Sisukord:

 

1.2.4.1.1.3. Ka siinne peab jääma vaid puutujaks – igas (h)arutluses, igal mikroväljal. Et mitte piirata vormi, mitte sulgeda tähendusi. Vaid õrnalt asjasse puutuda – tekitada vormid ja tähendused... ja vabastada nad valgu(vu)sele. Vabastada aeg, alastada väli – püsituna püsida väljal kui puhtal tähistajal puhtal välisel.

Katsume nüüd pinnale üle kanda Bergsoni arutluse ruumist ja asjadest. Omakorda kanname Bergsoni jutu märkidesse siinse sõnakasutust.  Teeme vahetust vahetuse huvides: silume ja tihendame pidevusvälja, et “vahet poleks”, et võimenduks pinna üks-kõiksus – saamispotentsiaal.
“Tegelikkus on globaalne ja jagamatu kasvamine, pidev leiutamine, kestus: see on nagu kummipall (reaalne kera), mis vähehaaval paisub ja võtab igal hetkel ootamatuid kujusid (võimatul virtuaalsel pinnalaotusel). Kuid meie aru esindab selle selle algust ja arengut osade korraldamise ja ümberkorraldamisena, nii et nad vahetavad ainult kohta; aru võiks seega teoreetiliselt ennustada terviku ükskõik millist seisundit (kompositsiooni): eeldades kindlat arvu püsivaid elemente, on sissekeeratult [implicitement] juba ette antud kõik võimalikud kombinatsioonid (vrdl: Nietzsche igavese naasmise borgeslik väärlugemine (väli 1.3.1.)). See pole veel kõik. Tegelikkus, sellisena nagu me teda otseselt tajume, on täieline [du plain] ja paisub pidevalt ega tunne tühjust (...on erinevusliku otsatu kiirtevihuga ühtlaselt kaetuv pidevusväli). Tal on ekstensioon (ulatus / pind) ning tal on kestus (valgu(vu)s / lõputu otsus); kuid see konkreetne ulatus pole lõpmatu ja lõpmatult jagatav ruum, mille aru endale ehitusplatsiks võtab. Konkreetne ruum on välja võetud asjadest. Mitte asjad pole temas, vaid tema on asjades. Aga niipea, kui meie mõtlemine arutleb tegelikkuse üle, muudab ta ruumi anumaks. Nii nagu tal on tavaks kokku panna osi suhtelises tühjuses, nõnda kujutleb ta, et tegelikkus täidab mingisugust absoluutset tühjust.” (Bergson 1959b: 2-3, minu sõrendused ja vahelesegu – A. S.))
Ruumi ekvivalent lõuendil on värv, aja ekvivalendiks on valgu(vu)s ( “Aeg, see on valgus, aga ruum see on värv” (Deleuze s.a.: 89)) [70].

Sellest intuitsioonist saab hälbida vaid arusaam aktiivsetest sünteesidest kui millestki esmasest. Hälbib analüütik, kelle jaoks  “primaarseks modelleerivaks süsteemiks” maalil  on selle “loomulik keel” – ajalooline, lineaarperspektiivist läbistatud pildiruum. Tema jaoks asetuvad vormid primaarsetes sünteesides lõuendile kui puhtale pinnale kindlates keeleliselt etteantud kombinatsioonides ja ruumisuhetes. Lineaarperspektiivi ruum ongi staatiline, geomeetriline ja diskreetne – Newtoni “absoluutne ruum” – ar(v)u ruum, millele Bergson kestuse vastandab.
Tõepärasesse kujutamisse aktualiseeritud pildiruum – kuidas võikski mõistus selle peale vaadata teisiti kui “anumale”, mis vorme sisaldab; kuidas teisiti võiks aru näha vorme kui anumaid, mis on täidetud värviga (sest värv pole tema jaoks ruum ise, vaid nimelt ruumi täide – asi)?
Aru ütleb: vormid pildiruumis kinnitatakse nähtamatule lineaarsele substruktuurile pildiruumis nagu sõnad keelde või vorstirõngad lihakarni vaateaknale.
Joone samastab aru kontuuriga ja veab selle tõepärase modelleerimise põhimõtteid järgides lineaarsele teljestikule. Kontuur konstitueerib ruumi ruumis, tema asi on pidada paigal värvi vettpidavas mimesises.

