Sisukord:

 

1.2.3. Resentatsioonide loogika
Resentatsioon on lisand-taandeliselt ühtne jagatud kogemus, mil (millal / milles) vormid ja tähendused (lisand) alastuvad värvi ja joone valgu(vu)ses (taand).
Resentatiivses kogemuse absoluudis taandub põlvnevust ja eelnevust märkiv  pre –suhe kui matemaatiline muutuja. Kogemus leiab aset aioni ajas, mil kõik kronoslikud suhted ning (keele)ruumilised kokkulepped relevantsi kaotavad. Pre-individuaalses puhta tähistaja kogemuses taandub seeläbi jäljenduslikkus ühte-aegu individuaalse väljenduslikkusega:

Jagamistehte  “tulemiks” on puhas lugeja  ilma nimetajata. (Resentatiivne lugemiskogemus eksplitseerub sõnasõnaliselt, laienedes ühte-aegu sünesteetiliselt kogu preindividuaalsele (ühes nimetamisega taandub tõlgendamine, kirjeldamine ja sümboliseerimine – analüüs kui selline)).
Resentatiivsus iselomustab ühtset dünaamilist kogemust, mitte objekti või nähtust kui üksust. Seeläbi on mõiste tinglikus külgnevuses subliimse või epifaanilisega, pigemini  kui realistliku, barokse, romantilise või ekspressiivsega.

Resentatsioon ei kirjeldu taas-esitusse või taas (kohal-)olemisse seaduvana. Selliselt iseloomustub re- presentatsioon – jäljendaja saab jäljendatavaga ruumilisse kaas-olemisse.
Selmet kehtestuda (heideggerlikus) olem’as, leiab resentatsioon aset vajumis (vt fn: 18)
Resentatsioon on taas-tundmine (ressentir – tundma (pr. k.) prefiks re- osundagu tunde taas-tumisele korduvuse läbi). See, mis taas-tundub, on TÄHENDUSe valgu(vu)s. Resentatiivne on taas-tundumisse-sattuv – seadumise, seade (kompositsioon) ega seadustega (perspektiivireeglid)  pole siin pistmist.
Resentatiivses taas-tundmises ja taas-tundumises puudub subjekti-objekti-suhe. Teoksil on iha ihaldamine, milles aktiivne ja passiivne ollakse ühte-aegu.
Resentatiivne kogemus on protsessuaalne kaasa tundmine: “sümpaatiliselt aktiivne” (bergsonliku intuitsiooni tähenduses) ning passiivne (compassion).

Resentatiivse kogemuse tundlikku (ressentir)kontiinumit stabiilseks ja manipuleeritavaks seisundiks seiskavas analüütilises teadvuses saab resentatsioonist  ressentiment (salaviha, vimm (pr. k.)). Ressentiment aga iseloomustab sel juhul juba mitte kogemust, vaid aru enese paindumatut positsiooni, millelt protsessi on püütud mõistesse haarata – lõigata kogemus selle loomulikust (verbilisest) pidevusest keelelisse (nimi- ja omadussõnalisse) jäik-tähistavusse. (Ressentiment on ikonograafi kujuteldav vimm ignorantse preikonograafi suhtes, kelele sekundaarselt kodeeritud kaudkõne korda ei lähe).
Resentatiivne kogemus ise ei kirjeldu üksusliku seisundina, kuuludes kõne-alusena “puhta psühholoogia valdkonda”. [46]  Puhtad psühholoogilised seisundid “ei alga ega lõpe, vaid paiknevad üksteisesse (langevad ühte – A. S. )”(Bergson 1959a.: 2)

