Sisukord:

 

1.2.4.1.1.1. Jätkame passiivsete sünteeside pinna uuringuid. Pidevusvälja kandvuse huvides tuleb jätkuvalt nüansseerida, jätkuvalt pinda käia.
Peaksime veel valgust heitma varju-problemaatikale, vastamaks lääne metafüüsika platoonilis-ikonoklastlikule doktriinile: varju varjuks saab kunstiteos alles tõe-poolest temasse puutumatutes sekundaarsetes sünteesides; positiivse loomise protsessi kunstniku valgustav ja varjutav roll ei puutu;  kunst ei ole kurjast ...ega hääst.

Lüngast looja  hirm (sotsiaalsed sünteesid) (vt ka fn 72

Hirm suutmatuse ees üle hüpata iseenda varjust saab tekkida vaid tollel, keda valgus ei läbi – taolisel, kes pole läbipaistev – taolisel, kellelt langeb vari. Vari omakorda langeb alati aktiivsete sünteeside plaanile, [59] kuna ta on koeksistentne varju heitja kehaga – ei erine sellest mitte (passiivsete sünteeside) ajas, vaid (aktiivsete sünteeside) ruumis. Vari on kvantitatiivne ruumierinevus; on subjekti kui jagamatu (individum) ruumiline haru. Samajuursuse tõttu on vari seega subjekti pelk mehaaniline reproduktsioon. Varju heitmine ruumi konstitueeribki nähtavasti subjekti – loomine lülitub preindividuaalsest vallast aktiivsetesse jäljenduslikesse ja väljenduslikesse sünteesidesse, millele Freudiga nõustudes omistame juba tingimatult kompensatoorse iseloomu.
Kunstnikul on äng võimetusest realiseerida projekt süntagmateljel, siht diskursuses – hüpata üle enda varju; ning mitte väiksemas ängis on ta sunnitud pagema oma staatuse [60]  koormat kandes, sotsiaalsete nõudmise ja ootuste ning tehtud tegude kui iseenda varju eest.
Vari on kunstniku ette-heide (pro-jeté) iseendale – süü ja kannatus. Projekt plaanil on hirmuäratav. Selles on jäljendava kunstniku hirm, kes soovib maksimaalset tõepära jäljendatava suhtes. Projekt plaanil on kunstniku ruumilisest kehast lahus – on temast silmnähtavalt eraldi. Ja vari on jäljendajale ettekirjutus erinevus ületada.
Ometi on tõsiasi, et erinevuse ületamise hirmus tunneb jäljendaja eelkõige hirmu võimetuse ees eneseületuseks – nähes, et “see kõik (erinevus, vari) on kinni minus eneses!” Ettekirjutus erineb minust – on midagi mulle võõrast, ...aga ometi mitte täielikult – ometi olen tema küljes kinni.    
Kunstnikust saab tema enese jaoks kangelane ja märter. Samajuursus, mis kunstnikku tema varjuga seob, tekitab projekteerija teadvuses paranoilise situatsiooni: jäljendusliku erinevuse hirmus tuntakse eelkõige hirmu erineda iseenesest.
Pintslilt langegu surma vari kujutatavale – igas vormis, kontuuris ja kujundis peab seiskuma elu / värv / valgus... – et surematu kuulsus võiks osaks langeda auahnele kunstnikule. Eneseloomise ja –ületamise sundimatusele liitub projekteerija töös tahe, sund ja õud kontrollida, haarata ja hõivata keskkonda; seisata valgu(vu)s; kujutada / täita ühte kohta – ja see paneb tema pintsli hirmust värisema. Omaenda varju näol, tol näotul ja tumedal, vaatab talle vastu surma vari.
Ja varjul on pikad jalad – nii jälitataval kui jälitajal. Ei teda ületa, ei edesta; ei tema eest page... Mida pikem on vari, seda pikemad jalad – mida pikem perspektiiv, seda väiksemad väljavaated.
Või loobuda väljavaadetest ülepea... Heita end varjule – saada varjuga üheks, samastuda oma reproduktsiooniga ruumis – täita oma projekt iseenda kehaga. “Olen kunstnik!”, lüüa endale rusikaga vastu rinda ja nõuda, et seda aktsepteeritaks...
See on: samastuda oma enesekujutelmaga – oma minapildiga imaginaarses (Lacan). See on: jääda haigeks, selmet paraneda. Selmet haigeks saada – üheks oma sümptomiga Reaalses, mitte projektiga imaginaarses (haigeks jäämisest ja saamisest vt väli 1.2.4.1.).  Varju heitjale pole lohutust.

