Sisukord:

 

1.2.3.1. Kel on soovi saada selgemat pilti resentatsioonide toimeloogikast pildi, keele ja mälu haptilisel väljal, sellele võib ülelugemiseks soovitada G. Deleuze’i “Taju loogika”, H. Bergsoni “Mateeria ja mälu”, M. Prousti “Kadunud aegu otsimas” või L. Carrolli “Alice imedemaal”.
Aga pole vist võimalik “kaotatud” pidevusvälja resentatiivset ihakogemust täpsemini sõnadesse panna kui seda teeb Jaan Undusk  romaanis  “Kuum”.  Üks peategelasi on teismeline punapäine tüdruk, kes satub kuuma suvepäeva õhtuhakul tagasi metsikusse  sirelivõssa, peitusemängu, mida seal mängiti tema enda Alice’i- eas. Undusk järgneb tüdrukule oma intuitsiooniga, jälitab kogemust kirjatähe varjuga:  
(Lubame omakordset vahelesegu, et pilt siinse jaoks selgineks – katsume õmmelda pildi siinse pidevusse.):

“See minek oli nagu peitusemäng. Oli ju temagi lapsepõlves olnud hekk ja aed. Ja kõik peitmiskohad muidugi teada (tavakeele turvalisus, vabadus transtsendentaalse tähistatava painest), aga kummalisel kombel lõi just see tõelise mängumõnu (plaisir du texte: mõnu ülekodeerimata “proosalisest” tekstist). Just siis, kui oli puhas tüdrukutemäng ja poisid oma ekstravagantsete otsingutega asjasse rabedust (diskreetsust; “saladust”, tähistajat) ei toonud (jutt on sestsamast rabedusest, mida üks poiss just parasjagu tsitaati torkides Unduski mänglevasse kirjutusse tekitab...). Üks jäi muidugi maja seina äärde lugema. Aga ülejäänud peitsid end vaikival kokkuleppel (vastastikuse mõistmise presumptsioon tavakõnes) sellesama parima läätspuuheki taha, mõnemeetriste vahedega, igaühel oma poos valmis. Vahetati ainult kohti eri peitmiste aegu (süntagma) aga kohtade valik (paradigma) jäi samaks. Niipea kui lugeja oli kümneni jõudnud, alustas ta peiduurgastest, kuhu keegi end kunagi ei peitnud. “Tühi!” hüüdis ta õhinal (rõõm edasilükkuvast tähistamisest / fantaasiatest läbi-langemine; ihaspüsija rõõm) Heki tagant kostis juba kihistamist (kihku), mis segunes suuremate turtsatustega, kui otsija viimaks hekile lähenes, näol ebaharilik muie. Ta hakkas käsikaudu hekki läbi kompama (haptilised resentatsioonid pinnal), lastes end juhtida kiljatustest ja naerust. Heki taga läks lahti kohutavaks rabelemiseks: roniti üksteise otsa ja selja taha, et pääseda otsija käe puudutusest (et pääseda interpreteerimisest /et jääda puudutust ihalema – et püsida ihas (haptilise kogemuse käsikaudsuse kaudseltmõtestatus, mida selgitasime reprode õigustuses)), käristati rõivaidki puruks (ühtseks abstraktseks TÄHENDUSmassiks valgumine / vormide alastumine pinnal). Kelle käest või jalast või juuksetutist otsija kõige enne kinni sai, see pidi järgmine kord lugema minema. Aga loomulikult mitte varem, kui kõik hekisolijad kinni olid võetud, kõik käed-jalad ära puudutatud (täielik ühte langemine puhta tähistaja pinnal). Taoline mäng küttis tüdrukud alati jubedalt üles, nad muutusid mõnikord metsikuiks ja jooksid isegi koduaiast välja (pagemine väljalt / ihale järele andmine). Nüüdki veel, sirelite all oma ujedusega võideldes, aimas Eneken salapäraseid raudu südame ümber.   
Ta tegi avastuse: plank vasemal pool lõppes äkki nagu lõigatult, isegi toestava postita ära, ees vohas aga sirelite tihnik (ruumi lekkimine pinnale). Võis minna suvalises suunas – aina sirelid vaatepiiri ees ja kohal (silmapinnal). Jäädagi sirelite sisse....” (Undusk 1990:143; minu vahelesegu – A.S.)

Situatsioon on ülimalt kontsentreeritud: peitusemänguga üheksandas peatükis jõuab lugeja / kirjutaja teose keskele – “Kuuma” kuuma keskpäeva, milles kirjutuse joon liigub varjuheitmatult. Kassimängus toimuv ei heida valgust ei endast ette ega tahapoole. Süžee ruumis ei too “Kassimäng” kaasa mingeid suhtelisi nihkeid. Narratiiv peatub kohatuks viivuks – ainsaks liikujaks siin(il) on mõtte ja tunde trükimust pidevjoon, varjuheitmatus keskpäevavalguses üle üheksa tiheda lehekülje.
Nõnda nagu on keskendatud kirjatäht (karakter) – on seda ka tähelkäija karakter: punapea, teose TÄHTsaim staar.
Punapea on Unduski objektitu kirjutuse keskne ihamootor. Peitusemänguga saab ta asetatud positiivse ihaldava loomise ainuvõimalikku sängi, milleks on sirelivõsa oma ääretus piirituses. See on narratiivis metonüümiliselt markeerimata mittekoht – reaalne sirelirägastik, mittemetafoorne utoopia, tõlgitseja desorientiir. 
Undusk eksitab süütu ihamootori ääretuse keskele, laseb tal kontsentreeritud piiritusest joobuda ja kaineneda. Kassimängu immanentne lugu püsib vaba käe ihajoonel läbi sirelitihniku, jälgib tüdruku puhta mõtte ja tunde liigutust –  kajastamata varasemaid arendusi makronarratiivis, projitseerumata reministsentsideks hilisemates.
Põõsad avanevad viivuks, et abstraktset joont läbi lasta ning sulguvad vaiksel krabinal; juhuslikud mälupildid avanevad ekslejale ning langevad tagasi endasse – déja vu pingestab olukorda vajumis. Genotekstuaalne tähistaja – ihaldav karakter – kerkib kirjutuse kehasügavusist pinnale pulseerima.
Kirjutaja langeb peitusemängus ihaldava karakteriga ühte, loobudes lembelugude käibesõnavarast, stampsümboolikast ja romantiliste allegooriate ühisvaramust. Ihaldaval kirjutajal on asja üksnes karakteri, mitte selle aluse, ülese ega tagusega. Ning karakter – punapea – saab kirjutuse pinnal ihaldusväärse sära ja erakordse selguse.


Jštka sinisega: (1.2.3.1.)
Jštka otse: 1.2.3.1.1.