriist. Et vabaneda kammitsaist, tuleks poeedil vabaneda hoopis poeedi-staatusest mis iseenesele püstitatud on.  Kui lastakse lahti enesest kui linnust, vabanetakse representatsioonide ja varjukujude ruumist vastuhaku ja vaevata; vabanetakse aegvalgu(vu)sele vajumis – saadakse “linnust” linnuks (vrdl ka linnuks saamist kunstnikena, väljal 1.2.4.1.1.3.) – saadakse linnuga üheks, saadakse inspiratsiooni valgu(vu)seks – vaimustutakse! Keel ise sulab lahti “külmast rauast” (žongleerime siin Rummo sõnadega).
Inspiratsioon on vaba – impersonaalne ja preindividuaalne – poeedi isiku, tausta ja painetega pole sel pistmist.
Luuletus on luuletus on luuletus. Tõepoolest – tavakeel ise näeb käsilolevaid asju ja protsesse  kui sõltumatut, tegutseja tahtest juhitamatut energeiat:

  1. meie: “Noh (oo, lüürik!), kuidas läheb?”
  2. lüürik: “Juba loob!”

Läheb ja loob - kuid kes?, kes siis ometi!?
Eks too, kes kõne hingestab ja läbib, kihutab ja vaimustab; kõne alt aga üle ja välja ja kõrvale jääb; loob ja läheb kirjutus ise – omast suvast, omil jalul, omapäi. Las käia siis!
(Blokist linnu ja “linnuna” sellesama luuletuse näitel vt. Lotman 2001: 33–37.)

Saatku meie arutlusi nüüd linnuks saava filosoofi mõttelend:
Ecce Homos” küsib Nietzsche: “Kas on kellelgi üheksateistkümnenda sajandi lõpus selget arusaamist sellest, mida võimsate ajastute luuletajad inspiratsiooniks nimetasid?”
Ja Nietzsche annab ise vastuse. Vastus aga pole kaugeltki (distantsilt) läbi kaalutud ega selge arusaam, mille kirjutaja nüüd kirjutusse projitseeriks. Vastus sünnib arusaamaga ühte-aegu. Vastus on performatiiv – on aru saamine ise:

“Vaimustus, mille kohutav pinge end vahetevahel pisaratevoolus lahendab, samm, mis tahtmatult kord hoogustub, kord aeglustub; pooleldi enesest väljas olek ühes distinktseima teadmisega arvutuist peeneist võdinaist ja judinaist kuni varbaotsani välja; õnnesügavus, mida valusaim ja süngeim ei vastusta, vaid millest nad sõltuvad, esile kutsutud on, justnagu hädapärane värv säärases valgusetulvas; rütmiinstinkt, mis pingestab vormide avara ruumi – kestus, laialilaotuva rütmi tarve on peaaegu et inspiratsiooni ägeduse mõõt, selle surve ja pinge omamoodi tasakaalustaja...  Kõik toimub ülimal määral vägivaldselt, ent otsekui vabadustunde, tingimatuse, võimu ja jumalikkuse tormis...” (Nietzsche 1996: 105–106)

Kirjutus pole enam selge arusaama väljendus selle kohta, “mida võimsate ajastute luuletajad inspiratsiooniks nimetasid.” Kirjutuse tekst on aru saamisväli ise, millel kirjutaja langeb inspiratsiooniga ühte: saab linnuks, kes “omil tiibadel lendab omasse taevasse” (Nietzsche 1993: 156).
Logos saab väljal lihaks. Toodud passaaž on ise nimelt see, mille kohta / aega ta käib – näitab ja esitab iseend,    osutab iseendale. Lausungi tasand ühtib lausumise omaga.
Astudes “sammu, mis tahtmatult kord hoogustub, kord aeglustub,” olles raskesti loetav, “pooleldi endast väljas,” osutab iseenesele kui inspiratsioonile, kui “vaimustusele”; osutab “distinktseimale teadmisele arvutuist peeneist võdinaist ja judinaist kuni varbaotsani välja” – so: vaimustuse tõelisele äratundmisele üksnes elavas kehas; ning viimaks: osutab iseenesele oma kummatises selgeltloetavuses - osutab vägivallale, mis vaimustunud kehale paratamatult osaks saab, kui seletamatud võdinad ja judinad rütmistatakse teksti ruumi – kui valgusetulv kätketakse hädapärase värvi metafoorsesse “justnagususse”.
Inspiratsioon ise on ülima vabaduse võimas ja jumalik valgusetulv, mis sõna hädapäraseid värve segades ja hajutades läbib.
Toodu laseb veelgi paista kogu Nietzsche filosoofia looval sisemisel kooskõlal. See on puhta mõtte kooskõla väljendusega, see on passiivsete ja aktiivsete sünteeside ühte langevus – performatiiv.
Nietzsche loobub logosetranstsendentsist, võimata loobuda sõnast. Sest just hingestatud sõna valgu(vu)s on vasar, millega logose jäikusele pihta anda – ainus tõhusalt käepärane ja magusalt suupärane. [32]

