Sisukord:

 

1.2.4.1.1. Keele (autopsühhoanalüütilises) samastumises puhta tähistajaga on tähistaja iha saada lausutud, vormitud aistival keelel; kujundi iha saada vormi valatud meelelisest pintslist (pinnust) lõuendi / silma pinnale.  Kas me ehk selliselt väljendudes keelt juba liiga antropomorfsena paista ei lase? Usutavasti mitte – me õieti ei kõnelegi ju keelest kui antropomorfist, vaid kui subjekti metamorfist: kõneleme ühtelangevusest mitte kujude (morphus) võrdluses, vaid üksnes iha valguvuses.
Ning siin, mitteteadvuse pindsel tasandil pole keelele võõras miski inimlik. Nõustume Benveniste’iga: “Ka keel on inimolend” (Benveniste 1971: 14) 
Keelelise subjekti mitteteadvus langeb ühte keele enese mitteteadvusega.
Ühte-aegu leiab resentatsiooni aktiivsetes sünteesides (niivõrd, kui võime neist kõnelda – niivõrd, kui võime kõnelda taandunud pre- kui tähendustava eelnevusvahekorra virtuaalsest kohalolust resentatsioonides; niivõrd kui resentatsioonide TÄHENDUSes on aktuaalselt nähtav res- kui sümptom objektiveeritusest) aset subjekti teadvuse ühtelangemine sellega, mis Iseri spekulatsioonides nimetub “teose teadvuseks” ja mis Riegli intuitsioonis on määratud kunsti-tahte (Kunstwollen) mõistega.
Teose teadvus on miski, mis annab endast märku kirjandusteose lugemise protsessis. Aset leiab muil juhtudel teadmiseks ja teada saamiseks tingimatu subjekt / objekt – jaotuvuse annulleerumine. Iser viitab G. Poulet’ Lugemise fenomenoloogiale:

“Kõik, mida ma mõtlen, on osa minu vaimsest maailmast. Ja ometi mõtlen ma siin (lugemise aegu – A. S.) mõtet, mis ilmselgelt kuulub teise vaimsesse maailma ja mida mõeldakse minus nii, nagu poleks mind olemaski. Niisugune arusaam on lausa kujuteldamatu ja näib seesugusena veel enam, kui ma leian, et kuna igal mõttel peab olema subjekt, kes teda mõtleb, siis sel mõttel, mis on mulle võõras ja ometi minus, peab minus olema ka subjekt, kes on mulle võõras /.../ Lugedes ütlen ma vaimus alati “Mina”, ja ometi see “Mina”, mida ma ütlen, ei ole mina ise.” (Iser 1990: 2114)

Teos on Poulet’ järgi teadvuse enese-esitus, materialiseering:

“Ja niisiis ei tohiks ma kõhelda tunnistamast, et niikaua kui ta on hingestatud lugemisaktist inspireeritud elava hingusega (resentatsioonid, valgu(vu)s, Püha Vaim – A. S.), saab kirjandusteosest  (lugeja arvel, kelle enda elu ta ajutiseks edasi lükkab) omamoodi inimene, see tähendab, ise-endast teadlik ja minus end omaenda objektide subjektina teostav mõtlemine.” (ibid. 2114–2115)

Samalaadsel, subjekt / objekt-suhtest vabal neutraalsel väljal (sur la scéne du texte, pas de rampe...) leiab (resentatiivne) lugemine aset ka hilise Barthes’i intuitsioonis:

“...teksti taga pole mingit aktiivset isikut (kirjanikku) ja teksti ees kedagi passiivset (lugeja); ei ole subjekti ja objekti. Tekst torpedeerib grammatilisi harjumusi: ta on eristamatu silm, millest räägib üks äärmuslik autor (Angelus Silesius): „Silm, millega, ma Jumalat näen, on sama silm, millega ta näeb mind.”” (Barthes 1973: 25) [55]

Siinse jaoks on tähendusväärne ka Barthes’i nägemismeelele viitav retoorika: teksti ning maali preindividuaalse välja metamorfsus avaldub just nimelt silmapinnal ning perimeetril kui fraktaalsel erinevuslikul pidevjoonel. Viide Angelus Silesiusele  perifraseerib aga Lacani ihavormelit (“ihata teise iha”). Ihaldava silma “indiferentsus” on mõistetav kontinuitiivse vahet-tegematuse, objektiveerimatuse ja intransitiivsusena – ihaldaval on üks-kõik: ükski objekt ega tähistaja ei paku lõplikku rahuldust, kõik langeb ühte ja üks pihustub kõiksusse; iha in-différance –  selles on tema erinevuses-olu.  

