Sisukord:

 

1.2.3.1.1. Ihaldava karakteri kirjutamis-kogemus langeb ühte intuitiivse (resentatiivse) lugemiskogemusega, mida kirjeldab Bergson:
“...näiteks romaani tegelane, kelle käekäigust meile jutustatakse. Kirjanik võib rohkendada iseloomujooni, lasta oma kangelasel rääkida ja tegutseda nii palju kui soovib: kõik see pole võrdväärne lihtsa ja jagamatu tundega, mida ma kogeksin, kui kattuksin hetkeks tegelase endaga. Siis näivad tema teod, liigutused ja sõnad voolavat loomulikult nagu allikast. Need pole enam aktsidentsid, mis liituvad mu tegelaseideele ja rikastavad seda, ilma et see idee iial valmis saaks. Tegelane oleks mulle siis antud korraga tervikuna ning tuhat aktsidentsi, mis teda ilmutavad, ei liitu enam ideele ega rikasta seda, vaid tunduvad hoopis sellest eralduvat, siiski ammendamata või vaesestamata ta olemust. Kõik, mida mulle tegelasest jutustatakse, annab mulle tema suhtes hulga vaatepunkte. Kõik tunnused, millega teda kirjeldatakse ja mis võivad mulle teadmisi anda ainult võrdluste kaudu mulle juba tuntud tegelaste ja asjadega, on märgid, millega teda rohkem või vähem sümboolselt väljendatakse. Sümbolid ja vaatepunktid asetavad mind seega temast väljapoole ja annavad edasi ainult seda, mis tal on teistega ühine ega pole talle päris omane. Kuid seda, kes ta päriselt on, tema olemust, ei saa täheldada temast väljaspool, kuna see on määratluse järgi sisemine, ega väljendada sümbolitega, kuna see on kõikide teiste asjadega ühismõõdutu. Kirjeldus, jutustus ja analüüs jätavad mu suhtelisse. Ainult tegelase endaga kattumine  annaks absoluudi.” (Bergson 1959a.: 1)

