Sisukord:

 

(1.2.3.) Haptilisus on siinses kontsept – mitte operaator, millelt võiksime oodata metafoorset, mittekujundlikku toimimist. Niipea kui teeme haptilisusest juttu, pole ta enam puhas tähistaja, millega kirjutus langeks ühte. Ta võib siinsele jääda atribuudiks (nagu valgu(vu)s valgusele), kuid mitte operaatoriks performatiivse tähistaja tähenduses (nagu seda on valgus, väli, puu, niit, päevalill etc).
Ühte langemine haptilistes resentatsioonides on võimalik ka reprode puhul. Et esitame nad siin kujundliku materjalina haptilisuse kohta tähendab ju õigupoolest puhta tähistaja esitamist tema enese tuletise – haptilisuse – atribuudi e. tuletisena. Sellistes operatsioonides avaldubki resentatiivse menetluse lisand-taandelisus.
Näpud pole tegelikult mängus – puutuja on pilk. [49]

Nii laieneb haptilise kogemuse võimalikkus ka “digitaliseeritud” pidevusele – reprodele, millel puudub reaalse värvi pastoossus. Pildi primaarselt modelleeritud keelt tegelikult ei sõrmitseta, et teos helisema panna. Pilt paistab – keel heliseb ise. Kuid pilt ei helise kirjatähe kaudu, mis kirjutab helisemise kohta. Mitte juhul, kui kirjakeel ei lange enesega helisemises ja paistmises ühte. Mitte seni, kui teoses esituvad metafoorid välisele – alles siis, kui temast saab metafoor ise-endale. Selle saamises väljandub teos nüüd omakorda metamorfina loodusele enese primaarsele modelleeritusele – loomisele selle universaalsetes valgu(vu)s-sünteesides.  


Jštka punasega: (1.2.3)
Jštka otse: 1.2.3.2.