Bergsonliku intuitsiooni ajalisuse ja pidevuslikkusega astubki preikonograafiline kirjutus otsustavalt välja(le) ar(v)ukate analüütikute ruumistavatest ja pidevust hakkivatest paikapanekutest pildiruumis.  
Jätame aru saamisse, laseme värvi valguma, kontuuri lekkima – teose teostuma.
Absoluutset tühjust pole. Tegutsema asuva kunstniku ees ei ole valge lõuend kui pildiruum, mis tuleb asjade / vormidega täita. Krunt pole mitte “ehitusplats” virtuaalses ruumis, välja mõõdetuna perspektiivitelgedel – krunditud lõuend on  pindne paratamatus, on ise konkreetne asi, mis passiivsetes sünteesides sisaldab aega kui kõiki võimalikkusi. Pintsliga kunstniku peos ei torgita ühtegi kunatist kohta pildiruumis, vaid ühtitakse lõuendi pinnaga (silm / pintsel / lõuend – pindade ühte langemine pinnu läbi (pind pinnu ja pinnana väljal 1.)). Primaarne modelleerimine leiab passiivsetes sünteesides aset enne igasugust keelelisust.
Lõuendi pinda läbistab horisontaalne (lõpmatult horisonte edasi lükkav ja lõpmatult otsustav) kiirtevihk, mis konstitueerib “täielise” tihke pidevusvälja.
Krundile valguvat värvi kandes asub kunstnik lõuendit kui asja täitma ruumiga.  Kogu mimeetiline äratuntavus maalil – kõik keeleline ja tähenduslik ilmub ja kaob kiirte valguvusest väljal, puutujate dünaamilisest mängust. Kogu vormide, kujundite, kompositsioonide ja lugude mitmekesisus, mille kiirtevihk puhtal tähistajal on võimalikuks teinud ja millesse kivineb lennukas fantaasia, elustub resentatsioonides. Tähendused alastuvad intensiivses absoluutses kvalitatiivses paljususes, millest fantaseerijale jääb realiseeritavaks vaid diskreetne ruumiline murdosa – jagu, mis jaotub, jagu, mis lubab reflektiivseid operatsioone – lubab subjektile nartsissistlikku tõepärast äratundmist. 

Resentatsioonid. Langeme fantaasiatest läbi. Tõuseme pildiruumi jäljenduslikest sügavusist pinnale / laskume transtsendentaalsete tähistatavate kõrgusist puhta tähistaja väljale – neutraliseerime “üla” ja “ala”.
Vaadelgem Picasso lennult tabatud tuvi või – parem veel – Braque’i lindu hoopiski määramatust liigist,  kes langetatud tiivul, saba õieli groteskselt oma pesa kohal hõljub. (vt. repro V 1. ja V. 2.)
Kas ei peaks me nende näidete puhul umbusaldusega suhtuma kujutatud tiibade kandvusse? Kas ei peaks me neid teoseid (ja ikka iseäranis Braque’i oma – no kuulge...!) lugema nurjunuteks – häbiks autoritele ja naeruks rahvale? [71]

