Sisukord:

 

1.2.2. Ihaldav indiviid kui keelduja  – loomine kui re- ja presentatiivne pagemine. Ülekandemehhanismid.

Meie käes, pilgus ja pilgu all on teosed, mis on kunagi olnud käsil. Meil tuleb käsile võtta nende käsilolu – kunstnike, kirjanike vajumisolu (vt fn 18; fn 25).
Ihaldava vajumisolu voolujoonelt rõhutame siingi meie intuitsiooni põhimõttelist erinevust freudistliku psühhoanalüüsi seisukohtadest: tähendusloome aktiivsed sünteesid ei leia käsitlust kompensatsioonimehhanismidena. Meid ei huvita looja isik – tema individuaalsed veendumused ja psühhograafia – meid huvitab teose teostumine. Loojaks endaks, kes järgnevas vaatlusse tuleb, on puhtjuhuslikult kirglik omnipotent William Blake.  
Omadegaolulised ihasünteesid absoluutses positiivses loomises on koekstensiivsed sekundaarselt modelleeritud sünteeside suhtelisusega. Passiivsete ja aktiivsete sünteeside üleminekumehhanisme endid aga iseloomustab pidevuslikkus: “on ainult iha ja sotsiaalne ning ei midagi muud /.../ Sotsiaalne tootmine on puhtalt ja lihtsalt ihaldav tootmine ise ühes determineerivate tingimustega.” (Deleuze; Guattari 1993: 29) [40] (koekstensiivsest pidevuslikkusest kaht tüüpi sünteesides vt väli 1.2.4.1.1.2.).

 

See tähendab: iha pidevuslik vool läbib ka sekundaarseid sünteese, seob suhtelisuse kui sellise protsessuaalseks ning avaneb intuitsioonile (keele-)pindsena -ruumilisi sünteese võimalikuks tegeva positiivse tingimusena.
Ning see tähendab: igal kirjutajal on tiiger ja “Tiiger”; iga kirjutaja ise on tiiger ja “Tiiger” ühteaegu.
Iga sekundaarsesse modelleeritusse püstitatud kunsti- või kirjandusteose (tolle, mis valgus) pinnal võime saada uuesti valguma.
Läbi keeleruumilise sisu- ja väljendusplaani alastub iga teose väli ise – väljandub teostumisest, realisatsioonist pagev ja teosesse pagendatav iha – teose teostumise protsess. Ihaldav kunstnik, ihaldav looja – keeleolendina reflekteeriv (“end nägev ja end nägemas nägev” (Valery)) – meeleolendina ühte-aegu lõpmatus leppimatuses iga reflektsiooniga sellelt, mida nähakse, iga teostunud teosega, mis irdub vahetust aistilisest kohalolust.
Tuleb selgitada ülekandemehhanisme – selgitada teoste teost välja ehk teoseks (valguseks, mis ei valgu enam) saamist ning ühteaegu  (“tagasiloovis”) teose saamist valgu(vu)se väljaks.

Elu pageb elu eest – laseme sel paraloogikal selgineda väljal, mil Blake kohtub oma “Tiigriga”.

The Tyger

Tyger! Tyger! burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Could frame thy fearful symmetry?

In what distant deeps or skies
Burnt the fire of thine eyes?
On what wings dare he aspire?
What the hand dare sieze the fire?

And what shoulder, & what art,
Could twist the sinews of thy heart?
And when thy heart began to beat,
What dread hand? & what dread feet?

What the hammer? what the chain?
In what furnace was thy brain?
What the anvil? what dread grasp
Dare its deadly terrors clasp?

When the stars threw down their spears,
And water’d heaven with their tears,
Did he smile is work to see?
Did he who made the Lamb make thee?

Tyger! Tyger! burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Dare frame thy fearful symmetry? [41]

 

Tähendustav kirjutus püsib elus vaid seni, kui ta püsib pagemises elu eest (Blake’i puhul tiigri eest, nagu peagi näeme) surmaga silmitsi, julgemata heita pilku selja taha – elule.
Kuid millena esineb lausutus “pagemine elu eest”?  See on kujund – stamp, kivinenud ja üheselt omaks võetud kõnelejate ja kuulajate poolt. Aga igas kujundis, figuuris, vormiks saanud joones, kokkuleppes  (nagu oleme kokku leppinud)  kehastub ju õigupoolest keele, loovuse, kirjutuse surm.

