Sisukord:

 

1.2.3.2. (“Metodoloogia”)  Pilt ei helise kirjatähe kaudu. Ei helise seni kui kirjakeel ei lange enesega helisemises ühte – see on: seni, kui keel ei saa ise-enese metafooriks.
Valgu(vu)s ei ole kontseptuaalne –  “haptiline” kui teatud kvaliteedi tähistaja säilitab diskursuses oma kontseptuaalse keeleruumilise jäikuse. 
Valguma saab diskursus keeleruumi läbi lekitavates homonüümilistes operaatorites. Ning ses-samas valgu(vu)ses saab temast mudel iseenesele.
Selline kirjutus on metafoorne üksnes enesekohaselt erinevuslikuna. Ta ei ole enam kogum ruumilisi sarnasusi tunnistavaid kujundeid, vaid metafoor, mis esitab iseend ise-enesest erinemise kaudu.
Operaatorite “nagu-sus” ei ole keeleruumiliselt kujundlik, ta saab nähtavaks kirjutuse ajas. Aeg saab nähtavaks taastulevates kvantitatiivselt samakujulistes ja -kõlalistes, kuid tähenduslikku kvaliteedierinevust ilmutavates homonüümides; aga samuti mittehomonüümsetes operaatorites nagu puu või vesi, mis annavad järele oma esmapilgul eksklusiivselt sümboolsena näivale tähistavusele (metafoorina keeleruumis), saavad aimama kirjutuse enda protsessuaalselt kasvavat / ihaldavat / hajuvat struktuuri ja muutuvad selle keha pinnal “ikooniliselt” nähtavaks – saavad kujundiks kirjutusele endale.
Kõnealused operaatorid ei ole ruumimetafoorid just oma püsituse tõttu: töö ei ole nagu puu – ta kasvab puuna; ei ole nagu vesi, vaid voolab veena; pole nagu fraktal, vaid avardub fraktaalse väljana; õmbleb niidina, ühte-aegu niites ja niitudes niiduna; otsustab otsusena lõputut otsustamist jne.
Ei saagi ju olla nagu puu, kuna puud ei ole – puu on kasvamine (mitte olem’as, vaid  ihaldavas vajum’is on puu – vt fn 18). Seisundilistele sarnasustele rajanevaid metafoore asendavad siinses protsessuaalset külgnevust kandvad metamorfid. Metamorfse külgnevuse puhul aga pole mingit pistmist morfsuse kui sellisega – teos on nii-nimetatav iso-operatiivsus, mitte isomorfia. Loomise protsessi isooperatiivsus saab nähtavaks kirjutuse ja puu, kirjutuse ja veevoolu, kirjutuse ja maali passiivsete sünteeside külgnevuses – nende vahetus ühtelangevuses.
Viimaks: kõik kasvu, iha, hajuvust ja pihustuvust tunnistavad metamorfid langevad isooperatiivsuses ühte – uni-versaalsesse valgu(vu)sse (vt fn 115). Operaatorite nominaalse paljususe tingib töö enese kasvuiha, iha enesest erineda.
Juri Lotman teeb tabava tähelepaneku üldisusoperaatorite nagu maja, tee, lava, leib etc. toimimisloogikast, kirjeldades seda nukkude positsiooni näitel kultuuriruumi aktiivsetes sünteesides:

“Mida olulisem on antud kultuuri süsteemis mingi mõiste otsene roll, seda aktiivsem on ta metafoorne tähendus, mis võib “käituda” koguni erakordselt agressiivselt, muutudes mõnikord kõige oleva kujundiks.” (Lotman 1990: 386)

Formuleerimaks primaarsetes sünteesides teostuvat, piisab mõnest lihtsast asendusest toodud tähelepanekus: mida olulisem on kultuuri süsteemis mingi mõiste kaudne (metafoorne) roll (nagu puu; nagu vesi), seda aktiivsem on ta metamorfina, mis võib käituda koguni erakordselt agressiivselt, muutudes mõnikord kõige valguva metamorfiks.
Ühes asendustega taandasime metafoorse tähendustamise keelelist modelleeritust markeerivad jutumärgid “käitumise” ümbert. Metamorfid käituvad tõesti ja päriselt, mille pelga tõepära teenritena. Metamorfid käituvad – ning käivitavad seeläbi performatiivse tähendusloome.
Õigupoolest peaksime formuleeringus tegema veel ühe olulise kohenduse: agressiivsust ja dominatsiooni kohtame ainult keelelistes tähistamissünteesides. Agressor on metafoorne puu (kirjutus), mis kirjutab / hõivab “kõige oleva kohta”. Metamorfina langeb puu (kirjutus) enesega ühte – agressiooni asemel teostub loomise ja kasvuiha.   
Lühidalt: siinsetes sissevaadetes primaarsetesse sünteesidesse asendavad sümboleid ja metafoore metamorfsed operaatorid; allegooriat ning isomorfiat aga isooperatiivsus. 