Aga viivitame hukkamõistva otsusega ja süveneme tiibade pinda – tõuseme pildiruumist pinnale – vabastame Braque’i linnu pesast, vabastame linnu ruumi gravitatiivsest õõnsusest tema ümber – vabastame viimaks linnu linnuks-olemise raskusest ja tiivad kandvuse kohustusest: lind “lindsusest” ja tiivad “tiibsusest”.
Lastes nii lahti Braque’i linnu tiibade anatoomilisest tõepärast ning kandvusest, mis tõepära hindajate jaoks ebaveenvaks jäi, saavad need tiivad nüüd tõelise ja hindamatu kandvuse resentatiivses kogemuses. Pilgule, mis tõepära ruumist tõe pinnale tõuseb – pilgule, mis siseneb Braque’i hoogsasse pintslilööki – tõmbesse mis on vaba trompe-l-oeiltõmmekast.
Tõeliselt fantastiline seiklus algab (ja lõpeb) vaba käega tõmmatud püsitus tiivaplaginas silmapinnal - pastoosse värvi ruumis! Sel (ja üksnes sel) pinnal võime kõnelda kunsti tõest ka hoolikalt tõepärastatud natüürmortidel: sel (ja üksnes sel) pinnal ärkab elule ka J. B. Weenixi pildiruumi naelutatud surnud põldpüü  (vt. repro V 3.) – mitte (pildi)ruumi püstitatud seina pinnal, vaid värvis kui vaba valguvuse ruumis lõuendi pinnal.
(Lihtne (võrreldes vabavärsiga) on luuletada struktuursesse meetrumisse – seda vähem on võimalust meetrikuna silma paista – meeter mõõtmatusse pidevusse pihustada; lihtne (võrreldes lendava linnuga) on maalida l’oiseau mort’i,  mis püsib paigal – seda vähem on surematuid vaikelumaalijaid ajaloos. Kõik on lihtne resentatsioonides ükskõiksel silmapinnal – puhtas ajas, mitte loos.)
(vrdl ka lindudega hullu krahvi igavikuihalisel silmapinnal (väli 1.1.3.)  ning linnuks saamisega, kantuna inspiratsioonist (väli 1.2.1.1.))
Või heitkem veel samast aspektist pilk Boudini armastatud laevadele (vt repro VI). Heitkem kriitiline pilk neile vrakitaolistele alustele, mille kunstnik hooletult joonterisust näib kokku kuhjanud olevat. Vaevalt ükski nende mastidest oleks suuteline kandma purje (mõne 17. sajandi marinistist väikehollandlase pildid on ju hoopis teine tase. Vaadake ometi de Vliegeri  või van Goyeni teosed – need passiks ajalooõpikuks navigatsioonihuvilistele!)  vaevalt ükski neist kuhjatistest suudaks kanda inimesi, lasti või iseend – suudaks püsida veel.
Aga katsume aluseid teise pilguga. Paljastame  Boudini laevade tõelise “ülesande” ja kaob kahtlus nende võimekuse osas: need on laevad, mis peavadki lekkima. Nad peavadki pildiruumis läbi lekitama tõepärast lasti ja uputama tõepäraseid inimesi; laskma langeda tõepärasil purjeil – vajuma ise läbi tõepärase vee (sest lekitada tuleb mitte ainult üksikuid tähendusi, vaid tähenduste kandvust kui sellist).
Sest Boudini alused, millest mimeetilise tõepära ruum läbi lekib, on nimelt resentatsioonide sõidukeiks. Nende aluste joonterägas langeb pilk läbi fantaasiate, langeb värvivalusse lõuendi pinnal – langeb pinnaga ühte.
Aluste ülesanne pole vettpidavalt püsida ajaloolises tõepäras – püsida pinnal tõepärase mimesise veel. Ei: nende “funktsioon” on nimelt vajuda. Vajuda pildiruumi maalitud vee pinnast läbi – vajuda ruumist lõuendi pinnale; siseneda abstraktse värvi ruumi, valatuna hoogsa käe tõmbest ja unelevast pilgust; valguda kunsti päristises tões – vajuda vajumis läbi representatiivse ja tähendusliku vee, et püsida TÄHENDUSes – püsida püsituses: erinevuse veel (V-l).  
Resentatiivne pilk, mille all aluste mimeetiline tähenduslikkus värviväljadena alastub, tantsib üle pinna. Tantsiv pilk on kergem kui mistahes last; kergem kui taglase kalev – veel  kergem kui tuul, mis purjeid pildiruumis paisutab – pind vaevalt tunneb pilgu puudutust (vaid õrn värin läbistab pinda pintsli puutest).
Tantsiv pilk, mis ühelgi vormil ei peatu; pilk, mis lõputult otsustab ühtegi otsa sulgemata, ühtegi vormi kontuurimata; pilk, mille all vorm tekib ja kaob puudutusest – selline pilk  on resentatsioonides puutujaks