Ja mis on tiiger – too, keda Blake esitleb eluna? Ta on valgus burning bright / in the forests of the night. Ta on elu iha oma õudses subliimses suursugususes.
On’s ta seda siis?  Ei: mitte valgu(vu)s, vaid  selle võrdkuju; mitte elu, vaid elu vorm ja kehastus – ning siit ka kogu õudus, kogu ähvardus ja äng ja veetlus –  mille eest ja poole tuleb poeedil pageda... Blake’i “Tiigri” ehk tiigri kogu veetlus ja õud – “Tiigri” sünd kirjutuse elu hinnaga.
Tiigri kahepalgelisus: tiiger on elu võrdkuju, aga niivõrd kui kuju, poeetiline tähistaja ja metafoor  (keha võrdluses eluga võrdsustatakse ruum ajaga)  on ta kirjutuse kui protsessi surm.

Tiger, tiger, burning bright…

 See on ere põlemine,  valgu(vu)s eluihalevas omadegaolu-hõõguses.
Ja ometi on tiiger rütmistatuna juba Tiger-tiger, kes põleb liiga eredalt – põleb põlemise enda stiliseeritud kujundisse – elu “põlemisse”: tiiger, mitte neljajalgne laanesügavustes kihutav elu, vaid elava neljajalgse representatsioon neljajalgses trohheuses.
Tiiger – elu, mis põleb läbi kujundis; tiiger, mis esitab elu, aga esineb surmana kirjutuses, põledes maani maha, jättes endast järele hirmuäratava pliiatsisöejälje paberil – teksti corpuse, söestunud laiba. Jättes selles jäljes astujale – lugejale ülevuse-kogemuse, mis võiks romantilise kunstiteooria järgi nimetuda subliimseks.
Tiger-tiger...  kaks tiigrit? Ja pärast veel kaks... kokku neli? Ei – vaid stroofika: parallelism, kunstiline kordus – raam, sümmeetria – tiigri kogu õuduse rütmiline tagasitulek...

What immortal hand or eye
Dear frame thy fearful symmetry? [42]

Tiigris elu kehastub ning kehana korrapäraseks saamisest piisab surma paratamatuse õuduse aimamiseks. Iga kujund, iga lõpetatud lause, iga punkt lause lõpus, iga riim ja rõhk tunnistab seda õudu; iga punkt, iga joon, mis tõmmatud kahe punkti vahele, iga vorm ja sümbol – kogu kompositsioon.
     Õud iseenese äratundmises surelikuks loodud eluvormina ning veel õudsem sellest: vajadus põlistada end surematusse vormi, mis oleks jääv, väljaspool poeedi elavat ning surmajärgselt lagunevat vormi – väljaspool orgaanikat.
Näha ise end kirjutamas, oma elu tulejoont paberil, näha söestunud jälge, mis sest tulest jääb – missugune õud. Katkestada söestunud joon, panna punkt! Tõsta käsi paberilt (What the hand dare seize the fire), hüpata uuele reale, alata uuesti ja uuesti ja uuesti, et lõpuks  to frame the life in fearful symmetry – raamistada kompositsioon  surematusse  sümmeetriasse – šedööver!

“Luuletus saab valmis. Kui luuletuski on:
on ainult punktid. On pime.”
      Jaan Kaplinski

Iga käsi, mis söandab katkestada valguva joone, sulgeda sellega värsi paberil või vormi lõuendil (What the hand dare seize the fire?); iga pagemisjoon, mis seiskub, mis katkestab elu ihaleva kihutamise; iga see, mis vaatab tagasi, seisab silmitsi tiigri, ise-enda (raami), surmava elu vormiga –  igaüks, kes loonud endale tiigri, on määratud pagema “elu eest”, sest elu, mis pageb “elu eest”  annulleerib iseend ses korduses kui kujundis, kui surmas.

Mis igivõimsas silmas, peos /.../
Sai Sust Talle looja trööst?

küsib Blake tiigrilt –  küsib iseeneselt ja oma vormi püütud “Tiigrilt” –  luuletuselt, mis tuleb endast maha jätta, et vastus küsimusele võiks olla: ma ise – sajandites surematu.
Ning et kirjutus võtaks elu ja surma dialektilise õudse sümmeetria – (sest ainult selles dialektikas: pageva elu – valg(uv)use ja surmava kujundi/vormi omas saab võimalikuks kunstniku/kirjutaja surematus loojana) – peab ta teisest kuni viienda stroofini püsima “elu eest” pagemises; peab hoidma esimeses stroofis vormitud kujundit ihaldavas ja meelitavas surmatantsus, et siis lõpuks, tantstõvest võitu saades ja valguvusele järele andes, raamida viimase stroofiga surmatoov  fearful symmetry – “Tiiger”, kirjutada alla ja tagada endale looja surematu kuulsus.