Kunstwollen  ehk kunstiteose (immanentne) tahe on Riegli teoorias lahutatud teose autori intentsioonist (Kunstwille), mida enamik Riegli kaasaegseid kunstis (ainu)määravaks pidasid.
Ennustamatu ning seesmiselt motiveeritud Kunstwolleni kontsept on operaatoriks Riegli kriitikas 19. sajandi lõpu materialistlikule esteetikale, mille järgi kunstiteost defineeriti kui “kindla eesmärgi, toore materjali ja tehnika mehaanilist produkti.”[56] (G. Semper) (vt: Encyclopedia of Semiotics. ed P. Bouissac NY/ Oxford: Oxford Un Press. 1998: 541 ).
   Subjekt annab oma teadvuse ära, kuid mitte andudes teose autori mõtetele ja tunnetele, vaid teosele enesele, mille teadvus on resentatsioonides aktiivselt teos. Lõuendi / kirjutuse “neutraalsel” pinnal käivituvad “teose teadvuse” avaldustes niisiis ka tähendused preindividuaalsete ja preikonograafilistena. Just see ongi oluline resentatsioonide isetus vabaduses tõlgendustest ja tõlgendamisest; just see on tähtis preikonograafile, kelle jaoks teos on ajalootu, keda ei huvita “autoripositsioon” ega retseptsiooni keskkond.
Just see on oluline, mis ei tõlku; see, mille teostumise kohta ei ole võimalik infot anda tähendusliku osutamise läbi. See, mis endast teada ei anna – see, millest kunstnik isegi teada ei saa: “Arvan küll, et seletan ära, aga ega pilt ennast tõlkida ei lase.” (Mudist 2002: 175).
See, millest ar(v)u ei saa, on teose preikonograafiline. On see, mille kohta ikonograafilises analüüsis ei selgu – on see, millega intuitsioonis langetakse ühte –  see, mis ei väljendu, vaid väljandub; see, mis keeldub keeldumast.
Võime ütelda, et siinses väljendabki mitteteadvuse keelelisust homonüümiline väljandus, niivõrd kui väljandus on keeleline operatsioon. Mitteteadvuse keelelisus on seega  kõneahela katkestuses, vakatuses; viivus, milles kõne lineaarsusest välja(le) murdub (point de capiton Lacanil); mitte freudistlikus ja sümboliseeritavas lapsus linguas, mitte juhuslikus vääratuses, vaid kõneahela paratamatus lekkes – viivus, milles tähendustest paistab läbi keele enese (ja mitte enam subjekti) abstraktne ja sümboliseerimatu kõva tuum TÄHENDUSe Reaalne.

Reaalse kõva tuum, objekt väike a ning valgu(vu)se väli selle metamorfina siinses pole sugugi üksteisega vastuolus, ehkki lacanliku Reaalse “kõvadus” näikse kandvat vastakat tunderõhku välja valgu(vu)sele, hajuvusele ja keskmetusele.
Mõisted langevad ühte läbistamatuse läbi: nii väli kui tuum on sümboliseerimatud, kuna “läbi õmmeldamatud” keelelise tähistaja poolt. Väli on puhas väline –  erinevalt Saussure’i paberilehest ei oma ta sisemist referentsiplaani, mille külge tähistajad kinnituksid. Väli on sisu ja reljeefita – absoluutselt sile. Väljal puudub hõõrdumine: (meeleline keel, mitte keeleline meel) mitte tähendused, mis libisevad meelest, vaid aioni aja valgu(vu)s (...meie esmakohtumise mälestusväärne õhtu, oli see märtsi lõpp või aprill, Zavood või Illegaard? Sahhalin või Sumatra? Oli see taevane tahe või hasartmäng – Kavastu või Ihaste?), [57]

 