 Lõuendil on värv, mis kannab pilku, kannab tiibu (so: kannatab “tiibu”, kinnitub tahkudes – teeb võimalikuks mimesise) ja mille suhtes “tiibade” kandvus jääb teise astme asjassepuutumatuks tuletiseks. Pilku kannab värv ja joon;  värvi kannab väli, mis ise on ükskõikne puhas tähistaja – värvivalu talumatu naudingu mittekoht. Väli on pidev, sel pole kohta vormidele ega tühikohta vormide vahealal.

Kestus / valgu(vu)s / loovus ei tunne absoluutset tühjust: midagi ei sünni lüngast, midagi ei sünni vajadusest lünka täita; midagi ei sünni lünka. Lünka pole, on konkreetsus: on lõuend oma pindses asjalikkuses, on aine, mis on värv, mis on pidevuse ruum pinnal.
Positiivne loomine leiab aset passiivsetes sünteesides – enne igasugust kodeeritust, lünkade kunstlikku tekitamist pidevusse ja nende lünkade kunstilist täitmist kompositsioonis.
Positiivne loomine leiab aset tões, pindses aegvalgu(vu)ses. Teos on preindividuaalne, ei kuulu atributsiooni ega ar(v)utluse alla. Teos on mõõtmatu, haaramatu ja hindamatu – arvustamatu. Mõistus ei võta, arv ei hakka peale. Seda nimetame primaarseks modelleerituseks, millele on võõras transitiivne “loomuliku” keele või pildi ruumiline instrumentaalsus, diskursuse motiveeritus – lünk, vajadus, puuduolek.
Loodus ei tunne loomupära, milles loomus oleks märgitud tühikuna. Loomulik loomine mitte et “ei salli tühja kohta” (sest sallivuse / sallimatuse dihhotoomia saab ilmuda alles sekundaarses, keelelises modelleerituses (vrdl lubamisese / keeldumise dialektikaga, mille lagundab keeldumisest keeldumine väljal 1.2.4.), osutades vajadusele tühi koht kui soovimatu täita (kirjutada, maalida millegi kohta (lünga sisse)). Ei: loodus / loomine ei tunne tühja kohta. [72]

Jätkame Bergsoni vaimus(tuses): pinna kui puhta tähistaja intensiivne läbistamatu konkreetsus on enam kui kõik võimalikud kujuteldavad varjukujud pildiruumis kokku. Abstraktse TÄHENDUSe pindses pidevuses on keel valg(uv)use, enesest erinemise võime võrra enam kui kõik üksteisest eristuvad loe(nda)tavad tähendused keele ruumis [73]

 