Nietzsche kirjutus ei rebi sõna loomise juurest tähistamisse ja asendamisse, representatsiooni ja kordusse. Hingestatud sõna ei tähista ruumis, vaid töötab ajas. Kes aga lausub hingestatud sõna, kes vaimustudes saab valguma oma kirjutuse “hädapärastes värvides”, see ongi “pooleldi endast väljas” – sest pooleldi on tema siis veel / juba Jumala juures.
Nietzsche performatiivis on mh. näha inspiratsiooni paraloogika selge isooperatiivsus ihaldamise omaga (vt väli 1.2.5. (Jaan Unduski Ossip Bermannist)).

Esitame siin veel inspiratsiooni-teemaga külgneva mõlgutuse Bergsonilt, mis meidki edasistele “metafüüsilis-intuitiivsetele” ulmadele kihutab:

“Igaüks, kes on edukalt proovinud kirjanduslikku kompositsiooni, teab hästi, et kui teemat on pikalt uuritud, kõik dokumendid kokku korjatud ja kõik ülestähendused tehtud, siis on kirjutamistöö enda juurde asumiseks vaja veel midagi, sageli vaevalist pingutust, et asetuda ühe hoobiga otse teema südamesse ja otsida võimalikult sügavalt tõuget; ja kui see on leitud, siis pole vaja teha muud kui tõukele järgneda. Kui see tõuge on saadud, siis see paiskab vaimu teele, kus ta leiab üles kogutud inspiratsiooni ja veel teisigi üksikasju; ta areneb ja analüüsib ennast terminites, mille loetlemisel ei tuleks lõppu; mida kaugemale minnakse, seda rohkem avastatakse; kunagi ei õnnestu kõike öelda: ja ometi, kui pöörduda äkiliselt tõuke poole, mida enda taga tuntakse, et seda haarata, siis see kaob, sest see pole asi, vaid ärgitus liikumiseks ning kuigi ta on lõputult avardatav [extensible], on ta lihtsus ise.” 

Ning Bergson jätkab: “Metafüüsiline intuitsioon näib olevat midagi samalaadset. Selleks, milleks kirjanduslikus kompositsioonis on ülestähendused ja dokumendid, on siin tähelepanekud ja kogemused, mis on saadud positiivteadusest ja eriti vaimu refleksioonist vaimu poolt. Sest tegelikkusest ei saavutata intuitsiooni, st vaimset sümpaatiat sellega, mis temas on sisimat, kui pole võidetud tema usaldust pikaajalise seltsimehelikkuse kaudu vaimu pindsemate ilmingutega. Ja küsimus pole lihtsalt eenduvate faktide omandamises; tuleb kuhjata ja ühte sulatada nii tohutu faktidemass, et selles sulamis neutraliseeriksid üksteist kõik eelarvamuslikud ja enneaegsed ideed (vormide ja tähenduste langemine ühte), mida vaatlejad on võinud eneselegi teadmatult oma vaatluste põhja panna. Ainult nii tuleb välja teadaolevate faktide (vormide ja tähenduste) toores ainelisus (värvis).” (Bergson. S M: 15 (Minu sõrendused ja vahelesegu – A. S.))


Jštka sinisega: 1.2.3.1.
Jštka otse: (1.2.1.)