Bergsoni intuitsiooni kiilu-V-s katsume ennetada võimalikke etteheiteid, mida siinsele näeme osaks saavat. Miks eelistada ning kuidas õigustada karakteri füüsilist katsumist ning temaga ühtimist (nagu see teostub homonüümilises võttes) teoreetilistele lähenemiskatsetele “viisakalt” distantsilt, diskreetselt positsioonilt? Kas pole meie menetlus vägivaldne? Kas ei tee me karakterile ülekohut?
Vastuse koht-lasele süüdistusele annab TÄHENDUS ise, meiepoolse sekkumise ja sunnita – karakter ise valgub meie kaitseks välja(le), paneb sõnad süüdistaja suus  “Kuuma” vormitu pudruna ringi käima (sõrmeviibutajast saab tummsuine pudrutaja): üle-kohtuseks saab kirjutus muutuda nimelt vaid menetluses, mis kehtestab distantsi enese ja kirjutatava vahele – kohastab enesele objekti ning võtab sisse selle ülese positsiooni. Teoreetiline analüüs mõistab teksti väliselt positsioonilt, mõistab tähistades. Ning tema mõistmine on alati kohtumõistmine (see on: metafooride ja sümbolite kaudu, kiitvalt või laitvalt) kohtumõist tähendustes seisatud ja objektistatud karakteri / kirjutuse / teose üle väliste metodoloogiliste vahenditega.  Tõepära(sti)ne analüüs jääb igavesti välja analüüsitava enese elavast tõest.
Metafoorselt tähendustav analüüs väljendab teost alati sekundaarselt modelleerituna ning üksnes selle kaudu, mida teos ise ei ole. Analüüsis väljendub (keele)ruumilist katmist ihaldav paine, millega alati käib kaasas soov asendada, domineerida ja vallutada – eristada metodoloogilise kirvega tähendused teksti immanentsest pidevusest üksusteks, surmata tähenduste (aeg)valguv vool.
Intuitiivne kirjutus homonüümilises võttes kattub kirjutusega hoobilt – langetab tähendused ühte – laskudes seejärel ühes nendega kirjutuse erinevuslikku pidevusvoolu (Bergson defineerib intuitsiooni “sümpaatiana, millega kandutakse asja sisse, et kattuda sellega, mis temas on ainulist ja väljendamatut. Analüüs seevastu on võte, millega asi taandatakse juba tuntud ja seega teistega ühistele elementidele.” (Bergson 1959 :2 (minu sõrendus – A. S.)) “Ainuline ja väljendamatu”, peaksime siin märkima, on teoses nimelt meeldivus (millest täpsemalt mõne rea pärast) – tema keele-eelne pindne sfäär, vaba metafooridest ja tähistamissünteesidest ülepea. Sel pinnal langebki intuitiivne “meta”tekst sümpaatias (valgu(vu)ses) teosega ühte.    
Intuitsioon väljendab teost performatiivselt selle kaudu, mis too ise oma primaartasandil on – keeles väljendamatu ja tabamatu meeleline valgu(vu)s – see on koht-lase analüütiku käest minema libisev aeg. Kohtumõistjal pole ju kunagi aega – tähtajad lähenevad, tõlgendamisega tuleb jõuda lõpuni...  
Haamer analüütiku peos on sümboolne kohtunikuhaamer, mis karakteri põrmustab, ja mitte vasardava filosoofi oma – too haamer, mis pöörleb enese telje ümber, too haamer, mis on karakter ise – kattub ise-endaga, langeb enesega ühte. Kuis võikski haamer ohtlikuks saada ise-enesele! 
Ümberütlemiste maailm, metafooride sümbolite ja sünonüümide oma, on (keele / kultuuri-)ruumiline. Sellises ruumis – ruumis ülepea – on kattumine loomuldasa mõeldamatu. Ühtki positsioonivõttu pole võimalik sooritada asenduseta. Sünonüümia ongi asendav, mitte kattev operatsioon. Sündmuste üheaegsus – kattumine ajas – on seevastu  loomulik, probleemitu ja sundimatu. Kattumist primaarsete valgu(vu)s-sünteeside ajas praktiseeribki homonüümiline võte. 
Simultaansusele puudub vaste ruumis. Kirjutuse ruumis teeb selle võimalikuks homonüümide ambivalentsus – tähenduste ühte langemine kirjutuse pinnal – TÄHENDUSes. 
Seega: et tõeliselt ja vägivallatult vaatlusse võetud teosega kattuda (nagu soovitab Bergson), ei saa piirduda metafoorsete kirjeldustega teoseväliselt positsioonilt keele ruumis. Peab saama metamorfiks teosele - metafooriks vaid iseenesele metamorfide ühises kronosevälises valgu(vus)ajas.
Et jääda elu- ja tõe-truuks (ja mitte -päraseks), peab intuitiivne kirjutus eksplitseerima teose primaarsed sünteesid ise-enese kujul. Et mitte piirduda seletamise ja kirjeldamisega, peab ta näitama – toimima performatiivselt. Ning nõnda – iso-operatiivselt ühte langedes oma metamorfiga – näitama esmalt iseendale. Sellises menetluses väljendub muuhulgas absoluutne austus ja sallivus “ainese” täiuslikkuse ja enesekehtestavuse suhtes. Kirjutuse ülesandeks saab siitpeale kunstiteose primaarsete ihasünteeside häälestamine. Loobudes subjekt-objekt-positsioonide eristusest struktuuris (keele ruumis), võib ta teose omadegaolu-sünteeside toimet eksplitseerida iseenese kehas. Sellega kaasneb nüüd ühte-aegu “meta”teksti teatav kestuslik, valgu(vu)slik objektistumine. “Alg”teksti – nüüd subjekti – energiavoogudel lastakse läbi kanduda enese kehast. “Meta”tekst aga andub “alg”tekstile, avanedes ja muutudes valimatult vastuvõtlikuks kõigile tähenduslikele kombinatsioonidele, mis tema pinnal motiveerimatult ühte langevatest tähendustest emaneeruvad.
Vaid selliselt – primaarsete, keele-eelsete sünteeside pinnalt võib objektiks saanud “meta”kirjutus enesesse lubada  hinnangu. Aga see hinnang saab olla vaid ühene – üleaegne ja mitte ülekohtune –  kirjutus saab enesele näidates konstateerida ainese absoluutset meeldivust.
Mitte: “ma armastan / põlgan seda” (mis pealegi – akusatiivi (süüdistava (lad.k.)) – kaudu saab jääda vaid suhteliseks – seni, kuni jääme aktiivseks analüütikuks; seni, kuni keel ei häälestu, ei saa meelsaks; seni kui teos ei meeldi).
...Aga: “mulle meeldib see!” (kus aluseks on see – teos / karakter / tekst, millega on ühte langetud keele-eelsetes meelelistes iha-sünteesides). Mulle meeldib kunsti tõde, sest meeldiv tõde on (minu) elus.     
Keelelisusest ja tõepära(stisuse)st vabades resentatsioonides teos elustubki – meeldibki. Meeldivus on absoluutne ja tingimusteta, kuna vaataja / looja jääb meeldija suhtes alati passiivseks. Meeldivusest võime seega kõnelda kui resentatiivsest passioonist.  Meeldiv teos ei meeldi “hästi” ega “halvasti” ega “mitte eriti”, vaid absoluutselt. Meeldivus on mõõtmatu ja skaleerimatu – looja ning vaataja kirg ja kannatus ühte-aegu. 
Aja ning ruumi lepitusena tulebki kõnesse (ning mitte “kõne alla”) homonüümiline võte, mis eksplitseerib karakterite (sõnad primaarses modelleerituses) kui tähendusetute diskreetsete kvantiteetide korduvuse samana  kirjutuse ruumis ning kordumise kvalitatiivselt (tähenduslikult, sekundaarselt modelleerituna) erinevana kirjutuse pidevuslikus ajas.   


Jätka violetiga: 1.2.4.1.1.
Jätka otse: (1.2.3.1.)