Võiksime sellelt pinnalt emaneerida pseudomaterialistliku protsesside positiivse, ainelise aluse postulaadi: asjad kui konkreetsus sisaldavad aega kui kõiki võimalikkusi. Et oleme kord juba “kvantitatiivsesse” ruumiloogikasse laskunud, pakume selgituseks võrratuse: [74]
aeg (x) sisaldub protsessides (y), protsessid sisalduvad aines (z) (värvis, mis on ruum lõuendi pinnal. Värvi omakorda mahutab mitte kujutatud vormide (“asjade”) paljusus pildiruumis, vaid lõuendi pind konkreetse asjana.): x < y < z .  Võrratusest osutub veel: mida “väiksem” on aeg – mida vähem on ta ise, kiire ja kihutavana nähtaval värvivalgu(vu)ses – seda rohkem on nähtaval temas ((pildi)ruumi ja asjade konkreetsust selles ruumis). 
Lõuendi pinna asjalik konkreetsus sisaldab alati enamat kui kõikide vormide ja figuuride võimalikkus.  Toodud võrratus on kehtiv loomise pidevuslikes passiivsetes sünteesides. Suhted pöörduvad aktiivsetes imaginaarse ja sümboolse valla tähendustavates sünteesides (kujutavas ja kujutlevas; diskreetsust tekitavas ja loodust diskreetsena esitavas mimesises) ümber, taaskehtestuvad aga resentatsioonides.
Siin on aga oluline märkida, et konkreetsus –  asi –, mida valguvusel tuleb läbida, pole enam krunditud lõuendi pind (millel virtuaalsena on kohal kogu teos ja kõik võimalikud maailmad), vaid läbitud aktiivsete sünteeside paratamatu jälg – vormide ja figuuride konstruktsioon –, mille kaudu värv kõneleb virtuaalse ruumina. [75]
 
Preikonograafia taastab värvi iseväärtuse ja laseb selle pinnale valguma. Preikonograafi pilgus tõuseb värv oma vormi- ja sümboli-täitelisest staatusest silmapinna valgu(vu)sse. Värv saab ruumiks, temast saab pidevusväljal valge valguse esimene tuletis.   
Värv, mis on ruum ja  valguse kui aja esimene tuletis, ei täida vorme – vormid vormuvad ja lagunevad co’st värvides; ei saa nähtavaks mitte lüngast kui puudusest keelelises pildiruumis, vaid meelelise pintsli kui puutuja puudutusest (puudu-tus – see on “täieline” eneseküllane puudumatus - kohalolu värvi valguvas ruumis). Aine ei ole vormi täiteks – aine vormub.
Aine saab vormiks, see on: vorm tekib ainest; see on: vorm saab ainest. Väljandame viimatiüteldu: “vorm saab ainest, see on ühte-aegu:
-(jäljendav) vorm saab värvist (kui) ainest, ning:  vorm saab värvist ainest.
Et vorm saab värvist ainest, tähendab nüüd: värv on vormile nii aineks, millest tekitakse, materjaliks, millest vormutakse, kui ka aineseks ehk esmaseks tähistatavaks.
Passiivsete TÄHENDUSsünteeside ja aktiivse tähendusloome (mida homonüümilises võttes esitas ka siinne väljandus) ühtelangemisel sünnivad (ja kaovad) vormid väljal puutujate lõputust otsustavast kihutamisest. Värv ei ole vormi täiteks, puutujate ralli valge valgus asjalikul ja konkreetsel krunditud pinnal lubab kaugelt enam vorme, kui kogu maailma kunstnikud suudaksid aktualiseerida; õrn pind suudab kanda kaugelt enam värvi kui kõigi kunstnike tuubides  –  kaugelt enam värve kui spektris.     
Meie väljandus tunnistab: enne “informatsiooni” pildivälise maailma kohta pildiruumis, pakub maali pind infot maalimise protsessi enese passiivsete sünteeside kohta – valgu(vu)se kehatu liikumise kohta: värvi kohta, joone kohta.
Vormid ja tähendused  alastuvad pinnal, mis resentatiivsele nomaadlikule pilgule paljastab ühte kohta aegvalgu(vu)se viivus, mil maalitakse mitte päevalille, vaid kasvamist (van Gogh); mitte armastust, vaid iha (Picasso); mitte leina, vaid kaotusevalu (Kollowich); mitte rongi ja vaksalit, vaid kiirust ja müra (Monet); mitte krutsifiksi, vaid kannatust (Grünewald); mitte sulalund, vaid lume sulamist (Levitan); mitte jahimehi lumes, vaid varakevadist videvikukargust – varakevadist / hilistalvist – tervet aastaaega, mis niitpeenena asetub ühte veebruariõhtusse madala maa kohal; (Brueghel (vt repro XX);

...mitte rohelist puud, vaid rohetamist.

