Sisukord:

 

(1.2.1.) Seestumise loogika immanentne kahetisus on selgelt metamorfne kehanduja / seestuja olukorraga ihaldava(s) see’s ja seest välja saamises.

Seestujas kehandub (püha / kuri) vaim – vaim tuleb kunstnikule / kirjutajale peale – ta võtab vaimu enese sisse, saab vaimule kehaks (incorporation/embodying  - Thesaurus).
Sealsamas, vaimust haaratuna, vaimust ehk pühast ihast vallatuna vaimustub looja ise – saab vaimuks – kehandub vaimuna. Vaim kehastub ja keha vaimustub ühte-aegu.
Seestunu see’s-olu – tähendab: teisalduda teine-teisest – sisse võetuses / teine-teiseks-saamises.

Teine-teisest sisse võetus produktiivses (loovas) ihas märgib seest-umist. “Seest” on seestütleva käände kehandus. Seest-umine on nüüd, selles tähenduses, seest-välja-saamine ehk väljandumine. Keeles võiks seestütleva käände vabalt asendada väljaütlevaga, kuid see-st välja saamises ei tähenda väljandumine välja-ütlemist.
Seest-ütlev ei ole see-kohta-ütlev ehk väljenduv (kõnelda koerast tähendab nt, et väljendatakse midagi koera kohta); ei ole see-d väljendav; see-d väljendisse  kätkev; id’i kõnes sümboliseeriv – see’d keeleliste sünteeside väljal positsioneeriv.
Seest-välja-saamise läbi on aga  seest enesest saanud väli mistõttu siinses ei kõnelda see-st muidu kui sees (tees; valgu(vu)ses; siin(il)) püsides.
Ikonograafia kõneleb asjadest, kirjeldab asjade kohta kunsti-keeles ja ajaloolistes-religioossetes sünteesides. Ikonograafiline analüüs kirjutab asjade kohta adekvaatses “seestütlevas” keelepruugis ning alati väliselt positsioonilt – võtab väljast (asjade) koha sisse. Aga intuitsiooni tee on teine: see pole keeleline “seestütlemine”, vaid meeleline seestumine ise; kirjutus ei ütle – ta saab väljaks, metamorfsena valguvale ainesele.
Intuitsioon pole anneksioon, vaid “sümpaatia” (Bergson). Intuitsioon peab seega murdma mitte väljast sisse, vaid seest välja(le).
Vastuolu Bergsoni nägemusega sümpaatiast kui intuitsiooni “kandumisest asja sisse” (ja mitte seest välja) on näiline – “asi”, millesse Bergson intuitsioonis kandub, ei asu mitte ruumis, vaid oma ajalises kestuses, mida siinne näebki igasuguse positiivse loomise välja ehk pinnana. Murdumine seest välja(le) tähendabki kehandumist (aeg)valgu(vu)ses.  
Intuitiivne kirjutus – “see”, mille objektiks on “see”, mis maalis jääb vormide ette ja taha (metamorfsus); “see”, mis ei representeeri – preikonograafiline – peab ise seestuma. Kirjutus seestubki – ta kehandub homonüümilises võttes väljanduse läbi. Ning seeläbi siinne kirjutus teostubki.

Oleme osutanud, et Lacani ihakäsitluses on “see” sümboliseerimatu ja nimetamatu, keeles lokaliseerimatu Reaalne. Väljaütlused “see” kohta on alati ekslikud, kuna “see” eksitab keelt omaenese sõgeda ja kihutava ekslemise läbi – see on eksitus, mis asub oma eksitus (oma kohalolust mahajäämuse vääruses).See-st-ütlemine ehk väljaütlused  “see” kohta ei tule niisiis kõne alla – ei allu konventsionaalsele keelele. Iga katse selles vallas külvab segadust ja toodab mõistatust juurde (á la: “olla teine-teisest sisse võetud!”)Seest-umine seest-välja-saamisena kehandumises tähendab nüüd hoopis “seeväljaks saamist – “see” väljandumist (“välja” loetagu antud juhul seest-välja-saamises teises, mitte kolmandas vältes).Iha abstraktses seesmuses kehandumine kui sees-tumine (mis väljendub seesütleva käände kaudu) asub ihaldavas tootmises teosse väljandusena: “see” murdub välja(le) – seest-ub (mida väljendab seestütlev kääne). Maalikunstis väljandub iha (valge valgus) lõuendil värvivalu ning vaba käe joonena alastudes.  Oleme kirjeldanud positiivse loomise (mis erineb radikaalselt freudistlikust käsitlusest loomisest kui sublimeerimisest – lünga täitmisest) paradoksaalset iha: eneseküllasena langeda ühte. Seda annabki tähendusliku metamorfiana edasi  teine-teisest sisse võetuse loogika:Looja kehandub vaimus; vaim kehandub loojas, kunstnik on vaimuks saamises (vaimustudes), vaim on kunstnikuks saamises (kunstniku peale tulles). Teos on iha saamine. Iha valgu(vu)ses on teos teos. Iha on valgu(vu)se sees ja see-st välja saamises – omadegaolulistes passiivsetes sünteesides: objektitus ihas, mis kihutab uusi ja uusi jooni ja pintslitõmbeid lõuendi välja alastusse. ‘See’-s näeme Jumal-isa, aga sees (se↔es) on ka püha vaim TÄHENDUSe valguvusena. Seestunu se↔es on püha vaim protsessuaalse kontiinumina, igavese taastulemisena loomises; ihaldav see on aga ka protsessi käivitaja – substantiivne  (V)algus  - V algus – vee vooluse algus (erineVus). Igavene taastulek: iha ennastgenereeriv ja enesesrealiseeruv loov vool. 

Kokkuvõtlikult:
Teisaldumine ihaldavas koosolus teostub seega (ühes see-ga ja see-studes) järgmiselt: kehandumine enesena teises ning teise kehandumine eneses. Ning: last, not least (laast not liist) iseeneselt tõukuvalt (laast eitab liistuks olemist) teisaldumine ihaldava protsessi enesena – kestusliku “ise” enesena – valguvusena.  


Jštka punasega: 1.2.2.
Jštka otse: (1.2.)