Sisukord:

 

(1.2.3.1.) Karakter on kontsentreeritud, punapea kirjutatud neitsiduse ja süü vaheikka. Ning sirelivõsa pidevuses, ääretu hüümeni pinnal põleb autor ihast oma karakteri järele.
       Kuidas oleks olla teismeline tüdruk? – Undusk ei tea. Kuidas võikski Undusk seda teada? Ja Undusk ei söandagi tüdrukuks ümber kehastuda – siseneda sulega oma karakterisse, tema südamesse ja pähe, hinge- ja mõtteilma. Kirjutaja jääb sulega kõditama karakteri pinda – sest ta teab, kuidas on ihaleda
       Resentatiivses peitusemängus laseb kirjutaja kirjatähel/karakteril/punapeal teadlikuks saada oma süütusest ja süüst (mis avaldub karakteri omaenda süütuse üle reflekteerimise tõsiasjas) – ühte-aegu saab enesest teadlikuks kirjutaja – oma ihast, süütusest ja süüst .
Kassimängu peatükk võiks romaanis vabalt ka olemata olla – ta võiks olla omaette novell mõnes teises kirjakohas. “Kassimäng” toimiks omadegagi.
Aga just selles tema ilmtingimatu tähtsus ongi: karakteri omadegaolulises ühtelangemises iseenesega vallandub võimas loominguline potentsiaal. Keskpäevase kassimängu kuumast hõõgusest laotub teos üle poognate ette ja tahapoole laiali. 
Tõsi: puhta tähistaja siledalt pinnalt kirjutuse mittekohas tuleb ka Unduskil oma loominguline potentsiaal suunata tagasi teose struktuursesse, narratiivselt liigendatud ruumi.
        Resentatiivsele peitusemängule järgnevas toimubki juba rida tähenduslikke arenguid, milles sirelivõsa puhta tähistaja pind uuesti ruumi mõõtmed saab.

Passiivsetelt sünteesidelt aktiivsetele ehk: ühte küülikuurgu kaks korda ei poeta.
(Joone ülekirjutamine külvab vaid segadust.)
Pikalt küpsetab kirjutaja karakterit ihas – täitumatus peitusemängus – vaba käe joone unelevas pinnavirvenduses. Tekst hoiab tüdrukut omadega, hoiab iha alal – et alastuda võiksid tähendused. Peatüki teine pool tõstab karakteri kirjutuse pinnalt tagasi keele ruumi – sirelivõsa utoopiliselt pinnalt keele eksitavasse džunglisse. Enesekeskne ja -küllane saladusteta peitusemäng katkeb, nüüd tähendustatakse mängu kohta salapärase keeledžungli keskel. Kirjutatakse karakteri arengu huvides: teose teostumise / punapea naiseks kujunemise nimel. Aset leiab TÄHENDUSe ihasünteeside lülitus tähistamissünteesidesse. Ollakse ihas, ühte-aegu aga juba ka refleksioonis, juba tähistamises. TÄHENDUSväli on üks, aga tähenduste ruumi peegeldub juba ka teine.
Ollakse jutt ja ühte-aegu jutt: karakter on jutis, nüüd aga ka jutus.  Vaba käe iha-juti puhas liigutus liigendub olevikuviivuks ja mälupildiks ning reflekteerub liigutava jutuna “noorest armastusest.” 
Peitusemäng n aastat hiljem pole enam see, mis toona; enam ei mängita mängu, vaid peitmist, otsimist ja leidmist, enam ei ihata ihaldamist, vaid vastust oma ihale. Tüdrukul, tuleb välja, on tunded teise – ühe poisi –,  tähistajal oma “teise poole”, tähistatava vastu. Tüdruk ootab vastust poisilt, ihaldav karakter kinnitust kirjutajalt. Ja mõlemi ootuste täitmise / täitmata jätmise eest peab vastutama tema – Undusk. Tema on kirjutaja ning ühte-aegu oma kirjutuse protagonist Ruuben – noor romantiline armastaja. Tema vastutab karakteri eest, tema peab karakterile vastuse andma.
Iha ihaldamine, milles tähemärk tüdrukuga külgnevas karaktersuses valgus, saab objektseks ja tähistavaks  teine-teise ihaldamiseks. Ihast saab autori iha fantaasiakujundi vastu, saab karakteri iha fantaseeriva autori vastu. Ihale tuleb saada vastus, et karakter võiks vormuda figuuriks. Ja et vormumine ülepea aset võiks leida – et vastus võiks saada –  tuleb vastutustundlikul kirjutajal karakterile välja võidelda koht päikese all:

“Sest eespool huilgas vabanemislagendik. Seal ei kasvanud mitte ühte-ühte-ühtegi sirelipõõsast. Tüdruk ei mallanud enam oksi tõsta, tungis neljakäpukil viimastest põõsastest läbi. Need olid kui nimme eriti sitke kiuga. Ta jõudis ristkülikukujulisele rohuplatsile, mida neljast küljest piiras sirelivõsa. Kuid see ei lugenud esialgu, sest nüüd oli tal vähemalt koht päikese all.” (Undusk 1990: 145)

Sirelirägast vaba pind on nimelt koht päikese all, sinna on sihitud, sinna on välja murtud.
 On murtud ennast välja puhta tähistaja väljalt.  Ning:
On murtud puhta tähistaja välja ennast – sile tasapind on murtud keele ruumiks -kolmemõõtmeliseks narratiivseks elementaar-origamiks, mille ainsa sirge murdejoone ühele poole  jääb tähistaja, teisele tähistatav. 
Pindne karakter on murdunud figuuriks ruumis, tähendab: on murdutud ihast välja – välja päikesest, sihitust valgu(vu)sest ajaskohta päikese all keele ruumis
Karakterist saab malevigur ning puhta tähistaja pind muutub selgelt malelaualaadseks lookuseks:

“Ta jätkas teekonda suunas, mida pidas õigeks, proovides aeg-ajalt siiski oma liikumisjoonisesse haake teha, sest otse minna ei oleks nagunii õnnestunud, aga teadlikud kõverad võisid säilitada lõppkokkuvõttes tasakaalu. Ent ei pääsenud ka kohustuslikest kurvidest.” (ibid.:144 (minu sõrendus)

Ristkülikukujuline rohuplats keele ruumis – figuuri oma ruuduke malelaual, mis annab talle valikud liikumiseks siia ja sinna, annab vabaduse hulgaliste valikute vahel: “See magus sõna – vabadus. Vabadus teha kooke; kohupiimakooke, õunakooke, vahukoorekooke, kreemikooke... Vabadus keeta seljankat, neerusuppi ja kiskuda eneselt kestendavat nahka, vabadus nutta ettevalmistuslehele, vabadus värvida kaenlakarvu, vabadus põletada trükitud paberit...” (ibid.: 145)
Ihaldavale kirjutusele on päikese alla kohastatud karakter ning keele ruumi kohastatud valikud  teadagi surmaähvarduseks.
Iha on petetud – ning figuur peab omal nahal tundma saama, et valikuvabadus päikese all on pelgalt suhteline vabadus, (et aheldatud ollakse valikute vahele; et tõeliselt vabana ollakse vaba valimisest kui sellisest) et saamis- ja andmisrõõm partnerile malemängus on hoopis lahjem nauding kui andumisrõõm ihale. Anduda ihale, see on: püsida päikeses – “mitte ihale järele anda” (Lacan), mitte jääda maha ihast “kohta päikese all.”
Iha peab figuurile omal nahal tunda andma, et malelauaks loetav keel pole vabadus, vaid piiratus – piiratus niipea, kui temast mõeldakse vabadusena.    
Sirelivõsa malelaud ilmutab  nüüd ootamatuid planke ja piirdeid:

“Ta tormas neljakäpakil tagasi sirelitesse, tungis edasi senikaua, kuni laup vastu planku kopsatas, ja hakkas siis piki plangu äärt liikuma. Plank oli mingi osa sellest varjatud elust, millest ta aru ei saanud. Ta oli nii ligidal lagendikule ja nii kõrge. Kus oli ta varem olnud? Esimene nurk saabus varsti, siis teine. Tüdruk jäi põlvedele istuma ja nuuksus. Polnud mingit kahtlust – ta oli sisse piiratud.” (ibid.: 146)

 Vastupanu kohatakse võsa piiridel ning liikumisel võsa enese sees. Vohav orgaanika sekkub otsinguisse: põõsad on “nimme eriti sitke kiuga” (145);  “sirelitüükad kriipisid n i m e l t  tema käsi ja jalgu. Siiski oli ta kindel, et pole kaotanud õiget sihti, ehkki kohtumine konnaga oli jätnud halva maigu suhu...” (ibid.: 144) (Kus on Undusk, kus teejuht, autor välja! – näib, et ihalev ibid on ta päriselt enda varju jätnud.)    
Kirjutus jätkub. Ekslejat hoitakse mängus, vastus / vastane ei anna ennast kätte. Seni, kuni otsing on sihipärane, jääb vastus saamata.
“Noor armastus” ongi iha, mis jääb realiseerimatuks raamatu lõpuni. Iha avaliolek kirjutuse pinnal saab teoks saladuse säilitamise hinnaga narratiivis.
        Toonases süütus peitusemängus ei olnud saladust, mida paljastada – oli paljas mäng, olid vaikivad kokkulepped.
Eesmärk, mis tekib figuurina naasnud karakteril – kaotatud lapsepõlve sattunud tüdrukul, rüvetab mängu, mitte ei pühitse seda.
(Selline on ka iha vastulause Heideggerile: eesmärk rüvetab abinõulisuse.)
Sest rüve on eesmärk ise. Rüve on tõotus ja teotus: leida ihale vastus – lõpetada mäng, väljuda sirelivõsa igavesest pühapäevast. 
 Ainus eesmärk, mis saab kirjutusele nüüd olla püha, on: püsida ihas, püsida elus – püsitus valgu(vu)ses. Ning see ainueesmärk pühitseb ka narratiivi tekitatud abinõu: saladuse narratiivis, millega heidutada figuure, lastes neil otsinguid lõputult jätkata – saladuse, mis lükkab tähendusi erinevuses edasi –  saladuse millel TÄHENDUSE valgu(vu)s võib kesta: “Kuid teda heidutas mõte sellele, mis oli teisel pool planku. Äkki seal oli midagi. Äkki seal juhtus midagi. Ta mõtles järele. See käis talle üle jõu.” (ibid.: 146-147)
Teispool planku –  keeleruumi piiri / malelaua serva –  seal ei ole midagi, mille kohta võiks tüdruk informatsiooni saada.
Teispool planku, seal on puhta tähistaja pind.  Aga kõik otsused ja otsingud; kõik see, mis on ja juhtub ruumis siinpool planku”, juhtub just tänu tollele puhtale eimidagile plangu “taga”.
Sealpool on “koridor linnas, kus valgust jäi üle”, siinpool on “oblika aas”, siinpool on “hapu ja hää.”


Jštka sinisega: 1.2.3.2.
Jštka otse: (1.2.3.)