“Analüüs tegeleb liikumatuga, samas kui intuitsioon asetub liikuvusse ehk teisisõnu kestusse. Siin on hästi selge eraldusjoon intuitsiooni ja analüüsi vahel. Reaalse, elutu, konkreetse tunneb ära selle järgi, et see on muutuvus [variabilité] ise. Elemendi tunneb ära selle järgi, et ta on muutumatu. Ta on juba määratluse järgi muutumatu, sest ta on skeem, lihtsustatud taasloomine, tihti lihtne sümbol, igatahes mööduva tegelikkuse kinnipidamine. Kuid on ekslik arvata, et skeemidega saab taasluua tegelikku. Me ei väsi seda kordamast: intuitsioonist võib üle minna analüüsi, kuid mitte analüüsist intuitsiooni. Muutuvusest võin ma saada nii palju muudatusi, kvaliteete või teisendusi kui vaja, sest need on ainult analüüsipoolsed liikumatud vaated intuitsioonis antud liikuvusele. Kuid üksteise külge liidetud teisendused ei anna midagi, mis sarnaneks muutuvusele, sest nad polnud selle osad, vaid elemendid, mis on hoopis midagi muud.” (ibid.: 8 (minu sõrendus – A. S.))

Resentatiivne taastundmine on ühte-aegu ta’s-tundmine (vrdl: “see-stumine” kui “teine-teisest sisse võetus” väljal 1.2.1.). Ning kaastundmine ühte-aegu kogu aegruumilist sünesteetilist pidevusvälja kaasa haarav ka-s-tundmine.
Resentatiivses taastund(u)mises tundub kunstiteos aktiivselt meelelises mõttes (meeldib); jäädes ühte-aegu tunduma keelelise ühetähendusliku määramatuse mõttes.
Taastulevad resentatsioonid leiavad aset preindividuaalses jäljendus- ja väljendus-eelses: teos (teoksil) on sümboliseerimatu – aru (arv / figuurid / vormid / tähendused) on edasilükkuvalt saamises. Resentatiivne kogemus – see ongi tõeline aru-saamine teose preikonograafilistest TÄHENDUS-sünteesidest.

Resentatiivse kogemuse võimalikkus lisand-taandelisena, see on: keele-olendi (tolle, kes märgitseb, kirjutab, ja kirjeldab ühte kohta) pidevuslik  koosolu (koosolust ja co’s-olust vt väli 1.2.1.) meeldivaga, mis tekitab ühte ühte.
Resentatsioonid võivad aset leida “tänu” passiivsete analoog-ühenduslike iha-sünteeside ning diskreetsete sekundaarselt modelleeritud sünteeside omavahelisele pidevuslikule koekstensiivsusele [47], mis pre-fikseeritud suhteid ei tunne:
Bateson:

“Kui verbaalne keel oleks mingiski mõttes evolutsiooniline asendus suhtlusele [mitteverbaalsete] vahenditega ..., siis võiks eeldada, et vanad ... süsteemid on märgatavalt mandunud. Ilmselgelt nad ei ole. Pigem on inimeste [mitteverbaalsed märgikasutused] muutunud rikkamaks ja keerukamaks ning [mitteverbaalne suhtlemine] on õitsenud kõrvuti verbaalse keele arenguga.” [48]  (Bateson 1994: 114; via: Sebeok 1994)  

Oma sümboli-eelse ning “pre-re-pre-sentatiivse” kommunikatiivsuse läbi leiavad resentatsioonid aset kristevalikus genotekstuaalsuse vallas. Ja ometi tuleb ka siinsel kirjutusel läbivalt hoida enesedistsipliini; tuleb arvestada, et “tähistamisprotsess sisaldab mõlemaid – genoteksti ja fenoteksti, see ei saaks toimida teisiti. Kuivõrd nimelt keeles realiseeruvad kõik tähistavad operatsioonid (isegi kui ei kasutata lingvistilist materjali). Ning just keele aluselt võib teoreetiline lähenemine üritada neid operatsioone tajuda.” (Kristeva 1984: 88)
Kirjutades resentatiivse kogemuse kohta sümboliseeriva keele kaudu, kasutame homonüümilist võtet, mis performatiivse ühenduslülina kahe paljususe vahel pidevust alal hoiab – olles seega semiootiline par éxcellence:

“See (semiootiline – A. S.) eksisteerib praktikas üksnes sümboolse sees ning vajab kohta sümboolses, et omandada kompleksne artikulatsioon, mida me temaga seostame muusikalises ja poeetilises praktikas” (ibid.: 68) (argumentatiivse dialektika ülesuse tingimusest, mille seab teoreetilisele käsitlusele pidevuslik aines, vt ka väli 1.2.4.1.1.2. )

3D-illusiooni optilise käegakatsutava tõepäras(tis)use kõrval on resentatsioonides teos ka käegakatsutavus selle tõeses tähenduses – käega katsutavus TÄHENDUSES. See on käega katsutav aistilisus igas pastoosses värviplekis ja nõrguvas nires; söetolmu lõhnavas jäljes; igas jõnksatuses, mis irdub perspektiivsest sirgjoonelisusest ja tunnistab kardiogammina vere tukslemist maalivas käes.
See on haptiline väli; on silmapind, millel puuduvad kauguse / läheduse kategooriad; millel pilgule ette ei fikseeru (pildi)ruum, vaid väli ise. See on aistiline silmapind, mil reflekteeriv nägemine jääb sekundaarseks – on väli, millel pildiruumi sügavuse kajalood ütleb üles –  mil nii kunstnik kui vaataja peavad liikuma käed ees.
Sel väljal pole asetusi ega konfiguratsioone; pole lineaarsust ega lugusid – seal on värv ja joon, mis on alasti ja ei osuta millelegi peale iseenda alastuse, ei millelegi välja peal peale välja; ei millelegi väljalt väljas, lõuendi taga, Saussure’i paberilehe teisel poolel, visuaalsete või keeleliste ja kokkuleppeliselt diskreetsete referentside malelaual. Sest tähistamisahelast välja(le) murdunud pind on absoluutne väli(sus), puhtad intensiivsused – kromaatiline dispersioon pidevuses.
Kolmedimensionaalsuse illusioon pihustub pindseks, tähistamise ruumi sügavusjooned ujuvad vesikirbuna lõuendi pinnale virvendama; eesmärgipärane lineaarsus murdub kokkulepetest, liigestest ja vormidest välja(le); lausutud/kirjutatud  sõna murdub tagasi TÄHENDUSEKS, puhtaks sümboliseerimatuks erinevuseks; iga tähendus, figuur ja vorm osutub resentatiivses valgu(vu)ses sõnamurdlikuks. Kogu ajaloolis-religioosne värvide sümboolika, värviperspektiiv ja varjude modelleeritus murdub tagasi spektriks, mille läbi paistab valge valgu(vu)s väljal; tähenduslikud aktsendid, laigud ja läigatused minetavad oma reflektiivse kvaliteedi ning astuvad afektidena silmapinna abstraktsesse tantsu. (vt. repro III. 1. ja III. 2. )
Peame pisut täpsustama haptilisuse mõistet, et õigustada siinsesse inkorporeeritud reproduktsioone. Väljendasime mõtet, et haptilise kogemuse tingimuseks on pinna konkreetsus – abstraktse TÄHENDUSE reaalruumiline, otseses mõttes käega katsutav kohalolu –  et kompavad sõrmed võiksid vastuse saada puudutust ihkavalt ning ennast reljeefsena sõrmedele vastu sirutavalt värvilt ja joonelt.
Kuid kui nii, kas ei peaks siis reprode asemel töö vahel leiduma piletid resentatsioonireisile Louvre’isse või Ermitaaži... – salamisi pilte näppima?
Tuleb täpsustada, et kõneldes haptilisest, jääme läbivalt kujundlikuks ja analüütiliseks: kirjutame kogemuse kohta – uurime valguvust “kirjatähe varjust”


Jštka punasega: (1.2.3)
Jštka otse: 1.2.3.1.