Positiivne loomisrõõm (iha-sünteesid)

Pilk / pintsel / lõuend – silmapindade ühte langemine: isend, kes erineb ise-endast ajas, varju ei heidagi. Erinevuslikus väljanduses harunetakse aeg-valgu(vu)ses, so: valguse enese kiirusel. Ollakse läbinisti läbipaistev – millest siis vari!? (varju heitmatuse ajadimensioon).
Teos on positiivne loomisvalu, mitte hirm või kartus. Rõõm! Enese ületamine aeg-valgu(vu)ses – elus, ja enese varju ületamine ruumis –  plaanil: need on kaks iseasja.

“Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: Vaata, ütles ta, mina olen see, kes ikka peab iseennast ületama.” (Nietzsche 1993: 76)
“Ärgu olgu siitpeale teie au mitte see, kust te tulete, vaid – kuhu te lähete! Teie tahe ja teie jalg, mis tahab astuda ülemale teist endist, – see olgu teie uueks auks!” (ibid 1993: 135)

Pilk / pintsel / lõuend – silmapindade ühte langemine. Vaade lõuendile seniidist, piki pintsli telge – vaid nii ei heida pintsel varju, vaid nii püsib kunstnik loomise viivus (varju heitmatuse ruumidimensioon). Vaid pintsli taandumisel kihutavaks mõõtmeteta punktiks kaotab loomine instrumentaalse loomu. (Kosmose)odüsseia lükkub igavesti edasi – pattulangemist pole kunagi juhtunud; pojad pole tõusnud isade vastu; Oidipust pole sündinudki ja väike Sigismund pole ühte-aegu  kunagi sattunud vanemate magamistuppa.
Pintsel, mis sihib päevalillena seniiti, püsib positiivse loomise viivus – ilma mõõtmete, ilma plaani, varju ja projektsioonita – objektipaine ja tähistamissunnita – puhta kehatu liikumisena värvis ja joones puhta tähistaja väljal.

“Kuum keskpäev uinub põldudel. Ära laula! Tasa! Maailm on täiuslik. Ära ometi laula, sa rohulinnuke, mu hing! Ära sosista isegi! Vaata ometi – vait! vana keskpäev magab, ta muigutab huuli: kas ei joo ta praegu õnne tilka –” (Nietzsche 1993: 185).

Loomine püsib passiivsete sünteeside omadegaolulises keskendatuses – mõõtmeteta nyn-viivus. See on tõe hetk, täiuslik läbipaistvus. Ollakse lõuendi kohal, pintsli kohal – seniidis – ollakse mõõtmeteta pintslis, mis ei heida varju ega projekteeri vorme; ollakse alasti tantsivas pintslis, valguvas värvis ja kihutavas joones.
Varjuheitmatu ja -täitmatu loomise kestuslik kohalolu(meta)füüsika: see on taoline, mis on vaba tõepäras(tis)e tähistamise transtsendentsist; vaba tähistatavast. See on positiivse loomise (meta)füüsika TÄHENDUSe “(pata)füüsilisest” abstraktsusest; looja kohalolu erinevuses.
Tantsiv jumal ühtib jäägitult iseendaga – loob ennast, loob tantsu, loob loomist (Yeats: “...How can we know the dancer from the dance?”)  


Jštka helesinisega: 1.2.4.1.1.2.
Jštka otse: (1.2.4.1.1.)