Lendab üks liblikas mööda mu eest
ja esimest korda Kõiksuses märkan ma,
et liblikail pole värvi ega liikumist,
niisama nagu lilledel pole lõhna ega värvi.
See on värv, millel on värv liblika tiibades,
liblika liikumises on liikumine see, mis liigub,
see on lõhn, millel on lõhn lille lõhnas.
liblikas pole muud kui liblikas
ja lill pole muud kui lill.
                              Fernando  Pessoa

Selline on kunsti tõde ta olemuslikus pinnapealsuses –  tõde kui elutruu aeg-valgu(vu)s, mis eelneb tõepärale (voolavas värvis / maalimise protsessis), elab tõepära üle puutujates, ning järgneb sellele resentatsioonides.  
Resentatsioonides alastub kogu ruumiline mimesis silmapinna kapillaarsele pidevusväljal. Elu tuksleb organiseeritud vormide ja kujundite sees, vahel, peal ja all. Vormid sulavad värvivaluks, kontuurid hajuvad kiirelt kiirena (ja igalt kiirelt musttuhande uue kiirena)
Silmapind lainetab ja plingib valguses; vahaste jalgadega vesikirp vudib joont jätmata üle vee ja kiidab pinna pinevust –  pilk eksib Malevitši suprematistlikult joonlauaga veetud konstruktsioonilt kunstniku hoogsa signatuuri pidevjoonde lõuendi allnurgas ja  libiseb edasi tõenäoliselt tähenduslikele selgitustele, mis käsikirjalise ja pea loetamatu joonena väänleb ja ajab võrseid lisaks kompositsiooni alusele ka paremat serva pidi üles – ikka  päikese poole! (vt. repro XVII) Tähendustav on oma väljendumatus ihaldavas pidevuses  vahetanud kohad abstraktse TÄHENDUSega kompositsioonil –  vaataja silmis on sära ja ilu.

Ei saa tunda lilli ja kive ja jõgesid
see, kes räkides nende tundeist,
rääkides kivide, lillede, jõgede hingest,
rääkib iseendast ja oma valemõtteist.

Jumal tänatud, et kivid on ainult kivid
ja jõed pole muud kui jõed
 ja lilled on lihtsalt lilled.

Mina aga kirjutan oma värsside proosat
ja olen rahul,
teades, et mõistan Loodust väljastpoolt
ega mõista teda seestpoolt,
sest Loodusel ei ole seespoolt,
muidu ta polekski Loodus.

Siinne võtab voli Pessoa intuitsiooni veel paari eriti “proosalise” rea jagu edasi tõmmata ja laseb siis ibid’il alla kirjutada:
Loodusel ei ole seespoolt, sest loodus on pind. Loodus on puhas tähistaja, ta on väli, millel lõhnavad lõhnad, helisevad helid, maitsevad maitsed ja paistab päike.
Päike on aeg, mis valgub, teeb võimalikuks vormide sünteesi (valgu(vu)s), laseb neil kesta vormidena – saada lõhna, maitse ja värvi (sisse kui ruumi).  
Loodus on ühtselt metamorfne lõuendi pinnaga, millel rohetab roheline (vt. repro III 1.); pinnaga, millel teostub teos – preikonograafilise resentatsioonide pinnaga, mil (millel / millal) valgub valgus (vt. repro XVIII (jää juba läheb, aga ootamine  jääb saavaks (vt väli 1.2.))).
Püsitul pinnal tuleb püsida ka siinsel intuitsioonil.