Kahjuks ja õnneks ei ole aines teinud kirjutajale mingeid ettekirjutusi käesoleva töö struktuuri osas. Eneseteadvuseta TÄHENDUSe valgu(vu)s, mida uurime, ei või anda ees-kirja – ta ei tunne kirja – ta on loodus ise.
Seetõttu on ka siinne oma avarduvas fraktaalses lõpetamatuses loomulik nagu loodus ise – käes olevana on ta oma loomulikust ihast ja kasvamisest välja lülitatud. Tema valgu(vu)st võib nentida vaid minevikuvormis: “valgus” – see on lõpetatud.
Käes-olev kaantevaheline on varrelt murtud päevalill herbaariumis – elukas bestiaariumis – sada Saare lehte! sajajalgne formaliinis – sõnajalgne (vt repro XVI 3.)
Loobumegi võõrakõlalisest footnote’susest emakeelse loomuliku ja loodusliku sõnajalgsuse kasuks. Footnote’i tõlkimine sõnajalaks on adekvaatne tavakeele “loomulikul” (sekundaarselt modelleeritud) mittekokkuleppelisel tasandil (kus “footnote” tõlkub “joonealuseks” (olukord, mida topelttinglikkuse tõttu võiksime nimetada tertsiaarselt modelleerituks)).

Metamorfsuse kaudu sõnajalaga leiab loomuliku põhjenduse (loomulikust ja äraspidisest põhjuslikkusest vt fn 63) ka käsiloleva aruandliku välja (mis tinglikult nimetub “metodoloogiaks”) leidumine mitte käesoleva “alguses” – sissejuhatuse ja sisu vahel – vaid just siin, kus / millal ta parasjagu on (veel praegu, muide, teadmatuses oma leheküljenumbrist). Töö ei ole kasvatatud eesleiduvale plaanile – ta on kasvanud ise-enesest.  
Intuitiivne arutlus oma lõputus otsustamises (vt väljad 1.2.4.1.1.; 1.2.4.1.1.2.) töötab iso-operatiivsena fraktaalsete eluvormidega looduses. Kirjutuse ahelast väljandamise läbi saime sellele intuitsioonile kinnitust –  alastus kirjutuse metamorfsus sõnajalgse fraktaliga. Kirjutuse “metodoloogilise eneseõigustuse” võinuks käesoleva peatüki loomuvastane projektsioon töö algusse vaid nurjata, reetes, normaliseerides ja raamistades tema protsessuaalse performatiivsuse.  Performatiiv kui selline aga tingib, et meetod on “alati juba” ja jätkuvalt väljandudes meetodiks saav, väljendades end reflektiivsena üksnes tagasivaateliselt sattumuslikul viivul.

Oleme elava mõtte püsistanud väljenduslikesse peatükkidesse, peatükid omakorda väljandanud põrandale. Sõnajalg on varrelt lõigatud ja seatud paberil mudeli staatusesse. Ta on mudel elus sõnajalale, ühte-aegu esitub aga metamorfina käesolevale kaantevahelisele, mis omakorda on mudeliks iseenesele kui elusale ja valguvale käsilolevale.
Ja mida mudeldab sellisel juhul käesolev kirjutus “kui sõnajalg” – risoomilt maha lõigatud kaantevaheline – oma võimatus ruumilises fraktaalsuses? Eks elavat fraktaalset keeldumisest keelduvat mõtet – eks kirjutaja meelekeha ennast.
Siit võime visandada ainuvõimaliku misé-en-scène’i korraldamaks diplomitöö kaitsmist – ainumõeldava tõekriteeriumina püstituks presentatsioonil komisjoni ette kaitsja elav keha – elav sõnajalg, mille projektsioon – väljandatud diplomitöö (vt repro XVI 3.) – laotuks tema jalge ette; peatüki 0 ja varvaste kokkupuutepunkt märgiks siin samaalgupärasust – lõigatust risoomselt mittelineaarselt mõttelt.
Aga mõte ise – või siis tema peatub – või siis tema kaante vahele kinni jääb... Siinsamaski, just kaitsmise aegu on ta meiega – elav mõte tolle elava keha elusas peas, mis (pea)tükk-tüki haaval põrandale väljandatud. Elav mõte kirjutab ennast peas edasi – lõpmata toore ja rohelisena – lõputus otsustamises  “alati juba” valmina.
Teos ja teostaja on valmis enese-kaitseks.  Ainsaks tõekriteeriumiks kirjutaja peas elava TÄHENDUSe ning põrandale TÄHENDUSeks väljandatud lineaarsete peatükkide korrelatsioonis saab nüüd olla projektsioon puhta tähistaja “neutraalselt pinnalt.”  Ei “kaitsja”, “oponendi” ega “komisjoni” argumentidel pole selles olukorras maksvust.
Kirjutus on päästmatult välja rebitud varjuheitmatust keskpäevaviivust (vt. väli 1.2.4.1.1.1.). Hommikune või pärastlõunane päike langeb läbi auditooriumiakna kirjutaja kehale ja heidab varju tema ette laotatud peatükkidele. “Kaitsmine” algab ja lõpeb viivul kui leiab aset tähistaja ning tähistatava performatiivne kattumine.
Ja vaata: vari libiseb mööda põrandat ning komisjon on sunnitud märkima: teatud punktis võib teil ju õiguski olla.
Ja sellest mõõtmatust ja hindamatust punktist on kaitsjale rohkem kui küll. Mistahes skaleeritud hinnang, olgu  “A” või “F”, on ainult jutumärkides täht, tähendusetu “diferentsiaaltunnuste kimp.”  Rist kaitsja seljal, mille aknaruutude vari joonistab, on pelk projektsioon – märtrisurm mistahes hinnangust väliselt positsioonilt elatakse üle, krutsifiksi vari libiseb jälge jätmata üle selja.


Jštka sinisega: 1.2.3.3.
Jštka otse: (1.2.3.)