“Tiiger” – see on rida küsimusi hirmuäratava loomise järele; rida küsimusi vormide tekitamise julguse, süü ja jumalikkuse järele; söakuse ja häbituse järele. Terve poees küsimuse vormis. Rida küsimusi ja ei ühtki vastust – vaid pagemine uutesse küsimustesse.
Vastust ihkav küsimus ning vastuseta jäämine, küsimine ihas püsimise tingimusena. Aga ihaldav kohtumõistja polegi kellegi kohtumõistja – ta ei ootagi vastust – sest vast(ut)ama peaks ta ise – sest tema ja vastaja: nad on üks, kohtumõistja ja süüdimõistetu. Ja vastuse õud, see on õud iseendast erineda, olla iseenese vormist väljas, olla tiiger iseenda kannul.
Luua, kirjutada – see tähendab Blake’i jaoks langeda tiigriga ühte surmahirmus ja -ihaluses. See tähendab: langeda lõpuni, põhjani... Terve rida küsimusi ja üksainus vastus – vastus, mis ise on kohal stiihilises küsimuses, mis paljastab end küsimise igal mõõdetud sammul – sümmeetrias, vormis, raamis; viimaks – vastus poeesi põhjas, küsimiste pagupunktis. Luuletus ütleb meile rohkem kui on üteldud luuletuses: kirjutus kõneleb alati rohkem, iseendast erinedes – erinevuse võrra rohkem. Blake on alati rohkem kui Blake.
Pagemine poeemis seisnebki küsimise seiskumatus loitsus – pagemises küsimisest küsimisse, pagemises vastuste eest ja vastuseid edasi lükates.
Blake’i luuletuse õudne lummus avaldub erinewuses: tiiger on kohal, performatiivselt, (lugemist) kihutavalt, elusalt ja elu ihkavalt seal, kus teda ei nimetata. Ta on kohal hiilides, kohal üksnes varjusolevana. Kuid tiiger seiskub niipea, kui teda nimetatakse, niipea kui ta püütakse surmavasse kujundisse – vormis lakkab tiiger olemast tiiger ja saab “Tiigriks” – astub taltsalt värsijalgel, riimist riimi, kordusest kordusse.
“Tiiger” on luuletus kui kunstiline konstruktsioon; representeerib elu, aga on surm – “valgus” (mis enam ei valgu). Tiiger aga on “Tiigri” eest pagev ihaldav kirjutus – on elu ise, on valg(uv)us.

Kirjutuse näitav / varjav; väljanduv / väljenduv; saav / jääv; valguv / settiv; kestev / kestuv passiivsete ja aktiivsete sünteeside pseudodialektika elu ja surma piiril – õud ja lummus, hirm ja iha. Ning viimaks: kirjutamise tunnetatud vajumisolu kui lohutav märk ja “kinnitus”: seal, kus oleme meie, pole surma, seal kus surm, pole meid (Epikuros).
       
       Ihaldav kirjutus on intransitiivne. Ihal pole põhjusobjekti: tiiger ihkab püsida elus, elamises, ei muud. Elu ihkab elu ennast.
Aga, et elu pageb ise enese eest, viitab sellele, et “Tiiger”  kui raam, Jungi “ise”, ihkab enda pindpinevuse, teosena jäävuse huvides pageja seiskamist, pageva joone inkorporeerimist, enese kui teose, “Tiigri” kehasse võtmist – riimistust, vormistust, raamistust; sümmeetriat – teksti keha – corpust – korjust.
Ainult tiigri surma, kirjutuse seiskamise süü läbi saab “Tiiger” teosena eluvõimeliseks – Blake surematuks autorina.
Pilt seinale raami; tiigrile lõpp peale ja jutule jutt alla – vaid nõnda! Et autor võiks surra (mida tervitaks Barthes), peab ta olema kirjutanud teose; veel enne ja ometi aga: olema olnud elus – kirjutamises.
Lisandusena tendentsile, mida propageeris Barthes: liikuda tekstilt teosele, ning alles siis edasi/tagasi tekstile.


Jštka punasega: 1.2.3.
Jštka otse: (1.2.)