Mitte jäiktähistajate struktuur keele ruumis, vaid likviidne TÄHENDUS keele siledal pinnal, keele erogeensel limaskestal – ektoplasmaatiline väljandus talumatu naudingu viivus, milles kõik toonased tähendused langevad ühte; oie, karje ja ohe – sinu ja minu ihude esmakordsel üheks-saamisel, tol korral kui süütust kaotades saime teadlikuks oma süütusest; tol korral, si↔is ja nüüd (nYn) –  süütuse igaveses taastulemises [58].   
Reaalse passiooni kõva tuum on samuti väli, millele sümbol ei kinnitu – sel pinnal leiabki aset metamorfide ühte-langevus. Objekt väike a on sisutu, ääretu ja piiritu Reaalse kõva tuum – peegelsile sfääriline pind. Tähendused peegelkeral heidavad tõepärase reflektsiooni asemel tagasi üheainsa talumatult terava kiire (van Goghi ihalev pilk pimestavasse päikesesse; seniit ekvaatoril, ainsal tõepärast projektsiooni lubaval rajal tasapinnalisel maakaardil). Valgu(vu)se väli on sfääri  (päikese / Reaalse tuuma) võimatu pinnalaotus   – võimatu oma erinevusliku diferentsiaal-geomeetria ääretuses (vt. repro IV 4. (joon 1.)).
Väli on puhas ja tasane, sfääri mõeldamatu projektsioon ruumist pinnale – kõigi ruumiliste projektsioonide alt ära libisev, vormumast keelduv. Iga raam, mida üritataks tõese perimeetrina seada kuitahes suure kera  pinnalaotusele, peaks oma pikkuselt ulatuma lõpmatusse: ka tuhat tihumeetrit fraktaalseks nikerdatud liistu ei ulatuks kätkema lõuendit – ka tuhat meetrit tara ei suudaks piirata välja. Omaenese lõplikuses jääb väli ala(s)ti edasi lükkama horisonti, alati läbi murdma silmapiirdest.
Sile väli on looja ise – on preindiviid, terve leegion, mis enesesse ära ei mahu:

“Within myself I crowd myself, in my own self I press myself and as I crowd myself I overflow,
I am extended and I expand, the full one, spilling and filling myself...”
Octavio Paz

Sile väli laseb tähendused voolama, värvi valguma ja joone kihutama. Väli lekitab tähendused läbi, ilma et nad oleksid  ta läbistamatut pinda iial tabanud: niisama hästi kui kera pinnalaotusel puudub piir ja perifeeria, puudub tal ka kese – kese on kõikjal – mitte ühelgi sihil, mille tähistaja valib pinnale langemiseks, ei ole ta kaitstud sattumast “skääri”.
TÄHENDUSE väljal ei saa ükski keeleline tähistaja usaldada oma üheseltloetavust – iga sõna ja lause on seestunud homonüümitondist, allub anagrammeerimisele; iga kõnekäänd on sirgelt läbitav, ükski vanasõna pole üksnes ülekanne (vanasõna enese ajaloolisus võib kätte maksta tema lausujale: silm peast välja sellel, kes tuletab meelde vana asja – lausub vana sõna, kui objektiivse, kui asja: “Kes vana asja meelde tuletab...”).
Ükski tähendus ei kinnitu jäävalt ühemõttelisena keelelisse väljendusse. Sfääri laotus keele / silma pinnale on lõpmatu ja püsitu pidev piirjoon – silmapiir, mida konstitueerib taandamatu erinewuse kõver kaksisvee – see on täht, mis projekteerub üksnes fraktaalsesse  riemanlikku ruumi – TÄHT, mis seda ruumi primaarsete sünteeside väljana modelleerib.
W ajalisruumilises väljanduses – ta on mudel, mille loendamatute fraktaalsete mikroerinewuste lõpmatutesse harudesse võlvub aegruumi neljas, eukleidilise geomeetriaga lepitamatu mõõde. Igavese juudi Derrida viimne rahupaik erinewuse kaksisvees – igavese edasilükkuvuse sümbolis – vabaneb pelga leppemärgi staatusest ja saab performatiiviks: kõver W, see on ω.