Ennetavalt  vastuseks kriitikale süüdimatu süvenematuse ja  pinnapealsuse osas
Loodus on pind. Ja pindsed on kõik primaarsed keele-eelsed sünteesid. 
Kunsti tõde, kirjutuse tõde ongi sekundaarsete tõepära-sünteeside eelsel  pinnal – paberil ja lõuendil. Tõde on silmapindses loomises, TÄHENDUSES, ajas. Pinnalisus on performatiivne ja ise-end põhjendav; alastav ja kattev (korduvad ülekirjutused siinses). Homonüümias kui võttes, mille “objekt” on väljandus, valgu(vu)s ja ihaldav loomine, tuleb jäädagi pinnale – lõuendi / paberi pinnale. Tuleb jääda alasti saamisse väljal, isooperatiivsena kunsti passiivsete sünteeside toimeloogikaga.
Milliseid tagajärgi võiks kaasa tuua süvendamine?

  • käesoleva paberilehe purustamise pastakaga, iha kanaliseerimise põhjusobjektile (nt mõne Mudisti maali ülekirjutamise), lahkumise väljalt juba kirjutamise passiivsetes sünteesides (vrdl: Fontana sündroom (fn 137): lõuendi läbitorkamine maaliloomingu TÄHENDUSsünteesides – hävitav tõehetk, mis ei avardu viivuks, valgu(vu)seks); või
  • tõetruuduse murdmise kirjutuse aktiivsetes sünteesides, tõe preikonograafilisest intuitsioonist välja langemise analüütilise ikonograafia tähistamissuhete tõepära(stisu)sse –  kunstiteose algupära(stisse) transtsendentsi, logotsentraalperspektiivsesse keelelisse eksegeesi (Leonardo sündroom). Süvendamine tooks kaasa tõusmise enda ette püstitatud üles-annete kõrgusele, kujuteldava projekti (projet) täideviimise ikonograafina.

 

Katsume pisut selgitada ikonograafi ja preikonograafi menetluste erinevust iha seisukohalt (so: iha voolujoonelt):
Interpretaator on haaratud iha kõnetusest. Iha kõne  paneb ta oma tõlgendavas töös jutumärkidesse. Ta paneb iha jutu (mida kõnetuses nähakse) tähenduslikesse (tähe)märkidesse. Nõnda, osutades kõnetajale sõrmega, paneb ta jutumärkidesse ka iha enese. Interpreteerija – ülevõtja ja ülekandja – diskrediteerib iha, lahutab selle tähenduslikeks üksusteks maalil, kanaliseerib iha fantaasiaobjektidesse, seemendab teost tähendustega. Ta võõrandab iha enesest, ihast saab “iha”. Tõlgendaja projitseerib iha kõnetuse omaenese kehast väljapoole, laseb ihal “ihana” kõnelda põhjusobjektide kaudu välises (vormid, esemed, kujundid). Iha kõnetus saab interpretatsioonis kõnekalt väljendatud.
Preikonograaf aga on iha kõnetusest  seestunud. Ta on seestunud valgu(vu)sest TÄHENDUSes ja seeläbi näeb ta kõnetuses läbi tähendusliku ühte. Kõnekaks muutub tõsiasi, et kõnetus, see ei kõnelegiei saagi kõneleda. Kõnetuse tähenduse väljanduses näeb intuitsioon kõnetust kõnetuses, sõnatuses – iha kõnetuse tähendust valgu(vu)ses.
Preikonograafile on iha kõnetus seega kõnekas vaid iseenese immanentsis – värvi ja joone kõnetus sõnatus valgu(vu)ses, vormide ja kujundite TÄHENDUSpindses ühtesulamises värviks ja jooneks resentatiivsetes sünteesides. Iha kõnetus jääbki preikonograafilises väljendamata; kunstiteose analüüs jääb ära! Kõnetus väljandatakse homonüümilises võttes, võtmata kõnetust tingimatu jutuna, jutti märkideks ümber ütlemata – võtmata kõnetust jutumärkidesse, oma kirjutuses iha objektiveerimata, märgistamata – jutumärgistamata iha. Kõnetus tuleb jätta kõnetusse – püsida iha kõnetuses,  mitte aga anduda kõnekale “ihale”; mitte sõnagi lausuda iha kohta!

