Sisukord:

 

1.2.4.1.1.2. Võime siinse otsustava praktika üle omakorda otsustada lasta J. Kristeval, kes nõuab “poeetilise loogika” viljelemist ühte-aegu kirjanduse enesega ka kirjandussemiootikalt (vist on ülearunegi märkida, et Kristeva semiootika-kontseptsioon, mille ta vastandab sümboolikale – so: semiootikale “tavatähenduses” –, aplikeerub häireteta lisaks kirjandusele ka kunsti väljale. 0-2 loogika ise langetab modaalsused ühte): 

 “On võimatu formaliseerida poeetilist keelekasutust vastavalt loogilistele (teaduslikele) menetlustele, ilma seda väänamata. Kirjandussemiootikat peab arendama poeetilise loogika alustel, milles kontiinumi väe kontseptsioon kehastuks 0-2 intervallis – pidevuses, kus 0 märgitseb ja 1-st on implitsiitselt üle astutud. /.../ Selles “kontiinumi väes” 0-lt erilisele poeetilisele topeldusele esineb 1 lingvistilise, psüühilise ja sotsiaalse “keeluna” (Jumal, Seadus, Definitsioon). Ainus lingvistiline praktika selle keelu alt pagemiseks on poeetiline diskursus.” (Kristeva 1980: 70) [65]

Lõputu otsustamine homonüümilises võttes kirjeldubki läbi 0-2 loogika, mida Kristeva “poeetilisele keelekasutusele” omaseks peab:

“Märgi mõiste (tähistaja – tähistatav) on teadusliku abstraktsiooni saadus (identiteet-substants-põhjus-eesmärk kui Indo-Euroopa otsustuse (sentence) struktuur), kujutades vertikaalset ja hierarhiliselt lineaarset jaotuvust. Topelduse [double] mõiste, poeetilises (mitte teaduslikus) keeles mõtlemise tulem, märgitseb “ruumistamist” (siinses – diskursuse väljandust (– A. S.)) ja ühtivust kirjandusliku (lingvistilise) järgnevusega. See viitab sellele, et poeetilise keele minimaalne ühik on vähemalt kahekordne, mitte tähistaja / tähistatava diaadi, vaid pigemini ühe ja teise  [one and other] tähenduses. Sellest tähendub, et poeetiline keel töötab tabulaarse mudelina (seega välja, mitte ahelana (– A. S.)), kus iga “üksus” (seda sõna ei saa enam pruukida ilma jutumärkideta, kuna iga ühik on mitmekordne), käitub mitmetimääratletava teravikuna [multidetermined peak] (so – lõputult otsustavana (– A. S.))” (ibid.: 69, minu sõrendused – A. S.) [66]

Homonüümne väljandus virtualiseerib tähenduse kui üksuse ning ületab “iga null-üks -järgnevusele ehituva loogilise süsteemi (õige–vale, tühisus–tähenduslikkus) võimetuse seletada poeetilise keele operatsioone.”(ibid.: 70) [67]

Siinse lõputu otsustamise polüloogiline pillerkaar, millena kirjutus keeleruumi kõverdub (määrang “pillerkaar” on mõistagi kujundlik abstraktsioon fraktalist – kirjutus on kaar sedavõrd, kui meile kaarena abstraheerub sõnajalalehe fraktaalne serv),    toodabki aktiivselt tähendust metamorfsena oma 0-2-loogilise ainesega kunstiteose preindividuaalses. 
Viljeleme ambivalentset karnevaliloogikat, seda aga – rõhutagem – range immanentse süsteemsusega: tähenduste, tähendamissõnade (kõnekäänud, vanasõnad jne) meelevaldsust ja silmakirja ei tule paljastada, logotsentrilist keelt ei tule dekonstrueerida meelevallaga tavakeele ruumis – homonüümilises võttes dekonstrueerib tähendus end ise (teadmatuse kaudu oma homonüümilisusest).

“Ainus diskursus, mis 0-2-loogika terviklikuna saavutab, on karnevali oma. Võttes omaks unenäo-loogika, patustab ta ühtaegu nii lingvistilise koodi kui ka sotsiaalse moraali vastu. /.../  Tegelikult eksisteerib ja edeneb (toodab tähendust (– A. S.)) see lingvistiline, loogiline ja sotsiaalne koodide vastu patustamine karnevalilises kirjutuses ainult seetõttu, et ta võtab vastu ühe teise seaduse. Dialogism ei ole “vabadus ütelda kõike” – see on dramaatiline “nöökamine” (Lautréamont) – teistsugune imperatiiv kui 0. Peame eriliselt rõhutama dialoogi spetsiifikat kui patustamist iseenesele reegli andmise läbi, et eristada see kategooriliselt teatud pseudo-patulistest ilmingutest kaasaegses “erootilises” ja paroodilises kirjanduses” (ibid.: 70–71). [68]

Homonüümilises võttes saabki kirjutus ka tähenduslikult tootlikuks, jäämata TÄHENDUSe ennastimetlevasse erotismi; diakrooniline ja rangelt (“ühe teise”) reegli-pärane vastutustunne enese suhtes tagab siinse distsiplineerituse.
0-2 karnevaliloogikat viljelevas homonüümilises võttes manifesteerub taas dialektika-ülene triaadilisus, milles teesi / antiteesi sümmeetriat asendab kaht eri tüüpi paljususe koeksistents pidevusväljal kui kolmadal (vt ka resentatiivse kogemuse võimalikkustingimusi väljal 1.2.3.  fn 47)
Homonüümilises tähendusloomes ei esinda mitmemõttelisus samuti mitte sümmeetrilist vastandust, vaid põhimõtteliselt erinevate paljususte ambivalentset koostoimet tähendusloomelistes sünteesides. Kõnes on lugematud operaatorid, mis teksti corpus’t kord avavad, kord taas kinni õmblevad.
Mõned näited: niit  kui territoorium, mõõdetav ja tähistatav, substantiivne /  niit kui protsess, niitmine, katkestus, verbilisus, pidevus;  valmimine kui moraliseeriv lausumine / valmimine kui kõnetu küpsemise protsess; valgus, mis selleks, et tõelise performatiivina näidata sünteeside dialektikaülest pidevusikkust, ei saa jääda diskreetselt ‘kõige voolavust’ kuulutavaks tähistajaks, vaid sunnib diskursiivselt (lugemise protsessis) arvesse võtma pidevust markeeriva valgu(vu)se kõrval ka tähistaja autoritaarsusele viitavat substantiivi (V)algus ning “valguma” mineviku kolmandat pööret esindavat “valgus”-t, mis osutab  igasuguse keelelise tähistamise erinevuslikule mahajäämusele loomulike sünteeside kohalolust.
“Valgus” homonüümilises võttes ei ütle triviaalselt “kõik voolab”. Sellekohase tähistajana kätkeks ta automaatselt vastuolu, jääks iseend reetma ja salgama oma sõnumit. “Valguses” langevad sõna ja tegu  sõbralikult ühte; sõna on lõpmatus lihaks-saamises ning vastupidi. Homonüümilise võtte dialektikaülesed sünteesid selgitavad ja näitavad kaht tüüpi paljususe komplementaarsust keeles ja kõnes. Sarnaselt homonüümiliste operaatoritega käituvad kombinatoorsed oksüümoron-mehhanismid nagu “terav pindsus”, “lõputu otsus” etc.


Jštka helesinisega: 1.2.4.1.1.3.
Jštka otse: (1.2.4.1.1.)