Keele / silma / lõuendi pind on ääretusse pinnalaotusse ulatuv õis; piiritusse puhkev päevalill keskpäevapäikeses.  (vt. repro IV.)
Pind on puhas tähistaja; päevalill on päikesekell, mis varju ei heida – too, mis aega ei representeeri, vaid endas näitab; paljas osuti, mis selle asemel, et osutada numbritele sotsiaalsete sünteeside digitaalsel skaalal – näidata aega tõepärases variprojektsioonis – osutab igal viivul ihas püsides otse valgu(vu)sse – otse päikesesse. Päevalill püsib aegvalgu(vu)ses – osutab aega enesesse ja näitab seda ise-eneses – näitab aega igaveses keskpäevas. Päevalill-kell on meeleline, tema ihalevas keerus kestab igavene seniidiviiv  (päevalill-tournesol-girasole – päikese(s)pööraja). Varju heitmata ja projekteerimata on päevalill ajanäitajana aktiivsetes kronoslikes sünteesides kasutamiskõlbmatu. Temas väljandub aeg omakasupüüdmatule silmale, aioni aeg – selline, millega ei saa arvestada – selline, mis lubab üksnes metamorfset kaasa elamist –  omadegaolu ihalevaid sünteese igaveses puhkemises, lõpmatus loomises ja kasvamises.

Päevalillede surmpõlgamatu sirutus keskpäevapäikesesse; kroonleheservade teineteiseihalus  ja nende ( π irratsionaalsuse kaudu (vahemaa õie südamiku vorteksist kroonlehe tipuni võrdub pii korda raadius)) diferentsiaalsesse lõpmatusse aega ja kaugusse edasilükkuv kohtumine erinevuse W kaarel: täiuslik varjuheitmatu omadegaolu; ja ühte-aegu – enesest läbi, üle ja välja kasvamine; puhkemine ja pakatamine; kiirena valgu(vu)sse leekimine – aeg-lase päevalille saamine endast enamaks.

 “Too mulle taim, mis näitab minekuks tuld
sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub
ning kus elugi kerge essentsina haihtub.
Too mulle päevalill, mis on valgusest hull.”
                 Eugenio Montale (tlk. Paul-Eerik Rummo)

Päevalill on ennastloovas päikeseihaluses: ihas endaga katkematuna ühte langedes ühte-aegu ihas endast erineda, endast igal viivul rohkem olla. Ja selleks ei tarvitse ta enamat kui libiseda sujuvalt ühes oma varjuga – olemata sunnitud üle hüppama oma varjust, kartuseta jääda võistlejate varju.  
Päevalilleväli on ühtlase külviga – olelusvõitlus ei tule arvesse. Päikeseihaluses ei heida naabrile varju ükski taim – selline on algtingimus eneseloome passiivseteks sünteesideks. Mustav seemnevihk on valge valgus õiesüdamiku vorteksist, milles pole tsentrit ega perifeeriat, aga on mõlemad – ühteaegu. Mulla viljakus on üks – lõuendi pind on ühtlaselt krunditud. Valg(uv)ust on võrdselt igale taimele; kõik vajalik maalimise alustamiseks on kättesaadav igaühele: käsi ise ja valgu(vu)s – liikumis / valgumis-võimeline käsi ja ajaviiv käe liigutuseks.
Toonid ei võistle ega välista üksteist – ükski värvikombinatsioon pole parem kui mistahes teine. Värviharmoonia aktiivsetes vormisünteesides eeldab värvivalu passiivsetes – pigmentide vaba segunemist. 
Igavesse keskpäeva kasvav päevalill ei heida varju – ta ei pea sellest üle hüppama. Päevalille kasvamisel pole projekti (projet). Just selle tõttu lülitub tema eneseteostusest välja kompensatoorne motiiv, mida Freud näeb loometöö esmase käivitajana (vt fn 72). Objektiveerimatu ja preindividuaalne ihaldav loomine on absoluutselt positiivne. Pole puudujääki, mida korvata (kompensatsioon); pole ego, mida kaitsta (sublimatsioon); pole varju, mida heita või ületada (projektsioon).
Päevalilled van Goghi lõuendil ja päevalill siinses on metamorfid, mis väljanduse kaudu teevad nähtavaks loomise passiivsetes sünteesides teostuva.


Jštka violetiga: (1.2.4.1.1.)
Jštka otse: 1.2.4.1.1.1.