Süvendamine tähendanuks “ihale järele andmist” langemist välja preikonograafilisest intuitsioonist – langemist välja tõest tõepära(sti)suse jälge – perspektiivsesse pagupunkti.
Seepärast..., ei: see-eest..., ei: seest: tuleb seestuda, – süveneda pinnapealsusse – saada väljaks, üheks oma sümptomiga; tuleb samastuda teose teadvusega (Iser), samastuda Kunstwollen’iga (Riegl) – teosega, mis on teos: elus. Mitte järele anda ihale! –  mitte investeerida seda tõlgendustesse, vaid püsida lõuendi pinnal, pinna iha ihaldamises, tõeses aru saamises.
Ehk: tuleb toimetada nii nagu too preikonograafist poisike, kes Poe näpatud kirja loos alati õigesti ära aimab, kas vastasmängija peos on paaris või paaritu arv kivikuulikesi:

  ““...Kui nüüd selle kaaslaste poolt “õnnelikuks” nimetatud koolipoisi arutlusviisi põhjalikult analüüsida – siis mis see on?”
“See on lihtsalt,” ütlesin ma, “arutleja intellekti samastamine oma vastase intellektiga.”
“Just,” ütles Dupin, “ja kui ma poisi käest küsisin, mis vahenditega ta saavutas selle täieliku samastumise, mis talle edu tagab, sain järgmise vastuse: “Kui tahan jälile saada, kui tark või kui loll, kui hea või kui halb keegi on, või mida ta sel hetkel parajasti mõtleb (tähenduste väljandus...), manan näole nii täpselt kui võimalik sama ilme (...ühte langemisel TÄHENDUSes), mis temalgi ja jään siis ootama, missugused mõtted või tunded mu peas või südames tekivad, et selle näoilmega sobida või vastavuses olla (ihaldada teise iha).” (Poe 1989: 237, minu sõrendused ja vahelesegu – A.S.) (vt. ka Borgese novelli  Pierre Menard, Don Quijote autor)   

Me ei küsi loomise alguse järele, ei argumenteeri evolutsiooniteooriate ega loomislugude poolt ega vastu; ei otsi tuge suurest paugust ega jumalatõestustest. Me ei küsi loomise alguse järele, sest meid huvitab loomise valgu(vu)s. Sestpeale – nii kui loomises – ei ole meile probleemiks metodoloogiliste siin-operaatorite (homofoonid ja homograafid; anagrammid, sõnamängud ja ekstrapolatsioon [76]), genealoogia ega etümoloogia tähenduslikud sügavused, vaid see, mis end ei varja, jääb tõesena alastudes (silma)pinnale – keele pinnale: TÄHENDUSSe / väljandusse.
Loomise – väljanduse – algosisteks ja pärisosaks on preindividuaalne / preikonograafiline abstraktne paljusus, mitte aga logose põhjapanev üksus.
(V)alguses, puhta tähistaja pinnal polnud ühtki sõna. Oli, on ja jääb TÄHENDUS, mis sai ja saab valguma.
Valgus saab, jättes enesest maha logose liigliha. Jääb “valgus”; jäävad tähendused ja üksused; erinevused objektide vahel ruumis, vormide vahel keeles ja mimesises; metafoorid, väljendid ja kujundid; rahvad ja riigid ja kord ja korraldus – palju erinevaid kordi maailma ruumis ja kordadeks lahutatud aeg. Jääb kronos, mis valgu(vu)se pidevusest saab jaotatud diskreetseteks üksusteks kella numbrilaual, kalendris – ajaloos. Jäävad (keele)ruumi aktiivsed sünteesid looks / pildiks konstrueeritud ajas.  


Jštka otse: (1.2.4.1.1.)